I'm a bitch, I'm a lover, I'm a child. Mother ei ole... I'm a sinner I'm a saint jne.
Nagu selles laulus. Coverdatud on korduvalt. Seetõttu esitajat ei kirjuta.
Aga viimasel ajal olen avastanud endas ühe uue ebameeldiva joone. Kui mul palutakse midagi kritiseerida kavatsusega konstuktiivse kriitika abil midagi paremaks muuta, siis ma ei saa pidama. Kui juba elan teemasse sisse, siis lähen sügavuti. Võtan kõik veid üksipulgi ette ja ütlen välja oma ausa arvamuse. Ja ma tean, et ühest küljest on see hea, aga teisest halb, sest vähe on neid, kes kriitikat tegelikult ka hindavad. Ega ma ise ka ei suuda enda kohta kriitikat kuuldes mitte kaitsepositsioonile asuda. Aga ma teen teistele haiget ja ma ei suuda seda tegevust pooleli jätta. Ega tulevikus mitte korrata. Olen viimasel ajal kiitusest kriitikat proportsionaalselt nii mitu korda rohkem edastanud, et endalgi on häbi. Kuigi tihti on tegu asjadega, mil on ka väga palju plusse. Aga ma toon välja vaid miinused ja pehmendamata, kui mult seda palutakse. Ma ise muidugi ei taha halba. Tahaks, et sellest oleks kasu. Aga kogun nii tõenäoliselt ka vaenlasi. Ja ma ei suuda isegi hääletooniga asja paremaks teha. Ründangi. Olengi vastik.
Ja alles nüüd hakkan mõtlema, et kõik need inimesed - koolikaaslased nt - kelle ebameeldivast käitumisest ma nooremana aru ei saanud, ei olnud ka võib-olla võimelised ise end muutma. Võib-olla on see mingi ennast säilitada aitav mehhanism? Aga samas ma ei ole ju olnud olukordades, kus oleks vaid üks võitja - mina või nemad. Ja ma ikka ei suuda olla sõbralik kriitik. Ainult juhul, kui ma ei hooli ja ei süvene tegelikult. Vist. Olen lõksus ja nüüd vihkan ühte osa iseendast. Kuidas elada iseenda suuremate vigadega?
Nagu selles laulus. Coverdatud on korduvalt. Seetõttu esitajat ei kirjuta.
Aga viimasel ajal olen avastanud endas ühe uue ebameeldiva joone. Kui mul palutakse midagi kritiseerida kavatsusega konstuktiivse kriitika abil midagi paremaks muuta, siis ma ei saa pidama. Kui juba elan teemasse sisse, siis lähen sügavuti. Võtan kõik veid üksipulgi ette ja ütlen välja oma ausa arvamuse. Ja ma tean, et ühest küljest on see hea, aga teisest halb, sest vähe on neid, kes kriitikat tegelikult ka hindavad. Ega ma ise ka ei suuda enda kohta kriitikat kuuldes mitte kaitsepositsioonile asuda. Aga ma teen teistele haiget ja ma ei suuda seda tegevust pooleli jätta. Ega tulevikus mitte korrata. Olen viimasel ajal kiitusest kriitikat proportsionaalselt nii mitu korda rohkem edastanud, et endalgi on häbi. Kuigi tihti on tegu asjadega, mil on ka väga palju plusse. Aga ma toon välja vaid miinused ja pehmendamata, kui mult seda palutakse. Ma ise muidugi ei taha halba. Tahaks, et sellest oleks kasu. Aga kogun nii tõenäoliselt ka vaenlasi. Ja ma ei suuda isegi hääletooniga asja paremaks teha. Ründangi. Olengi vastik.
Ja alles nüüd hakkan mõtlema, et kõik need inimesed - koolikaaslased nt - kelle ebameeldivast käitumisest ma nooremana aru ei saanud, ei olnud ka võib-olla võimelised ise end muutma. Võib-olla on see mingi ennast säilitada aitav mehhanism? Aga samas ma ei ole ju olnud olukordades, kus oleks vaid üks võitja - mina või nemad. Ja ma ikka ei suuda olla sõbralik kriitik. Ainult juhul, kui ma ei hooli ja ei süvene tegelikult. Vist. Olen lõksus ja nüüd vihkan ühte osa iseendast. Kuidas elada iseenda suuremate vigadega?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar