Eelmine dilemma lahenes ise ära. Ja mul on väga hea meel, et ma tema järele kodus ei oodanud. Läksin hoopis isa ja tema sõpradega ATVdega soosse rallitama. Isa muidugi helistas mulle varahommikul ja käskis kahekümne minuti pärast valmis olla. Üsna sürr naisterahva jaoks eks. Ma olin juba arvestanud, et süüa nagunii ei jõua, aga enda meelest olin põris hästi graafikus. Kuni selgus, et tema kakskümmend minutit möödub minu kümnega. Telefoni kella järgi kontrollitud info. Ma pole ammu nii kiiresti ärkvele ja uksest välja saanud. Isegi jooksin veidi. Aga see vaev tasus ennast tõega ära. Ma pole ammu niimoodi nautinud läbimärjaks saamist, mudane olemist ja kusagil keset tundmatut sood kinni istumist:D Ilma irooniata, kusjuures. Tõesti oli väga lõbus. Kuigi ma pole vist kuangi varem nii palju vitsa saanud. Lõpupoole, kui jälle tagasi teel olime, julgesin ise ka taaskord sõita ja no nii raske on mitte gaasi anda. Muidugi siis, kui isa mu tähelepanu sellele, et spidomeeter näitab miile, mitte kilomeetreid, juhtis, võtsin ikka ehmatusega hoogu maha. Aga mitte kauaks ja mitte palju:D
Eriti naljakas oli see, kui me leidsime keset metsa vana alumiiniumist rahakohvri. Kõigil oli kohe nii põnev, aga kuna me seda kohe avada ei osanud, siis otsustasime raske kasti kuidagi meie peatumispaika tassida ja seal välja uurida, mis aarded selles küll peituda võivad. No ikka tekitab huvi küll, kui leiad keset metsa erkpunase kasti. Raske kasti. Aga kahjuks, kui tagasi nö koju jõudsime, suutsime kohe kasti avada ja seal ei olnud mitte midagi:( Me oleksime ka rubladega leppinud.
Siis sain veel otse puu alt värsket kasemahla. Ja saime proovida tikutopsi suuruses kahe uksega autos hiigelsuure koeraga maid jagada. Ja siis isa jootis mu täis, et ma mingil juhul end haigeks ei suudaks külmetada. Ma ei ole kunagi varem niimoodi keset päeva neli viinashoti järjest hinge alla tõmmanud. Ei tahtnud seegi kord, aga täna olen vähemalt terve. Kaineks saamine oli keerulisem üritus.
Igal juhul millalgi sai kokku lepitud, et teeme Temaga õhtul siiski midagi ja palusin end tagasi linna viia. Ja siis muidugi... kõigepealt oli jälle see faas, kus meil iga natukese aja tagant kallistada vaja oli. Minu meelest on nii kurb, et me nii harva näeme. Tema meelest vist mitte nii väga. Aga ma olen vist üks keeruline juhtum ka. Ja siis me otsustasime Stroomi randa jalutada ja eksisime täielikult ära siin metsa vahel. Igal pool oli veel nii vesine ka, et väga raske oli üldse kuiva jalaga edasi liikuda. Lõpuks mul ei olnud enam aimugi, kus pool meri on ja mitte ükski valgustatud tee, milleni jõudsime, ei tundunud ka tuttav. Tema sai muidugi naerda, et Maria vedas ta võssa. No vedasingi konkreetselt ju. Ilus Tallinna ekskursioon küll. Ja ma pean vist siin veel kõvasti teid tundma õppima enne, kui jälle pimedas suvalisele metsarajale keerata julgen. Samas see roosaka kumaga taevas mere kohal... see oli seda tunniajast matka väärt. Tegeliklut võiks siit vabalt kahekümne minutiga randa jõuda:D
Lõpuks jõudsime jälle mingi ringiga tagasi koju. Talle tegi see väljend nalja. Aga minu jaoks see ongi nii kodu, kui kodu üldse olla saab. Ja siis... siis ma sain halvas mõttes nostalgitseda. Pole juba üle aasta SOS pille vaja läinud ja andis tunda ka. Kui poes nende järel käisin, siis avastasin, et selle raha eest saaks tänapäeval juba ka ühe üsna vastutuleliku prostituudi. Lisaks veel kõik terviseriskid eks. Aga Tema koha pealt ma lihtsalt olen loll, võimetu vastupanu osutama.
Igatahes, ma jõudsin viimase nädalaga otsusele, et tuleb sellest, mis tuleb... igal noorel neiul või naisel on vaja isiklikult kogeda, kuidas on paha poisiga tunded mängu panna. Nüüd on minu aeg. Ja muidugi... muidugi ma ei jäänud kõigega rahule. Kõik oleks sanaud olla parem. Ma olen terve öö magamata, sest mul lihtsalt ei tulnud und ja tema jäi jutu pealt korduvalt magama ning hommikul, natuke isegi minu üllatuseks, tahtis siit kibekiiresti minema. Ja ma pole kunagi varem näinud, et ta selline magav munk, käed teki peal, oleks. Aga kõigeks on vist esimene kord. Ma nii tahaks, et ta mulle rohkem räägiks, kui miski teda häirib vms. Või vb kadus lihtsalt väljakutse ära. Ja samas, samas meeldib talle vähemalt sama palju kaisus magada, kui mulle. Mingisugune kontakt teise inimesega lihtsalt peab olema. Ja siis, kui ta unest veidi virgus ning end keeras vms, tegi ta mulle iga kord kuskile musi. Nii armas. See nagu räägib hoopis teist keelt eks. Mis edasi saab? Kes teab? Olen ennegi näinud, et hommik ei sõltu kuidagi öisetest sündmustest. Hea, et ta päris pimedas ära ei hiilinud vähemalt. Ja mulle tundub, et mu ego jäi isegi üsna terveks. Ja ma tean, et mul ei ole midagi kahetseda. Vahepeal tahaks teda raputada ja laulda talle Roxette'i - Hello! You fool! I love you... Aga ma ei taha teda sundida millekski, mida ta ei taha. Ja ega ma isegi veel pärise täpselt ei tea, mida ma tahaks ja kuidas see töötama peaks.
Eriti naljakas oli see, kui me leidsime keset metsa vana alumiiniumist rahakohvri. Kõigil oli kohe nii põnev, aga kuna me seda kohe avada ei osanud, siis otsustasime raske kasti kuidagi meie peatumispaika tassida ja seal välja uurida, mis aarded selles küll peituda võivad. No ikka tekitab huvi küll, kui leiad keset metsa erkpunase kasti. Raske kasti. Aga kahjuks, kui tagasi nö koju jõudsime, suutsime kohe kasti avada ja seal ei olnud mitte midagi:( Me oleksime ka rubladega leppinud.
Siis sain veel otse puu alt värsket kasemahla. Ja saime proovida tikutopsi suuruses kahe uksega autos hiigelsuure koeraga maid jagada. Ja siis isa jootis mu täis, et ma mingil juhul end haigeks ei suudaks külmetada. Ma ei ole kunagi varem niimoodi keset päeva neli viinashoti järjest hinge alla tõmmanud. Ei tahtnud seegi kord, aga täna olen vähemalt terve. Kaineks saamine oli keerulisem üritus.
Igal juhul millalgi sai kokku lepitud, et teeme Temaga õhtul siiski midagi ja palusin end tagasi linna viia. Ja siis muidugi... kõigepealt oli jälle see faas, kus meil iga natukese aja tagant kallistada vaja oli. Minu meelest on nii kurb, et me nii harva näeme. Tema meelest vist mitte nii väga. Aga ma olen vist üks keeruline juhtum ka. Ja siis me otsustasime Stroomi randa jalutada ja eksisime täielikult ära siin metsa vahel. Igal pool oli veel nii vesine ka, et väga raske oli üldse kuiva jalaga edasi liikuda. Lõpuks mul ei olnud enam aimugi, kus pool meri on ja mitte ükski valgustatud tee, milleni jõudsime, ei tundunud ka tuttav. Tema sai muidugi naerda, et Maria vedas ta võssa. No vedasingi konkreetselt ju. Ilus Tallinna ekskursioon küll. Ja ma pean vist siin veel kõvasti teid tundma õppima enne, kui jälle pimedas suvalisele metsarajale keerata julgen. Samas see roosaka kumaga taevas mere kohal... see oli seda tunniajast matka väärt. Tegeliklut võiks siit vabalt kahekümne minutiga randa jõuda:D
Lõpuks jõudsime jälle mingi ringiga tagasi koju. Talle tegi see väljend nalja. Aga minu jaoks see ongi nii kodu, kui kodu üldse olla saab. Ja siis... siis ma sain halvas mõttes nostalgitseda. Pole juba üle aasta SOS pille vaja läinud ja andis tunda ka. Kui poes nende järel käisin, siis avastasin, et selle raha eest saaks tänapäeval juba ka ühe üsna vastutuleliku prostituudi. Lisaks veel kõik terviseriskid eks. Aga Tema koha pealt ma lihtsalt olen loll, võimetu vastupanu osutama.
Igatahes, ma jõudsin viimase nädalaga otsusele, et tuleb sellest, mis tuleb... igal noorel neiul või naisel on vaja isiklikult kogeda, kuidas on paha poisiga tunded mängu panna. Nüüd on minu aeg. Ja muidugi... muidugi ma ei jäänud kõigega rahule. Kõik oleks sanaud olla parem. Ma olen terve öö magamata, sest mul lihtsalt ei tulnud und ja tema jäi jutu pealt korduvalt magama ning hommikul, natuke isegi minu üllatuseks, tahtis siit kibekiiresti minema. Ja ma pole kunagi varem näinud, et ta selline magav munk, käed teki peal, oleks. Aga kõigeks on vist esimene kord. Ma nii tahaks, et ta mulle rohkem räägiks, kui miski teda häirib vms. Või vb kadus lihtsalt väljakutse ära. Ja samas, samas meeldib talle vähemalt sama palju kaisus magada, kui mulle. Mingisugune kontakt teise inimesega lihtsalt peab olema. Ja siis, kui ta unest veidi virgus ning end keeras vms, tegi ta mulle iga kord kuskile musi. Nii armas. See nagu räägib hoopis teist keelt eks. Mis edasi saab? Kes teab? Olen ennegi näinud, et hommik ei sõltu kuidagi öisetest sündmustest. Hea, et ta päris pimedas ära ei hiilinud vähemalt. Ja mulle tundub, et mu ego jäi isegi üsna terveks. Ja ma tean, et mul ei ole midagi kahetseda. Vahepeal tahaks teda raputada ja laulda talle Roxette'i - Hello! You fool! I love you... Aga ma ei taha teda sundida millekski, mida ta ei taha. Ja ega ma isegi veel pärise täpselt ei tea, mida ma tahaks ja kuidas see töötama peaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar