Reede oli meie jaoks eriline päev. Täitus 30 nädalat rasedust Kõhutantsijaga. See tähendab, et ainult neljandik on veel jäänud. Nüüd tõesti paistab aeg ruttu minevat. Mõned teised tuttavad kõhubeebid hakkavad ka küpseks saama ja võivad iga päev välja potsatada. Lisaks sellele aga tähistasime me Lemmikuga koos oldud viit aastat ja need aastad on olnud suurepärased. Ma olen nii tänulik, et ei lasknud oma hirmudel alguses võita ega jooksnud ära. See suhe on olnud nii teistmoodi kui mu varasemad. Ja sellest suhtest on sündinud või sündimas ka imelised lapsed, nii et seotuks jääme me terveks eluks nii või naa. Kuna me tahtsime seda veidi suuremat numbrit ka veidi põhjalikumalt tähistada ja lisaks oli vaja meil näha, kuidas üldse läheb Triibu kellegi teisega ööseks jätmisega, siis me saime esimest korda üle kahe aasta veeta öö kahekesi uhkes hotellis. Me ei mäletagi enam, mismoodi see varem oli. Mida me näiteks nädalavahetuse hommikuti tegime. Ja ma natuke närveerisin, aga kõik läks suurepäraselt. Triibu oli vanaemale ideaalne laps. Sõi, jäi ruttu magama ja magas terve öö. Üldse on ta sel nädalal kolm ööd maganud ärkamata. Esimesi kordi oma elus. Ma veel ei julge loota, et nii jääbki. No ja siis lisaks viie aasta koos tähistamisele tähistasime me suvalise toidupoe alkovaba mulliga ka esimest päeva kihlatutena.
Jah, mind ootas ees paras üllatus. Ma muidugi lootsin, et ühel hetkel see juhtub, aga Lemmik on hästi praktiline ja sadade tuhandete ühe peo alla magama panemine ei tekita temas just elevust. Kui, siis ainult legaalsed võidud seoses ametliku abieluga. Ja ma ei tahtnud teda sundida tegema midagi, mida ta ise teha ei taha. Siis oleks see minu jaoks oma võlu kaotanud.
Ühel hetkel - mõni minut enne, kui pidime õhtusöögile minema - käisime me oma lossitoa rõdul imelist vaadet veele õhtutuledes nautimas. Tegime veel mõned selfid mälestuseks ja siis manööverdas ta mind kuidagi rõdu teise otsa. Ma veel tegin nalja, et kas ta valmistub mind alla lükkama sealt. Aga järsku oli ta hoopis ühel põlvel ja ütles, et tahab veeta kogu oma ülejäänud elu minuga ja armastab mind. Ehk midagi veel, aga see kõik käis nii kiiresti, et mu mälestused on algusest peale hägused. See oli üks neist hetkedest, kus ühest küljest tunned, et tahaks aega peatada, et kõike rahulikult seedida ja meelde jätta ja samas ei taha seda hetke ka kuidagi ära rikkuda. Igatahes oli mu esimene reaktsioon olnud: Really!? Ma olen siis see naine. Järgnesid muidugi ka jah, suudlused ja sõrmus, mille Lemmik mulle värisevate kätega sõrme libistas. Ja siis juba pidime sööma tormama, sest meie reserveering tuli peale. Ma olin vist kui puuga pähe saanud, aga õnnelik. Minu pragmaatik ja põlvili.
Ta küll vist oleks võinud jätta enda teada mõned detailid selle osas, kui palju sellest ettepanekust oli spontaanne ja kaua ta seda planeeris. Lisaks pidi olema sõrmus hetkel placeholder, sest ta ei julgenud valida midagi, mida ma pikki aastaid kandma peaksin, aga tema esmane valik oli väga hea, ma pean ütlema. Mulle väga meeldib, kuigi selle juures on detaile, mida ma varem arvasin, et ei sooviks. Samas mul ei ole olnud mingit väga konkreetset visiooni ja nüüd ma tahaksingi enam-vähem samasugust päris sõrmust. Mitte, et see päris poleks, aga üks ilus ja eriline sõrmus võiks ju mul ka elus olla.
Ka ettepanek ise oli minu maitse. Lihtsalt meie kaks ja ilus hetk. Ma ei olekski tahtnud publikut või mingit suurt showd. Ta ütles, et oli kaalunud fotograafi põõsastes, aga seda oleks olnud väga raske korraldada ja ajastada meie jaoks võõras kohas. See variant ehk siis hetke jäädvustamine oleks mulle ka meeldinud. Nüüd aga on see vaid meie mälestustes. Natuke aega tahtsin seda ka ainult oma teada hoida. Lemmik oli üsna üllatunud, aga ma tundsin, et see võiks olla meie-keskne päev.
Järgmisel päeval Triibule järele minnes planeerisime nagunii Lemmiku emale rääkida ja kui Triibu sõrmust märkas ja näppima hakkas, siis oligi hea hetk. Samal päeval rääkisime ka minu emale ning kaks sõbrannat teavad nüüdseks ka, aga lihtsalt seetõttu, et nad konkreetselt küsisid, mida me teeme vms. Ma hea meelega räägiksin kõigile ise näost näkku, aga see vist ei ole võimalik, nii et palun ärge võtke isiklikult, kui sellest kõigepealt siit loete. Meil on nüüd ees kõvasti planeerimist, aga seda ma täitsa ootan. Kõigepealt aga tuleb meil Kõhutantsijaga eraldi isiksusteks saada ja Corona võiks ka ära minna. Ja meie peame välja mõtlema, kuidas üldse rahvusvahelist pulma korraldada. Ma lihtalt tahtsin värsked muljed kirja saada.
Ehk siis reede oli natuke eriline mitmes mõttes meie jaoks. Lemmik ütleb, et väga hea liha oli. Oli ka. Osa õhtusöögist. Pärast mida me sõitsime lähimasse toidupoodi, et varuda jogurtit kõrvetiste puhuks ja osta midagi kihisevat ja muid snäkke tuppa, sest hotellis väga valikuid ei olnud. Minu meelest nii mõnusalt meielik ja lihtne. Ja hommikul oli ma juba seitsmest üleval, kuigi oleks ju võinud magada. Nüüd tean ka, et sõrmuse üks plusse on see, et kui sa ei suuda hästi uskuda, kas miski juhtus unes või ilmsi, siis see aitab selgusele jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar