detsember 12, 2020

Kirjad Kahele Triibule 55

Tere, Triibu!

Imelik on mõelda sinust, kui peaaegu kaheaastasest, sest alles sa ju sündisid. Samas vaadates kas või pool aastat vanu pilte või videosid, ei tunne me sind kohe äragi, sest sa oled vahepeal nii palju õppinud ja ka välimuselt muutunud.

Sulle meeldib väga laulda. Ikka Imse-Vimset, Põdra maja, aga viimasel ajal ka Tipp Tappi ja ma pean iga kord sõnu välja mõtlema, sest ma õigeid ei mäleta. Sa oled hakanud ka sõnadega veidi kaasa laulma nii üht kui ka teist.

Reedel oli lasteaias sinu elu esimene Lucia-pidu. Teie vanuseklass oli küll pigem publikuks, aga te nii ilusasti ja kannatlikult istusite ühe koha peal ja kuulasite suuremate laste kontserti. Meil sinuga oli vaba päev, nii et me käisimegi ainult seda kuulamas, pärast kontserti, tegite te Eddaga pika-pika kallistuse ja siis me tulime ära.

Sa oled üldse hästi kallimaiaks muutunud. Nüüd annad sa ise teada, et tahad kalli ja vead mind ja issit kaelapidi hästi enda lähedale ning ka musi tegema. No kellel oleks südant sellest keelduda!? See on oluliselt armsam kui see, kui sa mu nibusid väänad ja väga solvunult nutad, kui ma ei luba nii teha.

Suur muutus on sinu jaoks ka see, et viimase nädal aega oled sa maganud oma toas ja voodis ja kui alguses oli mul tõeline tegu sellega, et sa lihtsalt jalga ei laseks, siis nüüd juba edeneb ja paaril ööl oled sa ilusasti kaheksa tundi omaette maganud ning ärgates meile kaissu tulnud hea tujuga. Muidugi on olnud ka öid, kui sa varem meie juurde tuled ja üldiselt ma ei jaksa isegi kella vaadata, rääkimata sinu tagasi oma voodisse viimisest.

Sa õppisid ära meie teise kassi nime lõpuks. Või noh... sa kutsud teda Onkaks, mis tähendab, et sa tead, mis tähed tema nimes käivad, aga järjekord läheb veel sassi. Nii ka mõnede teiste sõnadega, aga pole hullu. Me saame sinust üsna hästi aru ning iga päevaga muutub see lihtsamaks, sest sõnu tuleb sul kogu aeg juurde. Püüan neid küll kirja panna, aga kindlasti on mõni ka märkamatult su keelde lipsanud.

Sel nädalal oli meil ka esimene vestlus sinu õpetajaga. Mitte küll päris arenguvestlus, aga 15 minutit aega, et rääkida sinu lasteaiaga kohanemisest. Midagi väga uut me teada ei saanud. Sa oled ka nende meelest hästi sotsiaalne ja kui su parimad sõbrad on ära, siis üksi sa ei nukrutse.

Ja sa tahad palju mürada ning vannis käia. Mina aga ei saa alati kõiki asju hästi sinuga kaasa teha ja sa ei saa veel hästi aru, mida see beebi kõhus tähendab. Aga see tähendab näiteks seda, et sa ei tohi mu kõhule hüpata ning kui ükspäev sul ootamatult kaka tuli, siis ma pidin helistama su issile ja paluma tal koju tagasi tulla, ise juba selle palve väljendamise peale öökides. Jah, aasta ema. Ma ei kujuta ette, kuidas üksikvanemad küll hakkama saavad iiveldusega.

Aga see selleks. Eile tõime me koju sinu elu esimese kuuse ja täna ehtisime seda. Vanaema tuli ka külla, sest ma arvasin, et talle meeldiks sellest osa saada ning teil on alati koos tore mängida. Täna lugesite te palju raamatuid ning panite loomi tuttu. Lisaks said sa nautida tema tehtud piparkooke. Eelmisel nädalal tegime neid ise, aga sa sõid suure osa taignast juba toorelt ära. Täna said sa ka glögi proovida ja sulle väga meeldis. Meie väike suur inimene!

Ma loodan, et meil on sinuga koos veel palju-palju toredaid päevi.

Armastusega,

Emme

Kommentaare ei ole: