Olen taas kirjutamist edasi lükanud, kuni kirjutatava vau-effekt kaduma hakkab, aga paneks siiski mõned märgid maha.
Eelmisel reedel ennetööpäeva lõppu sain kõne Katsult, mis kõik mu nädalavahetuse plaanid ümber tegi. Nimelt kutsus ta mind kaasa ühele kirikukontserdile, kuhu oli kutse saanud. Tegu oli selgelt piiritletud sihtgrupi üritusega, kus meist kumbki tegelikult olema poleks pidanud, aga käisime, nägime ja nautisime. Vahepeal oli selgunud, et meile pakutakse veel ühtesid pileteid samaks õhtuks - Panoraami Haddaway kontserdile. Polnud põhjust keelduda, nii et lõpuks jõudsime sinnagi. Vahepeal aga veetsime veidi aega minu juures, sest ma pidin end korda tegema ning siis linnas ühes Patrickus tema vanade töökaaslastega ning lõpuks siis leidsime end Panoraami ukse tagant megajärjekorrast. Meid ei lastud tükk aega sisse sellest hoolimata, et piletid meid juba seal ees ootasid. Uksel oli tõeliselt tropp turvamees, kes lasi sisse ainult oma maitse järgi tegelasi ning muudkui lükkas meid "kogemata" mööda rindu eemale. Yeah, right.
Lõpuks saime siiski sisse, vaatasime, kuidas 45-minutiline ainult vanadest lugudest koosnev show justkui lindilt maha mängiti. Laulsid nad küll otse ja väga hästi, aga jäi täpselt selline mulje, et nad teevad seda harjumusest automaatselt ja mingit huvi ise enam ammu asja vastu ei tunne. Nii enne kui pärast esinejaid mängis klubis sama plaat samas järjekorras ning veetsime järgmise 45 minutit oodates garderoobijärjekorras, mille lõppu jõudes selgus, et ühel tüübil meie seltskonnast oli sall kuhugi ära kaotatud. Ta oli nii kuri ja purjus, et haaras klubi ukse tagant kaasa mingi pooliku lahtise kohvilikööri ning jõigi selle kõigi hoiatuste kiuste ära. Juba vaadata oli vastik.
Otsustasime tagasi vanalinna minna. Esimene peatus oli teele jääva hotelli tualett, kus üks meie seltskonnas viibinud neiu ei vaevunud isegi luba küsima selle kasutamiseks, vaid lasi neil vaid kinnitada oma eelteadmisi selle asukohast. Neil oli vist ka hämming nii suur, et suutsid vaid noogutada.
Järgmine peatus oli üks katusekorruse vesipiibutuba, kus me värvilisi kokteile jõime. Olime teel kohtunud veel ühe toreda tüübiga ja ta oli meiega kaasa tulnud. Alles palju hiljem sain teada, et ta siiski oli meist ühe hea sõber:D
See koht aga pandi varst kinni, mille järel tahtsime minna mingisse Bailasse, kus oli erapidu. Pettunult eemale vantsides kohtasime aga tänaval Takut, kellega sai pilti teha ja mus teha poroloonistele põskedele. Edasi jõudsime Shootersisse, kus jõime ära mingi siiani unidentified shoti ning eelviimane peatus oli vana hea Nimeta, kus me seekord tantsime ei jõudnudki. Sain paremini tuttavaks meie seltksonna kõige värskema liikmega, kes osutus täiesti ägedaks inimeseks ja kuulutas mu üheks huvitavamaks, kellega ta kunagi tutvunud on. Siis aga tekkis täpselt mu seljataga korralik eestlane vs venelane baarikaklus, mis mu taas mudiugi kaineks lõi. Õnneks lahtus see varsti ning siis tõi see uus sõber mulle uue joogi. Olin palunud midagi apelsinimahlaga, kuid kuna talle pakuti vaid viina ja ta selle välja praakis, siis sai mahlakoksist hoopis Baileys, mida ma tavaliselt ei seedi eriti, kuid mis rohke jääga täitsa talutav oli. Lõpuks aga visati meid sealt ka välja. võite ise arvata, mis kell juba oli.
Uus sõber tutvustas meile siis aga mingit uut hommikusöögikohta, mille peremees polnud üldsegi suu peale kukkunud. Mil läks kaua aega, et midagi välja valida ja kui ma siis küsisin suhkruga kefiiri, sest täpselt selline isu oli, siis küsis ta, kui paha mul olla on. Ei olnud üldse.
Ööle pani punkti aga see, kui Katsu, kelle käes meie mõlema asjad olid, pangakaardi lukku lasi. Arutasime pikalt, kuidas see järsku juhtuda sai, kuni selgus, et ta ei teadnud mitte enda vaid MINU koodi, mistõttu just MINU kaart järgmised paar päeva suletud oli. Naersime pisarateni, kuigi tal oli marupiinlik ja meil oli nii tore, et me ei jõudnud kaugeltki esimesele trollile.
Kui ma siis aga õhtul taas ärkasin, sain kohe aru, et midagi on väga valesti. Minu seljaga. Püstisaamine oli nii raske ja valus ning samas nälg murdis, kodu oli aga tühi. Pluss, kas ma mainisin, et püstisaamine oli megavalus? Helistasin Aivarile, aga ta oli ära. Siis Annikale, kes pakkus, et tuleb mu juurest läbi, läheme ostame süüa ja siis vaatame filmi Santsi pool. Valisin selle variandi üle näljasurma ja mul kulus kogu kümme minutit või rohkem, et sikutada jalga esimesed püksid ning saapad. Ära ma neid enam ise ei saanud.
Terve ülejäänud õhtu oli iga liigutus korraliku üllatusväärtusega. Mõnikord polnud eriti midagi häda. Siis ei saanud ma taas voodist kuidagi püsti ning kõndisin ainult tugede najal ja kõveralt. Kui siis aga Sants ütles, et tal on valus vaadata mind piinlemas, ma murdusin. Silmad läksid märjaks ning võitlesin endaga ikka kaua, et taastuda, sest asi, mida ma ei talu sitas olukorras, on kellegi teise haletsus. Viimaks tellisin takso, millel palusin end võimalikult ukse lähedale viia, sest kartsin paaniliselt libisemist. Olin nii sassis, et püüdsin valest paraadnast sisse murda. Mul ei ole kunagi selg nii valutanud, nagu sel ööl ja ka järgmisel päeval käis ema voodirežiimil last põetamas. Oli huvitavalt ebameeldiv näha, kuidas voodist väljumiseks tuleb võtta hoogu, tõugata end kätega kogu jõust lahti ning siis jõuda need põlvedele toetada, et end lõpuni sirgu lükata - mis iga kord ei õnnestunud. Õnneks paari päevaga läks mööda, kuid ehmatus on pikaks ajaks ja siiani ei tea, miks sellise jamaga ärkasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar