aprill 18, 2010

Mida kõike me ajud koos ei genereeri

Sellel nädalavahetusel sain kohe palju targemaks. S oli külas.
Esiteks sain teada, et S-i bioloogiline lesbikell tiksub juba väga kõvasti. Nii kõvasti, et kõik naised hakkavad ilusaks muutuma. Kaasa arvatud mina:D

Vajadustest lähtuvalt... kui S 11 aastat arstiteadust ära õpib, saab temast näitleja. Või lombakas mees minu vajaduste rahuldamiseks.

Ja sellest, kuidas me vahvleid tegime kuni pudrunuiaga taigna ründamiseni ja nende ülepraadimiseni - ma parem ei räägigi.

Aga täna... täna kui ma olin kolmteist tundi maganud ja tema öösel minu heledat ihu ripsmetega paitanud... läksime me oksi adopteerima. Kas teil on üldse aimu, kui palju on hüljatud oksi siin ilmas? Või haavatuid. Raudselt tuleks TÜle riiklik tellimus teha oksatohtritele. Üks meie tänastest järeldustest. Me otsustasime ka luua ühingu Ühendatud oksad lühendiga PUU, mis kaitseks kõiki oksi ebaõigluse ja diskrimineerimise vastu ning toetaks ka oksade rassidevahelist armastust.

Samuti diskuteerisime teemal oksade elusalt matmine või tuhastamine ja tulin koju Emo ja Iso oksaga. Viimasel on muidugi ka eeskujulik resolutsioon olemas. Vastukaaluks sellele on Emol juba hüüdnimi - Bill.

Mis veel? Leppisime kokku, et lähen talle külla, kui ta ühikasse hobuse veab. Et aga viimane valvurist mödöa saaks, peaks ta kükitama ja roomama ning igaks juhuks Muu lausuma.

Sealt edasi tuli A le Coqi ideedekampaania väärne pärl - lehmad kulleriks. Ise linna piima viima. Oma toitlustusteenus.

ja veel ja veel ja veel. S, täienda mind, kui midagi olulist unustasin.

Kommentaare ei ole: