Me oleme nüüdseks juba 13 päeva lapsevanemad olnud ja see on üsna mõnusalt silmaringi avardanud. Näiteks näen nüüd ise, kuidas aeg lihtsalt kaob käest. Ka pooletunnist jalutuskäiku näiteks ei mahuta igasse päeva ära, rääkimata ise välja magamisest või endale süüategemisest. Kui ma enne arvasin, et saab olema raske iga paari tunni tagant ärgata, et last sööta, siis ma veel ei teadnud, et see oleks unistuste stsenaarium. Ma arvasin, et beebi sööb mingi 5-10 minutit ja magab edasi. Minu äppi kohaselt võib nii väike inimene korraga üleval olla tunnikese ja mõne kuu möödudes kuni kaks. Reaalsuses aga on meie Triibu öösiti üleval rohkem kui magab. Hea öö näeb välja aga nii: läheme kõik varakult magama ja Triibu ajab meid üles uuesti näiteks kaks tundi hiljem. Siis sööme ja oleme niisama vähemalt tunnikese. Järgneva pooltunni magab ta mu süles ja kui üritan teda käest panna, siis tihti hakab ta nutma ja on ta ärkvel veel tunni või kaks. Pigem valin selle poole tunni variandi, et ta sügavamalt uinuks ja saaksin ta pesasse tõsta. Seejärel saan ka ise magama minna ja kui veab, uinun kohe. Järgmine äratus on näiteks 75 minuti pärast. Kulub taas tunnike, et süüa ja ehk vahetada mähe ära. Riskin ja panen ta pessa juba siis, kui ta on paar minutit mu süles maganud. Läheb õnneks! Magame mõlemad, et taas ärgata pooleteist tunni pärast. Taas vähemalt tund üleval, aga seejärel võtab issi üle ja saan magada ehk isegi kaks tundi. Vahel magab Triibu ka. Vahel mitte. Varem või hiljem tahab ta aga süüa. Ja nii võibki juhtuda, et kui ma tahan ise üle nelja tunni öö jooksul kas või katkendlikult magada, siis Lemmiku abiga venitan ööd pea lõunani ja siis kiirustame valgeid tunde püüdma, aga alati ei jõua, sest Triibu võib otsustada just pärastlõunal korralikult magada või siis hoopiski tissi otsas tunde elada. Samas ma ei tohiks vist kurta, sest alles hakkavad esimesed kaks kriitilist nädalat mööda saama ja põhimõtteliselt on ta ju hea laps, kes sööb ja magab ja rahuneb üldiselt ruttu.
Nagu ma juba mainisin, on see uus kogemus mu silmaringi avardanud ja eriti kasvatanud austust üksikvanemate vastu. Ma pole kunagi arvanud, et üksikvanemlus kerge on, aga hetkel tundub see täitsa võimatu, sest ka kahekesi on üsna palju tegemist ja Lemmik teeb kõike ilma virisemiseta, olgu selleks siis öised mähmevahetused või mulle söögi organiseerimine, pesupesemine, koristamine või lihtsalt lapsega tegelemine. Temast on tõeline laulja saanud ja pidevalt kuulen teda Triibule midagi uute sõnadega esitamas. Lemmiklaul aga on üksteisega mähkmete vahetamisest. Lisaks saab ta suurepäraselt hakkama juba kandelina sidumisega ning ka mähkmete pesuga, kuigi küsib mult aeg-ajalt taas üle, kuidas midagi hooldatakse. Mitte, et ma ise vigu ei teeks.
Mu ema rääkis, kuidas ta siis, kui ma väike olin, pidi veel üksi ahju ja pliiti kütma, et oleks soe ja saaks sooja vett. Meil olid marlimähkmed, mida pidi läbi keetma ja puudus pesumasin. Rääkimata siis magamatusest ja finantsilisest koormast, mida ta üksi kandma pidi. Ja mina siin põen, et kuidas me rahadega välja tulema hakkame.
Muidu aga oleme need õelad vanemad, kes magava lapse jäsemeid külma jäljendimaterjali suruvad, vahel temast nutupilte teevad ja püüavad talle kitsaid riideid selga saada. Me pole küll mingid sadistid, aga naerunäost lihtsalt saab vahel sekunditega midagi hoopis muud ja me tundsime end täna väga süüdi, kui karjuva lapse jalad ja käed kõik lõpuks pesus kokku tõmmanud bodysse saime ja see ikka kinni ei läinud. Lohutuseks tegime pika tissisessiooni enne, kui teiste riietega uuesti talle lähenesime. Ja seejärel võtsime ette juba kolmanda jalutuskäigu 13 päeva jooksul.
See jäljendite võtmine oli aga üldse üks tragikoomiline üritus. Olime teinud esimese katse jäädvustada tema kätt ja jalga 3D kipskujudena juba siis, kui ta viiepäevane oli, aga õhumullid rikkusid asja ära. Nüüdseks olime jõudnud tellida juurde vahendeid ja tahtsime uuesti proovida. Saada imik aga oma jäsemeid paigal hoidma 3-5 minutit, et vorm jõuaks tahkuda, on paras väljakutse ka siis, kui ta magab. Seekord aga ei saanudki me teda väga sügavalt magama ja nii ta siis siples. Meie mõlema käed olid seguga koos. Samuti lapse üks käsi ja jalg. Ja siis ta oksendas just samal ajal ning mitte midagi ei olnud teha. Ootasime vormi tahkumist, okseloik kusagil meie vahel sillerdamas. Tulemus aga oli üsna hea. Nüüd tuleb vaid need imetillukesed käsi ja jalg raami valada.
Muidu aga on mõnus beebimull. Ta on nii armas igas asendis ja eriti ärgates, kui ta silmad kinni, kerge muie näos kulmud kõrgele tõstab, nii et terve otsaesine on kortse täis nagu vanal mehel, ja siis sirutab ta kaela välja nagu mõni kilpkonn, meenutades mulle Shifut Kung fu pandast.
Nagu ma juba mainisin, on see uus kogemus mu silmaringi avardanud ja eriti kasvatanud austust üksikvanemate vastu. Ma pole kunagi arvanud, et üksikvanemlus kerge on, aga hetkel tundub see täitsa võimatu, sest ka kahekesi on üsna palju tegemist ja Lemmik teeb kõike ilma virisemiseta, olgu selleks siis öised mähmevahetused või mulle söögi organiseerimine, pesupesemine, koristamine või lihtsalt lapsega tegelemine. Temast on tõeline laulja saanud ja pidevalt kuulen teda Triibule midagi uute sõnadega esitamas. Lemmiklaul aga on üksteisega mähkmete vahetamisest. Lisaks saab ta suurepäraselt hakkama juba kandelina sidumisega ning ka mähkmete pesuga, kuigi küsib mult aeg-ajalt taas üle, kuidas midagi hooldatakse. Mitte, et ma ise vigu ei teeks.
Mu ema rääkis, kuidas ta siis, kui ma väike olin, pidi veel üksi ahju ja pliiti kütma, et oleks soe ja saaks sooja vett. Meil olid marlimähkmed, mida pidi läbi keetma ja puudus pesumasin. Rääkimata siis magamatusest ja finantsilisest koormast, mida ta üksi kandma pidi. Ja mina siin põen, et kuidas me rahadega välja tulema hakkame.
Muidu aga oleme need õelad vanemad, kes magava lapse jäsemeid külma jäljendimaterjali suruvad, vahel temast nutupilte teevad ja püüavad talle kitsaid riideid selga saada. Me pole küll mingid sadistid, aga naerunäost lihtsalt saab vahel sekunditega midagi hoopis muud ja me tundsime end täna väga süüdi, kui karjuva lapse jalad ja käed kõik lõpuks pesus kokku tõmmanud bodysse saime ja see ikka kinni ei läinud. Lohutuseks tegime pika tissisessiooni enne, kui teiste riietega uuesti talle lähenesime. Ja seejärel võtsime ette juba kolmanda jalutuskäigu 13 päeva jooksul.
See jäljendite võtmine oli aga üldse üks tragikoomiline üritus. Olime teinud esimese katse jäädvustada tema kätt ja jalga 3D kipskujudena juba siis, kui ta viiepäevane oli, aga õhumullid rikkusid asja ära. Nüüdseks olime jõudnud tellida juurde vahendeid ja tahtsime uuesti proovida. Saada imik aga oma jäsemeid paigal hoidma 3-5 minutit, et vorm jõuaks tahkuda, on paras väljakutse ka siis, kui ta magab. Seekord aga ei saanudki me teda väga sügavalt magama ja nii ta siis siples. Meie mõlema käed olid seguga koos. Samuti lapse üks käsi ja jalg. Ja siis ta oksendas just samal ajal ning mitte midagi ei olnud teha. Ootasime vormi tahkumist, okseloik kusagil meie vahel sillerdamas. Tulemus aga oli üsna hea. Nüüd tuleb vaid need imetillukesed käsi ja jalg raami valada.
Muidu aga on mõnus beebimull. Ta on nii armas igas asendis ja eriti ärgates, kui ta silmad kinni, kerge muie näos kulmud kõrgele tõstab, nii et terve otsaesine on kortse täis nagu vanal mehel, ja siis sirutab ta kaela välja nagu mõni kilpkonn, meenutades mulle Shifut Kung fu pandast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar