Nüüd tõesti juba aeg lendab ja veidi on hirmutav ka, et vaid kolm kuud ongi jäänud meie kõige uuema pereliikmega kohtumiseni. Kas siis on meie pere valmis? Kes teab... Ma tunnen end veidi süüdi juba praegugi, et taas oma tööandja ebamugavasse olukorda panen ja terve viimase nädala oleme veetnud mu asenduskandidaate intervjuuerides. Seekord on ka rohkem ja paremat valikut, mulle tundub. Samas valikuga puusse panna on ikkagi imelihtne.
Igatahes, eile sai täis 27 nädalat ja nädal varem kohtusin taas ka ämmakaga. Me nii harva näeme - see oli alles kolmas kord, aga kuidagi need üheksanädalased ootamised kohtumiste vahel ei tundugi nii närvi ajavad enam. Nagunii seal visiidil eriti midagi ei tehta. Ehk veidi mõõdetakse, selle rasedusega ka kaalutakse ja vahel pean mõnda kehavedelikku endast välja pigistama. Uudset on vähe, aga tore on ikka näiteks Kõhutantsija südamelööke kuulda. Ma pole kodus ka kuigi teadlik jälgiga, et kas ta on sama aktiivne, kui normaalselt. Kui mul endal on tegemist, siis ma ei pane tähelegi, mis kõhus toimub, aga nüüd hakkame jõudma ka sinna kohta, kus on tunda, et tal on veidi kitsas ja kui ta kuhugi ühte nurka koondub, siis veidi venitab sealtpoolt. Samas ma ei tea jätkuvalt, mis on valusad löögid või üldse õnneks mitte paljude jaoks rasedusega kaasnevatest valudest. Sel korral pole ka üldse krambitanud. Aeg-ajalt tõmban vaid mõne lihase ära ja kõrvetised võivad vahel närvi ajada, aga suure osa ajast on kõik väga hästi.
Triibu on ka tubli olnud. Püüame teda veidi rohkem potile suunata, kuigi ma väga lootust ei hellita, et ta mähkmetest niipea loobuks. Ja tal on mingi uus kaval pilk tekkinud, mida ta kasutab, kui on pahandust teinud või kavatseb kohe teha. Kuidagi altkulmu vaatab siis meid, naeratades. Ja ta räägib nii palju ning aina enam laulab kaasa oma lemmiklauludele. Ta on samasugune melomaan nagu Sandra. Kohe, kui ärkab või koju jõuab, paneb tümpsu käima. Ma olen vahel, hambad ristis, et mitte hulluks minna. Praegu ta aga magab üle kuu või kahe lõunaund oma toas. Ei pidanudki teda väljas magama loksutama ja täna talle üldse ei meeldinud õues, aga tuppa tulla ka ei tahtnud. Eks meil kõigil ole sellised "ei tea ise ka, mida tahan" päevi vahel. Pallimängud ja üldse viskamismängud on jätkuvalt popid. Ja lugemine. Ja issi. Sel nädalal on küll uneajad läinud veidi kergemalt kui eelmisel ja enam ei nuta ta lohutamatult, kui issiga magama minna ei saa. Öösel aga imbub ta meile kaissu ja sel nädalal pole me mitmel korral registreerinudki ära, millal ta tuleb, rääkimata siis tema voodisse naasemisest. Teine variant on see, et me viime ta tagasi, aga ise ei jõua siis enam oma voodisse, sest uni tuleb enne.
Lemmik on igati toetav. Kohe, kui ma ohkan vms, siis ta kontrollib, kas minuga on kõik korras. Enamasti ma ise ei märkagi, et midagi kahtlast tegin. No ja nüüd ta siis täidab jälle oma daddy duties'it ehk siis hõõrub mind õhtuti spetsõliga, et äkki ma siis ei armistu. Tore ju oleks. Mul on juba piisavalt põhjusi mitte enda välimusega rahul olla. Samas ma väga millegi pärast ei põe ka.
Õues on olnud mitu nädalat hästi mõnus talv. Päike paistab, taevas on sinine ja vahepeal tuleb vaid lund juurde. Nii on meil kõigil toredamad päevad ja Triibu ei taha tihti tuppa tullagi. Ka lasteaias. Ja siis nad saavadki kõik rohkem värsket õhku.
Minu käed sügelevad järgmise käsitööprojekti järele. Tellisin ära lõngad, et proovida teha Kõhutantsijale üks kaisukas, aga ma ei oska siiani ingliskeelseid juhendeid lugedagi. Pean lisaks videosid otsima, aga tahan ikka proovida. Lisaks tahaksin talle mõningaid ainult temale kuuluvaid riideid. Suurem osa tuleb nagunii teiselt või kolmandalt ringilt. Las siis olla tal ka midagi uut. Õnneks Rootsi vanaema lubas juba õmblemisega aidata ja mina olen siin kangaid googeldanud, sest poevalik on hetkel üsna igav.
Ikkagi, vaid kolm kuud veel - kui mitte vähem - ja meid on neli. Plus kassid. Huvitav, kuidas see toimima hakkab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar