Nii uskumatu, kui see ka ei oleks, me saime lapse! Meil on juba kolm päeva pisipoeg ja ma praegu varastan aega, et tema sünnilugu kirja panna.
Ööl vastu laupäeva ärkasin ma üles, et pissile minna. Seekord aga olid püksid juba üsna märjad. Märjemad, kui muidu rasedusaegse voolusega ning siis märkasin ka roosat alatooni. Kõik allikad olid mulle siiani kinnitanud, et just selline võiks lootevedelik välja näha. Mu kahtlusi kinnitas see, kui potilt tõustes kohe ka mingid joad mööda jalgu maani jooksid. Panin siis põnevusega pampersi püksi endale ja püüdsin tagasi magama minna, aga adrenaliin oli nii laes, sest Rootsis ei lasta üle 48 tunni ilma veeta olla. Nii hea oli viimaks teada, et igal juhul saame me sel nädalavahetusel lapsevanemateks.
Tahtsin lasta Lemmikul veel mõnda aega magada. Eriti, kuna mul ei olnud midagi viga. Samas üsna kohe hakkasin ma tundma ka õrnu päevadelaadseid aistinguid. Ma olin unustanud, millised need olid, aga nüüd tuli tuttav ette. Samas need olid nagu nohu võrreldes mu juba kuid väldanud krampidega.
Igatahes, uni ei tahtnud tulla ja lõpuks otsustasin ma lihtsalt telefonis scrollida. Püüdes aga häält maha võtta, suutsin ma selle karjuma panna ja see ajas Lemmiku ka üles. Siis aga ei suutnud ma enam tema eest toimuvat saladuses hoida ja edasi olime mõlemad üsna unetud. Hommikul pärast mõnda tundi und olin lõpuks valmis haiglasse helistama ja meid kutsuti kontrolli. Sain esimest korda KTG-d proovida ja see näitaks mõningaid tuhusid, aga ise ma neid ei tundnudki. Vähemalt mitte valudena. Pigem lapse surumisena. Lõpuks vaatasid nad mulle alt poolt otsa ka ehk oli kogu raseduse esimene günekoloogiline kontroll. Nad aga leidsid vaid mingit vana verd ja eraldi lootevett ei testitud. Mulle öeldi, et kirjelduse järgi võis nagu olla küll vesi, aga ehk rebenes vaid välimine kott kusagilt ja see ei loe. Seega saime natuke pettunult koju minna ja ülejäänud päev oli nagu iga teine.
Samas, kohe kui õhtul magama sättisime, sättisid end kohale ka valud. Seekord sellised, mida ma rohkem tuhudega samastada oskaks. Seega alates südaööst valutasin ma läbi une, kuni enam magada ei suutnud. Kella neljast andsin ma alla ning kui olin saanud kirja paar tuhu vieminutiliste vahedega, ärkas Lemmik ka üles. Tagantjärele mõeldes oleksin võinud püüda veel magada, aga tundus ju, et oleme juba päris lähedal. Eestis ju minnakse viieminutiliste vahedega haiglasse. Meie siin aga hakkasime süüa tegema ja mööbeldama keset ööd. Lemmik kolis Triibu kummuti lõpuks vannituppa ja me tegime muid argiseid toimetusi.
Äkki kuue paiku või mingil muul üsna ebamõistlikul ajal otsustasin ma dušši alla minna, et äkki on mõnus. Samas valud olid igai ülehingatavad ja seda olin ma ju nii palju harjutada ka saanud. Duššist sai edasi vannis mõnulemine. Anton istus poti peal, et mulle seltsiks olla, registreeris tuhusid äppiga ja söötis mulle kiivisid. Valud aga käisid kuidas jumal juhatas. Keskmiselt 5-6 minuti tagant, aga vahel sain ka 10-15 minutit puhata. Samas rohkem ei kordagi.
Päeva edenedes jõudsime vaadata ära päris palju Briti naljasaateid ja lõpuks kusagil õhtul viie paiku tundsin, et on aeg haiglaga ühendust võtta, sest nüüd oli hakanud lisaks mu kõhule ka selg valutama ja see valu ei andnud hetkekski järgi, mis tähendas, et ma ei saanud enam üldse puhata. Et olgugi, et tuhude vahe pole ühtlane ega vähene aina, ei kao need ka ära üheski asendis ja ehk siiski ei ole libakad. Helistasime siis, aga kuulsime vaid, et helistage uuesti, kui valude vahe on 3-4 minutit olnud juba mitu tundi. Ma olin nii väsinud ja peale tuli selline lootusetus, et olin pisarates. Samas ütlesid nad mulle, et nad ei anna mulle ka mingit unerohtu öö üle elamiseks, vaid kui hakkan sünnitama, siis hakkan ja kõik. Ei juttugi mujal reklaamitud unerohtudest.
Otsustasin uuesti vanni minna ja sellest oli kasu. Seal vedeletud kahe tunni jooksul olid poolteist tundi kõik valud 2-5 minutiliste vahedega. Lootus hakkas tagasi tulema ja siis järsku jälle 10 minutit ja 7 ja ma ei teadnud, mida enam teha. Valutasin veel veidi voodis ja õnneks valud muutusid taas ühtlaseks ja tihedaks. Mitte, et ma seda otseselt nautinuks, aga see andis mulle julguse taas haiglasse helistada. Seekord sain telefoni otsa ka kellegi toredama, kes soovitas proovida siiski olla võimalikult kaua kodus ja tunni pärast uuesti ühendust võtta, kui ma enam ei suuda paracetamoliga hakkama saada. Ma olin terve päeva ilma valuvaigistiteta tegelikult olnud ja alles õhtul ühe võtnud. Mitte, et see midagi aidanuks.
Igatahes, see tund ootamist möödus üsna ruttu, aga ka minu kannatus hakkas otsa saama ja lõpuks saime loa kohale tulla. Ma muidugi hingeldasin ka telefoni otsas juba. Samas oli veel täiesti võimalik, et saadetakse taas koju, aga vähemalt sain kontrolli ja proffide hoole all tundus olla julgem, kuigi Lemmik andis endast parima, et mind igati toetada.
Kella üheksaks olime haiglas ja kohe juhatati meid mõnusasse hämarasse tuppa ning ühendati taas KTG-ga. Ma nii kartsin, et tuhude vahed on taas ebaühtlased, sest iga muutus muutis neid ka ja me olime ju just asukohta vahetanud, aga KTG näitas regulaarseid valusid kaheminutiliste vahedega. Mulle tundus, et ma tõesti puhkan vähem aega, kui valutan.
Varsti tuli meie juurde äärmiselt tore ämmaemand. Kõigepealt vaatas ta mu üle ning ütles, et avatust on 3cm ja seega enne me koju ei lähe, kui beebi käes. Milline kergendus! Tema kerge katsumise peale sai ka 3 cm-st momendilt neli. Üleüldse aga ta austas kõiki meie soove ja meie üllatuseks selgus, et seal on siiski võimalus vannis valutada ning soovi korral seal isegi sünnitada, kuigi ametlikult seda veel ei praktiseerita. Tal õnnestuski meie jaoks broneerida vist sealne ainus vannituba, kus ootas ees suur ümmagune vann, kus saime Lemmikuga koos olla. Ma olin igaks juhuks käskinud tal ujumispüksid viimasel hetkel kaasa pakkida, sest ma teadsin, et kas või dušš mõjub mulle hästi, aga mu seljavaluga on mul vaja pidevalt kellegi vastu toetada või Lemmik peab mu selga hõõruma. Nüüd sain teda norida, et tema sai spapäeva.
Esimestel haiglatundidel suutsin ma kolm korda oksendada ja siis oli mul hea meel, et ma nagunii polnud suutnud õhtust süüa. Samas oli hirm, et kui edasi peaksid valud hullemaks minema, siis kas ma terve aja ainult öögingi.
Mu selg tegi nii haiget, et mulle toodi sinna vannituppa maha õhuke kõva madrats pikali heitmiseks ja see tundus olevat maailma mugavaim asi. Selleks hetkeks olin ma avanenud 6 sentimeetri jagu ja ainult hingamisharjutustest hakkas väheks jääma. Otsustasin naerugaasi proovida, aga vaid tuhude kõige hullemal ajal. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel tuhud on olnud, aga minul algasid need alati järsku ja kõige hullema osaga. 4-5-6 hingetõmmet ja kõige hullem oli möödas. Edasi vajusid need märkamatult ära, et siis taas tulla. Seega ka naerugaasi kasutasin vaid selles intensiivse valu osas.
Hiljem tegin ühe vannisessiooni veel, et meie broneering ikka asja ette läheks ja ainult meie päralt olnud ämmakas ning õde käisid kordamööda meid kontrollimas iga 15 minuti tagant, kuni ütlesin, et tahan tagasi voodisse isegi, kui see tähendab, et keegi teine võib vannitoa endale saada. Mul oli lihtsalt nii piin seljaga ja ainult külili olles oli enam-vähem olla. Seega kartsin juba, et kõik mu eelnevalt mõeldud sünnitusasendid on automaatselt mängust väljas ja peangi sünnitama nagu vanasti, ülimalt ebasoodsates või ebamugav tunduvates pikaliasendites.
Meie tuppa viidi mind valust värisevana ratastoolis ja palusin kohe taas naerugaasi - nüüd juba miinimumdoosist kraadi võrra kangemana. Üsna varsti jäi ka sellest väheks ja otsustasime proovida elektrilist tööriista nimega TENS. Ma küll ei olnud varem sellega kokku puutunud, kuigi sooivtatakse kodus harjutada ja seda peetakse üldse latentses faasis kasulikuks, aga nii kui TENSi sipelgad mööda mu selga siblima hakkasid, oli mul nii palju parem. Lisaks aitasid palju ämmakas ja Lemmik, kes iga tuhu ajal kas mu põlvi või puusasid survestasid või niisama selga masseerisid.
Siis aga tuli see koht, kus asjad ei edenenud enam õpiku järgi. Need viimased väga ebameeldivad tunnid ei toonud kaasa mitte ühtegi lisasentimeetrit ja ka lootekott püsis tervena. Nüüd soovitati mul see avada lasta. Ma küll natuke kartsin, mida see endaga kaasa toob, olles lugenud palju kogemuslugusid, kuidas alles vete mineku järel tõelisel valud algavad, aga arvasin, et kuna ma olin juba üle ööpäeva kannatanud, siis pigem võiks ju asju tagant kiirustada. Keegi kõrgem ülemus soovitas meil siiski veel tunni oodata ja see möödus linnulennul. Veteavamine aga vist minu puhul hoopis aitas seljavaludest vabaneda ja avanesin väga kiiresti 6 sentimeetrilt 9-le. Ja siis kümnele. Ja siis taas jälle mitte päris lõpuni, nii et laps veel liikuma ei mahtunud. Plusspoole pealt seljavalud kadusid ise mingil hetkel ära.
Minu ajaarvamine oli täiega sassis, aga õues hakkas valgeks minema. Me ei saanud ega saanud seda servakest eest ära ja samas ajas mind nii kohutavalt pressima, et ma ei suutnud end kuidagi tagasi hoida. Tõmblesin vist tuhude ajal, nagu mul oleks deemon sees. TENSi ma ka väga kaua nautida ei saanud, sest selgus, et KTG ei näidanud enam hästi lapse südametööd ja talle tuli panna pähe mingi elektrood nõelaga. Mulle oli see alati nii õudne tundunud, aga nüüd ei olnud enam küsimustki, sest pigem see kui teadmatus. Elektrood aga ei hakanud tööle. Ja ei hakanud ka teine ega kolmas, kuigi nüüdseks juba kaks ämmakat proovisid olukorda lahendada. Mulle tundus, et lapsest saab nõelapadi, aga siis tuli kellelgi pähe proovida, et äkki TENS segab ja nii oligi. Seega edasi kannatasin niisama.
Kardeti, et väsitan end nende varaste hullude pressidega liiga ära ja seega pakuti mulle mingit kohalikku tuimestust, mis pidi aitama nii poolteist tundi. Otsustasin proovida ja kuigi tõesti pressid läksid ära, siis lihtsalt kõht valutas rohkem. Sellegipoolest oli suur kergendus, aga see jäi üürikeseks. Mulle tundus, et 15 minuti pärast juba olid pressid tagasi, aga Lemmik väidab, et see oli pigem 45 minutit.
Kogu selle piina keskel läks meie tore ämmakas koju puhkama, millest mul oli nii kahju. Tulid uus ämmakas ja õde ja ega neilgi midagi viga polnud, kui see välja arvata, et mulle sattus vist üks vähestest ödedest, kes just inglise keelt ei räägi. Õnneks ta oli muidu hästi tore, aga naljakas lihtsalt, et nad just tema mulle appi saatsid.
Uus ämmakas avastas, et ma ei saa pissida. Ma ei olnud ise sellest puudust tundnud, kuigi kui ma nüüd tagant järele mõtlen, siis olin ma terve päeva enamasti vaid tilgutanud ja nüüd juba tunde mitte sedagi. Sain taas proovida midagi, mida olin enne kartnud ja see oli mingit sorti kateeter. Kusjuures see polnud üldse hull ja natuke ajast ette rutates, käisin hiljem ise seda anumas.
Üldse see uus ämmakas sai vist juba üsna raske patsiendi, kes ei suutnud presse tagasi hoida, nõudis kakale ja ta sai kõige räpasema osa sellest sünnitusest enda kanda.
Mina tuhutasin muudkui edasi ainult naerugaasiga või nägupidi padjas. See emakakaela serv aga oli väga jäärapäine ja lõpuks hakati mulle rääkima oksüdotsiini tilgast, mis pidi tuhud intensivsemaks tegema ja ka epiduraali võimalusest. Samas kiideti mind läbi sünnituse, et ma olen nii tubli ja vapper, et nii kaugele olen ilma jõudnud. Kartsin küll nii veel võimsamaid valusid ja epiduraali, aga nüüd hakkas mul juba hirm, et ma lõpetan keisriga, kui see ka ei aita.
Igatahes, proovisin ämmaka juhendamisel erinevaid asendeid, oksendasin endale iga tuhuga morssi kurku, hapnikumaski ja hingetorru ning püüdsin lihtsalt ellu jääda. Ühel hetkel oli see tobe serv eest ja mul lubati lõpuks pressida. Ma siis pressisin, kuigi nagu Murphy seadusega ikka, ei olnud mul pressimiseks enam mingit refleksi. Niisama pressisin kohusetundlikult tuhude ajal. Mul polnud aimugi, kaugel ma olen ja kaua võiks veel minna ja ma ei julgenud küsida ka, kuid miski oli juba kuskil teistmoodi ebamugavalt madalal.
Ühel hetkel tuli appi ka teine ämmaemand - minu jaoks siis neljas - ning pea hakkas paistma. Mul kästi pressida, siis jälle oodata tuhu, aga mitte pressida, mis oli päris keeruline, ja siis kolmanda tuhuga taas pressida. Kusjuures ma registreerisin ära küll, millal oli see kuuldavasti põrgulikult valus koht, mil lapse pea on poolenisti väljas, aga imestasin lihtsalt, et see polnudki eriti valus. Lihtsalt oleks tahtud jätkata pressimist, et ta välja saaks ja natuke pressisin ikka ka, keelust hoolimata. Samas, mitu pressi ma sinna jõudmiseks tegema pidin, ma ei tea. Püüdsin olla hetkes ja lõõgastuda maksimaalselt, sest ma nagunii ei teadnud nagunii, palju veel ees on ei tuhusid ega presse. Tean vaid, et juba haiglasse tuleku hetkeks oli mul olnud vähemalt 136 tuhu ja kõik ligi poolteist minutit pikad. Pole aimugi, mis siis veel edasi tuli, sest me enam ei mõõtnud.
Igatahes, selle kolmanda pressiga, mil mul lubati taas pressida, oli pea väljas ja neljandaga sündis meie poja. Kohe seejärel vupsas ka platsenta välja ja minu jaoks lõppes 34-tunnine sünnitus imearmsa poja ja paari õmblusega. Ja üllatusega, et ei olnudni nii väga hull, olenemata magamatusest ja söömata olekust. Kõik snäkid ja kaasa võetud meelelahutus jäid minust puutumata.
Kunagi kirjutan ka esimestest päevadest. Triibu ärkas!
Ööl vastu laupäeva ärkasin ma üles, et pissile minna. Seekord aga olid püksid juba üsna märjad. Märjemad, kui muidu rasedusaegse voolusega ning siis märkasin ka roosat alatooni. Kõik allikad olid mulle siiani kinnitanud, et just selline võiks lootevedelik välja näha. Mu kahtlusi kinnitas see, kui potilt tõustes kohe ka mingid joad mööda jalgu maani jooksid. Panin siis põnevusega pampersi püksi endale ja püüdsin tagasi magama minna, aga adrenaliin oli nii laes, sest Rootsis ei lasta üle 48 tunni ilma veeta olla. Nii hea oli viimaks teada, et igal juhul saame me sel nädalavahetusel lapsevanemateks.
Tahtsin lasta Lemmikul veel mõnda aega magada. Eriti, kuna mul ei olnud midagi viga. Samas üsna kohe hakkasin ma tundma ka õrnu päevadelaadseid aistinguid. Ma olin unustanud, millised need olid, aga nüüd tuli tuttav ette. Samas need olid nagu nohu võrreldes mu juba kuid väldanud krampidega.
Igatahes, uni ei tahtnud tulla ja lõpuks otsustasin ma lihtsalt telefonis scrollida. Püüdes aga häält maha võtta, suutsin ma selle karjuma panna ja see ajas Lemmiku ka üles. Siis aga ei suutnud ma enam tema eest toimuvat saladuses hoida ja edasi olime mõlemad üsna unetud. Hommikul pärast mõnda tundi und olin lõpuks valmis haiglasse helistama ja meid kutsuti kontrolli. Sain esimest korda KTG-d proovida ja see näitaks mõningaid tuhusid, aga ise ma neid ei tundnudki. Vähemalt mitte valudena. Pigem lapse surumisena. Lõpuks vaatasid nad mulle alt poolt otsa ka ehk oli kogu raseduse esimene günekoloogiline kontroll. Nad aga leidsid vaid mingit vana verd ja eraldi lootevett ei testitud. Mulle öeldi, et kirjelduse järgi võis nagu olla küll vesi, aga ehk rebenes vaid välimine kott kusagilt ja see ei loe. Seega saime natuke pettunult koju minna ja ülejäänud päev oli nagu iga teine.
Samas, kohe kui õhtul magama sättisime, sättisid end kohale ka valud. Seekord sellised, mida ma rohkem tuhudega samastada oskaks. Seega alates südaööst valutasin ma läbi une, kuni enam magada ei suutnud. Kella neljast andsin ma alla ning kui olin saanud kirja paar tuhu vieminutiliste vahedega, ärkas Lemmik ka üles. Tagantjärele mõeldes oleksin võinud püüda veel magada, aga tundus ju, et oleme juba päris lähedal. Eestis ju minnakse viieminutiliste vahedega haiglasse. Meie siin aga hakkasime süüa tegema ja mööbeldama keset ööd. Lemmik kolis Triibu kummuti lõpuks vannituppa ja me tegime muid argiseid toimetusi.
Äkki kuue paiku või mingil muul üsna ebamõistlikul ajal otsustasin ma dušši alla minna, et äkki on mõnus. Samas valud olid igai ülehingatavad ja seda olin ma ju nii palju harjutada ka saanud. Duššist sai edasi vannis mõnulemine. Anton istus poti peal, et mulle seltsiks olla, registreeris tuhusid äppiga ja söötis mulle kiivisid. Valud aga käisid kuidas jumal juhatas. Keskmiselt 5-6 minuti tagant, aga vahel sain ka 10-15 minutit puhata. Samas rohkem ei kordagi.
Päeva edenedes jõudsime vaadata ära päris palju Briti naljasaateid ja lõpuks kusagil õhtul viie paiku tundsin, et on aeg haiglaga ühendust võtta, sest nüüd oli hakanud lisaks mu kõhule ka selg valutama ja see valu ei andnud hetkekski järgi, mis tähendas, et ma ei saanud enam üldse puhata. Et olgugi, et tuhude vahe pole ühtlane ega vähene aina, ei kao need ka ära üheski asendis ja ehk siiski ei ole libakad. Helistasime siis, aga kuulsime vaid, et helistage uuesti, kui valude vahe on 3-4 minutit olnud juba mitu tundi. Ma olin nii väsinud ja peale tuli selline lootusetus, et olin pisarates. Samas ütlesid nad mulle, et nad ei anna mulle ka mingit unerohtu öö üle elamiseks, vaid kui hakkan sünnitama, siis hakkan ja kõik. Ei juttugi mujal reklaamitud unerohtudest.
Otsustasin uuesti vanni minna ja sellest oli kasu. Seal vedeletud kahe tunni jooksul olid poolteist tundi kõik valud 2-5 minutiliste vahedega. Lootus hakkas tagasi tulema ja siis järsku jälle 10 minutit ja 7 ja ma ei teadnud, mida enam teha. Valutasin veel veidi voodis ja õnneks valud muutusid taas ühtlaseks ja tihedaks. Mitte, et ma seda otseselt nautinuks, aga see andis mulle julguse taas haiglasse helistada. Seekord sain telefoni otsa ka kellegi toredama, kes soovitas proovida siiski olla võimalikult kaua kodus ja tunni pärast uuesti ühendust võtta, kui ma enam ei suuda paracetamoliga hakkama saada. Ma olin terve päeva ilma valuvaigistiteta tegelikult olnud ja alles õhtul ühe võtnud. Mitte, et see midagi aidanuks.
Igatahes, see tund ootamist möödus üsna ruttu, aga ka minu kannatus hakkas otsa saama ja lõpuks saime loa kohale tulla. Ma muidugi hingeldasin ka telefoni otsas juba. Samas oli veel täiesti võimalik, et saadetakse taas koju, aga vähemalt sain kontrolli ja proffide hoole all tundus olla julgem, kuigi Lemmik andis endast parima, et mind igati toetada.
Kella üheksaks olime haiglas ja kohe juhatati meid mõnusasse hämarasse tuppa ning ühendati taas KTG-ga. Ma nii kartsin, et tuhude vahed on taas ebaühtlased, sest iga muutus muutis neid ka ja me olime ju just asukohta vahetanud, aga KTG näitas regulaarseid valusid kaheminutiliste vahedega. Mulle tundus, et ma tõesti puhkan vähem aega, kui valutan.
Varsti tuli meie juurde äärmiselt tore ämmaemand. Kõigepealt vaatas ta mu üle ning ütles, et avatust on 3cm ja seega enne me koju ei lähe, kui beebi käes. Milline kergendus! Tema kerge katsumise peale sai ka 3 cm-st momendilt neli. Üleüldse aga ta austas kõiki meie soove ja meie üllatuseks selgus, et seal on siiski võimalus vannis valutada ning soovi korral seal isegi sünnitada, kuigi ametlikult seda veel ei praktiseerita. Tal õnnestuski meie jaoks broneerida vist sealne ainus vannituba, kus ootas ees suur ümmagune vann, kus saime Lemmikuga koos olla. Ma olin igaks juhuks käskinud tal ujumispüksid viimasel hetkel kaasa pakkida, sest ma teadsin, et kas või dušš mõjub mulle hästi, aga mu seljavaluga on mul vaja pidevalt kellegi vastu toetada või Lemmik peab mu selga hõõruma. Nüüd sain teda norida, et tema sai spapäeva.
Esimestel haiglatundidel suutsin ma kolm korda oksendada ja siis oli mul hea meel, et ma nagunii polnud suutnud õhtust süüa. Samas oli hirm, et kui edasi peaksid valud hullemaks minema, siis kas ma terve aja ainult öögingi.
Mu selg tegi nii haiget, et mulle toodi sinna vannituppa maha õhuke kõva madrats pikali heitmiseks ja see tundus olevat maailma mugavaim asi. Selleks hetkeks olin ma avanenud 6 sentimeetri jagu ja ainult hingamisharjutustest hakkas väheks jääma. Otsustasin naerugaasi proovida, aga vaid tuhude kõige hullemal ajal. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel tuhud on olnud, aga minul algasid need alati järsku ja kõige hullema osaga. 4-5-6 hingetõmmet ja kõige hullem oli möödas. Edasi vajusid need märkamatult ära, et siis taas tulla. Seega ka naerugaasi kasutasin vaid selles intensiivse valu osas.
Hiljem tegin ühe vannisessiooni veel, et meie broneering ikka asja ette läheks ja ainult meie päralt olnud ämmakas ning õde käisid kordamööda meid kontrollimas iga 15 minuti tagant, kuni ütlesin, et tahan tagasi voodisse isegi, kui see tähendab, et keegi teine võib vannitoa endale saada. Mul oli lihtsalt nii piin seljaga ja ainult külili olles oli enam-vähem olla. Seega kartsin juba, et kõik mu eelnevalt mõeldud sünnitusasendid on automaatselt mängust väljas ja peangi sünnitama nagu vanasti, ülimalt ebasoodsates või ebamugav tunduvates pikaliasendites.
Meie tuppa viidi mind valust värisevana ratastoolis ja palusin kohe taas naerugaasi - nüüd juba miinimumdoosist kraadi võrra kangemana. Üsna varsti jäi ka sellest väheks ja otsustasime proovida elektrilist tööriista nimega TENS. Ma küll ei olnud varem sellega kokku puutunud, kuigi sooivtatakse kodus harjutada ja seda peetakse üldse latentses faasis kasulikuks, aga nii kui TENSi sipelgad mööda mu selga siblima hakkasid, oli mul nii palju parem. Lisaks aitasid palju ämmakas ja Lemmik, kes iga tuhu ajal kas mu põlvi või puusasid survestasid või niisama selga masseerisid.
Siis aga tuli see koht, kus asjad ei edenenud enam õpiku järgi. Need viimased väga ebameeldivad tunnid ei toonud kaasa mitte ühtegi lisasentimeetrit ja ka lootekott püsis tervena. Nüüd soovitati mul see avada lasta. Ma küll natuke kartsin, mida see endaga kaasa toob, olles lugenud palju kogemuslugusid, kuidas alles vete mineku järel tõelisel valud algavad, aga arvasin, et kuna ma olin juba üle ööpäeva kannatanud, siis pigem võiks ju asju tagant kiirustada. Keegi kõrgem ülemus soovitas meil siiski veel tunni oodata ja see möödus linnulennul. Veteavamine aga vist minu puhul hoopis aitas seljavaludest vabaneda ja avanesin väga kiiresti 6 sentimeetrilt 9-le. Ja siis kümnele. Ja siis taas jälle mitte päris lõpuni, nii et laps veel liikuma ei mahtunud. Plusspoole pealt seljavalud kadusid ise mingil hetkel ära.
Minu ajaarvamine oli täiega sassis, aga õues hakkas valgeks minema. Me ei saanud ega saanud seda servakest eest ära ja samas ajas mind nii kohutavalt pressima, et ma ei suutnud end kuidagi tagasi hoida. Tõmblesin vist tuhude ajal, nagu mul oleks deemon sees. TENSi ma ka väga kaua nautida ei saanud, sest selgus, et KTG ei näidanud enam hästi lapse südametööd ja talle tuli panna pähe mingi elektrood nõelaga. Mulle oli see alati nii õudne tundunud, aga nüüd ei olnud enam küsimustki, sest pigem see kui teadmatus. Elektrood aga ei hakanud tööle. Ja ei hakanud ka teine ega kolmas, kuigi nüüdseks juba kaks ämmakat proovisid olukorda lahendada. Mulle tundus, et lapsest saab nõelapadi, aga siis tuli kellelgi pähe proovida, et äkki TENS segab ja nii oligi. Seega edasi kannatasin niisama.
Kardeti, et väsitan end nende varaste hullude pressidega liiga ära ja seega pakuti mulle mingit kohalikku tuimestust, mis pidi aitama nii poolteist tundi. Otsustasin proovida ja kuigi tõesti pressid läksid ära, siis lihtsalt kõht valutas rohkem. Sellegipoolest oli suur kergendus, aga see jäi üürikeseks. Mulle tundus, et 15 minuti pärast juba olid pressid tagasi, aga Lemmik väidab, et see oli pigem 45 minutit.
Kogu selle piina keskel läks meie tore ämmakas koju puhkama, millest mul oli nii kahju. Tulid uus ämmakas ja õde ja ega neilgi midagi viga polnud, kui see välja arvata, et mulle sattus vist üks vähestest ödedest, kes just inglise keelt ei räägi. Õnneks ta oli muidu hästi tore, aga naljakas lihtsalt, et nad just tema mulle appi saatsid.
Uus ämmakas avastas, et ma ei saa pissida. Ma ei olnud ise sellest puudust tundnud, kuigi kui ma nüüd tagant järele mõtlen, siis olin ma terve päeva enamasti vaid tilgutanud ja nüüd juba tunde mitte sedagi. Sain taas proovida midagi, mida olin enne kartnud ja see oli mingit sorti kateeter. Kusjuures see polnud üldse hull ja natuke ajast ette rutates, käisin hiljem ise seda anumas.
Üldse see uus ämmakas sai vist juba üsna raske patsiendi, kes ei suutnud presse tagasi hoida, nõudis kakale ja ta sai kõige räpasema osa sellest sünnitusest enda kanda.
Mina tuhutasin muudkui edasi ainult naerugaasiga või nägupidi padjas. See emakakaela serv aga oli väga jäärapäine ja lõpuks hakati mulle rääkima oksüdotsiini tilgast, mis pidi tuhud intensivsemaks tegema ja ka epiduraali võimalusest. Samas kiideti mind läbi sünnituse, et ma olen nii tubli ja vapper, et nii kaugele olen ilma jõudnud. Kartsin küll nii veel võimsamaid valusid ja epiduraali, aga nüüd hakkas mul juba hirm, et ma lõpetan keisriga, kui see ka ei aita.
Igatahes, proovisin ämmaka juhendamisel erinevaid asendeid, oksendasin endale iga tuhuga morssi kurku, hapnikumaski ja hingetorru ning püüdsin lihtsalt ellu jääda. Ühel hetkel oli see tobe serv eest ja mul lubati lõpuks pressida. Ma siis pressisin, kuigi nagu Murphy seadusega ikka, ei olnud mul pressimiseks enam mingit refleksi. Niisama pressisin kohusetundlikult tuhude ajal. Mul polnud aimugi, kaugel ma olen ja kaua võiks veel minna ja ma ei julgenud küsida ka, kuid miski oli juba kuskil teistmoodi ebamugavalt madalal.
Ühel hetkel tuli appi ka teine ämmaemand - minu jaoks siis neljas - ning pea hakkas paistma. Mul kästi pressida, siis jälle oodata tuhu, aga mitte pressida, mis oli päris keeruline, ja siis kolmanda tuhuga taas pressida. Kusjuures ma registreerisin ära küll, millal oli see kuuldavasti põrgulikult valus koht, mil lapse pea on poolenisti väljas, aga imestasin lihtsalt, et see polnudki eriti valus. Lihtsalt oleks tahtud jätkata pressimist, et ta välja saaks ja natuke pressisin ikka ka, keelust hoolimata. Samas, mitu pressi ma sinna jõudmiseks tegema pidin, ma ei tea. Püüdsin olla hetkes ja lõõgastuda maksimaalselt, sest ma nagunii ei teadnud nagunii, palju veel ees on ei tuhusid ega presse. Tean vaid, et juba haiglasse tuleku hetkeks oli mul olnud vähemalt 136 tuhu ja kõik ligi poolteist minutit pikad. Pole aimugi, mis siis veel edasi tuli, sest me enam ei mõõtnud.
Igatahes, selle kolmanda pressiga, mil mul lubati taas pressida, oli pea väljas ja neljandaga sündis meie poja. Kohe seejärel vupsas ka platsenta välja ja minu jaoks lõppes 34-tunnine sünnitus imearmsa poja ja paari õmblusega. Ja üllatusega, et ei olnudni nii väga hull, olenemata magamatusest ja söömata olekust. Kõik snäkid ja kaasa võetud meelelahutus jäid minust puutumata.
Kunagi kirjutan ka esimestest päevadest. Triibu ärkas!
2 kommentaari:
Oi, Mia!
Niiiii vahva uudis. Palju, palju õnne teie perele ja rõõmusid rohkem kui muresid!
See pisikese beebiga kaisus olemise aeg on nii imeline aeg. Püüa rohkem nautida, kui omi asju teha. Mina ikka vahepeal toimetasin, aga nüüd mõtlen, et oleks võinud laiselda ja nautida rohkem :)
Aitäh, aitäh!
Eks me naudimegi ja püüan magada siis, kui vähegi lastakse. See oma asjade tegemine hõlmas aga näiteks pea pesemist ja juuste lahtiharutamist - võttis tunde, aga oli edasilükkamatu; küünte lühemaks lõikamist-viilimist, pisikeste mähete sahtlist välja otsimist ja sünnitusloo jäädvustamist enne, kui ma rohkem unustada jõuan. Päevad lihtsalt kaovad käest hetkel. Küünte ja mähmeteni jõudsingi alles hilisõhtul, kuigi need ei saanud võtta aega rohkem kui 15 minutit.
Postita kommentaar