Triibu sai täna kuuenädalaseks. Kuues nädal oli jooksmas ka siis, kui ma sellest rasedusest teada sain. Nii sürreaalne tundub, et ta juba siin ja nii kaua meiega on olnud.
Kõik ei ole päris lust ja lillepidu, aga mingit erilist kaost ka ei ole. Nüüdseks on Lemmik juba ka kaks nädalat tööl olnud ja kuigi ma väga kartsin kahekesi jäämist, sest meie nunnu tahab kogu aeg süles olla, siis oleme ellu jäänud. Niisama nägemisulatuses olemine või isegi mõne kehaosaga tema vastas olemine ei ole piisavad. Peab saama süles olla praktiliselt ööpäev läbi. Muidu ei tule ka uni ja isegi süles ei ole midagi garanteeritud. Kui juba nutt peale tuleb, siis ikka sekundiga nullist sajani. Ta küll ei röögi eriti kõvasti, aga ennast ikka üleni punaseks ja hingetuks. Ei mingit poole vinnaga nutmist. Ja seda on ju emal nii paha kuulata. Ma vahel pean, sest lõputult ei saa pissilkäimist ja söömist edasi lükata, kuid hommikusöök toimub kas süües ja samal ajal ise söögiks olles või lauskarjumise taustal. Lõunasöögiks on hetkel heal juhul mõni puuvili või jogurt, mida käigu pealt tarbida saan.
Kui Lemmik koju jõuab, siis on lootust korralikult süüa, aga ma loodan, et ta kasvab veidi iseseisvamaks ja noh... kui mõned kilod nii kogemata mu kehalt protestiks lahkuda otsustaksid, siis ma ei jääks neid taga nutma ka.
Magamisest ta ka jätkuvalt, erinevalt oma vanematest, eriti lugu ei pea. Kusjuures tundub, et asi läheb isegi veidi hullemaks, sest aina raskem on saada teda oma pesasse jääma. Samas on ju nii armas, kui ta mu rinnal magab ja ema instinkt töötab piisavalt, et leiaksin tunde hiljem isegi luti oma kurgu alt samast kohast. Kui see pole maha veerenud, siis on vist lapsel ka üsna ohutu, kuigi rootsi ametnikud ei nõustuks.
Aga positiivsest. Eelmisel nädalal õppis Triibu päriselt naeratama ja armsamat asja ei ole olemas. Nüüd ta selgelt ka näeb paremini ning uudistab ringi. Lemmikasend on süles pikali olles pea kuklasse ajada ja siis pea alaspool paremale ja vasakult kordamööda vaadata.
Oleme mõned korrad näinud teda isegi asju haaramas. Esimesed viis nädalat ta justkui ei näinudki oma mähkimislaua kohal rippuvaid mänguasju. Lisaks on ta korralikult kosunud ja aina osavam ja tugevam.
Lõpuks on ta ära näinud ka 3/4 oma vanavanematest ja suurema osa teistest lähedastest. Eile oli tal ka elu esimene kohting - õhtusöök neli kuud vanema neiuga. Kumbki siis oma ema rinnal. Oli tore moment.
Ootame huviga, mida järgnevad nädalad kaasa toovad.
Kõik ei ole päris lust ja lillepidu, aga mingit erilist kaost ka ei ole. Nüüdseks on Lemmik juba ka kaks nädalat tööl olnud ja kuigi ma väga kartsin kahekesi jäämist, sest meie nunnu tahab kogu aeg süles olla, siis oleme ellu jäänud. Niisama nägemisulatuses olemine või isegi mõne kehaosaga tema vastas olemine ei ole piisavad. Peab saama süles olla praktiliselt ööpäev läbi. Muidu ei tule ka uni ja isegi süles ei ole midagi garanteeritud. Kui juba nutt peale tuleb, siis ikka sekundiga nullist sajani. Ta küll ei röögi eriti kõvasti, aga ennast ikka üleni punaseks ja hingetuks. Ei mingit poole vinnaga nutmist. Ja seda on ju emal nii paha kuulata. Ma vahel pean, sest lõputult ei saa pissilkäimist ja söömist edasi lükata, kuid hommikusöök toimub kas süües ja samal ajal ise söögiks olles või lauskarjumise taustal. Lõunasöögiks on hetkel heal juhul mõni puuvili või jogurt, mida käigu pealt tarbida saan.
Kui Lemmik koju jõuab, siis on lootust korralikult süüa, aga ma loodan, et ta kasvab veidi iseseisvamaks ja noh... kui mõned kilod nii kogemata mu kehalt protestiks lahkuda otsustaksid, siis ma ei jääks neid taga nutma ka.
Magamisest ta ka jätkuvalt, erinevalt oma vanematest, eriti lugu ei pea. Kusjuures tundub, et asi läheb isegi veidi hullemaks, sest aina raskem on saada teda oma pesasse jääma. Samas on ju nii armas, kui ta mu rinnal magab ja ema instinkt töötab piisavalt, et leiaksin tunde hiljem isegi luti oma kurgu alt samast kohast. Kui see pole maha veerenud, siis on vist lapsel ka üsna ohutu, kuigi rootsi ametnikud ei nõustuks.
Aga positiivsest. Eelmisel nädalal õppis Triibu päriselt naeratama ja armsamat asja ei ole olemas. Nüüd ta selgelt ka näeb paremini ning uudistab ringi. Lemmikasend on süles pikali olles pea kuklasse ajada ja siis pea alaspool paremale ja vasakult kordamööda vaadata.
Oleme mõned korrad näinud teda isegi asju haaramas. Esimesed viis nädalat ta justkui ei näinudki oma mähkimislaua kohal rippuvaid mänguasju. Lisaks on ta korralikult kosunud ja aina osavam ja tugevam.
Lõpuks on ta ära näinud ka 3/4 oma vanavanematest ja suurema osa teistest lähedastest. Eile oli tal ka elu esimene kohting - õhtusöök neli kuud vanema neiuga. Kumbki siis oma ema rinnal. Oli tore moment.
Ootame huviga, mida järgnevad nädalad kaasa toovad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar