Argielust, mille juures pole midagi argist

Olen nüüd jälle poolteist nädalat vapralt tööl käinud. Mu eelkäija läks esmaspäeval ära ja ma mõtlesin, et okei, mul ongi aeg iseseisvamaks muutuda, aga siis ma veel ei teadnud, et ka ainus teine püsivalt kontoris pesitsev kolleeg, kellelt nõu küsida, läheb samal nädalal puhkusele. Seega jälle oli päris korralik situatsioonist tulenev ujumaõppimise kursus.

Muidugi olin jõudnud paljude tööülesannetega seonduva protokolli ära unustada ja nüüd pidin instinktiivselt proovima asju mitte pekki keerata. Vahepeal oli küll tunne, et on jah põnev ja huvitav ja tore - eriti esmaspäevasel koolitusel ainukese naissooesindajana, kus mehed mulle koolipoisi kombel pidevalt kildude viskamisega muljet püüdsid avaldada. Ei olnud üldse naljakas, kui nad siis iga killu järel kiire pilgu mulle viskasid, et näha, kas ma reageerisin. Aga see selleks. Päris palju on veel segaseid asju ja ma tõesti loodan, et aja jooksul kõik suuremate jamadeta selgeks saab. Kõik on vähemalt väga toetavad ja nüüd oli õnneks ka ülemus Eestis, ning tema on igati valmis mind aitama. ka kõige tobedamate probleemidega. Ma lihtsalt ei tahaks neid kedagi kogu aeg segada. Ja nädala lõpus sain juba ka kiita, et olen arenenud ja täitsa hästi siiani oma tööga hakkama saanud. Mind ennast üllatab see, kui palju põnevust praegu veel isegi paberimajandus pakub. Aga Murphy seaduse kohaselt oli sel nädalal ka igasuguseid totakaid jamasid. Eriti esimesel päeval üksi, kui nett oli parandamatult maas ja isegi kohvimasin ei teinud minuga koostööd ja samas oli mul nii-nii palju teha.

Ebaregulaarsustest rääkides peaksin vist ka eelmisest nädalavahetusest rääkima. Mul oli nagunii plaanis Tartusse minna, sest esmaspäeva hommikul pidi seal algama üks koolitus, aga kui ma laupäeval vahetult pärast ärkamist sain Sandralt paanikast nõretava kõne, et tal on nii valus ja halb ja et ta kutsub kohe kiirabi, siis otseloomulikult tormasin täielikus adrenaliinivärinas kohe sinna.

Terve nädalavahetus oligi selline, et tema võitles iseendaga ja püüdis samas kangekaelselt õppida. No nii jabur oli vaadata teda voodil pikutamas ja sirgetel kätel enda ees konspekti hoidmas, et üldse oleks võimalik lugeda. Õnneks olid ka mõned paremad hetked, kui tema ei õppinud ega mina ei pidanud reklaamitööd tegema - sest muidugi laekus see jälle just Tartu nädalavahetuseks - siis vaatasime filme või masendama ajavat Eurovisiooni - mitte, et mulle meie laul üldse meeldiks - ja korra vedasime end ka Eedenisse ning tegime tee peal pilte kaameraga, mille paanikahoos ikka kotti surunud olin. Ei tahtnud teda siis täiesti puutumatult ka tagasi koju tassida.

Esmaspäeva hommikuks aga lõppes see pull sellega, et sain kolme päeva jooksul juba teist korda Sandraga haiglasse tormata. Õnneks oli selleks hetkeks, kui Sandra lõpuks minema nõustus, parasjagu mu kolleeg maja ette jõudnud ja mõistvad nagu nad on, panime siis nii kiirelt kui võimalik sinna poole, hoolimata sellest, et oleksime pidanud vastassuunas tormama. Mida iganes. Vähemal on Sandral nüüd parem. Mõneks ajaks.

Ja minust ja H-st... ei, kõik ei ole korras, aga ma pean siiani täiesti hästi vastu. Me räägime palju ja tundub, et ta alles otsib seda hetkel parimat lahendust. Lihtsalt loodan, et ta endas ruttu selgusele jõuab.

Sest mind üldse ei tõmba mingid purjus kohalikud isased, kes linna peal ligi ajavad. Eile, kui ma Rauno sünnipäevale koos kiirelt kingituseks ostetud lipsustatud ananassiga läksin, siis tõmbasin ikka tohutult tähelepanu. Ma ei arvanud, et ananass ka siin põhjamaal enam nii palju elevust võiks põhjustada. Aga oli tore õhtu. Mis siis, et enne sai veel krokodillipisaraid valada ja muidugi käisin tööl paistes silmadega.

Dogpoop Day

Tahtsin rääkida kõigest vahepealsest, aga just muutus terve maailm mõttetuks. Ma ei ole selles päris kindel ka pärast 2,5 tundi intensiivset vestlust, aga ma vist olen jälle vallaliste ridades ja uskuge mind, sel ei ole midagi pistmist mu soovidega.

Niisiis tunnengi end nagu koerakaka, millega keegi midagi tegemist teha ei taha ja kuhu H oleks nagu sisse astunud ja nüüd vastikust täis näoga jala välja tõmmanud.

Ma tean, et ei tohiks seda kõike isiklikult võtta. Et hetkel on eelkõige temal valus ja raske aeg ja ta ei taha mulle üldse haiget teha. Ka see tänane arusaamatu samm oli sellest ajendatud. Ta usub, et ei saa mulle pakkuda seda, mida ma vajan ja väärin ja hakkaksin teda ainult tulevikus vihkama. Ta arvab, et veab ka mind endaga alla. Ja et üleüldse suhe on hetkel tema jaoks koorem. Ja ma teeksin mida iganes, et teda aidata ja toetada, aga ta ütleb, et ma ei saa. Ja samas eile veel rääkisime tulevikust ja sellest, et oleme valmis raskustele vastu hakkama. Aga päevad temaga ei ole ilmselgelt vennad. Ja ma ei saa mitte millestki enam aru. Ja ma ei hooli millestki muust. Ja ma ei oska isegi korralikult õnnetu olla.

Nutan muidugi, aga ma ei oska sedagi hästi. Tulevad pisarad ja hääletud ning häälekad karjed, aga miski ei näi nagu aitavat. Isegi šokolaadiidee tundub praegu täiesti absurdne.

Läksin oma pisaramärga keha duši alla ujutama, aga ka vesi vaid kõrvetas või külmetas ega pakkunud mingitki lohutust, aga ma istusin ikka seal väikses kabiinis maas kõveras. Asi, mida ma pole kunagi varem teinud.

Ja ma ei tea, mida teha ega kuidas edasi minna. Ja ma ei taha nii edasi minna, et kõik lahendamata jääb. Ja ma loodan ikka, et kuidagimoodi peavad ju asjad korda saama, sest tunne on õige. Vähemalt mul. Aga tunne on ju ennegi õige olnud ja ikka olen haiget saanud ja üksi jäänud. Aga mida nüüd teha? Homme arutan samade kolleegidega, kellega täna vanemate nõmedusi siin suhtes, suhte puudumist? Suhte, kus arvasin või suutsin endale ise selgeks teha, et puudused tulenevadki vaid vanematest ja väliskeskkonnast, aga meie kahe vahel on kõik korras. Kas ma võisin jälle nii rängalt eksida? Ja kas ma üldse kunagi saan seda, mida ma tahan? Päriseks.

Seiklustest üle mere

Läksin siis elus esimest korda lennukiga Rootsi. Kohalejõudmine neljakümne viie minutiga tundus üleloomulik. Aga nii see oli.

Turvakontrollis ootas mind nunnu lontkõrv kutsu, kelle pärast natuke nagu soovinukski, et mul oleks midagi kahtlast kaasas olnud ja siis enne, kui jõudsin enda saabumisest teada anda, helistas mulle üks kahest, kellega koos lennujaamast linna minema pidime. Olime lausa üksteise nägemisulatuses, nii et see läks oodatust oluliselt sujuvamalt.

Meie kolmanda kaaslase ülesleidmisest kujunes aga suurem seiklus, sest ta pidanuks jõudma meist varem, aga tema telefon oli väljas, lendude tabloo tema saabumist ei kajastanud ja teda ennast kusagilt ei paistnud. Proovisime juba igasuguseid trikke tema asukoha tuvastamiseks, kui ta järsku lihtsalt meie juurde jalutas. Siis selgus, et tema oli meid oodanud juba enne turvakontrolli, kust meie enesestmõistetavalt läbi jalutasime ning tema telefonist vist puudus rahvusvaheline pakett.

Igatahes, võtsime siis kolmekesi takso hotelli ja seal kohtusime ka ühe iirlasega meie grupist. Veetsime üheskoos toreda õhtu lobby-baaris hirmkallist majaveini juues ja üksteisega tutvudes. Saime muuhulgas ka teada, et Eestis on noortel emadel ikka väga hea elu ja röögatult pikk tasustatud raseduspuhkus. Ma ei kujuta ettegi, mis saaks, kui meil oleks ka nagu USAs, et kuus nädalat vist palgata puhkust töölt ja siis valid, kas jätkad tööd või tuled ära. Samas brittide jaoks oli üsna enesestmõistetav, et naised ei lähe uuesti täiskohaga tööle ja ega see vist polegi eriti lihtne, kui pead lapsi peaaegu täiseani valvama ja sõidutama ning seadus keelab kuni kuueteistaastasele majavõtmeid anda. Kõik see ja nende hirmud teismelistele vabaduse andmise ees ajasid mind muigama, sest mina võisin juba seitsmesena vabalt ringi liikuda ja võti käis paelaga kaelas. Sain ka bussiga linnas seigeldud ning sõbrantsidel pimeduseni külas olemine oli normaalne.

Esimene koolituspäev oli ka tore. Ma sattusin kokku inimestega, kes end veebialal veelgi ebakompetentsematena tundsid ja me plaanisime peita end tagaritta, aga tegelikult polnud üldse õudne ega raske ja me sattusime ikka esiritta. Sellest aga oli hoopis kasu, sest sain kohe vastused oma tuhandetele küsimustele. Ühesõnaga õppisime looma maagiat ja mina sain tundma paljusid sama ala spetsialiste üle maailma. Kõik olid muidugi ülimalt šokeeritud sellest, et ma vaid vähem kui kaks nädalat meie ettevõtte ridadesse kuulun samas, kui nemad seal neli kuni 45 aastat olnud on. Mina sain sellest aga kindlust firma headuse kohta, sest miks muidu paljud sealt kunagi ära minna ei taha!?

Esimese päeva õhtu oli ka äge. Meid viidi tutvumisõhtusöögile Stockholmi teletorni, mis pidavat olema ka linna kõige kõrgem hoone. Täpseid numbreid ma öelda ei oska, aga selle kolmekümne korruse jagu liftis sõites läksid igatahes kõrvad lukku ja ülevalt oli meeletult ilus vaade linnale. Ka hotellist peaks meil olema hea vaade, sest sattusime kuueteistkümnendale korrusele ja akna all pargivad ka Eesti kruiisilaevad, aga muidu pole sealt eriti midagi näha. Hotelli kallal võiks veel vinguda, aga ei viitsi enam.

Teletornirestoranist aga nägime sealsamas kõrval lendavaid ja maanduvaid hiiglaslikke kuumaõhu palle ja niisugune kadedus tekkis. Ning muidugi soov ise seal reisijate asemel olla.

Ka toiduga hellitati meid ära. Vaid hotelli hommikusöök oli pettumust valmistav, sest kes tahaks 160-euroses hotellis hommikuks viinereid ja võileibu süüa? Öäk. Seega leiutasin iga kord midagi ja panustasin palju puuviljadele. Muidu aga elasin mereandidel ja delikatessidel. Üldjuhul ju neid ei söö, aga seal oli ka tavaline buffee-stiilis lõunasöök kala või pasta erinevate mereandidega, millest paljusid ma pole vist kunagi varem söönud. Ja seal teletornis proovisime esmakordselt vähki kokteilisalati sees ning ülihästi küpsetatud lambaliha mingis magusas kastmes ja koos artitšokipudruga. Jälle asjad, mida ma muid ei valiks, aga ei kahetse. Ühe lõunasöögi sisse mahtus ka põhjapõdra liha mingi punaste marjade moosiga, mida kohalikud mehed mul käskisid proovida ning tõesti - oli hea. Ka mereandide kõrvale:D Ning lisaks lõputud kohvipausid, mil alati midagi head näksida. Tunnen, et nullisin kõik trennitulemused ära. Magustoitudest ma parem ei räägigi. Räägin hoopis minu jaoks üllatavast faktist, et britid polnud kunagi valgeid mune näinud. How weird! Või noh. Õuna-kaneeli tiramisu!!

Jalutasime sealt restoranist kõhutäie kergendamise nimel tagasi hotelli, aga suutsime muidugi ära eksida. See ekslemine lasi mul tuttavaks saada meie Põhja-AMeerika esindajatega, kes naersid, et nüüd vist võtan küll lähenemiskeelu, sest nad vedasid mingi kuhugi tupikusse raudtee äärde, kust paistis me hotell, aga ligi ei saanud ja ainus silt seal hüljatud alal ütles Skor. Mõelge nüüd ingliskeelsele hääldusele ja tähendusele.

Teine koolitusepäev oli samuti asjalik. Õppisime juba rohkemaid trikke ning tundub, et kõik see fancy stuff veebides tuleb oodatavast palju kergemalt kätte. Selle päeva lõpus oli minu suurim õppetund, et emade- ja isadepäev võivad küll olla üsna rahvusvahelised, aga kõik tähistavad neid iseajal. Nimelt teised küll emadepäeval koolitusele ei tulnud.

Õhtul otsustasime natuke omapead linnaga tutvuda ja siis selgus, et üks meist tunneb üht kohalikku meest meie ettevõttest, kes lubas meile linna näidata ja nii me siis liikusime vanalinna. Paljude jaoks oli see üldse esimene Stockholmi külastus, aga ka mul oli huvitav üle pika aja seal linnas mitte shoppamisele keskenduda. Nende vanalinn on ju väga ilus ja pärast sõime ka ühes ilusas restoranis üheskoos õhtust. See oli veel eriti lõbus üritus, sest kuidagi hakkasime rääkima üsna isiklikest teemadest ja just piinlikest sitatsioonidest. Siis sain teada ka, et mu inglise keel olla liiga hea, sest ma kõõksusin naerda brittide kahemõttelise jutu üle samal ajal, kui ülejäänud non-native'id vaid õrnalt muigasid viisakusest asja sisust aru saamata.

Ka kojutulek oli lõbus ja üleüldse sealne metrooga seiklemine. Sest alguses tegi meie rumeenlane ühele kohalikule mehele elukalliduseteemalist ülekuulamist, mille tulemusena selgus, et ta ise arvutas valesti. Mina olin rahateemal vait, sest ma ei tea jätkuvalt SEKi kurssigi ja sain vaadata vaid, et see on väiksem number ja too suurem:D

Koduteel aga jalutasime koos iirlase ja rumeenlasega ning jätkasime oma huvitavaid teemasid. Kui ta siis rääkis, kuidas plaanib oma kuuekümne üheksaaastasele vanaemale rannapuhkuselt partneri sebida, siis me - teised - pidime taas naeru kätte ära surema. Ma ei tea, kuidas minu vanaema sellisesse pakkumisse suhtuks, aga samas õigu ju on, et ka vanainimestel on õigus elu nautida.

Kolmas ehk viimane koolitusepäev oli natuke keerulisem. Selle lõpus aga saime tunnistused, jätsime üksteisega hüvasti ja hakkasime väiksemate seltskondadega lennujaama poole liikuma. Minust tehti veel igati arusaamatult grupijuht, kes pidi oskama lugeda viieni ja veenduma, et keegi taksost maha ei jääks. Aga ma oleksin ka selle ülesande mõnele kogenumale usaldanud.

Kojusaamine oli muidugi omaette seiklus. Nimelt terve kiirtee oli mingi õnnetuse pärast umbes, aga õnneks meile sattus üks vabameelsem taksojuht, kes tegi iseendale uue rea ja nii sõitsimegi tee kõrvalt kõigist ootajatest mööda. See oli väga hea, sest pärast läks ikka lennujaamas kiireks. Ei saanud ma kuidagi kohustuslike iseteenindusmasinatega hakkama ja siis oli veel vaja poest läbi joosta ning saimegi vast veel pool tunnikest ühe kolleegiga jutustada, mis oli hea, sest temaga ma varem tutvuda ei jõudnud, ning oligi juba boarding time.

Kolm ja pool väsitavat päeva, aga kolmteist uut sõpra ja töökontakti ning mõnus vaheldus. Ja siis juba kostis lennukikõlaritest: oleme saavutanud lennukõrguse 9500 meetrit, väljas on miinus 51 kraadi ja lennukiiruseks 800km tunnis. Järgmise asjana olin tagasi kodus.

Nädalavahetus täis õnne

Peojärgselt magasime muidugi kaua. Või siis kauem, kui mul viimasel ajal tavaline on. Seejärel sõime midagi ja siis juhatasin ta Saku Suurhalli, sest olin kusagilt avastanud, et seal on mingi korvpall (ta on austaja). Alles kohapeal selgus, et esiliiga finaalmäng, nii et tal vedas:) Aga ega ta väga vaimustuses sellest ei olnudki.

Mina otsisin samal ajal omale Rocca al Marest sobivaid kingi ja emadepäevakinki, aga leidsin midagi palju olulisemat. Nimelt mingil hetkel avastasin end möödumast sama panga kontorist, kust minu uus krediitkaart tulema peaks ja astusin igaks juhuks sisse. Mõtlesin, et küsin lihtsalt ehku peale, et äkki on siiski juba kohal ja olin tõeliselt šokeeritud, kui mind teenindav noormees tuligi tagatoast tagasi väikse ümbrikuga. Mind valdas ikka tohutu kergendus, sest ma ei kujuta ettegi, kui keeruliseks mu Rootsi reis ilma selleta oleks võinud kujuneda. Hiljem muidugi selgus, et ei olnud veel lubagi selle väljastamiseks ja see põhjustas paljudele kibekiiret asjaajamist, aga mina olin õnnelik, sest kaart töötas igal pool probleemideta.

Seejärel saime uuesti kokku ja hakkasime õhtuks söögikraami ostma. Saime nii liha kui pannkoogimaterjali ja siis avastasin end taas ühe vajaliku asutuse eest ning õnnestus kätte saada kuhugi erinevate inimeste ja kohtade vahele ära kadunud kindlustuspoliis. Selle üle oli ka hea meel, sest olin juba üle kuu aja ilma ringi sõitnud. Makstud oli küll, aga tõendusmaterjali mitte.

Õhtu läks kodus meeletult ruttu. Rääkisime palju juttu, kuulasime tema bändi muusikat, tegime suurepärast liha ja siis vaatasime mingit Tarantino väärtfilmi. Õigel ajal magamaminek ei tulnud sel nädalal kordagi välja ja selle võrra oli hullem, kui järgneval hommikul vara ärkamise asemel sisse magasime.

Nimelt oli tal üsna eriline soov pühapäeva hommikul Tallinnas mõnele ingliskeelsele jumalateenistusele minna. Sellise leidmine oli juba paras kunsttükk, aga ma olin lubanud talle veel koduseid pannkooke teha ning seejärel ootas teda ees pikk tee nii väiksesse kirikusse kui sealt otse edasi pöidlaküüdiga Riiga. Algne plaan oli siiski ka Eestisse lühemaks ajaks jääda ja ehk teisigi linnu külastada, aga lõpuks sai Tallinn naabermaadest oluliselt rohkem tähelepanu ja ülejäänud jäid lihtsalt vahele.

Mina saatsin ta kallistusega teele ja siis rääkisin üle pika aja korralikult veebipeikaga, mille järel tuli kibekiiresti asjad pakkida ja ema juurde emadepäeva tähistama minna.

Veetsimegi paar tundi emaga mulisedes ja siis tuli kasuisa mulle järgi, et mind lennujaama viia. Pidin ju sel tähtsal päeval veel tööasjus Rootsi sõitma. Aga sellest kõigest räägin teile hiljem. Loodetavasti homme.

Päev pärast pidu

Eelmine reede - jah, nii palju olen ajast maas - oli minu jaoks taas tõsine tööpäev. Lisaks veel kordades närvilisem kui tavaliselt, sest ma ei saanud kuidagi kokku vajalikku matejali eesootavaks koolituseks, lisaks keelati mõned fotod arusaamatult ära ja oli reaalne oht, et jään Rootsis hotelli pantvangi, sest krediitkaart valmis ei saanud, arvete variant neile ei sobinud ja mingist hetkest alates ei olnud võimalik enam üldse raha üheski suunas liigutada. Lisaks ei saanud ka ühtegi targemat inimest kätte. Ma hakkasin juba vaikselt paanikasse minema.

Aga siis sai tööpäev läbi, ma jooksin koju trenniriiete järele ja õnneks juba päeval Annikale ostetud sooaleivakingitust maha panema ning siis ootaski ees elu esimene shapingutund. Pärast seda pidin koos oma külalisega Annika ja Veiko värskelt valmis saanud kodu vaatama minema ja pärast seda veel klubisse üht eesti bandi kuulama. Aga see oli vaid plaan. Ja teate ju küll, kuidas plaanidega on... Elu läheb omasoodu.

Seega elasin trenni üle ja tormasin koju, sest aega oli napilt ja Annika tahtis meid võimalikult vara, aga siis ta helistas ja saatis mu hoopis uuesti poodi koos lisainfoga, et ta isegi pole veel kodus ja nii kiire ka pole. Seega korjasin oma külalise peale, käisime poes erinevate basiilikusortidega tutvumas ja siis suutsime isegi õige maja ruttu üles leida. Mu sõber sai seetõttu ka magalarajooni näha. Muidugi ta oli ka juba enne aru saanud, kui hinnaline mu kodu asukoht on, aga see selleks.

Meil oli neljakesi tore õhtu. Veiko oli tänulik ka keelepraktika eest, aga Annika ei rääkinud peaaegu üldse.

Puhusime ühe kunstiprojekti heaks rõdul mulle ja sellest on päris palju ägedaid pilte ka. Loogan need ming hetk endale ka saada. Kokkuvõttes mu külaline jäi rahule ja mingi hetk liikusime kahekesi edasi ühte klubisse. Aga see oli omaette ooper.

Nimelt me jõudsime klubisse, ostsime piletid ära ja rõõmustasime, et show polnud veel pihta hakanud. Sain kohe ka teada, et mu kaaslaseleei meeldi tantsida, millest oli väga kahju, sest tõeliselt minu maitse järgi muusikat lasti terve meie sealoleku aja. Seega istusime mingile diivanile. Veidi seisime ka ja mul oli nii naljakas seista suure astme võrra kõrgemal, et temaga võrdsem olla, sest tavaliselt ma ei ole meestest nii palju lühem, aga seekord ju olin. Kuid lõpuks oli ikka hääl nii ära karjutud üksteisele kõrva röökimisest, et ajas köhima ja iiveldama, rääkimata valust.

Igatahes, ootasime seal siis nii umbes tund aega esinejaid, aga kui neid ei tulnud, hakkasime muutuma kahtlustavamateks. Mõtlesime, et ootame siis pool tundi veel poole kaheni ja ootasimegi. Samal ajal jälgisime vaid rahvast ja nüüd tundus see mulle eriti laste lihaturuna. Sai ka see poolund mööda ja ei tulnud kedagi.

Siis hakkasin mõtlema, et aga ega ma ei näinud kusagil ka trumme ega muud sellist. Mõtlesime siiski, et me ei saa ju nüüd enam alla anda ja ootame kaheni, kuid veidi enne kahte läks osa rahvast ruumipuudusel lavale tantsu lööma ja ühel hetkel avastasime postidele ilmunud go-go tantsijad. Siis oli selge, et raiskame oma aega ja andsime alla.

Teel õue jäi aga jalgu üks klubi reklaamposter, mille abil selgeks sai, et tulime oma kuumale peole kogemata päev hiljem. Ei, mul ei olnud üldse piinlik sellise segaduse pärst. Mkmm!

Seega komberdasime välja, mina ette ja taha vabandades ja tema väites, et pole hullu, et diivanil istumise eest 7 euri maksime. Kohe jäi jalgu ka üks kuulus baar ja lasin tal proovida üht veelgi kuulsamat shoti, mida isegi katsetanud ei ole. Ei proovinud ma seda ka seekord, sest olin tulnud autoga ja siis tiksusime koju magama, tema veel kaua shoti pärast luksudes ja tuld neelates:D

Moosekantidest ja muust ka

Nii naljakas. Blogger ütles mulle praegu väljendi sign in asemel skappa en vms:D Ehk siis olen Stockholmis tööreisil.

Mul on tohutult palju rääkida. Rääkida nii oma eelmise nädala ja huvitava külalise, eluliste avastuste nagu lootusetuse süvenev sügavus ja kultuuriliste õppetundide kohta. Teemadeks siis valged munad, klaviatuurid, emade ja isadepäev, laste suureks kasvamine jne. On olnud väga huvitav liikuda ringi ülimalt rahvusvahelises seltskonnas ning leida uusi sõpru. Aga hakkan algusest ja eks siis näis, kaugele ma jõuan. Tegelikult olen oma üle nädalases unepuuduses päris väsinud.

Niisiis... pärast seda, kui avastasin, et saan sellepärast kogu aeg tobedaid couchrequeste Indiast, et olen unustanud oma asukoha ära muuta ja siis vea paradasin, tuleb taas lademetes soovikirju minu ühetoalises korteris madratsil maadnumiseks.

Kuna mul on jälle selline grateful tunne ja H soovitas ka uusi sõpru otsida, et masendusest välja ronida (mitte, et see enam väga aktuaalne probleem oleks), siis otsustasin, et üritan vähemalt korra kuus kellelegi vastu tulla ja peatuspaika pakkuda. Endal ka ju huvitav taas mõne uue kultuuri ja inimese kohta õppida. Niisiis ütlesingi ühele Norra põhjatippu hääletanud positiivsete soovitustega tüübile jah.

Eelmise nädala algus oli olnud väga kiire, kuna ees ootava (praeguse) reisiga seoses oli vaja tööl palju ettevalmistusi teha ja reklaamitöö sadas ka viimasel minutil arulageda tähtajaga selga. Arvasin, et saan kolmapäevani taastuda ja siis olen värske teda neljapäeval vastu võtma, aga kolmapäeval töölt laekues logisin sisse oma postkasti ja ees ootas juba eelmisest õhtust pärinev kiri, et tal on väga piinlik, aga juhtus nii, et ta jõudis juba kolmapäeva hommikul Tallinnasse ja vajab hädasti peatumispaika.

Minul siis hakkas kohe paanika tekkima, et vaene poiss on terve päeva teadmatuses kuskil ringi hulkunud ja saatsin talle sõnumi, et ta teaks, et annan endst parima tema aitamiseks. See muidugi tähendas, et pidin ülikiiresti totaalses korralaeduses talle ruumi tegema hakkama ja samuti oli vaja pakkida kokku trenniasjad, sest ma ei tahtnud jälle ühte korda vahele jätta.

Mingil hetkel ta helistas ja jõudsimegi kokkuleppele, et saame korraks linnas kokku ja saadan ta enda juurde. Üksi. Oli muidugi paras leap of faith ja tema oma tagasihoidlikkuses oli valmis ka minu trenni lõppemiseni kuskil linnas konutama, aga mulle tundus liiga julm lasta tal õhtul kella kümneni suurte kottidega ringi kõmpida.

Seega tormasin nii kiiresti kui jõudsin linna, kus ootas mind ees kahemeetrine mees suure seljakoti ja kitarriga. Tutvustasin kiiresti ennast, juhatasin teda teel välja mõeldud kõige lühemate sõnadega õige bussi peale ja koju ning andsin võtmed pihku. Tema kirjutas veel mu juhised oma käe peale, sodis vahepeal maha ja siis spellisime olulisi nimesid uuesti ning siis jooksimegi taas vastassuunas. Oli küll imelik ja teadsin, et riskin väga paljuga, aga ei olnud ka erilist valikut.

Jõudsin isegi peaaegu õieks ajaks trenni, käisin nii tantsus kui kakluses ära ja siis liikusin rahulikult kodu poole. Teadsin, et ta oli õnnelikult kohale jõudnud ja seega võtsin endale hetke, et ta elu eesti kaasaegsete kokandusimedega magusamaks teha. Ei sundinud teda verivorsti või muud sellist sööma, aga ostsin mõned kohukesed ja martsipani. Talle päris meeldisid.

Koju jõudes pidin aga ukse pealt tagasi põrkama. Suur mees oli üle kuu aja jalas käinud matkasaapad eemaldanud ja hais tahtis hinge matta.

Õnneks ta sai sellest ise ka aru ja oli juba kõik aknad lahti teinud. Mul läks siiski veel mõnda aega, et oma nüüd parmesanihõngulise koduga taas kohaneda. Üritasin veel õhtul hilja olla hea host ja anda talle juhendeid päevasteks tegevusteks ning eluks Tallinnas ning saime üsna normaalsel ajal magama.

Hommik oli minu jaoks muidugi karm. Pidin astuma üle diagonaalis magama hiiglase toast välja, sest teisiti lihtsalt polnud võimalik. Riietusin nii kiiresti ja vaikselt kui oskasin, kuigi minu vältimatu puudrikolkimine ajas ta ikka korraks üles ja siis tuli ta suust midagi arusaamatut. Me ei saanudki kumbki aru, millises keeles see võis olla, sest ta on rahvuselt hollandlane. Niisiis mina läksin tööle ja tema jäi taas omapead.

Eks mul oli muidugi häbi ja paha, et ma ei saanud olla seekord parem host, aga lihtsalt oli tohutult kiire nädal ning ma püüdsin vastavalt võimalustele siiski ta elu võimalikult meeldivaks teha.

Teine õhtu läks oluliselt paremini. Ta oli iseseisvalt pärast tõsisemat magamismaratoni kodu lähedal metsa ja randa avastamas käinud ja minu hoiatusi ignoreerides ikka otseteid katsetanud, kuid midagi hullu õnneks ei juhtunud.

Õhtuks oli meil plaan üheskoos Ahhaa keskusesse rändnäitusele minna. Nimelt tehakse seal tunniajane ekskursioon kottpimedas täiesti pimeda giidi saatel. Üheskoos käiakse siis valge kepi abil läbi kolm tegevuspaika. Esimene neist on Kadrioru pargi imitatsioon, teine adrnaliini lakke viiv üllatus ja kolmas on kohvik.

Muidugi palju nalja sai sellega, et meie valitud hetkel pakuti vaid eestikeelset ekskursiooni ja selleks, et mu kaaslane ka veidi matsu jagaks, pidin talle üle toa tõlkeid röökima, sest ei näinud ju, kus ta on. Igatahes, oli ülimalt huvitav ja jäime ropult rahule. Soovitaks kõigile, kes tahaksid õppida maailma teise pilguga vaatama.

Endal oli nii naljakas, kuidas ka siis, kui nagunii midagi ei näinud, automaatselt silmad kinni hoidsin. Ja kuidas pidevalt üksteise otsa koperdasime. Ja kuidas suunataju kadus ära. Ja samas kuidas meie mittenägevad giidid suutsid meile iga kell sujuvalt appi tulla, haarasid meid üle kere käperdamise asemel kohe küünarnukist ja suunasid vajadusel taas õigele rajale. Väga muljetavaldav.

Kuna me käisime seal vaid neljakesi, siis oli üsna mõnus ja rahulik, giididel oli aega meiega individuaalselt tegeleda ja küsimustele vastata ja hiljem, kui kohvikuharjutust läbi tegime, saime nende kohta päris palju teada ka. Samuti proovisime pimedas limonaadi topsi valada ja kuumale kohvile piima-suhkrut lisada. Ei läinudki kõige halvemini, kuid üks giididest sai teise süül meie eksursiooni ajal esmakordselt kuuma veega tõsiselt kõrvetada.

Meile kahele näidati ka pimedate laste raamatut, kus pildid olid erinevast materjalist ja ruumilised ning kõrval punktkiri.

Lõpuks juhtus ka midagi sellist, mida giidid vist tavaliselt ei tee ehk siis nad tulid välja valgesse meiega hüvasti jätma ning tunnistasid, et ka neil oli meiega väga tore, sest olime hea vaheldus kindlasti kohatult käituvatele teismelistele. Ja meil oli hea meel, et nad pühendasid meid oma ellu.

Õppisime ka ühe uue triki. Kas te teadsite, et kui olete juba mõnda aega pimedas viibinud ja siis hõõrute kahte suhkrutükki omavahel kokku, siis need hakkavad valgust tekitama? Me nüüd nägime. See oli ka ainus nõrk valgus kogu selle tunni jooksul.

Õhtu lõpuks käisime veel Kompressoris pannkooke söömas (muidugi) ja siis jalutasime läbi linna koju. Magama saime üsna hilja, aga nüüd õppisime vähemalt üksteist rohkem tundma ja mulle hakkas tunduma, et ma ehk ei olegi nii halb võõrustaja.

Mida paremat teha volbri varahommikul kui vetsu põrandal multasid vaadata?

Ehk siis nädalalõpust. Reedel kimasime töölt otse Tartusse sünnipäevaüritusele, mistõttu nägin ajal, mil pidanuks jätma hea esmamulje, välja nagu juust, aga see selleks. Mind tutvustati kõige tähtsamatele ninadele ja ei olnudki hirmus ning teatrietendus, mida vaatasime, oli üsna naljakas. Tundus, et seda oli ka vastavalt meie ettevõtte tegevusvaldkonnale veidi kohendatud.

Vastu ööd tahtsime ka tudengipäevade raames fotojahile jõuda ning seekord tassisin oma imepisikese varustuse hulgas kaasa maksimaalselt kaameravarustust, aga kahjuks jäime sinna lootusetult hiljaks. No mis siis ikka...

Laupäeval olime laisad. Magasime kaua ja siis vedasime end välja taaskordsele kaltsukatiirule, et leida mulle õhtuks sobiv pluus. Olemas oli ju ideaalne seelik, aga ta on nii kapriisne, et sobivat ülemist osa oli pea võimatu leida. Kaltsukatest tulingi praktiliselt paljakäsi tagasi, aga viimaks õnn naeratas ja Seppäle päästis hädast välja. Olin tõeliselt rahul ja S kiitis ka heaks, kuigi seekord ta tegi terve päeva mind ja käis ja põlastas iga mu kätte sattunud hilpu, mis ei vastanud tema maitsele. Igatahes, olime tublid ja käisime Lõunakeskuses jala ära. Teepeal testisime veel nartsissifilosoofiat ja otsustasime, et hakkame edaspidi teatud isaseid daffodilideks kutsuma lihtsalt sellepärast, et see kõlab nii ägedalt.

Tagasijõudes tegime volbriks soojendust suure rummiga - ohverdades osa otseloomulikult pühale vaibale voodi ees - ning siis suundusime korporatsioonide poole. Kuna saatjahärrasid tuli veel mõnda aega oodata, siis jalutasime mööda vanalinna ringi ja tegime pilte ning muidugi laulsime kõva häälega. Mingi hetk otsis meiega kontakti üks tore noormees, kes üksi oma vahuveinist jagu ei saanud ja härdalt abi palus. Sellest kujunes üks pikemat sorti ja nauditav vestlus. Vahepeal käis mingi teine tüüp mulle suupillil serenaadi mängimas ja kolmas astus ligi, et mind teavitada, et ma oleksin veel ägedam, kui mu rindu näha oleks vms. Ju siis läbi tagi ei paistnud piisavalt. Kuidagi jõudsime sealt sinna, et ta pakkus mulle võimalust hoopis oma paljastatud rinda raekoja platsi kõrval katsuda. Ütlesin enda meelest viisakalt ära ja siis õnneks jõudsid meie saatjad ja abimehed, kellega peentele pidudele sisse saab. Metsikuna ehk siis mitte korpisüsteemi osana oli seal vaja lapsehoidjat.

Mingi hetk leidsin sealt eelmise kevade peika üles ja kuidagi jäime terveks õhtuks jutustama ja vahepeal juhtunut meenutama. Sandral oli küll natuke igav, aga siis hakkaime kolmekesi gini jooma ikka shotikaupa pudeli põhjani ja selle käigus tuli noormehel meile kummalegi luuletus kirjutada. Oli lõbus. Lisaks avastasin ühel hetkel enda vastast istumast ema kunagise töökaaslase tütre, keda nüüd vaevalt ära tundsin ja oli jälle tore.

Veidi veel hiljem tekkis võimalus ka veidi jalga keerutada, mis lõppes sellega, et üks kainem kriit tahtis meid välja eskortida, aga siis vist mõtles ümber või sai aru, et meie kaaslaste sõna jääks peale ja kadus ära. Lahkusime alles valges, kui tundus, et muidu võib hakata juhtuma valgustkartvaid asju ja ma tahtsin neid iga hinna eest vältida.

Noormehed saatsid meid koju, aga siis millegipärast ülemeelikus tujus Sandra kutsus nad sisse ja üks ei läinudki enam ära. Ta kukkus hoopis voodisse ja jäigi magama. Mina aga keeldusin sinna tema kõrvale ronimast ja veetsin aega aknalaual istudes päiksetõusu vaadeldes, kuni Sandral minust kahju hakkas või midagi ja selle tulemusena jäi lootusrikas noormees pika ninaga ning üksi voodisse äratust ootama. Meie kaks aga veetsime mõned tunnid vetsu põrandal itsitades, muljeid vahetades ja multikaid vaadates, kuigi ma ei suutnud eriti kaua järjest silmi lahti hoida.

Mingi hetk S tegi mulle kohvi ja ma suures hädas jõingi. See aga ei takistanud mul tassi tühjaks saamise järel kohe uinuda, sest noormees õnneks ärkas ja suundus mujale.

Me magasime neli tundi ja seejärel tegelesime suurema koguse alkoholi konsumeerimise ebameeldivate tagajärgedega. Kummalgi meist polnud mingit klassikalist pohmakat, aga terve keha käitus kummaliselt veel pool päeva. Seega veetsime suurema osa sellest voodil filme vaadates, mida segas ekspeika pikk ja äralõppematu kõne teemal, miks me küll ei tule ka täna neile korpi külla jooma ja kuidas tema teeks mulle tuhat miinus üks musi varbaotstest karvalõpmeteni vms. Ei seganud ka selged teadaanded, et see ei ole oodatud ei minu ega minu päris peika poolt ja seega panin ühel hetkel lihtsalt telefoni ära. Ei olnud nõus teda motiveerima ka Tallinnasse minu juurde hääletama, kuigi ta seda välja pakkus ja mulle siiski ilusa loetamatu luuletuse kirjutas. Ja nüüd viimaks olen tagasi kodus, valmis vastu astuma uuele töönädalale. Üldse veel ei vingu.

Uus Kristi

Tere üle pika aja!

Mul on nii palju, millest rääkida, aga pole veel jõudnud. Viimased päevad on lihtsalt nii kiired olnud ja tegelikult peaks praegugi ulmekiire olema, aga millegipärast pole mu järgmist töökohustust veel e-mailile laekunud ja ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, sest see tähendab tõenäoliselt rikutud nädalavahetust.

Igatahes, esmaspäeval sain hoiatuse, et mind vist tahetakse ühte firmasse tööle. Ma ei julgenud veel väga kuulutada ega rõõmustada, sest on ennegi vastu pükse saadud eks. Seega ootasin rahulikult viimase vooru intervjuud, kus läks hästi, aga läksin ka ühele teisele ammu kokku lepitud intervjuule, kus läks ka hästi. Oldi valmis mind kohe ka sinna võtma ja minu võimalik otsene ülemus on väga tore, aga ta arvas, et ma oleksin seal töötades õnnetu, sest ei saaks oma täit potetsiaali rakendada. Samas andis ta soovitusi ja lubas rääkida ühe oma tuttavaga, et äkki saaksin liituda hoopis teatud PR-agentuuriga, millega olin juhuslikult nagunii just suhelnud. Sain ka teada, et võiksin julgelt palka juurde küsida, sest minu jutt, teadmised ja kogemused on rohkemat väärt, kui ise küsida julgesin.

Siiski sõitsin seejärel esimese firmaga lepingut alla kirjutama. Seal tundub tore ja igal juhul võidan selle töö vastuvõtmisest. Kuna see ei ole päris püsiv pakkumine, siis jõuan ka hiljem tulevikule mõelda. Kirjutasin alla ka mitu lepingut reklaamiagentuuriga ja siis tulin koju kekkama. Kohe selgus ka, et mind tahetakse võimalusel juba järgmisel päeval tööle ja nii ma siis olengi juba kaks päeva jälle korralikult tööl käinud.

Mulle nii meeldib seal ja teeb nalja, kui mind tutvustatakse kõigile väljendiga: see on uus Kristi. Tegelikult suures ettevõttes võtab see kõigiga tutvumine kaua aega, eriti kuna enamikku ei ole kontoris, aga ka ülemus on mõnus ja kõik väga abivalmid. Pean nüüd väga palju juurde õppima, aga põnev on ka ja juba saan osa firma sünnipäevaüritusest, väga varsti saadetakse mind üksi välismaale üliolulisele koolitusele, mida ma ootan ja kardan ja põnevaid ülesandeid tuleb veelgi. Hetkel üritan end aga administratsioonipoolest läbi närida ja täna täitsa närveerisin selle üle, et ikka kõik paberid õigesti töödeldud, arhiveeritud ja edastatud saaksid.

Aga jah... see nädal on mulle hästi mõjunud - olen korralikult trennis ka käinud - ja H ütleb, et päris mina olen tagasi. Yay!

Kassikusehaisuline sinihallitusriis

Ehk eksperimendid sarjast: lapsed, ärge seda kodus ilma järelvalveta proovige. Siin tegutsevad kogenud profid.

Aga nii juhtub, kui riis nädalaks pliidi peale jätta, sest täna ei ole isu ja homme ka mitte.

Aga muidu tundub olevat üks tegus ja õnnelik päev. Hoidke mulle pöialt. Siis ehk räägin homme häid uudiseid!

Imelike meeste nädal

Alustajast ma juba kirjutasin teile, aga te ei tea, et pärast seda olen saanud ühelt sõbralt abieluettepaneku (kasvõi ainult kaheks aastaks ja võimalusega teenida 50000€, et tema saaks jala Euroopa ukse vahele), teine peab õigeks kutsuda mind baby'ks, kuigi mina tahaks karjuda, et I am not YOUR baby! ja kui siis julgesin protesteerida, sain teada, et olen viimasel ajal võimatu ja et ta saab aru küll, et me oleme sõbrad, aga ootab vaid mult viisakat käitumist ning lubas lõpuks vastu edaspidi ainult formaalselt suhelda; üks endine tudeng esines infopäringuga, kuidas ta Euroopa tööloa saaks (mitte, et ma google'it temast paremini kasutada oskaks - ma usun - või rohkem sellest teaks) ja enda peikaga saavad kõik vestlused ühel või teisel temast tuleneval põhjusel hakitud (mis mind kõige rohkem närvi ajab, aga mul on ka kõrini tema vabandustest ja absurdsetest paranduslubadustest, mida ma ei vaja ja mille puhul kardan, et ühel hetkel tekitavad need temas kibedust).

Kuidas teil läinud on?

Vähemalt sain üle pika aja kõiki oma sugulasi ja poentsiaalselt ka kahte uut näha. Üks neist on meist kõige noorema kuukuune üliarmas plikatirts, kellega kohe sõbraks saime ja teine kõige vanema esimene avalikkusele ette näidatud ülihäbelik pruut. Eks näis, kas temastki saab pereliige. Lisaks tuli meelde, miks mulle meeldivad combati trennid ja kui tore on õues, kui viimaks saab jope kõrvale heita. Uskumatuna tunduv jälle.

Kriminaalne element

Et tegemist on minuga, siis suurem osa kodust väljas käimistest sisaldab ka mõnda seiklust. Nii ka eile. Tulin surmväsinuna trennist ja ootasin pimedas ja peaaegu tühjas kesklinnas oma trolli, mis kuidagi tulla ei tahtnud.

Ühel hetkel tekkis sinna mingi Bieberlik kapuutsiga pusasse mähkunud tasakaaluhäiretega tüüp. Ta hakkas minu suunas tulema. Meenutasin Harshi soovitusi, manitsusi, ähvardusi ja hoiatusi ning püüdsin jätta muljet külma südamega bitchist, kes teda ei näegi.

Juba tundus, et ta läheb siiski minust mööda, aga siis ta peatus hetkeks, vaatas otse minu peale ja järmisena oligi juba minu kõrval. Paistab, et ma siiski ei suuda ebahuvitavaks jääda. Kapuutsi alt tuli välja vanemat sorti mees. Ta küsis siis mult kella ja hakkas segaste juppidena oma elulugu jutustama. Tagasiside puudumine teda ei seganud. Sain mitmed sõnatud tunnustusavaldused ja siis kuulsin, et tal polegi elus ühtegi naist olnud. Aga et ega ta eriti otsinud ka pole. Või noh... tõstis ta sirutatud sõrmedega käe, on mõned siiski olnud, aga ei midagi tõsist. Sest tema on veetnud suure osa oma elust vangimajas, ag seal oli raske otsida ka. Et tema on kriminaalne element. Kui ma ei usu, võib ta mulle ka oma dokumente näidata. Dokumente, mis seda tõestaksid. Something something veel... Et aga mina olen alles laps. Aga et temal pole enam muud teha, kui kasti ronida. Kui ma saan aru, mida ta mõtleb. Aga noored inimesed ikka saavad.

Siis tuli troll ja õnneks ta taipas, et minust ei saa talle sõidukaaslast. Aga ju sai ta juba olulisemad asjad südamelt ära räägitud.

Lugemismaaniast ja muust ka

Otsustasin, et midagi peab muutuma ja pean siiski ennast kätte võtma. Alustan väikeste sammudega küll, aga siiski. Ühel hetkel tekkis mõte, et ma võiksin nüüdsel perioodil ju rohkem lugeda. Arutasime siis Sandraga asja ja võtsin ette interneti raamatute topid. Selgus, minu üllatuseks ja häbiks, et olen tõeliselt väheseid seal esindatud teoseid lugenud. Isegi mitte top ühte. Samas pean end üsna suureks lugejaks. Nüüd siis töötasin nimekirja läbi ja vedasin end raamatukokku. Kuna ma aga ilmselgelt ei oska asju mõõdukalt teha, siis tulin koju neljateistkümne soovitatud teosega, mida ma muidugi ise kanda ei viitsinud. Vedas, et olin Aivari kaasa meelitanud. Lisaks oli tore talle õhtul Monopoly's pähe teha;)

Otsustasin end siiski ka kõige kiuste liigutama hakata ja ema oli nõus sponsoreerima. Eile käisingi juba oma esimeses kahes järjestikuses trennis. Sest ma absoluutselt ei suuda end sundida regulaarselt jalutama või veel vähem jooksma või kodus üksi võimlema. Ja kui juba, siis juba eks. Meil on Annikaga mingi idee, et hakkame koos 4-5 päeva nädalas trennis käima ja pool sellest ajast topelttundidega. Tema seda muidugi ei tea veel. Aga eks see ole tema valik, kui palju ta end spordiklubisse siiski kohale veab. This week I am flying solo!

Viimastesse päevadesse on jälle mahtunud lisaks lugemisele ja trennile ka H ja natuke tööd selle reklaamiagentuuriga. Täna käisin ka ühel edasijõudnute intervjuul. Oli lõbus. Ehk on see hea märk!? Vähemalt nägid nad tõelist mind, kes oma eriala armastab ega iseennast liiga tõsiselt ei võta. Eks näis, kas nad usaldavad mulle võõra ala. Katsed tegin igatahes ära ja öeldi ka, et mul paistab päris palju kogemusi olevat. Esmakordselt pidin intervjuul lausa neljale inimesele korraga aru andma, aga ei olnudki õudne. Tundus, et nad on ise ka täitsa ägedad. Nii tahaks teile selle tööga seoses ühte nalja rääkida, aga see paljastaks liiga palju.

Aga nüüd on aeg järjekordne raamat ette võtta.

Ennast kiitmast ei väsi, aga tore kui teised ka kiidavad

Eile oli üsna asjalik päev. Veetsin hommikupooliku oma vanas lasteaiarühmas kedagi asendades, mis oli tore, sest sain oma kunagisi tibusid taas näha - mõnda ka esmakordselt sel aastal - ning ka uutega tuttavaks. Näiteks oma kunagise sõbranna tütrega, kes sinna minu tõttu sattuski.

Pärastlõunaks aga oli kokku lepitud veel üks tööintervjuu. Sisetunne ütleb, et mul läks seal hästi ja ise tean, et nautisin seda. Ma ei viitsi enam ei end ega elu ka sellistes situatsioonides liiga tõsiselt võtta. Kuigi tagajärjed ajavad mõnikord lausa nutma. Igatahes sain juurde kindlust, et mina olen väga tore, minu CV on täiesti asjalik ja kui ma kellelegi ei meeldi, siis see ei tähenda, et viga on minus. Tööpakkumine ise ei olnud päris selline, mis mind vaimustusest kiljuma paneks, aga täiesti võimalik, et mulle meeldiks seda päriselus teha.

Õhtupoolikul ootas mind ees veel üks kohustus, mille ise endale võtsin. Nimelt registreerusin ühe UK ülikooli pakutavaid toetusi tutvustavale seminarile ja nüüd jõudiski kätte aeg just mind huvitavaga tutvuma minna. Oli see ülikool mulle ju juba ennegi silma jäänud ja nüüd tundus, et pean lihtsalt minema. Käisingi ja saingi targemaks. Sain teada, et kahjuks ei pruugi ma oma erialale isegi kvalifitseeruda hinnete poolest, aga uurides lähemalt selgus, et kui mul nüüd peaks igas mõttes vedama, siis töökogemus korvab selle, veel on natuke aega kandideerida juba lähenevaks sügiseks ja alles seejärel saab tõsisemalt keskenduda keeletesti läbimisele ning toetustaotlusele, mitte ei pea kõike ette ära tegema.

Otsustasin, et mul oli väga hea päev ja uskuge, selline päev on hetkel minu mõistes juba väga hea. Kuid ka see päev lõppes voodipesu triibuliseks nutmisega. Ma ausalt ei tea, mis mul viga on ja miks iga asi mind lausa nutma ajab. Tundun vist juba nagu tõeline piripill. Vähemalt sellele inimesele, kes enamasti seda kõike kõrvalt näeb. Aga ta ei kurda. Tema usub minusse ja saab kurjaks vaid siis, kui ma ise ei usu ning jälle üle mõtlema hakkan. Ta vist teeks kõik, et ma rohkem ei nutaks ja ma tõesti püüan mitte nutta, aga hetkel veel ei suuda end kontrollida. Vihkan sellist nõrkust ja imestan ka ise, kus on see elav ja särav julge neiu, keda mu sõbrad kirjeldavad seoses minu nimega. Tunnen ju isegi, et olen vaid tolle hale vari. Vari, kelle energiavarud on otsalõppemise korral ning kes ei tea, mida veel paremini teha, et lõpuks asjad laabuma hakkaksid. Ja samas ma tean, et meid ootavad ees palju-palju raskemad ajad ja katsumused, aga see mind ei hirmuta. Hirmutab mõte depressioonist ja võimalikust ravimitevajadusest, kuid H ütleb, et that's not my case. Et ma olen ikkagi intelligentne ja loogiline, kuigi vahel ka rumal ja ma pean vaid oma hirmudest võitu saama ning endast parima andma. Aga mulle väga meeldiks, kui personalitöötajad saaksid aru oma rollist ja aitaksid inimestel üksteist leida, mitte ei mängiks mingeid võimumänge vaid seetõttu, et nad saavad. Ma ei suuda leppida sellise hingedel trampimisega.

Emade võlud

Viimased kaks päeva on ema mind kodust välja kiskunud. See kõik aga algas ja lõppes tüliga, kuigi vahepeal oli ju päris tore. Nimelt ei paista me kunagi jõudvat sinna, kus ta jääks minuga rahule. Ei ole ta rahul siis, kui ma abi ei küsi ega ka siis, kui hakkan ka ise end abituna tundma juba. Eriti puudutab see töö ja raha teemasid. Ühest küljest tema jutus on iva, aga teisest oskab ta seda serveerida vaid mind ülimalt närvi ajaval moel, mis jätab mulje, et ta tahab mu unistusi läbi raiuda nagu tüütuid väänkasvusid. Ma ei ole veel valmis alla andma ja ma teen endast parima, et oma eesmärke saavutada. Ja ma ei tea, miks ta arvab, et see kõik mind ennast üldse ei häiri ega muretsema ei pane. Harsh ütleb, et kõik emad on sellised ja samas näeb ta mind pidevalt ka nutmas, sest näeb, et ega ma isegi oma eluga rahul ei ole. Tema arvates ongi kõik hästi, kui annan endast parima ja juba jälle kutsus ta mind tagasi enda juurde. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma nõrkusehetkedel tema käte vahele põgeneda tahaks, aga see poleks see. Ja mis see üldse oleks? Jälle mingi ajutine situatsioon, kuni tema elu taas muutuma hakkab? Ja ma vihkan seda, kui nõrk ma praegu emotsionaalselt olen. Võin vabalt ühel hetkel naerda ning olla õnne tipus ja järgmisel juba jälle pisaraid valada. Huvitav, kas see ongi depressioon?

Emme, sa oled mulle väga kallis ja ma olen tõesti tänulik selle eest, et sa mind need kaks päeva aitasid, aga ma loodan, et sa tegid seda, sest sa tahtsid aidata, mitte selleks, et minuga manipuleerida.

Tormid meid ei murra!

Vaatasin, et pole siia nii kaua kirjutanud, et pean lausa neljapäevani ajas tagasi minema. Nimelt ärkasin isa kõne ja käsu peale end neljakümne viie minutiga loomaaeda vedada. Ei lugenud meist kellelegi see, et välja oli antud 30 aasta suurima kevadtormi hoiatus. Eriti mulle, sest see tähendas, et ma näen üle ülimalt pika aja oma vennapoega ja tema on laps, kes vist küll kõigile meeldib. Niisiis jooksin duši alla ja sööma ning jõudsin napilt näo pähe teha, kui isa õnneks helistas, et tuleb mulle siiski järele. Aeg läks nii napiks, et tormasin märja peaga välja, aga eriti vahet ei olnudki, sest üsna kohe hakkas hallist taevast lisaks külmale tuulele sademeid langema.

Käisime siiski vapralt loomaaias ära. Ma ei ole seal mitte kunagi varem nii vähe külastajaid näinud, et vaid iga poole tunni tagant vilksatab ehk keegi võõras. Varjusime siis tihti troopika- ja teistesse majadesse, aga ka nii oli tore. Sain sasida oma vennapoja juukseid ja tunda, kuidas lapsekäsi minu käe järele haarab every now and then. Või kuidas ta kõike mulle näidata tahab. Oli ülimalt tore, kuid ka kerge mõru pill tuli alla neelata, kui ta ütles, et mina ei ole tema tädi. Olen vaid kasutädi, sest ma ei ole tema vanaisa laps. Ainult mu poolõde ja -vend on. Huvitav, kes teda küll aitas sellisele arusaamale jõuda? Natuke kurb, aga eks meil ole ka veel pikk tee minna. Laps on ju vaid laps ja järgmisena olime rääkinud isa ära, et ta meid jäätist sööma viiks.

Olles veetnud mitu tundi õues, sain lõpuks koju oma külmunud koibi soojendama. Kes veel ei tea, siis see juhtub minuga alati õues käies. Tegin vist natke tööd ja rääkisin umbes sama natuke teate küll, kellega, kui jõudis kätte aeg endise Silmarõõmuga taaskohtumiseks. Nimelt vihastasin hiljuti selle peale, et temast midagi kuulda pole olnud ja küsisin, et kas me pole enam sõbrad ja nüüd ta siis tegi viimaks aega minuga kohtumiseks. Mina tahtsin välja minna, aga tema tahtis külla tulla, mis tähendas, et pidin end ülikiiresti suurest segadusest läbi närima, aga samas tahtsin ju natukenegi Harshiga kvaliteetaega veeta. Väga raske dilemma oli. Niisiis rapsisin igas suunas ja lõin illusiooni, et kõik polegi väga õudne ja räpane, aga rääkisin viimase minutini ka Harshiga. Muidugi jõudsime jälle minu hirmudeni ja Raunole läks vastu üks punaste silamdega pandakaru lähisugulane. Veetsme koos toreda õhtu lihtsalt rääkides ja siis sai Sandraga kokku lepitud, et ta tuleb taas Tallinnasse nädalavahetuseks.

Veetsme Sandraga koos mitu toredat päeva kõike ja mitte midagi tehes. Eilne õhtu oli eriti tore, sest otsustasime randa pilte tegema jalutada. Täesti lõpp, kuidas sealne seis vähem kui kahe näalaga muutunud on. Nüüd saab veepiiril jalutada. Aga minu suurimaks rõõmuks ja üllatuseks ei olnud luiged kuhugi kadunud ja ükskord ometi oli mul kaamera õigel ajal kaasas. Võite Facebookist tulemusi vaadata.

P.S. Mul on jälle õudne laulmise vajadus tänu sellele, et hakkasin uuesti Glee'd vaatama. Ei oska kohe vait olla. Ei taha ka. See on üks väheseid ja imelisemaid asju, mis alati hingele pai teeb.

Iseenda üle uhke

Ma lihtsalt pean veelkord kekkama, et tegin midagi, mis tundus ilmvõimatu ja seda üsna möödaminnes. Nimelt m õppisin lugema!!! Ma oskan nüüd lugeda hindis. Te ei kujuta ettegi, kui rahul ma olen. Mis siis, et veerin iga sõna kokku nagu esimeses klassis ja harjutasin nii tunde ja alati ei tule ikka päris õigesti välja, sest see on üks suur müstika, millal nad liidavad konsonandile mingi a-lise ja millal mitte, aga suur samm on astutud. Järgmiseks on vaja sõnade tähendusi meelde jätma hakata. Aga äge on unistada, et ühel hetkel ma saan hindikeelseid raamatuid lugeda ja loota, et oma oskust kohe ära ei unusta, sest see pole jalgrattasõit.

Mis siis toimub

Laupäeval ma olin tubli ja käisin abiks Annika uut korterit remontimas. Oli endale ka kasulik, sest õppisin näiteks pahteldama ja tapeeti liimima. Lisaks sain hullumiseni ühelt seinalt kleepse maha kraapida ja naerda end pooleks, sest see Veiko jobust sõber oli ka seal ja üritas mind jälle igat pidi ka Annika ema nähes ja kuuldes voodisse saada. See mees ei tsenseeri end vist üheski olukorras ega seltskonnas. Aga sain talle järjekindlalt "ei" öelda ning iroonitseda. Eriti, kui ta väljendas end nii, et temaga voodisse minnes tekiks mul uni ja see oleks nagu töö. Tegi endale antireklaami, ühesõnaga. Kuigi tal ei ole enam minu silmis mingit mainet, mida rikkuda.

Kaheteisttunnise raske tööpäeva lõpus söötis Veiko ema meile korralikku seapraadi, millest jälle pikalt unistanud olin ja siis toodi mind koju tuttu.

Pühapäev oli ka omamoodi huvitav päev. Kui olin oma hirmsast ärkamisest üle saanud, jõudis ka Riin siia - tahtsin temaga veel korra kohtuda enne, kui ta kaugele läheb ja kes teab, millal uuesti näeb eks. Tegime koos kohupiimakooki, mille jääke siiani söön. Tänne päev ongi olnud nii, et hommikuks kook, lõunaks kook, õhtuooteks kook. Aga päris õhtul rohem ei suutnud ja tegin kartuliputru hakklihakastmega, mis nüüd enam kõhtu ära mahtuda ei taha.

Lisaks Riinuga aja veetmisele pidin veel jõudma kasuisale sünnipäevakingituse osta ja lõpuks ka talle külla minna. Nägin ta poja kassi ära ja sain üle ülimalt pika aja ta tütrepojaga jutustada. Mulle nii meeldib see poiss. Ta ei ole üldse nagu enamik temavanuseid.

Oleksin tahtnud ka Annikale jälle appi minna, kuid lihtsalt ei tekkinud seda aega. Ja õhtu veetsime Harshiga omakeskis, sest ta ei ärganud üles hommikul, kui mul teda vaja olnuks ja nüüd pidi seda heaks tegema sadade õhumusidega.

Tänane päev on aga olnud ülimalt töine. Kõigepealt käisin oma teise vooru tööintervjuul, mis polnudki tegelikult mingi intervjuu ja keskendus puhtalt mu võimete testimisele. Istusin üksi personalijuhi laua taga ja lahendasin siis inglisekeelseid loogikateste. Kaks neist olid trikiga, aga hammustasin need läbi. Kolmas aga oli nii ulmeline Exceli asi, et ma ei osanud selleks valmistudagi. Loogiliselt võttes ei tohiks ta tegelikult nii ulme olla, aga otseselt seda valemit ma ei teadnud ega suutnud ka etteantud aja raames keeruliste kirjelduste järgi leida. Mulle öeldi küll pärast, et mu loogika oli õige ja sellele personalijuhile ma meeldin, aga ma ei tea, kas temast kõrgemate jaoks on see piisav argument, et ühe valemi õpin ju ära minutitega, kuid mu analüütiline mõtlemine käis neist tõsistest katsumustest üle. Tundsin vaid, et ei tea kõiki majandustermineid inglise keeles. Sisetunne oli küll selline nagu oleksin keerulise eksami läbi kukkunud, aga eks varsti näis, kas saan edasi järgmisesse vooru, kus juba kõige kõrgematele ennast tõestama pean. Kahjuks aga sellest mulle ehk veel paremini sobivast pakkumisest ei saa minu jaoks asja.

Pärat toda testimist käisin kiiruga Kaarlis üht allkirja andmas ja seejärel pidin end valmis sättima järgmiseks tööintervjuuks. See läks jälle hästi ja ma eeldasingi, et teise aiesecariga peaks olema üsna lihtne ühist keelt leida. Ta ütles ka kohe, et tahab mind järgmisesse vooru soovitada, nii et nüüd on jälle midagi oodata. Tulin sealt rahulolevana tagasi, et leida oma auto kolme kallima vahele nii kinni pargituna, et kartsin neid kõiki ära kriimustada, kuid millimeetri kaupa sõites õnnestus siiski terve nahaga välja pääseda. Seal nõkerdades avastasin aga oma ehmatuseks, et mul on käigukangi ümbrusest killud lausa väljas ja sõitsin otse hooldusesse selle asemel, et nüüdki Annikale appi minna.

Jätsin auto maha ja üritasin välja mõelda, kuidas jala Annika juurde saada, kuid kuna ta telefoni vastu ei võtnud, siis tulin tagasi koju ja hea oligi, sest postkastis ootas kiri reklaamiagentuurilt, kellega koostööd teen, et kas ma tahaks aidata neid natuke rohkem kuni põhicopy puhkab ja pidingi kohe ühe kiire asjaga tööle hakkama. Kui ma siis lõpuks valmis sain, vajusin lihtsalt tuttu mitmeks tunniks, kuni Ninnu mu üles ajas.

Ja unenäod lähevad aina õudsemaks

Kui esimene algas sõimusõnade ja paha tundega, siis ei osanud ma aimatagi, et nüüdseks juba neli päeva jutti õudukaid vaatan ja end varakult üles ehmatan.

Teise päeva unenäost mäletan vaid, et oli kooli esimene päev vms ja läksin klassi. Enamiku laudade peal vedeles juba kellegi kott, nii et algul läksin ühte vabasse tagumisse pinki, kuid kuna olin märganud ka Katsi asju eespool, siis mõtlesin, et what the heck ja kolisin ümber sinna kõrvale mõeldes, et aga põhimõtteliselt alati on ju nii olnud. Samas mingit eelnevat kokkulepet meil ei olnud ja ma olin veidi ebakindel. Ühel hetkel ta tuligi klassi ja nö meie laua juurde, kuid jäi seal seisma ja mulle imeliku näoga otsa vaatama. Tundsin end murust madalamana, suutmata tõlgendada, kas see on hea või kuri pilk ja paanitsedes, et äkki ta ei tahagi enam minuga istuda, äkki tal on kellegi teisega kokku lepitud, äkki ta tahab oma praeguse peikga üldse istuda? Mis sellest, et me ühes klassis ei käinud ega kooli ajal üksteist tundnudki. Hommikul aga helistasin Katsile peamiselt muul põhjusel ja rääkides ära oma unenäos kajastunud hirmu, hakkas ta vaid naerma.

Eilsest unenäost mäletan juba rohkem. Näiteks seda, et sõitsime neljakesi vist mingi mu emale kuuluva maja juurde ja pidime seal ööbima. Minuga olid kaasas Biksu - mu lapsepõlve sõbrants, üks klassivend ja tema tüdruk, kes vist oli Sandra. Klassivend jäi vist autsse magama. Aga oletasin, et Sandra magab koos minuga nagu alati ja teised külalised teises toas, kuid tüdrukud otsustasid hoopis oma voodit jagada ja mina jäin imestunult üksi. Näete juba mustreid?

Mäletan ka, kuidas hommikul ärkasin selle peale, et minu voodi kõrval oli selline vanaaegne, kuid hästi kõrge varrega pumbaga kaev ja keegi (vist ema) pumpas mu märjaks. Samuti, kuidas tüdrukud püüdsid ära arvata meie auto marki ja siis Biksu teatas, et tegu on kas BMW X5 või BMW XSiga ja sealt alt on mingi bumper või asi puudu, mille abil sai kõrgesse autosse astuda. (Imestasin, et mu alateadvus sellist infot omab või produtseerib nagu unes imestasin kunagise sõbranna oskuste üle. Ja siis selles unenäos sain ise solvatud. Ma ei tea, miks, aga millegipärast äratasin ma oma emas tõelist vastumeelsust, mille väljanäitamisega läks ta lausa nii kaugele, et ütles mulle, et isegi mu juuksed on rumalad. Ja kui uurisin, kuidas ta saab midagi sellist öelda ning instinktiivselt hakkasin oma juukseid uurima, siis ta ütles vaid, et sellised juuksed on rumalad ja kõik. Olin veel terve päeva solvunud selle peale, mis ema unes ütles.

Tänane õudukas aga oli see kõige hullem ja ma väga loodan, et siin see rada katkeb, sest ärkasin värisedes ja läks tunde nunnude filmide vaatamist, et tasakaal tagasi saada. Lugusid oli kaks. Esimene eeldas, et ma sõidan kuhugi lennukiga. Enne veel aga tahtsin vist Annikaga midagi muud põnevat-olulist teha, kuid nähes, et ajaliselt võib liiga napiks minna, läksin siiski otse lennujaama. Seal aga selgus, et olen ikkagi väga hiljaks jäänud ja vaid õnnekombel jõuan lennukile. Keegi käskis mul number 2 järjekorda-väravasse minna, kuid ma nägin esimesel korrusel vaid number ühte. Läksin siis teisele korrusele, mis nägi välja rohkem nagu mingi suur ühisruumi ja päiksevalguslampidega ettevõte. Seal oli palju inimesi ja palju numbreid, aga kahte ei paistnud.

Küsisin siis esimeselt ettejuhtujalt abi ja kohe juhatati mind järgmiseni, kes sai kohe aru, kes ma olen ja teavitas ka mind sellest, et olen viimane ja võimatult kiire on. Ta nõudis mu dokumente ja samas kiirustati mind juba vist lennukisse, mis oli rohkem nagu üks suur toolidega ruum. Mind suunati kohale ja siis hakkas see ruum liikuma. Minu peas aga keerles kahtlus, kas kõik ikka pidi nii minema või olen mingi vandenõu otsa sattunud, sest ma ei saanudki oma dokumente tagasi. Ühel hetkel märkasin, et mu toolil on turvavöö ja kõik naabrid on juba kinnitatud. Kinntasin siis ennastki ning algas reis tundmatusse. Selgust ma aga ei saanudki.

Teine osa unest oli oluliselt realistlikum ja õudsem. Magasin oma voodis ja hakkasin kuulma mingit särinat. Tundus, et see tuleb seina seest pistikute tagant. Just nagu välk iga natukese aja tagant. Mul olid kaugemal seinas ka mingid kaks valget korki vms, aga kui märkasin, kuidas need iga särinaga tumedamaks muutuvad, tekkis hirm, et mu kodu põleb seina seest. Ärkasin siis unes üles ja püüdsin 110 helistada, kuid telefon keeldus koostööd tegemast. Ta lihtsalt oli kuhugi menüü sügavustesse läinud ja keeldus avalehele minemast nii, et ma saaksin helistada. Vimaks siiski sain, kuid vastu võttis mingi kahtlaselt lõbus poiss. Tundus selline paras pervert ka, kuid ma ei suutnud kõne katkestada ega ikka veel hädaabisse helistada. Siis hakkasin proovima arvutiga ühendust saada, kuid arvuti hakkas konkreetselt tükkideks lagunema ja mu paanika aina kasvas, sest kujutasin ette, kui kiiresti tuli levb. Ühel hetkel tekkis meil vist ka videoühendus selle perverdi seltskonnaga ja mind ajas see marru, sest mu paljast keha katsid vaid juuksed. Ühel hetkel tuli see tüüp kuidagi ise ka minu juurde. Rääkis midagi sellest, kuidas tal sel päeval juba mitmendat korda veab. Mina aga hakkasin juba väga suurde paanikasse sattuma ja lükkasin ta pooltoore jõuga välja tagasi.

Kui ta oli juba uksest väljas, siis avastasin, et ta oli suutnud mitmed minu hilbud endale selga ajada ja käskisin tal need seljast koorida. Ta kooriski viisakalt ja andis tagasi. Viimaks võttis ära ka oma isikliku valge pusa ja siis nägin, et selle külge oli jäänud üks kondoom. See tekitas minus muidugi erilist vastikust ja siis ta suutis selle kuidagi vist lausa minu külge määrida, kuid ma surusin oma ego alla ning ukse kinni, et see hiljem lihtsalt likvideerida ja vajadusel ka psühholoogi diivnil vedelemas käia hullema ära hoidmise nimel, kuid siis suutis ta uuesti käe kuidagi ukse vahelt sisse torgata sellises kõrihaaramise positsioonis, mille peale end päriselt värisedes üles ehmatasin.

See oli lihtsalt liiga õudne. Aga reaalsusest räägin ehk homme.

See ei saa ju nali olla!

Tänane päev on möödunud naljade ja reaalsuse eristamise tähe all. Ei ole üldse kindel, kas alati õigesti arvasin. Online uudised olid veel kõige segasemad. Kui the Cranberries'i tulek on nali, siis ma teen kellelegi seal lehes haiget. Ma just eile mõtlesin neile ja lisasin nad ühes huvitavas tööle kandideerimise avalduses, mille vaid huvi pärast ära täitsin, kolme hea bändi hulka.

Aga täna oli isiklikus plaanis veel kummalisem nali. Nimelt tegelesin jälle ühe proovitööga ja käisin selle ettevõtte Facebook'i lehega tutvumas töö huvides. Sealt leidsin aga tuttava nime ja tuli meelde, et ka tema pidi seal töötama. Kirjutasin talle siis lühikese kirja. Rääkisin, et mul kandideerimine pooleli ja küsisin, millega ta täpsemalt tegeleb. Aga vastus võttis mu sõnatuks. Viisakustele järgnes lause: ma just eile avastasin, et sa kandideerid minu kohale. Nagu misasja? Ma ei teadnudki, et mul erialaseid tuttavaid eriti oleks ja temast poleks osanud ka arvata seda. Ja nüüd siis kohe nii. Aga ma googeldasin siis veidi ja tundub, et polnudki nali. Ühest küljest tore kokkusattumus. Aga nüüd närib mind kahtlus, et kuidas ka minu üle ei otsustata, ei saa ma kunagi teada, mis osalus temal selles oli ja ma ei tea, kuidas siin eraelu ja tööelu ükteisest eraldi hoida. Kuid minu meeleston ta üsna aus inimene ja seega pole põhjust minu sooimist oodata. Samas isiklik soovitus oleks tore. Ideid? Mulle ju meeldiks seal firmas töötada. Seega ei astu mängust välja ka.

Parimad solvangud ilmnevad unenägudes

Vaatasin terve öö õudukaid. Ärgates oli kohe nii kõhe, et ei teadnud, mida teha, aga nüüd ma muidugi enam paljut ei mäleta.

Mäletan mingit suurt ehitist, milles kõik kahekaupa ühe suure voodiga toa pärast kaklesid. Kuna aga mul oli muuga tegemist, siis olin üsna hirmul, et jäängi ilma toata. Mingil hetkel avastasin, et mu kaamera ja käekott on kadunud ja hakkasin neid paaniliselt mööda maja taga otsima. Kui siis lõpuks avastasin, et need on Reijo ja tema kunagise pruudi käes mingis kohas, kuhu mind lasta ei tahetud, siis kees viha üle ääre. Tuli küll korraks nagu meelde, et olin ennegi kaamerat nende käes näinud, aga siis polnud aega või tahtmist reagerida. Nüüd siis said aga korralikult sõimata ja ega ma siis ei tunnistaud, et teadsin mngi osaga kaamera nende käes olemisest. Ja ega ma ei kujutagi ette, miks tal oleks olnud tarvis minu käekotti koos kõige olulisega laenata.

Mäletan ka ühte hetke õuest, kui minul oli vaade eemal kuseva Harshi seljale, aga et tegi seda vist vastutuult või midagi ja siis kui sademed lähenema hakkasid, kiljusin juba igat pidi. Tema aga ei teinud väljagi, et ise ka märjaks sai.

Viimasena mäletan tormamist ühe ukse poole, mille ees seisis kollase hiphopiliku riietusega väidetav endine paralleelklassivend, kellele karjusin, et ta eest tuleks, mille peale ta ukse nii avas, et ma oleksin peaaegu kohe ukse tagant algavast trepist alla sadanud ja tema oli omadega väga rahul. Vihastasin jälle, sest Reijo pruut oli mu närvid juba krussi keeranud ja nüüd kohates kellegi puhast õelust, karjusin ta peale vaid sõnadega: kuradi kollane persevest!

Need jäidki mu viimasteks sõnadeks ja siis algas lühike elu eest jooksmine. Olin kindel, et keegi tahab mind tappa ja eelmainitud trepil vedelenud nuga vaid kinnitas mu arvamust. Õnneks aga jooksin siis uksi seljataga paugutades unenäost välja pärisellu.