oktoober 08, 2009

Alates esmaspäevast on mul kaks sünnipäeva

Nimelt õppisin isikliku kogemusi läbi, kui habras üks elu olla võib. Alels tagant järgi saan aru, et oleksin väga vabalt surma saada võinud ja siiani ei tea, miks seda ei juhtunud. See on umbes sama jabur, kui olukord ise, kuidas see juhtus. Mõned juba teavad ja nende reaktsioonid on olnud üsna imelikud, pean lihtsalt mainima. Mõni pole vist arugi saanud, mida ma tegelikult rääkisin. Justkui käiks jutt filmist või midagi. Mõni on tükk aega vait olnud ja siis ma olen lihtsalt rääkinud ja rääkinud veel. Ja mõni on käitunud täpselt nii, nagu ma oleksingi oodanud. Kohe reageerinud, et misasja. Ja ehmatanud. Ja mõned on seda konstateerinud kui iga teist fakti, et ahah. Või nii...

Asjast siis. Olin KMi juures. Ühel hetkel kutsus ta mind appi, sest ta arvutil oli pilt taskusse läinud. Tavaliselt tähendab see seda, et juhe on välja tulnud ja aku tühjaks saanud. Üritasin siis seegi kord juhet paremini seina torgata, aga nende rahvusvaheline adapter stepsli ja pistiku vahel torkas hoopis mind. Ehk siis sain ootamatult väga korraliku elektrilöögi. Nii korraliku, et kohe kiljatasin. See oli selline adapter, millel on mitu paari metallharusid ja ühed olid väljas. Ma vist läksingi pahaaimamatult nende vastu ja sain kahe sõrme vahele siukse suraka, et sure ära. Eneseiroonia on lahe eks:D Rohkem ma seal toas ühtegi elektririista ei puutunud. Alles pärast selgus, et need pistikuorad käivad adapterisse sisse-välja ja normaalolukorras ei tohikski väljas olla, aga võib arvata, et laps oli ühe nupu asendit muutnud ja nii need orad olidki ohtlikku asendisse saanud. Vedas, et laps ise neid katsuma ei sattunud. Aga minu reaktsioon pani ka teda kogu kremplist eemale hoidma.

Helistasin kohe Silmarõõmule, et küsida, kas ma peaksin midagi tegema edasiste õnnetuste ära hoidmiseks ja oma lugu ära rääkida. Ma ise polekski asjast eriti midagi arvanud, aga Rauno ütles mulle kohe, et ma tänagu õnne, et elus veel olen. Sest elektriga oleksid võinud mu sõrmed krampi minna ja ma voolu alla jäädagi. Ja alles siis hakkas mulle asi kohale jõudma. Mõelge, kui nõme viis see oleks olnud suremiseks. Ma isegi ei osanud sellist riistapuud karta. Nüüd kardan ikka kohe väga. Oleks siis, et oleks ise mingi lolluse teinud või pannud end ohtlikku olukorda teadlikult. Aga ma isegi ei näinud neid orasid enne, kui tundsin. Aga mis möödas, see möödas. Nüüd on ju kõik hästi jälle.

Kommentaare ei ole: