Märkamatult on veebruar mööda saanud. Endalegi oli praegu üllatuseks, et ma siia kohe sõnagi veel kirjutada pole jõudnud. Mis ma siis tegin?
Tööd palju. Ja siis valisime välja pruutneitsite kleidi stiili ja pruutkleidi ja käisime proovides ja siis jagasime ka peiupoisid omavahel ära ja kuigi kartsin kõige hullemat, siis seekord pääsesin. Minu paariline on täiesti aktsepteeritav ja selles mõttes pean ühele Eestist põgenevale pruutneitsile aitäh ütlema. Muidu oleksid nemad by default koos olnud. Nüüd aga on mul talutav poiss, kelle kõrval võib ka kontsi kanda. Vaadake, kui vähenõudlikuks ma muutunud olen:D
Siis käisin töö põhikursusel, kus õpetatakse A ja O'd ning mis tuleks tegelikkuses läbida enne tööleasumist, et uus inimene teaks, millesse ta end segab ja saaks ülevaate tootesortimendist ning seadmete toimimispõhimõtetest. Oli üsna aju kokkujooksutav, kuid hariv ja better two years late than never eks:) Nüüd tean isegi, kuiduas vaakumpump vaakumit teeb.
Kitkusin ka Murphyga kana. No kes teine peale minu suudab uhiuue tööjope jätta niimoodi pagasnikuluugi vahele, et see ei saa mitte lihtsalt mustaks, vaid õliseks ja sellest läheb lukk läbi, jättes järele suure augu. Ja muidugi on tegu riideesemega, millele ei või keemiaga üldse läheneda. Igatahes, tehtud! Ja oi, ma olin kuri. Kogu maailma peale. Ja võitlesin nii kuis oskasin selle vastu, kuid kuna keemiline puhastus võttis lihtsalt raha vastu, aga isegi ei vabandanud, et plekid heledamakski ei läinud, siis lõpetasin ikka Vanishiga, mis tegi asjad talutavaks. Üleüldse, mis mõte on keemilisel, kui nad ei võta millegi eest vastutust ja kasseerivad raha ette?
Üks tore veebruarikuine hetk oli ka see, kui tulin õhtul trennist ning avastasin, et mind jäitab mingi tüüp. Ta oli mulle juba Solarises toidupoest tulles sappa haakinud ning jälitas mind teisele poole Islandi väljakut bussipeatusteni. Võiks ju arvata, et meil oli lihtsalt sama tee, kuid selleks käitus ta liiga kummaliselt. Kõigepealt ronis mulle keskuse eskalaatoril peaaegu selga, kuni nägu mu näo ära. Siis püsis minust pidevalt paari meetri kaugusel, midagi arusaamatut pomisedes ning muisuhääli tehes. Püüdsin teda ignoreerida, kuid tema justkui püüdis pidevalt leida nurki, kust mu nägu näeb. Iga kord, kui ma liikusin, liikus varsti ka tema. Lõpuks oli mul juba paras paanika ja tänasin õnne, et oleme rahvarohkes kohas, sest metsas ma temaga peitust mängida ei julgeks. Õnneks ühel hetkel ta vist hüppas mingi teise bussi peale. Ei tea, kas tüdines või oli minu piinamine tema tavaline bussi tulekuni aja parajaks tegemise viis? Kuidas ma küll troppe nii ligi tõmban, ah!?
Eelmine nädalalõpp käisime aga emaga Poolas. Jõudis kätte see jõuluks kingitud bussireisi aeg ja nii me siis loksusimegi rõõmsasti ca 20 tundi Varssavisse ja sama palju tagasi, et veeta kohapeal kaks toredat päeva. Kui kohutav külm välja arvata. Tänapäeva bussid kõigi ekraanide ja võimalustega on päris lahedad, kuid magada on seal öösel peaaegu võimatu. Eriti, kui södaööl tulevad peale mõned jutukad neiud, kes vadistavad milleski hiina keele laadses hetkegi puhkamata, kuni mul kahe tunni pärast kannatus katkeb. Ärge saage valesti aru, nad ei kisanud, kuid mul tekkis kahtlus, et äkki hiinlased ei saagi sosistades rääkida ja nad ise ei taibanud, et ehk on siiski ebaviisakas vadistada kell kaks öösel, kui osa kaasreisijaid peab nelja tunni pärast maha minema ning nende väheste kehvade unehetkedega terve päeva läbi ajama. Ma siis tuletasin neile seda meelde ning siis jäid kohkunud neiud momentaalselt vait. Kuni kella poole neljase Poola passikontrollini, misjärel jutuvada taastus mõneks ajaks.
Varahommikune Varssavi oli ilus. Koperdasime kudaigi jaamahoonesse ja maandusime mingis kohvikus kummalist kakaod ja spinati-lõhe võileibu süües. Ei olnud eriti hea kombinatsioon, aga mõtlemisvõime oli siis veel hangunud. Aga kui siis teadvus taastus, suutsime isegi lahendada ära müsteeriumi, kus me täpselt asume, kus suunas vaatamisväärsused on ja kuidas jumala eest avalikesse WC-desse sisse saab. Ja õues ootas ees päike. Kuna ikka veel oli kell väga vähe, siis tegime jaamahoone endale hästi selgeks ning siis marssisime turismiinfosse, et leida mõni bussituur, sest niiiiiiiiiiiiiiiiiii külm oli ja kusagil ei olnud inglisekeelset infot. Olime juba ostnud hea poolakeelse linnakaardi, kuid ühtegi arusaadavat guide'i müügil ei näinud.
Muideks, seal linnas oli üle igasuguste ootuste - ja meil olid need sovietilikult madalad - teenindus. Meid juhatati ühe hop on-hop off'i peale, kus saime kaks tundi külma veidi trotsida ning päris hea ülevaate sellest sõjast vaevatud linnast. Kogu kurbuse kiuste on see taastatud tõeliselt kauniks kohaks ja nüüd on mul plaan seda kunagi ka suvel külastada, sest see on täis ilusaid parke ja puskkaeve - asju, mida tahaks suvel näha. Lisaks suurepärasele arhidektuurile. Nägime väga palju ilusaid ehitisi, kuid ärge küsige, mis täpselt mis oli. Jääme häbiväärselt vastuse võlgu. Aga tore oli ikka. Ja kohvikust kohvikusse hüppamine oli lõbus. Sööki oli palju ja see maitses hästi. Ja saime isegi veidi ema-tütre shoppingut teha, mis ei ole kuigi tavaline meie puhul.
Kogemata komistasime ka ühte karamellkommi poodi, kus kohapeal sai näha, kuidas meisterdatakse ülikeeruliste mustritega maitsvaid lutsukaid, mida siis ka hulgem kaasa ostsime. Kahjuks on väga raske kodus teistes samasugust vaimustust tekitada, kuna nad ei näinud seda magusalõhnalist töökoda, kus onu üliinimliku kiirusega karamellitriipe hakkis ning kus loodi erinevaid kujusid ja maitseid ja mustreid.
Ülihea üllatus oli veel meie hotell. Asusime kõige keskel. Vaid moe pärast sõitsime korra metroo ja teise bussiga, kuid kõik oli käe-jala juures ja hotell oli suurepärane. Eriti hinda arvestades. Küll veidi vana, kuid isegi üle mu ema ootsute puhas, ja uskuge ta nihutas voodeid ja radikate turvakatteid ning käis isegi riidekapi otsa piilumas. Professionaalne kretinism noh. Ja hommikusöök oli väga rikkalik. Kuigi krimpsus ploomid ja shotiglaasidesse serveeritud keemiamaitseline morss tegid veidi nalja. Ma kukkusin ära juba kell seitse õhtul - kui mitte varem.
Ise kartsime poole puhul suuresti keeletõkkeid, kuid noortega ei olnud pea üldse probleemi. Nemad rääkisid vabalt inglise keelt. Vanemad inimesed aga üllatasid oma umbkeelsusega. Mulle tundub, et neil on lihtsalt veel suurem vimm venelaste ja nende keele vastu kui eestlastel. Arusaadavatel põhjustel. Lugege veidi Poola ajaloost.
Tagasitee oli ka seiklusrikas. Nimelt otsustas üks neidis vaevalt pärast Riiast väljumist, et tal on vaja hädasti suitsu teha ning pöördus selleks vetsuuberikku bussi keskel, kust siis kiirelt lõhnad levima hakkasid. Ja levisid ka juhtideni. Üks juht siis vestles selle kohukesega vaikselt ning meile tundus, et piirdutakse hoiatusega, kuid veidi enne Eestit teatati üle bussi, et teeme nüüd peatuse ja ootame politseid. Viimased tulidki neiule järgi ja me ei mõelnudki välja, kuidas ta sealt pärapõrgust koju saab. Aga noh, mõni on kirkam kriit kui teine ja veidi võiks ikka teiste inimestega ka arvestada. Kuigi mul oli temast natuke kahju. Kodus kukkusime vist mõlemad taas kohe oma voodisse.
Ahjaa. Riin käis ka korraks külas oma kahe pika Aasia eluperioodi vahel ning teda oli muidugi tore näha. Püüdsin talle sünnipäevakooki teha ja see osutus minu rõõmuks isegi söödavaks, aga jah. Ka valmis pulbri ning kohupiimaga opereerides suudan ma kummaliste tulemusteni jõuda.
Et siis selline kuu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar