Kõhutantsija on nüüd peaaegu kuus päeva vana ja hetkel nad mõlemad Triibuga põõnavad. Kell on 17:28 ja ma olen kindel, et me saame hiljem selle õndsuse eest karistada. Nagunii on Kõhutantsija meelest kõige toredam ärkvel olla just alates õhtusöögist umbes südaööni ehk siis umbes samal ajal, kui Triibu jaoks päev lõpeb, tema jaoks see alles algab. Meil on küll väga mõnus beebi, aga see tähendab, et aega endale hetkel naljalt ei leia. Hea, kui leiab nii paljugi, et nt Triibu poolt eelmisel päeval laiali loobitud puhas pesu kokku korjata. Mul on tunne, et ma pean hetkel päris palju oma aega targasti planeerima ja multitaskima. Samas tunneme me end tunduvalt kogenenuma ja rahulikumana, sest paljud asjad on juba tuttavad ja pisike beebi ei tundu ka nii habras seekord. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid millestki, mida ma ei osanud oodata ja mis häirib mind vast rohkem kui peaks, sest ma ei seedi ebaõiglust.
Tundub, et on päris levinud, et kui oodatakse beebit või on beebi ehk sündinudki, siis tehakse kingitusi - lähema pere poolt tihti ka kalleid kingitusi, sest tahetakse olla osalised selles seikluses. Ma ei mõtle siinkohal, et inimesed peaksidki tegema alati kingitusi - veel vähem kalleid. Me ei ole neid kunagi oodanud ja oleme täiesti suutelised ka ise lastele vajalikke asju hankima, ent ometi oleks olnud tore, kui vähemalt uuritaks, kas ja mida meil vaja on või mida me sooviksime. Aga see selleks.
Mind häirib rohkem see, kui ebavõrdselt Triibut ja Kõhutantsijat seni koheldud on. Ja see tundub süstemaatiline. Jah, on võimalik, et peredes, kus on lapsed sündinud väikese vanusevahega, on juba palju asju olemas, aga see ei ole ju enesestmõistetav? Ehk ollakse juba enamik asju ära andnud/müünud? Eriti, kui järgnevad lapsed ei olnud plaanis või olid plaanis hiljem. Jälle koht, kus eeldamise asemel võiks otse küsida, kas ja mida tahetakse.
Kui Triibu sündis, siis tellisime me igasuguseid beebi promopakke ja rohkem lutipudeleid meil tõesti vaja ei ole. Samas mind üllatas, et seekord ei olnud isegi sünnitusmajas pakikest. Ma oletasin, et ka Kõhutantsija saab vähemalt selle ühe paki, kus on ehk taas selle hooaja müts ja ehk pisike mänguasi. Mõned mähkmed ja märjad salfakad ehk ka kulunuks ära. Aga ei! Mitte midagi ei saanud ta. Nagu tema sünd ei olekski oluline. Nagu ta ise ei olekski väärt samasugust kohtlemist nagu ta vanem vend.
Samuti, kui Triibu sündis, siis kohe esimesel päeval, kui koju saame, tulid korraks külla Lemmiku ülemused suurte lillekimpude ja uhke autoga, mis pidi oma aega aastakese ootama. Mulle nii meeldib, kuidas see firma näitab välja oma töötajatest hoolimist. Täna aga saime me taas nende poolt ema-lapse kimbu ja sellega koos imepisikese mõmmi. Ma saan aru, et meil on korona ja külla ei saa tulla, aga see tundus taas kuidagi lati alt läbi jooksmisena. Ehk olen ma väiklane, et ei hinda seda piisavalt. Ilma võrdlusmaterjalita olekski see olnud lihtsalt väga tore žest. Nüüd aga...
Ka pere poolt on tulnud esimesed kingitused ja kuigi nagu ma ütlesin, ma ei oota kallist. Ma ootan, et pikkade kuude jooksul, mil sellest lapsest on teatud, on ehk natukenegi mõeldud selle peale. Esimesed kingitused kõige lähemaltelt võiksid ju jääda ilusaks mälestuseks. Mitte olla sellised, et on aru saada, et lihtsalt joosti külla tulles esimesest lasteasju müüvast poest läbi ja osteti midagi, mis ei pruugi üldse ühtida meie vajaduste ega eelistustega. Nüüd oleme saanud juba mitu riideeset, mida mina küll iialgi Kõhutantsijale selga ei pane. Ehk Lemmik paneb, aga ma ei talu igasuguseid ülepakutud volange ja vanu kahvatuid lilletapeete meenutavaid asju.
No ja ka muudes aspektides on näha rohkem ükskõiksust. Kui sa oled me sõber ja saad teada, et meie elus juhtus midagi suurt, siis äkki võtad kätte ja helistad või kirjutad või vähemalt soovid õnne. Like? See on rohkem solvang stiilis: pole oluline. Et kellegi sünd ei vääri sult rohkem kui nt mõnes loosis osalemine. Ehk see on minu kiiks, aga kui ma saan teada, et keegi kihlus, abiellus, sai lapse jne, siis ma võtan selle aja, et kirjutada mõned sõnadki õnnitlemaks. Et see inimene teaks, et tema rõõm läheb korda.
Aga ma ei taha lasta sel rohkem oma tuju rikkuda. Meil on kaks hästi nunnut last ja ma tahtsin selle negatiivse emotsiooni lihtsalt endast välja kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar