märts 28, 2021

Maakerandusest

Nüüd ei ole enam palju jäänud. Kolme nädala pärast olen ma sünnitusküps ja mu äppi kohaselt sünniks ka täna juba igati normaalne laps, kui just mingeid erakorralisi asjaolusid ei ole. Ametlikult on veel kuus nädalat minna. Vaatasin just peeglisse ja nüüd tundun ma endale külje pealt suurem kui otse vaadates. Ometi harjumus on ikka kitsastest kohadest proovida külg ees läbi minna. Lõpeb see aga millegi vastu põrkamisega tavaliselt.

Mulle tundub, et igal pool hoiatatakse, et jägi muudkui liigutusi ja kui miski muutub, siis otsi abi. No ma ei tea. Ma küll ei suuda nii täpselt 24/7 järge pidada. Kui Kõhutantsija just väga jõuliselt endast märku ei anna ja eriti, kui ma näiteks tööle keskendun, siis mul pole aimugi, mitmeid tunde ma midagi ei teadvusta. See ei tähenda, et ta üldse ei liigutaks, aga ma ei pane tähele, sest see on nii normaalseks saanud. Just nagu laeval pikemalt olles ei pane enam lainete loksumist tähele. Ka kõhuliigutused tunduvad natuke nagu lained. Vähemalt minu jaoks.

Sel nädalal on kaks mu head sõbrannat saanud oma beebid kätte. Meie omagi tundub aina rohkem päris. Püüan mitte hirmu tunda edasise ees, olgu selleks siis sünnitus ise või enda kahe lapse vahel jagamine. Vähemalt tean, et mul on väga hea partner.

See nädal on üldse olnud kuidagi teistmoodi. Esiteks oleme me kõik kolm haiged. Ei midagi erilist, aga Triibu rohkem kui kahekordistas oma selle hooaja lasteaiast puudumise päevade arvu, sest tal oli üle päeva palavik ja nüüd natuke köhib ja nohutseb ka. Meil, suurtel, hakkavad alles nüüd külmetuse sümptomid rohkem tunda andma samas kui Triibu on kogu aeg rõõmus ja energiline olnud. Samas on ta sel nädalal mitmeid kordi teinud üle kolmetunniseid uinakuid ja ühel päeval kõigile meie pingutustele vaatamata uinaku lihtsalt ära jätnud. Kumbagi pole varem juhtunud. No ehk imikuna olid mõned pikemad uinakud, aga ka väga harva üle kahe tunni. Teinekord magab ta nüüd pigem 40 minutit.

Eelmisel nädalal püüdsime ka mõned päris pissid potti, aga sel nädalal käib taas potil vaid Nokia. Triibu võib seal niisama aeg-ajalt istuda. Aga ma rääkisin ju minust. Nii lihtne on end kaotada emaduses. Selles on ka väga palju nauditavat - muidu me ju poleks otsustanud teist last saada - aga mõnikord tahaks ka süüdimatult enesele keskenduda ja mitte ainult siis, kui lapsed juba magavad ja endal toss väljas. Või päeval nagu täna, kui me mõlemad oleme nohupilves, siis hea meelega saadaksime Triibu kellegi teisega mängima, aga ei saa ju, sest koroona ja kes teab, mis viirus meid räsib.

Ma ootan väga taas beebiaega ning usun, et teades, et see ei pruugi rohkem korduda, oskaksin seda veelgi enam hinnata. Samas aga ootan ka tagasi kontrolli oma keha üle. Võimalust juua süüdimatult klaasikese veini või kokteili. Kasutada arstirohtusid, mida rasedatele ja imetajatele ei lubata. Tahaks teha taas oma kulmud korda. Isegi proovida päevade püksikuid. Ning teha karjääri. Tunda end vajaliku ja kasuliku profesisonaalina. Reisida tahaks ka, aga ma veel ei tea, kas lastega või lasteta. Ma ei suuda isegi pulmareisi osas otsustada, kuidas seda korraldada. 

Samas ootan ma, et sorteerida beebiriideid suuruse järgi ja pesta pisikesi asju läbi. Tellisin mõned käsitööasjad Kõhutantsijale, sest seekord nagunii suuri kulusid ei ole ja samas tal võiks olla ka midagi täitsa temale mõeldut, mitte vaid teise, kolmanda ja ehk isegi neljanda ringi asju. Ma tahan taas kärutamas käia sõbrannadega ja õnneks meie seltskonnas on nüüd veel mõned lapseootel. Ma loodan taas paremasse vormi nii saada ja, et ehk see aitab mul meie pulmas välja näha parim mina. Ma tahan nautida taas maailma otsast peale avastamist Kõhutantsija silme läbi. Ma tahan kogeda, kui sarnased või erinevad Kõhutantsija ja Triibu on. Ja ma tahan teada, kas meie pere tundub mulle varsti tervikuna.

Ootame edasi ja loodame, et vaktsineerimine muutub efektiivsemaks ning vanavanemad saavad ka rohkem aega meie lastega veeta. Imelik om mõelda, et mu ema pole Triibuga juba kolmandiku jagu tema elust kohtunud. Ja ei kohtu veel mõnda aega arvatavasti. Ma tahan ise meie sõpruskonnabeebisid nuusutada. Siiani on see õnnestunud ka pikast vahemaast hoolimata.

Aga aitab küll tänasest mõtete pudrust ja kapsastest.

Kommentaare ei ole: