märts 13, 2013

Maria viimaste päevade seiklused

Pange tähele, et ma kirjutasin päe-va-de, sest ma ei tea kedagi teist, kellega sama lühikesel ajavahemikul sama palju kummalisi asju juhtuks. Kohati on kahjugi, et kõik enam siia kirja ei saa, kuid suudan end vist tööl nii ära väsitada või tühjaks kirjutada, et blogisse kirjutamisest mõtlen kordades rohkem kui ellu viin.

Niisiis, reedel oli naistepäev eks. Ma olin veidi nukker, sest oma kallim nagunii lilli ei too/saada, meeskolleegid pidid aga kõik õigeaegselt eestist ära olema. Ja siis oli eriti tore, kui sõsarfirma kolleeg oli juba varahommikul enne naiste kontorisse jõudmist igaühe lauale roosikimbu tekitanud. Eks ta pärast tunnistas ka, et selle päeva hommikul pole mingi naljaasi Viru tänavalt mitte tühjade kätega tagasi tulla.

Õhtu osas olin ka hästi kahtlev. Annika oli kutsunud mind mingisse kokteilikasse, öeldes, et nemad Birgitiga otsustasid sel aastal asjade korraldamise enda kätte võtta ning meestel lihtsalt lõbu kinni maksta lasta - kõigile vähem närvesööv eks. Vale! Mina kartsin, et tunnen end seal poolvallalisena eriti imelikult iseendale jooke ostes, kuid päev möödus kenasti. Sai päikest, lunda ja viis minutit hiljem rahet - ainult natukene üllatab naistepäeva puhul selline ilmakarneval. Käisin isegi trennis ära ja siis oli järsku uni ja kõik läinud. Lisaks sain teada, et ei olegi vaid naistekas, vaid ees ootamas heterogeensem ca 10-pealine seltskond nii et mind suunati koju end korda tegema.

Kokteilipaaris ootas mind väga palju rahvast, omapärased WC-valgustid (kolmeliitriste purkide sise torgatud pirnid varre otsas) ja meeletu lillekuhi. Aus olles, oli sellest täpselt mu nina alla jäävast ja kergelt vaadet piiravast iluvõsast vaid üks osa minu oma, aga siiski. Mitte üks noormees ei tulnud paljakäsi. Vahepeal vahetasime baari teise vastu ja ma ei saa ikka mööda vetsuteemast. Kas kujutate ette asutust, kuhu tullakse jooma ja kus on WC-l koodilukk? Koodi teadasaamiseks tuleb aga end legendist läbi murda. Mainin veelkord, et tegu on aina enam purju jäävatele inimestele mõeldud asutusega. Huvitav, kes see geenius oli? Ja kas ta mõtles ka, et kutsub ise nii õnnetust esile? Nende õnnetuseks pääseb wc-sse otse peatrepikojast, mis tähendab, et rohkem joonud eksemplarid tõenäolsielt oma häda seal rahva keskel ära ajama peavadki. No kes siis enam luikedest ja järvedest aru saab ja kokku loeb!?

Ühel hetkel jäi meid alles vaid kolm. Minu uni oli aga jädäavalt läinud ja siis ma ei hakanud ka solidaarsusest koju minema, vaid jäin kahe meessoost sõbraga sinna edasi. Olin selleks ajaks joonud ära ka oma elu esimese Püha müristuse ehk absindi-stroh 80 kokteili, mida võltsvahukoor üldse ei leevendanud.

Siis kuidagi veeres jutt väga isiklikele teemadele. Poisid tunnistasid, et nemad on purjus ja see põhjustab üliausust, kuid mulle tundus siis ja tundub ka nüüd, et selles ei olegi midagi imelikku, kui oma heade sõpradega ka seksiteemadel räägitakse. Iseasi on muidugi teha seda oma ühe parima sõbranna teise poolega. Hakkasingi mõtlema, et ei tea, kas asi on ainult minu seltskonnas või on see mingi üldreegel, et poisid omavahel ja mina ka võin poistega vabalt seksiteemadel rääkida, kuid tüdrukutega detailidesse ei laskuta. Haruharva tõesti tulevad ette hetked, kui mõni neiu välja purtsatab kommentaari meeste suurima hirmu kohta - kellel kui suur oli ja võrdlevas versioonis. Üldjuhul aga on igasugune voodielu ja selle kohta käiv statistika püha. Võime küll pikalt lahata lapsesaamisplaane ja probleeme, kuid mitte kunagi seda, kas ja mida selleks paar ise teeb. Ilma välise abita siis.

Igatahes, see õhtu läks veel avameelsemaks ja lõpptulemus oli isegi minu jaoks üllatav, kuigi H ütles, et teda ei üllata see, mida tegime või kus käisime, üldse. Hoopis šokeerivam pidavat olema see, kui kodus istun.

Ehk siis... tähistasime naistepäeva stripiklubis! Poistel tekkis mingil hetkel kindel soov seal ära käia ja kuigi ma sellest ideest samavõrra vaimustuses ei olnud, siis ei tundunud see mulle ka maailma kõige õudsema mõttena. Kuulutasin neile lihtsalt, et kuna minu huvides see käik ei ole ja kasutegur on minu jaoks nullilähedane, siis mina selle käigu eest ei maksa. Neile sobis. Kui tehti muu välja, siis tehti ka see:D

"Hommikul", kui kõik ärganud olime, sain kontrollkõne algusega: meile tundus õhtul sinu sinna kaasavõtmine hea ideena, kuid enam ei ole me nii kindlad... Kui ma siis suutsin neile selgeks teha, et ei ole ma midagi šokeeritud, siis aitasin neil veel puslet kokku panna. Tükke nagu see, kuidas üks neist oli stripparitele kuulutanud, et mina tema naine olevat ja siis selle eest gasjoliks (kitseks vist)  sõimata saanud. Ja see, kuidas nad vennastusid seal mingi šotlasega, kellel olevat olnud üleval müstiline arve, kuid kes tegelikult omamoodi sealseid ärikaid pügas suitsetades seal samade bosside teisest urkast varastatud sigarillosid (tema väide). Ja see tükk, kuidas kohe uksest sisseastumise järel tervitati ühte mu sõpra nimepidi. Või see, kui selgus, et seesama neiu olla ühe vana sõbra tüdruk ja ühtlasi selgelt oma töös käige osavam. Talt ja baaridaamilt sai igasuguseid küsimusi ka rahulikult küsida. Või see hetk, kui mõlemad mehepojad oma kaasasolnud kaardid tühjaks olid kulutanud ja anusid, et ostaksin neile stripdollareid juurde - ainult laenuks. Ühesõnaga jälle on käes mõned uued kogemused - nagu hiina küpsis ennustaski selle aasta kohta - ja murtud mõned barjäärid. Kes oleks võinud arvata, et leian end kunagi paljaste neidude pükste vahele käivat kiletatud raha ostmas? Aga muidu oli päris huvitav. Kui minu jaoks mitte nii erutav, siis lihtsalt hämmastav, millise ülehelikiirusega seal neiud lae alla tikkkontsadega platvormkingades ronisid ja üldse millises füüsilises vormis nad olid. Seal taga on ikka jõhker väljaõpe, valu ja vaev. Muide, välja pidi neid õpetama seal ikka ja jälle silma jäänud väike tõmmu mees, kellele see koht kuuluski. Poisid igatahes pidid tagasi minema:D

Ahjaa... kuigi ma ei tundnud õhtu jooksul kordagi, et oleksin liiga purjus, siis koju jõudes oli ikka kohutavalt keeruline hambaharja suhu pista ning riideid ära võtta. Samas ei olnud mind kolekõrged kingad nt öö jooksul kordagi seganud.

Eile aga sain ka huvitava kogemuse osaks. Pähe tuli kohe mõte, et küll naised on ogarad, et lasevad endal ise silmad kinni liimida ning siis praktiliselt võhivõõral oma ripsmed teravate kääridega taas lahti lõigata. Sellist õnnetust pidi muidugi üliharva juhtuma, kuid kellega siis veel kui mitte minuga!?

Ja tänane hommik on loodetavasti selle nädala seikluste tipp. Jõudsin järele Sandrale, kes ammu räägib, et isegi mikrolaineahjus söögivalmistamine ei pruugi alati välja tulla ning vahel võib lausa ohtlikuks kujuneda. Kui nõrgemat plastikut olen seal ennegi kogemata üles sulatanud, siis täna selgus, et mõnel ikka veab rohkem kui teisel. Minu hommikupudrul näiteks, mis otsustas pool minutit ettenähtust kauem uunis olemise järel niimoodi ära põleda, et sain seda justkui sünnipäevaküünalt mitmeid kordi puhuda ning õhtul otse prügikasti visata. Ju ta lihtsalt ei tahtnud üldse minu kõhtu sattuda.

Kommentaare ei ole: