Vähemalt mitte nii hea kui olla tahaksin. Samas ei ole ma ka nii halb inimene, et läheksin üle laipade ainult enda õnne nimel. Olen mingi tobe vahepealne. Pakun, et seetõttu ei liigu ma ei vaimselt ega ka näiteks karjäärialaselt eriti edasi. Tammun lihtsalt paigal.
Miks ma sedasi soiun? Sest avastasin just, et esiteks ei ole ma üldse nii tolerantne, kui mulle mõelda meeldib. Mul ei ole mitte midagi teiste rasside vastu. Ega ka ühest soost paaride vastu. Ega kõigi venelaste või keskerakonna vms. Aga ma olen väga kriitiline näiteks paaride dünaamika osas. Minu jaoks on alati parimal juhul kole, äärmisel juhul jube pilt see, kui näiteks tüdruk on poisist oluliselt suurem või ka see, kui poiss on oma armsamast suurem. Mis mulle tradistioonina meeldib, aga mulle ei meeldi äärmused. Nägin täna üht armunud paari, kus neiu ei ulatunud oma nima noormelehe kurgu alla peitma, vaid maandus kuskil keset rinnakut. No tobe oli. Ja ma pidin end väga kontrollima, et terve aeg neid lihtsalt mitte vahtida. Aga ma vähemalt aiman, miks mul sellega nii suur probleem on. V ja K pärast. Seekord vähemalt oli tegemist kergema juhusega, sest ei olnud märgatavat vanusevahet proportsionaalsele vahele lisaks. EI hakanud mõtlema noormehest kui lapseahistajast.
Ja sel ajal, kui ma tolerantsusest mõtlesin, pöördus abipalvega minu poole üks vana naine. Mõtlesin, et ta küsib mult kella või uurib bussiterminalis kehtiva süsteemi kohta, sest seal me olime, aga minu üllatuseks küsis ta mult hoopis leivaraha.
Ma olin millegipärast nii liigutatud. Ja nii kurb hakkas. Ta oli nii armas ja viisakas, mitte vastikult pealetükkiv. Ja mul olid veel tükk aega süümekad, sest ma ei harrasta ju sularaha ning ei saanud isegi koos sentidega vist talle leiva jagu raha kokku. Heal juhul Kinder Delice'i jagu. Aga seda ta vist ei taha ning alels siis, kui ta oli juba eemale läinud, tuli mul meelde, et mul on kotis Kaubamaja superhea ühepajatoit, mida ma nagunii soojalt süüa ei oleks jõudnud, sest mul ei olnud relvi ja kodu oli kaugel. Kõht aga sai juba snäkiks mõeldud küpsistest täis.
Minu küsimus on osaliselt ajendatud nendest situatsioonidest ja samuti ka ühest mõne peäva tagusest vestlusest Temaga. Me rääkisime egoismist ja altruismist. Mina olen seisukohal, et puhast altruismi ei ole olemas. Alati on mingi omakasupüüdlik motiiv.
Ka nüüd ju oli mul endal arvatavasti palju rohkem rõõmu sellest, et sain aidata kui sellel vanal proual neist mõnest kroonist, mis mu rahakotis nagunii üksindusse surnud oleksid. Seega, kas saab olla tõeliselt hea inimene, olemata altruist? Või kas inimene võin ennast heaks pidada ka siis, kui ta ei tee teistele (meelega) kahju ja teeb head, saades selle eest vastu suurepärase enesetunde? Ja kuidas teie endast arvate? Kes peab end heaks inimeseks? Ausalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar