No mis väikelaste ema ma oleksin, kui üldse kakajutte ei räägiks!? See jutt aga pole üldse see, mida te arvate. On lihtsalt üks neist hetkedest, kus elu on nagu filmis.
Ühel ilusal päeval oli meil plaanis sõpradega kohtuda me nunnus väikeses kodurannas. Midagi olulist ma seekord maha ei unustanudki ja nagu hästi kasvatatud tüdrukud, käisin igaks juhuks enne kodus WC-s ka ära. Rootsis nimelt tähendab rand enamasti suvalist veeäärset kohta, kust saab ujuma minna. WC ja veelgi enam riietuskabiin on asjad, millest võid vaid und näha pluss kahe lapsega üksi olles on nagunii WC-s käimine komplitseeritud.
Asusime siis kodust teele nagu mustlased, kaasas meie tavapärased mähkmekott, pissipott, kandelina, kus Kriuksu sees ja Triibu oma käruga. Siiani olin ma käinud pigem Kriuksu vankri ja Triibu jooksurattaga, aga see variant ei võimalda mul mõlemale lõunaund pakkuda ilma et Lemmik meile teise käruga vastu ei tuleks. Lisaks eelnevale oli meil nüüd kaasas ka suur piknikutekk ja ujumisvarustus pluss mõned õuemänguasjad. Me ikka testime korralikult kärude kandevõimet ning mahutavust.
Alguses läks kõik ilusasti. Keegi ei karjunud ega põgenenud. Poole tee peal aga hakkan ma tundma tuttavat survet. Loodan küll, et ehk on sellega aega kuni koju tagasi jõudmiseni. Vahel ju on nii, et esimesed märgid tulevad tunde varem. Iga sammuga saab aga selgemaks, et täna ei ole see päev. Aju genereerib potentsiaalseid lahendusi. Olen jätkuvalt optimistlik, sest tegu on üsna metsarohke kohaga ja mul on ju tänu lastele igasugust varustust kaasas. Sõbranna on ju ka teel ja küll kahekesi hakkama saame oma lastekarjaga. Jõuame kohale, vabastan Triibu tema kammitsatest, pakin veidi asju lahti ja siis näen sõbranna sõnumit, et nad nüüd alles hakkavad kodust tulema. Mõtlen: kurat! Ma ei jõua neid ära oodata.
Keelitan Triibut kuidas aga oskan tagasi kärusse istuma. Proovin ka jõuga, aga ta ju tahab nüüd juba vette mängima minna. Arusaadav ka. Skanneerin silmadega ka lähiümbrust, et leida veidigi teiste rannas olijate pilgu eest varjatumat kohta. Räägin Triibule, et emmel on väga vaja pissile minna, sest kaka on ka rahvusvaheliselt arusaadav sõna. Tema aga pakub mulle lahkelt oma väikest reisipotti. Tänan ja keeldun siiski.
Sõnumineerin kuidagimoodi seal vahel veel sõbrannaga meie asukoha osas. On üsna raske kirjeldada, millise järvesopi ääres me täpselt oleme, nii et lükkan Share my location'i tööle. Ühel hetkel nõustub Triibu siiski kärusse istumisega ja kimame metsa poole, jättes pooled me asjad valveta maha. Pole midagi teha.
Lapsed teevad õnneks koostööd ja ootavad kannatlikult, üks kärus ja teine mu külge kinnitatuna võsas kaasas. Saan kergendusega oma asjad korda aetud ja napilt tagasi teerajale, kui meist möödub keegi jooksja. Ta vist ei märganud midagi või vähemalt teeskles viisakalt. Meie liigume tagasi randa ja põrkame seal kohe kokku oma sõpradega, kes olid tulnud terve pere ja ratastega. Oleks ma seda teadnud! Kui nad siis räägivad, et meid oli nii raske leida, sest GPS nätias, et ma muudkui liigun ringi, hakkan ma naerma. Olin selle täitsa ära unustanud. Hea, et nad veel kiiremad ei olnud. Oleksime põõsa all kohtunud. Edasi on tore, aga minul ja metsal on oma saladus, mida nüüd teate teie ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar