august 29, 2011

Heaoluriik kellele?

Esimene õhtu Rootsis ja juba ajab kõik mind siin hulluks. Üks lühike sõit üle mere ei tohiks ju nii stressirohke olla. Lend ise läks küll edukalt ja maandudes avastasin kaks rida eespoolt ka meie suure Põhja-Euroopa bossi. Täitsa tore oli teda taas näha ja veidi jutustada:) Sain veidi siseinfot ka meie tulevaste juhtide kohta.


Sealt edasi aga läks seikluseks. Juba üliammu saabus teade, et meile on majutus broneeritud ning minu soovi peale, et keegi mulle vastu tuleks või muudmoodi transpordi korraldaks, sest ma ei tahtnud hilisõhtul suunal linnast välja seiklema hakata, ka see "korraldati". Saingi lühikese kirja, et takso on teatud kellaajaks tellitud. Kui ma siis täna hommikul veel igaks juhuks meeldetuletuse enda saabumise kohta saatsin ja tahtsin üle kontrollida kõiki asju, siis sellele vastust ei tulnudki, aga ma veel ei paanitsenud. Mõtlesin, et ju siis ootab keegi mind lennujaamas sildiga, mul on ka mingisugune aadress ja telefoninumber. Kui raske see ikka saab olla!


HAH!


Polnud seal ühtegi minu nime kandva sildiga tegelast. Tegin teda otsides mitu tiiru ja küsisin ka abi ametlikust taksoteenistusest. Nemad aga arvasid, et mulle lihtsalt unustati see bronn teha ja et võtku ma maja eest ükskõik, milline takso. Nojah... mis mul muud üle jäi? Tööpäev oli ju läbi ja ega ma ei lootnudki ühtegi rootslast kätte saada. Polnud ka päris kindel, keda otsima hakata. Siis sain veel enda peale vihastada, et ei olnud võtnud paberil kolleegide telefoninumbreid kaasa, sest meie firmasisised lühinumbrid, mis on mu mobiili salvestatud, siin tööle ei hakanud. Seega neilt ka nõu küsida ei saanud. Krt 2!


Viimaks siis võtsin takso, mil peal silt Airport cab ja lootsin, et sellist nime kandvaid sõidukeid ikka kontrollitakse pidevalt. Sattusin nii veel seitsmekohalise takso peale ja näitasin talle paberilt nii täpset aadressi kui oskasin.


Vähese keeleoskusega mees ütles no problem ja asjad hakaksid aina enam mulle Indiat meenutama (ja mitte heas mõttes). Varsti ta siis otsustas rooli taga kiirteel minu antud paberisse süveneda. Enne veel oli teavitanud mind röögatust linnast välja sõitmise hinnast, aga öelnud ka, et muidu läheks veel rohkem. Mida iganes see ka ei tähistanud.


Ma arvasin, et ju tal on kohustus mind informeerida umbkaudsest hinnast, aga tema piiksutas oma gpsi ja muude mänguasjadega ning lõigi kohe selle summa masinasse. Kui ta siis aga oma keelebarjäärist hoolimata avastas, et ma ei tahagi täpselt sinna minna, kuhu tema ette kujutas, siis keevitati veel summale üht-teist otsa. Ma vaid leppisin sellega, sest mida muud mul teha oli.


Kohale jõudmine oli ka paras tširkus sellest hoolimata, et ta oli omaalgatuslikult helistanud mu peatumispaiga kontaktnumbril ja küsinud täpsustavat infot. Läks veel tükk maad tiirutamist ja minu sisetunde ignoreerimist ning teinegi kõne kellelegi, kes mu bronnilehel olnud telefonile vastab ja siis taas mõningase ekslemise järel jõudsime selle maja ette, mida ma olin ennegi arvanud.


No ok. Ma isegi ei räägi rootsikeelsest taksohinnakirjast, poolenisti rootsikeelsest broneeringukinnitusest jne. Kui aga siis mingi etteantud uksekoodi abil maja tagaküljelt ühest avausest sisse pääsesime, siis hingasin kergendusega. Oli selline seesam-avane hetk. Aga mitte kauaks.


Algas järgmine müsteerium. Langoljeeridelikus tühjas hoones ei paistnud olevat kedagi, kuigi oli kuulda hõredaid elutegevuse hääli. Minu ees aga oli tühi vastuvõtulett ja selle taga rippusid tubade numbrid. Olin õnneks ennegi kuulnud, et seal tuleb isetegevust teha. Taksojuht käis minuga veel igal pool kaasas ja lõpuks pakkus juba väga kahtlase tooniga edasist abi. Aga vähemalt mõne aja pärast tuli talle meelde, et kuskil pidi kirjas olema ka minu toa number ja siis leidsimegi ühe ninna vahtinud paberi, mida me enne ei märganud oma ähmis. Leidsin õige numbriga võtme, maksin taksoarve ja hakkasin tuba otsima. Sellega oli juba üsna kiire ka, sest põis ei olnud valmis sellisteks seiklusteks.


Aga siis... siis käisin terve maja läbi ja kusagilt ei hakanudki paistma minu toanumbrit. Õnneks olid nüüdseks sinna tekkinud ka kaks asjaga rohkem kursis olevat meesterahvast. Üks neist oskas kohe öelda, et peaksin paiknema ühes teises majas ülemisel korrusel. Ta seletas mulle ära ka ühe mu bronnil ja võtmekapilgi kirjas olnud rootsikeelse sõna - mässen. Oleks keegi aga seda varem teinud, ehk oleks ma kohe osanud sööklamajja minna. Mitte, et ma siiski oleksin pääsenud teisest majast võtme otsimisest. Või kohe õige sissepääsu taas leidnud.


Ühesõnaga, oli tõeline aaretejaht. Ja ma ei saa aru, kuidas korraldatakse koolitust uutele esmakordselt siia tulevatele töötajatele nii, et keegi ei vaevu seletama üldse, kuidas siin asjad toimivad. Eriti, kuna toimuvad ebaharilikult, kohal ei ole õhtul enam kedagi ja kõik sildid on tibatillukesed ja rootsikeelsed. Ise tahavad nad siin ka väliskülalisi majutada. No tule taevas appi! tahaks nüüd hüüda.


Igatahes olen lõpuks oma tillukeses kriiskavvalges ent ometi armsas katusekambris ja kui netijumalad lubavad, siis saan vähemalt selle blogipostituse üles panna. Sest jumal hoidku selle eest, kui ma peaksin siia arvutisse Skype'i tahtma või julgeksin tõsiselt loota, et FB-gi minuga siin koostööd teeks!


Ootan juba hirmu ja huviga hommikust seiklust, kui peab vist karupeest välja imema info selle kohta, kus siin suurel alal täpselt meie treening toimuma hakkab.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Meil on pidevalt Rootsi vaja uusi töötajaid koolitusele saata ja meil käivad asjad hoopis teistmoodi.
Sageli on kõige kõrgem boss ise töötajatel raudteejaamas vastas ning üksinda hotelli otsimisest on asi kaugel. Tavaliselt võõrustatakse külalisi erinevate töötajate kodus ning pärast saadetakse kõik ilusti jälle rongile.
Külalislahkus on neil parimal tasemel. :)
Claara