Jah. Just täpselt nii. Mõlemat. On juhtunud uskumatuna tunduvaid asju. On olnud uskumatuid raskusi, stressi ja lihtsat väsimust. Ja naeru ja sõpru. Ja tööd, nii et tapab. Ja uusi tuttavaid. Ja vanu tuttavaid, keda aastaid kohanud ei ole. Ja seiklusi. Ja pättusi. Ja üks väga eriline sõber. Ja üks teine väga eriline inimene, kelle jaoks mul küll, häbi tunnistada, eriti aega pole olnud, aga ma plaanin enda käitumist parandada.
Üritan siis oma segast mõttelendu veidi lahti ka kirjutada. Meeletult hea Aerosmithi lugu käib taustaks ja segab mind küll keskendumast ja natuke vesine olen ka nagunii. Ja mitte ainult nohu pärast, mis mui jälle ka on. Aga ma olen täna olnud korraga nii õnnelik ja õnnetu ja hetkel lausa kõhus keerab. Sest mõni asi lihtsalt ei ole aus, aga sellest kirjutan edasi. Esimene teema on töö.
Terve selle ja ka järgmise nädala tegelen ühe väga huvitava kliendiga, kellel on väga eksootilisest riigist pärit workaholicust abikaasa ja kolm last, üks neist vaid Emily-vanune. Ja teenijatega kodu seal eksootilises paigas. Aga samas kogu rahast a toredatest lastest hoolimata ning isegi tema kuulsusest ja ilust hoolimata - sest ta on üsna tuntud avaliku elu tegelane tegelikult - tundub tema elu väga raske olevat. Ja ma olen andnud oma parima, et tema koormat kergendada ja pean tunnistama, et seda ka paljus ise nautinud, kuigi minu parimast pole alati piisanud. Olen muutunud nii palju tugevamaks. Vähemalt sele konkreetse pisipoisi nutu suhtes. Ja ka füüsiliselt. Nädalaga on vasaku käe musklid välja arenenud:D Ja kõvasti ingliskeele praktikat olen ka saanud.
Aga ma natuke vinguks ka sellel teemal. Mitmel päeval on abiks käinud ka nende laste eestlasest vanaema, kes peab samuti päev otsa kodutöödega aitama ja ma saan aru, et tal on ka raske ja tal on teisigi lapselapsi, keda hoida, aga ta on ikkagi ülemäära sarkastiline. Ta viskas mulle näkku seda, et ma saan palka lapsehoidmise eest ja tal on pidevalt ka teiste abilistega probleem. Kes ei tee tema meelest piisavalt oma raha eest, kes on lihtsalt lohakas ja laisk jne. Ühel teisel korral ütles ta mulle ka tervituseks, et ta kuulis, et keegi (st mina) ei saa oma tööga hakkama. Ja kui laste ema pole ligi, siis kritiseerib ta ka teda. Süüdistab nagunii päev läbi kodus rabelevat ja tõesti mitte nurgas küüsi viilivat naist lastega mitte tegelemises ning ka lastega pole ta rahul. Elus esimest korda kuulsin, kuidas keegi ütleb seitsmekuusele beebile sellepärast, et ta veel kõndida ei oska, et ta on laisk beebi. nagu wtf? Ma ei ütleks nii ühelegi lapsele vanusest olenemata. Aga näe - tema ütles. Ja tänu talle olen korduvalt sattunud olukordadesse, kus pean kuulama tema muresid ning jään kahe tule vahele, et kas kiita talle takka, et tal on õigus ja minu kliendil mitte või riskida temaga tülli minemisega. Tundub, et ta on kade oma lapse edu peale. Ja kuigi vahel on ta täitsa tore ja aitab mind, suudab ta kõik hea tihti ära nullida.
Selle nädala teine oluline sündmus oli mu kasuisa suur juubel ja selle tähistamine eile õhtul. Nädala sees oli nimelt töö kogu mu elu. Töötasin ja magasin. Polnud aega süüa ega wc-ski käia. Ja te ei kujuta ette, kui lahe pidu see oli. Mingi ime läbi olid nii mu kasuisa kui tema tütremees mõlemad peaaegu kained. Ja uskuge mind, sellise asja tõenäosus on üsna nullilähedane. Ja sel peol õnnestus mul üle pika aja näha väga paljusid toredaid inimesi minu minevikust. Mõnda polnud juba aastaid näinud. Ja ma avastasin enda üllatuseks jälle, et täitsa on võimalik kasuisa noorema pojaga läbi saada ning tema on minust vist lausa vaimustuses. Mul ei tule parem sõna pähe, aga ta oli lausa teistele mind kiitnud. Ja ma tegin veel midagi elus esimest korda. Nimelt võtsin peole kaasa kaaslase, kes ei olnud "lihtsalt sõber" ega häbenenud ka seal teistele meie tundeid näidata. Ja kõik kukkus välja suurepäraselt. Silmarõõm jättis kõigile hea mulje, suutis olla ka iseseisev, kui mina ringi jooksin, lastega mängisin, sest Emmy on tõesti üks maailma laste musternäidis. Nagu kõik selle pere lapsed. Kati võiks vabalt õpetada vanemaid välja. Ja Silmarõõmul oli endal ka tore, mulle tundus. Aga peo kõige parem asi juhtus alles pärast ööbimiskohas. Meile oli reserveeritud toad ühes põhimõtteliselt veekeskuses ja meil oli paketis hommikune ujumine, aga mina ja üks kasuisa vana sõber mõlemad tahtsime hullult kohe öösel ujuma minna. Olime kõik kained ka ja tuju oli mega. Ei tahtnud veel tuttu minna, kuigi teadsin, et saan vaid mõned tunnid magada. Ja meil õnnestuski rääkida sealne vastutav isik ära meid basseini laskma. Nii vägev oli keset ööd täispimedas basseinis. Vaid meie kaks oma kaaslastega. Meeletu adrenaliinilaks. See polnud ju tegelikult lubatud. Aga me käitusime korralikult ja minu jaoks oligi see ainuke võimalus ujuda, sest hommikul poleks mul enam aega olnud. Usun, et see jääb kauaks meelde. Mega. Me nii tahtsime tädile jotsi jätta. Peedu sõps rääkis lausa viiekohalisest preemiast. Aga unustasime, et hommikuks on ta koju läinud ja ujukates meil ju raha polnud. Seega jäi tädi kahjuks premeerimata. Loodetavasti õnnestub see viga kunagi tulevikus parandada:)
Tänasest aga räägin eraldi peatükis. Jälle hakkas kõhus erutusest keerama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar