Meil on Triibuga tõeline keelekümblus seekord Eestis. Pole ta siin ju terve aasta käinud ja lisaks olen ma praktiliselt ainus inimene maailmas, kes eesti keelt räägib. Hakkasin mõtlema, et huvitav, kas see oligi siiani tema jaoks mingi minu väljamõeldud privaatkeel? Nüüd aga hakkabki vaiskelt juhtuma see, mida ma lootsin ehk ta hakkab aina rohkem ka ise eesti keeles rääkima ning omandab uusi sõnu ja väljendeid nagu kuiv käsn. Selleks kulus kaks nädalat, aga kindasti on veel palju arenemisruumi.
Praegu tulevad armsa hääldusega küsimused nagu kušš ša oljed ja mis see on. Eile leidis ta mu juba üles ja siis alles küsis, kus ma olen. Üldiselt aga kasutab ta neid õigesti. Lisaks sellele pöördus ta esimest korda minu poole mu nimega. See oli natuke veider. Nagu ka see, et mina olen 30+ vanuses mamma ja mu ema kutsub ta emmeks hetkel.
Mõnikord aga võib mõte tõlkes kaduma minna ja sõnades välja tulla hoopis midagi muud ja halva õnne korral potetsiaalselt pahandusi kaasa toovat. Näiteks täna hommikul vedelesime veel kõik voodis, kui ta ühel hetkel Lemmikule tou kirja pani. Mingit arusaadavat põhjust ei olnudki. Ehk me ei pööranud talle täit tähelepanu mõneks hetkeks? Igatahes pärast oma tegu deklameeris ta: "Issi tegi haiget". Loodetavasti ei hakka ta selliseid lauseid lasteaias palju kasutama rootsi keeles, sest tegelikult tegi ikka tema ise issile haiget ja ma küll veel sotsiaaltöötajatega tuttavaks saada ei taha, kuigi tean, et nad teevad väga tänuväärset tööd. No aga seleta siis, et tegelikult oli olukord vastupidine.
Sellegipoolest ja kuigi see ei olnud mingi ette püstitatud eesmärk, on mul hea meel, et me just nüüd, kui ta on kahene ja ta keel kiirelt areneb, pikemalt Eestis oleme ja, et ta saab siin teiste omavanustega palju koos aega veeta. Eriti hästi klapivad nad meie rõõmuks mu hea sõbranna paar kuud noorema tütrega. Eelmisel aastal olid nad veel veidi liiga väikesed selleks. Nüüd aga on hoopis teine teema. Ootan huviga, mis seis pärast paari kuud Eestis olema saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar