...aga nagu tavaliselt, on need ajaks, kui kirjutama pääsen, enamuses peast kadunud. Siiski tahaksin kirjutada raamatutest (seda teises blogis), vähemalt ühest filmist, nõmedalt käituvatest nö "hea mainega" firmadest, oma suvepuhkusest, Davidist jne.
Nimelt, mina puhkasin eelmisel nädalal. Kohe väga täielikult ja samas üsna ootamatult. Lihtsalt tekkis üks peaaegu täiesti vaba nädal. Nädal, mil sain magama minna siis, kui enam üleval olla ei jaksanud ja ärgata siis, kui enam tõesti magada ei viitsinud. Nädal, kui sain olla üksi oma mõtetega, hoolitseda enda eest, süüa, mis pähe tuli ja vaadata nii palju filme, kui muidu vist paari aasta peale vaatan.
Viimased avastused on Head Over Heels ja Sydney White. Viimast olen küll tegelikult ka korra varem näinud, aga seekord jäi see kuidagi rohkem hinge. Nüüd olen täiesti veenudnud, et Amanda Bynes'il ei olegi ühtegi halba filmi. On aga hulk selliseid, mis minu tuju heaks teevad oma head võidavad ja alati saab nalja suhtumisega. Loodetavasti jõuab ta oma elu jooksul veel paljud filmid söödavaks teha.
Igatahes siis, see film on analoogia Lumivalgekesest. Snowwhite=Sydney White. Mõistate? Mul oli nii huvitav jälgida kõiki paralleele lasepõlvemuinasjutu ja kaasaegse kolledzhielu vahel.
On ilus kuid põlatud neiu, keda paljud armastavad tema olemuse eest ja sama paljud ka vihkavad. On õel tegelane, kes tahab tema elu põrguks muuta. On printsikuju, kes on ilus ja hea ja populaarne, aga meeldib ka õelale naistegelasele. Ja on ka seitse erakliku eluviisiga pöialpoissi, kellest igaüks on omamoodi eriline. Ja uues filmis on isegi üks koht, kus tüübid puuhaamritega möllavad.
Algul mõtlesin, et selle filmi puhul ongi mängitud vaid nime ja kolme peategelasega, aga siis avastasin, et ka uues filmis on seitse poissi, kes neiusse kiindnud on. Seitse nohikut, kes teistele ei meeldi. Kusjuures igaüks neist on tänapäevane versioon ühest pöialpoisist. Meil Reijoga kulus vist mitu öötundi magamise asemel viimase pöialpoisi analoogi väljamõtlemisele.
Ühesõnaga on Aevastaja - armas pikk ja kiitsakas tüüp, kes peaaegu kõige suhtes allergiline on.
On Doktor - tüüp, kes teeb midagi tarka, millest keegi teine aru ei saa, kuni ta lõpuks valmis projektiga miljoneid teenib.
On Õnneseen - tegelikult kõige nõrgemini järgi tehtud kuju, kellel teistega võrreldes polegi muud häda, kui häda naissoost isikutega hakkama saamisel.
On Häbelik - tüüp, kes alates lapsepõlves üleelatud vanemate lahutusest räägib ainult käpiknuku abil.
On Kobakäpp - pisike nunnu vennake, kes isegi kingapaelte sidumisega ise hakkama ei saa.
On Toriseja, kes elab oma negatiivseid tundeid maailma suhtes blogis välja.
On Unimüts - tüüp, kes tuli kaugelt maalt ja pole mitme aasta jooksul oma unerütmi paika saanud ning kõik päevad maha magab.
Ja on Sydney, kes kolides nende juurde elama kõik poisid kuidagi ellu äratab ja õnnelikuks teeb.
Ühesõnaga, soovitan väga vaadata. Nii armas on.
Firmadest kirjutan vaid nii palju, et mul on kõrini sellest, et mind tõsiselt ei võeta. Et suured ja tähtsad firmad arvavad, et tühjade lubaduste jagamine ja noore hakkaja inimese ära kasutamine ongi kõige õigem teguviis. Ja ma loodan ikka veel, et on ka teistsuguseid ettevõtteid. Samas mõtlen juba praegu, et kui need firmad peaksid tahtma kunagi koostööd teha, siis tuleb neil ikka midagi väga vastupandamatut välja pakkuda.
Ja Davidist, ta siiski tulebki siia. Neljapäeval. Mul on väga hea meel, aga oleks veel parem, kui teaksin, et ma ei ole pankrotis ja ei muretseks selle pärast, kuidas talle lennujaama vastu lähen. Mäletate ikka, mis eelmisel korral juhtus?
Nimelt, mina puhkasin eelmisel nädalal. Kohe väga täielikult ja samas üsna ootamatult. Lihtsalt tekkis üks peaaegu täiesti vaba nädal. Nädal, mil sain magama minna siis, kui enam üleval olla ei jaksanud ja ärgata siis, kui enam tõesti magada ei viitsinud. Nädal, kui sain olla üksi oma mõtetega, hoolitseda enda eest, süüa, mis pähe tuli ja vaadata nii palju filme, kui muidu vist paari aasta peale vaatan.
Viimased avastused on Head Over Heels ja Sydney White. Viimast olen küll tegelikult ka korra varem näinud, aga seekord jäi see kuidagi rohkem hinge. Nüüd olen täiesti veenudnud, et Amanda Bynes'il ei olegi ühtegi halba filmi. On aga hulk selliseid, mis minu tuju heaks teevad oma head võidavad ja alati saab nalja suhtumisega. Loodetavasti jõuab ta oma elu jooksul veel paljud filmid söödavaks teha.
Igatahes siis, see film on analoogia Lumivalgekesest. Snowwhite=Sydney White. Mõistate? Mul oli nii huvitav jälgida kõiki paralleele lasepõlvemuinasjutu ja kaasaegse kolledzhielu vahel.
On ilus kuid põlatud neiu, keda paljud armastavad tema olemuse eest ja sama paljud ka vihkavad. On õel tegelane, kes tahab tema elu põrguks muuta. On printsikuju, kes on ilus ja hea ja populaarne, aga meeldib ka õelale naistegelasele. Ja on ka seitse erakliku eluviisiga pöialpoissi, kellest igaüks on omamoodi eriline. Ja uues filmis on isegi üks koht, kus tüübid puuhaamritega möllavad.
Algul mõtlesin, et selle filmi puhul ongi mängitud vaid nime ja kolme peategelasega, aga siis avastasin, et ka uues filmis on seitse poissi, kes neiusse kiindnud on. Seitse nohikut, kes teistele ei meeldi. Kusjuures igaüks neist on tänapäevane versioon ühest pöialpoisist. Meil Reijoga kulus vist mitu öötundi magamise asemel viimase pöialpoisi analoogi väljamõtlemisele.
Ühesõnaga on Aevastaja - armas pikk ja kiitsakas tüüp, kes peaaegu kõige suhtes allergiline on.
On Doktor - tüüp, kes teeb midagi tarka, millest keegi teine aru ei saa, kuni ta lõpuks valmis projektiga miljoneid teenib.
On Õnneseen - tegelikult kõige nõrgemini järgi tehtud kuju, kellel teistega võrreldes polegi muud häda, kui häda naissoost isikutega hakkama saamisel.
On Häbelik - tüüp, kes alates lapsepõlves üleelatud vanemate lahutusest räägib ainult käpiknuku abil.
On Kobakäpp - pisike nunnu vennake, kes isegi kingapaelte sidumisega ise hakkama ei saa.
On Toriseja, kes elab oma negatiivseid tundeid maailma suhtes blogis välja.
On Unimüts - tüüp, kes tuli kaugelt maalt ja pole mitme aasta jooksul oma unerütmi paika saanud ning kõik päevad maha magab.
Ja on Sydney, kes kolides nende juurde elama kõik poisid kuidagi ellu äratab ja õnnelikuks teeb.
Ühesõnaga, soovitan väga vaadata. Nii armas on.
Firmadest kirjutan vaid nii palju, et mul on kõrini sellest, et mind tõsiselt ei võeta. Et suured ja tähtsad firmad arvavad, et tühjade lubaduste jagamine ja noore hakkaja inimese ära kasutamine ongi kõige õigem teguviis. Ja ma loodan ikka veel, et on ka teistsuguseid ettevõtteid. Samas mõtlen juba praegu, et kui need firmad peaksid tahtma kunagi koostööd teha, siis tuleb neil ikka midagi väga vastupandamatut välja pakkuda.
Ja Davidist, ta siiski tulebki siia. Neljapäeval. Mul on väga hea meel, aga oleks veel parem, kui teaksin, et ma ei ole pankrotis ja ei muretseks selle pärast, kuidas talle lennujaama vastu lähen. Mäletate ikka, mis eelmisel korral juhtus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar