august 06, 2007

Munamäed vallutatud jälle

Kolmepäevane Lõuna-Eesti trip on nüüd seljataga ja minu arvele kuulub 600km maha sõitmine, sest alternatiivne autojuht üritas ära elada nii, et korrakski kaineks ei saaks, aga see oli veel hea variant, kui mõelda, et teise auto juhile meeldib üldse joogiselt juhtida.

Käisime telkimas kusagil Rõngu kandis ja väga lahe oli, kuigi alguses sain telkides ööbimisest kuuldes shoki. Külastasime korduvalt Võrut, korra Tartut, Otepääd, Nõiariiki ja kindlasti midagi veel.

Ma isegi ei teanud, et me Tartust läbi läheme, aga mul oli hea meel, sest kohe kui seal autost välja saime, põrkasin Madliga kokku ja tirisin tema ka Wildesse sööma meie seltskonnaga. Ta ütles, et on mind enne ka Tartus näinud ja mul oli nii häbi, sest mina teda mitte. Me võtsime, teel Tartusse, ka ühe hääletaja peale, kes rääkis nii palju, et meil hakkas lausa füüsiliselt paha lõpuks, aga ta rääkis mulle saladuskatte all ka seda, et ühest minu lemmikõppejõust saab järgmine Lauristin ja selle üle oli mul väga hea meel. Keda asi huvitab, küsigu üks-ühele. Ma ei või nimesid siin kirjutada.

Ma ei jaksa kõike kirja panna, mida me tegime, sest seda oli nii palju ja mul on infouputus peas. Lasen välja vaid mingi väikse organiseeritud osa seekord. Esimesel õhtul panime asjad ööbimiskohta maha ja läksime Rõuge suurjärve ujuma. Väga mõnus oli. Ma polnudki seal varem ujumas käinud. Pärat oli mingi kultuuriretk ka ja õhtul sai metsikult nalja grillides, sest Simon ütles järsku Nigelile: ettevaatust, kõrvakiil!

Kõik, kes eesti keelest aru said, olid naerukrampides laua all. Tegemist oli siiski kõrvahargiga. Mul voolasid pisarad mööda nägu alla veel kümme minutit hiljemgi ja siiani paneb see muigama.

Teisel päeval käisime Võrus söömas ning suurepärases antiigipoes ning Suurel Munamäel ja siis jälle ujumas ja vesiratastega sõitmas ning õhtul läksime Peedu ja poistega kinno. Kas te usute, et me saime seal neli piletit kella üheksasele seansile 80 krooni eest? Tallinnas on üks pilet 110krooni.

Viimasel päeval käisime jälle Võrus söömas - küll uues kohas - ja siis suundusime kuhugile Otepää poole Nõiariigi nimelisse kohta. Uurige ise, millega tegu, sest ma ei oska kirjeldada seda. Ütlen vaid, et väga lahe koht on. Seal müüdi ruunidega tähenduslikke ehteid luust ja puust. Ostsin endale ühe jusutuaugulise ripatsi, mis tähendab hinge kodu. See mõte oli meeletult armas lihtsalt.

Pärast Otepääl juba tahtsin peaga vastu seina joosta, sest mul ei tulnud õigel ajal meelde, et mul on Ragnarile kingitust vaja ja need ehted oleksid ideaalsed olnud tema jaoks. Homme lähengi Soome külla talle. Otepääl oli ka väga tore. Sõime sanatooriumi ülikallis restoranis õhtust ja sellele järgnes kuus tundi sõitu koju. Tegime muidugi jälle ühe väsinud hääletaja õnnelikuks. Mulle meeldib hääletajaid peale võtta, kui ma ise üksi autos ei ole.

Täna olin K-M.iga jälle, kes aeg-ajalt räägib mulle, et ta ei karda mind ja siis tuleb kallistab lambist. Ta on hästi armas poiss ja mul on nii kahju, et ma üle poole ajast temast üldse aru ei saa. Vaene poiss. Millega ta küll oma kurva saatuse ära teeninud on?

Rohkem ma kirjutada praegu ei viitsi ja vist ei ole vaja ka. Nüüd olen paar päeva Soomes ja eks näis, mims edasi saab. Arvatavasti töö ja siis töö ja... ahjaaaaaaa TÖÖ.

1 kommentaar:

Maria ütles ...

Wow!!!! Ma olen niii kade. Autoga näeb ikka tunduvalt rihkem ja saab palju rohkemates kohtades käia.
Ma arvan et kui ma ise sinnamaani kunagi jõuan siis mind kodus ei olegi kunagi. Ma sõidan ainult ringi.
Kõigepealt teen tiiru lapsepõlveradadel ja siis uusi kohti avastama..
Ahh unustasin end unistama.
Lahe trip oli sul ;)!!!