aprill 11, 2010

Vahel tekib aukartus

Näiteks siis, kui sinu lähedale söandab tulla imeilus valge luik. Kohe väga lähedale. Meetri kaugusele kõigest. Siis on küll tunne, et ma vist olen millegi väga heaga hakkama saanud. Tundub tõsise auna. Et sind/mind nii palju see väärikas ja imekaunis lind usaldab.

Laps aga mõtles muidugi nagu eelmisel päevalgi kindlasti, et vastikud elukad. Alati, kui neile järele jõudma hakkan, lähevad nad eest ära. :D



Aga kevad on väljas. Kohe päriselt. Lilled suruvad end vägisi läbi mulla. Ja linnud laulavad imekaunilt. Ja siiani armunud vanapaarid promeneerivad, käe alt kinni. Ning nägin ka keskealiste lembemomenti kaubanduskeskuse ehetepoest möödudes. Mis oli väga armas. Naine selline eestipäraselt hästi säilinud ja hoolitsetud. Mees selline: teksad, eesti mustriga kampsun, läikiv pealagi ja õllekõht. Ja nad siis seal kahekesi hetkel, kui kliente ei olnud, üksteise embuses. Suutmata käsi üksteisest eemal hoida. Tõsiselt armas. Tõi mulle naeratuse näole. Sest see tähendab, et... alati on lootust armastada. Ja olla armastatud. Olenemata vanusest. Või välimusest. Või rahakoti suurusest.

Kommentaare ei ole: