Kümme!!! aastat tagasi lapsehoidjana töötades kirjutasin postituse sellest, mida jälgida vankri ostmisel. Seda loetakse siiani üsna palju ning täna ise ka üle lugedes üllatas mind see, kui paljuga ma jätkuvalt nõus olen.
Olles nüüd ise ema, komistasin ma vaid paarile omadusele keskendudes väga hea vankri otsa ja jätkuvalt alles avastan selle plusse. Nüüd panen kirja ka juhuks, kui kunagi taas vankriostuks minema peaks või kedagi teist huvitab.
Eelteadmiseks, ma ei ole kunagi olnud mingi brändipede. Nüüd aga olen väga tugevalt Emmaljunga usku või vähemalt Emmaljunga Edge Duo mudeli usku. Meie küll oleme siiani kasutanud vaid vankrikorvi osa, aga ju ma kujundan hiljem oma arvamuse ka istumisosa suhtes.
Kui me vankrit valima hakkasime, siis oli meie üheks peamiseks tingimuseks üleviidav sang. Miks? Aga seepärast, et kui laps juba suurem on, siis huvitab teda rohkem ümbritsev kui vankrilükkaja. Samas aga vahel paistab nii päike silmaauku või tekib emmeigatsus ja tahaks võimalikult kerge vaevaga suundi vahetada. Paljudel vankritel saab füüsiliselt kere teistpidi tõsta, aga seda ei tohi teha, kui laps juba kärus sees istub. Lisaks on nii füüsiliselt väga raske. Üleviidava sangaga mudelid ag on tänaseks muutunud tõelisteks haruldusteks. Mulle jäid silma sõbranna Hartan, millest Rootsis pole vist kuuldudki ja Emmaljunga sportraam, mida juba kümmekond aastat ei toodeta. Kuna meil oli plaan nagunii vanker kasutatult osta ja elame Emmaljunga koduturul, siis ei olnudki asi nii lootusetu. Kõigepealt ostsime hea hinnaga paar aastat vana vankrikorvi tavaraamil ja üsna varsti jäi imeodavalt ette ka täiskomplekt sportraamiga, mis küll rohkem elu näinud, aga ni mis teha!?
Minu teine soov oli fikseeritud ratastega raam. Võimalik, et ühel hetkel tahame ka liikuvaid rattaid proovida, aga hetkel olen nii rahul just stabiilsuse seisukohast.
Ülejäänud plussid on tulnud välja kasutamise käigus, sest ausalt ega me väga rohkem uurimistööd ei teinudki. Käisime küll paaris poes vankreid katsumas ja googeldasime ka veidi, aga ei meeldinud mulle erineva ratastevahega isendid ja üldse oleksin ma tahtnud värvi. Tänapäevased vankrid on aga nagu autodki - seitsmes erinevas hallis toonis saadaval.Lõpuks jõudis meie koju kergelt kumava graffitiimmitatsiooniga must vankrikorv.
Miks see mulle siis nii väga meeldib? Esiteks, on tegemist hästi mõnusalt kõrge ja mahuka vankriga. Jah, see ei mahu igasse autosse ega lifti koos teise käruga, aga meie lapsel on piisavalt ruumi ka viiekuusena ning vabalt saan tema kõrvale visata ka mõningaid mänguasju tekikesi ja üht-teist toidupoest. Kõrguse osas olen ma meelt muutnud võrreldes kümne aasta taguse ajaga. Väljakukkumise ohtu veel ei paista, aga minu selg tänab mind, et ma pidevalt põlvede kõrgusel küürutama ei pea.
Meie vankril on ka igati mõnus kaarvari. Esiteks, saab seda liigutada vaikselt ja ühe käega lihtsalt tõmmates. Ei mingeid totakaid nuppe ega ragisemist. Teiseks on sellel palju nurki, mis tähendab, et päikest kartma ei pea. Kolmandaks on sellel sisseehitatud sääsevõrk ja päikesevari. Sellel on ka võrgust väike aken, aga siinkohal on tegu ka suhteliselt ainsa miinusega, sest see on kõrgusel, kust ise sisse ei piilu ja akna lahti hoidmiseks tuleb kinnitada üks üsna peidus olev trukk ja siis ka vajub pool aknakatet ette tagasi. Eelistaksin midagi kõrgema nurga ja magnetkinnitusega. Samas pole seda akent pea kunagi vaja olnud siiani.
Mis veel? Meie ühel raamil on metallist, teisel tekstiilist korv - maitse asi, ma ütleksin. Muidugi on ka sanga mugav reguleerida ning kogu raam käib üsna lihtsasti kokku ja lahti.
Üks huvitav pluss aga on veel see, et vankrikorvi peaosa saab tõsta, nii et suurem laps saab vahel välja vaadata istuvas asendis, kui vajadus tekib, aga istumisosa veel kasutusele võtta ei taha. Päsätab nt näitustel ja mujal kohtades, kus tuleb ootamatult paigal seista.
Lõppude lõpuks eks igaüks ise otsustab, mis tema jaoks oluline ja mugav on. Mina aga olen superrahul!
Olles nüüd ise ema, komistasin ma vaid paarile omadusele keskendudes väga hea vankri otsa ja jätkuvalt alles avastan selle plusse. Nüüd panen kirja ka juhuks, kui kunagi taas vankriostuks minema peaks või kedagi teist huvitab.
Eelteadmiseks, ma ei ole kunagi olnud mingi brändipede. Nüüd aga olen väga tugevalt Emmaljunga usku või vähemalt Emmaljunga Edge Duo mudeli usku. Meie küll oleme siiani kasutanud vaid vankrikorvi osa, aga ju ma kujundan hiljem oma arvamuse ka istumisosa suhtes.
Kui me vankrit valima hakkasime, siis oli meie üheks peamiseks tingimuseks üleviidav sang. Miks? Aga seepärast, et kui laps juba suurem on, siis huvitab teda rohkem ümbritsev kui vankrilükkaja. Samas aga vahel paistab nii päike silmaauku või tekib emmeigatsus ja tahaks võimalikult kerge vaevaga suundi vahetada. Paljudel vankritel saab füüsiliselt kere teistpidi tõsta, aga seda ei tohi teha, kui laps juba kärus sees istub. Lisaks on nii füüsiliselt väga raske. Üleviidava sangaga mudelid ag on tänaseks muutunud tõelisteks haruldusteks. Mulle jäid silma sõbranna Hartan, millest Rootsis pole vist kuuldudki ja Emmaljunga sportraam, mida juba kümmekond aastat ei toodeta. Kuna meil oli plaan nagunii vanker kasutatult osta ja elame Emmaljunga koduturul, siis ei olnudki asi nii lootusetu. Kõigepealt ostsime hea hinnaga paar aastat vana vankrikorvi tavaraamil ja üsna varsti jäi imeodavalt ette ka täiskomplekt sportraamiga, mis küll rohkem elu näinud, aga ni mis teha!?
Minu teine soov oli fikseeritud ratastega raam. Võimalik, et ühel hetkel tahame ka liikuvaid rattaid proovida, aga hetkel olen nii rahul just stabiilsuse seisukohast.
Ülejäänud plussid on tulnud välja kasutamise käigus, sest ausalt ega me väga rohkem uurimistööd ei teinudki. Käisime küll paaris poes vankreid katsumas ja googeldasime ka veidi, aga ei meeldinud mulle erineva ratastevahega isendid ja üldse oleksin ma tahtnud värvi. Tänapäevased vankrid on aga nagu autodki - seitsmes erinevas hallis toonis saadaval.Lõpuks jõudis meie koju kergelt kumava graffitiimmitatsiooniga must vankrikorv.
Miks see mulle siis nii väga meeldib? Esiteks, on tegemist hästi mõnusalt kõrge ja mahuka vankriga. Jah, see ei mahu igasse autosse ega lifti koos teise käruga, aga meie lapsel on piisavalt ruumi ka viiekuusena ning vabalt saan tema kõrvale visata ka mõningaid mänguasju tekikesi ja üht-teist toidupoest. Kõrguse osas olen ma meelt muutnud võrreldes kümne aasta taguse ajaga. Väljakukkumise ohtu veel ei paista, aga minu selg tänab mind, et ma pidevalt põlvede kõrgusel küürutama ei pea.
Meie vankril on ka igati mõnus kaarvari. Esiteks, saab seda liigutada vaikselt ja ühe käega lihtsalt tõmmates. Ei mingeid totakaid nuppe ega ragisemist. Teiseks on sellel palju nurki, mis tähendab, et päikest kartma ei pea. Kolmandaks on sellel sisseehitatud sääsevõrk ja päikesevari. Sellel on ka võrgust väike aken, aga siinkohal on tegu ka suhteliselt ainsa miinusega, sest see on kõrgusel, kust ise sisse ei piilu ja akna lahti hoidmiseks tuleb kinnitada üks üsna peidus olev trukk ja siis ka vajub pool aknakatet ette tagasi. Eelistaksin midagi kõrgema nurga ja magnetkinnitusega. Samas pole seda akent pea kunagi vaja olnud siiani.
Mis veel? Meie ühel raamil on metallist, teisel tekstiilist korv - maitse asi, ma ütleksin. Muidugi on ka sanga mugav reguleerida ning kogu raam käib üsna lihtsasti kokku ja lahti.
Üks huvitav pluss aga on veel see, et vankrikorvi peaosa saab tõsta, nii et suurem laps saab vahel välja vaadata istuvas asendis, kui vajadus tekib, aga istumisosa veel kasutusele võtta ei taha. Päsätab nt näitustel ja mujal kohtades, kus tuleb ootamatult paigal seista.
Lõppude lõpuks eks igaüks ise otsustab, mis tema jaoks oluline ja mugav on. Mina aga olen superrahul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar