Ma kirjutan täna vist kõik oma mõtted ära:D Ja eraldi postitustena.
Seal mänguklubis, kus nüüd juba kolm korda käinud olen, on üks hästi armas kutt. Muideks, võitsin seekord esimest korda. Ja mitte vaid ennast, vaid üldse kõiki. Aga tegelikult see kutt või poiss või mees... ei olegi nii klassikaliselt nunnu. Tükk-haaval ei ole ta üldse ilus. Aga temas on midagi ja ta on tore. Ja ma sain sellest aru tõesti juba esimesel silmapilgul. Ja tegelikult ei teagi, kas ta tegelikult on see, mis ma arvan või mida tema arvab või kas ta mitte hõivatud ei ole või kas ma isegi küsida julgeks. Me pole veel kuigi palju rääkidagi jõudnud.
Enivei... mida ma siis tegin. Ma tormasin elu eest Tartust Tallinnasse tagasi, et jõuda mängima ja pärast Annile õnne soovima, sest mõlemad on juba ise toredad tegevused, aga bussiga liiklemine ning sihtkoht Mustamäe andsid mulle võimaluse talt küüti paluda. Millega ta ka nõustus. Aga mis ise ei jõustunud, sest ma olin nii väsinud pingest ning magamatusest, et mu silmad ujusid ja tegemist oli eriürituse tõttu pikemaks kujuneva õhtuga. Kuhu ta ka jäi. Ja mu ristiema helistas mulle ise, et tuleb mulle järgi. Ja nii läkski. Mis oli superhea, aga millest oli ka superkahju.
Aga tema pole ainus isane, kelle heaks ma praegu pingutanud olen. Ja ma pole üldse kindel, et teine selle rohkem ära teeninud on. Sest ta suudab mind nii tihti lausa nutma ajada. Laul ütles praegu "am I crazy?". Minu mõte. Võib-olla olengi. Et istunn ööd läbi teiste muresid kuulates, kuigi riskin sedasi enda elu kehvemaks tegemisega. Sest mul oleks teisigi asju teha vaja. Nagu õppida ja magada jne. Ja siis täna ta tegi mulle nii haiget. Ise ta ei saa arugi sellest. Ja ma ei oska seda paremini selgitada. Ja ma ei oska ka selgitada, miks ta suudab mulle ikka ja jälle haiget teha ja miks ma lasen. Miks ma vaevun temaga suhtlema. Miks ma tahan teda ikkagi aidata ja niisama temaga rääkida, kuigi ta on mulle minevikus haiget teinud rohkem kui keegi teine. Ja nagu näha... ei ole see veel lõppenud. Kas keegi oskab seletada?
Seal mänguklubis, kus nüüd juba kolm korda käinud olen, on üks hästi armas kutt. Muideks, võitsin seekord esimest korda. Ja mitte vaid ennast, vaid üldse kõiki. Aga tegelikult see kutt või poiss või mees... ei olegi nii klassikaliselt nunnu. Tükk-haaval ei ole ta üldse ilus. Aga temas on midagi ja ta on tore. Ja ma sain sellest aru tõesti juba esimesel silmapilgul. Ja tegelikult ei teagi, kas ta tegelikult on see, mis ma arvan või mida tema arvab või kas ta mitte hõivatud ei ole või kas ma isegi küsida julgeks. Me pole veel kuigi palju rääkidagi jõudnud.
Enivei... mida ma siis tegin. Ma tormasin elu eest Tartust Tallinnasse tagasi, et jõuda mängima ja pärast Annile õnne soovima, sest mõlemad on juba ise toredad tegevused, aga bussiga liiklemine ning sihtkoht Mustamäe andsid mulle võimaluse talt küüti paluda. Millega ta ka nõustus. Aga mis ise ei jõustunud, sest ma olin nii väsinud pingest ning magamatusest, et mu silmad ujusid ja tegemist oli eriürituse tõttu pikemaks kujuneva õhtuga. Kuhu ta ka jäi. Ja mu ristiema helistas mulle ise, et tuleb mulle järgi. Ja nii läkski. Mis oli superhea, aga millest oli ka superkahju.
Aga tema pole ainus isane, kelle heaks ma praegu pingutanud olen. Ja ma pole üldse kindel, et teine selle rohkem ära teeninud on. Sest ta suudab mind nii tihti lausa nutma ajada. Laul ütles praegu "am I crazy?". Minu mõte. Võib-olla olengi. Et istunn ööd läbi teiste muresid kuulates, kuigi riskin sedasi enda elu kehvemaks tegemisega. Sest mul oleks teisigi asju teha vaja. Nagu õppida ja magada jne. Ja siis täna ta tegi mulle nii haiget. Ise ta ei saa arugi sellest. Ja ma ei oska seda paremini selgitada. Ja ma ei oska ka selgitada, miks ta suudab mulle ikka ja jälle haiget teha ja miks ma lasen. Miks ma vaevun temaga suhtlema. Miks ma tahan teda ikkagi aidata ja niisama temaga rääkida, kuigi ta on mulle minevikus haiget teinud rohkem kui keegi teine. Ja nagu näha... ei ole see veel lõppenud. Kas keegi oskab seletada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar