Dramatiseerin üle, nagu nii mõnigi kord varem teinud olen, aga päris ilma põhjuseta ka ei virise. Aga see väljend on nii vinge, et kui ma kunagi raamatu kirjutan, siis selline hakab pealkiri olema.
Laupäeval Markoga mänguväljaku piirdeaia peal istudes ja K-Mi mängimas jälgides nägime, kuidas suured poisid tikkudega mängima hakkasid ja kõik väiksemad, minu pudi k.a, ammuli sui pealt vaatasid.
Muidugi, tuli see kohe jutuks ja Marko rääkis, kuidas ta ise väiksena mingi mängumaja maha põletas. Nüüd kuulasin mina, suu ammuli. Siis tuli meelde, et Andrus rääkis ka Õlleka ajal, kuidas nad vennaga kaks pärismaja maha põletanud on ja siiani ei oska keegi neid selles süüdistada. Mõtlesin, et millised püromaanid mu sõbrad küll on.
Ja siis tuli välja, et ega ma ise parem pole. Minu käes lähevad asjad ise põlema. Naerangi juba, et NII kuum tüdruk ma ka ei ole. Aga ei. Lisaks sügisel põlema pandud autole, ajasin nüüd oma koduarvuti juhtme nii kokku, et see läks kärssama ja suri ära. OK. Hetkel on ta ametlikult koomas ja veedab lõbusasti aega K-Arvuti paranduses. Palju õnne talle! Tal on minust nüüd vähemalt kaks nädalat puhkust ja minu poolest võiks ta sinna jäädagi, sest ma võtsin kätte ja rääkisin Elioni inimestega ning tekitasin oma läpakale neti.
Eile käisin Reiot ja Miiat hoidmas ja siin on teile parimad killud ka:
Reio: ma tean, mis kooki ma teen. Ma teen supikooki!
Miia: Meil on õde Birgit. Õde Birgitil ei ole nime.
Täna olin jälle K-Miga ja käisime koos Koplis trammiekskursioonil, et mitte liiga vara koju minna. Tegime isegi Balti jaamas vahepeatuse ja käisime turul, kust ma kahe minutiga omale laksust jälle uud papud ostsin. Ma olen vist natuke hull, aga mulle kulus täna üks tujutõstev ost ära, sest sain oma toimetatud loo Meeliselt tagasi ja nüüd lakun haavu, sest see ei ole enam minu lugu. Öelgu teised, mida tahavad. Üks lugu adopteerimiseks anda. Anyone?
Rohkem uudiseid ei olegi. Lugege homme jälle. Kindlasti on mul midagi öelda, kui oleme Reijoga rummi ära lõpetanud:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar