Kõhukatsujad ja muidu kommenteerijad

Selle ise rase olemisega olen ma üht-teist õppinud ja avastanud ka, et varem olen isegi vist teiste rasedate vastu ebaviisakas olnud. Nüüd aga olen targem ja näiteks ei hakka lambist kommenteerima kellegi kõhusuurust ka siis, kui tean kindlalt, et seal keegi kasvab. Enne ei tundunud mulle eriline patt kommenteerida, et küll sul on ikka suur kõht, sest see vahel tõesti üllatas mind. Veel vähem tundus mulle patt kommenteerida kellegi väiksust. Nüüd aga, olles lugenud üht-teist ja kuulnud teiste rasedate arvamusi, tean, et kummagi kommentaariga inimesele just head meelt ei valmista. Parem on need arvamused endale hoida. Ühelegi inimesele ei meeldi ju, kui teised lambist nende kehale hinnanguid annavad. Miks peaks ühele niigi hormonaalsele rasedale selline asi rohkem meeldima? Halvimal juhul tekitab see lausa lisastressi ja muret.

Lisaks suurusele ei ole mõtet ka kommenteerida kellegi kehakuju. Põhjus on täpselt sama. Mu oma ema pidas vajalikuks mind informeerida, et mu kõht pidi kummalisel kõrgusel olema. No aitäh! Aga kuni ämmaemand kõike normaalseks peab, siis usun pigem teda kui kedagi, kellel palju vähem sellealaseid teadmisi ja kogemusi.

Ja lõpuks veel... kõhukatsujad. Olin neist kuulnud igasuguseid lugusid, aga väga kaua ei puutunud need üldse minusse. Viimase kuu-kahega on aga hakatud ka mind rohkem katsuma. Ma ei ole väga tundlik selle osas, sest ma tean, et üldiselt inimesed mõtlevad sellega ainult head. Samas eriti kummaline on see, et oma lähedased ei katsu. Pigem on nendeks omavolilisteks katsujateks just võõramad inimesed ja tavaliselt juhtub see nii ootamatult ja ruttu, et jõuan vaid möelda, et so that's what just happened. Miks nad arvavad, et see on okei? Lemmik ütleb, et katsu vastu, aga kuna minu peas ei ole okei teisi loata katsuda, siis ei suuda ma ka samaga vastata. Samas, huvitav oleks ju küll nende reaktsiooni näha.

Muidu aga on mul üks tore kõhutantsija ja hästi läksid nii ultraheli eelmisel nädalal kui ämmakavisiit teisipäeval. Ta on juba 39cm pikk, jalasuurusega 5,9cm ja ka juukseid on tal juba veidi. Nüüd tundub, et aeg hakkab rohkem lendama, sest tänase seisuga on juba 30 nädalat täis. Kohe-kohe ongi vaid ühekohaline nädalate arv jäänud ja ma ei tea, kas ma peaksin rohkem pabistama.

Me oleme üsna valmis Triibu tulekuks. Seekord Eestis käies ostsin veel igasugust vajalikku kraami kokku ja üleeile, kui leidsin autost ühe lutipudelijupi ning selle sujuvalt oma käekotti viskasin, sain hiljem naerda, kui see mulle taas kotis vastu vaatas. Olin juba unustanud, et see seal on ja ajas muigama, et ise ma ei ole veel emagi, aga juba on ema käekott.

Oleks ma teadnud, kui keeruline on lasteriiete majandus

Ühest küljest, shopata nunnusid beebiriideid on tore. Teisest aga, mida oleks vaja ja kui palju - arvamusi on nii erinevaid. Lisaks ju beebid kipuvad kiiresti kasvama, nii et peame igasuguseid suurusi kokku krahmama.

Olen püüdnud asjale süsteemselt läheneda. Meil on Google Docsis tabel, kus kirjas peamised riietetüübid ja suurused ning oleme järjest lisanud, mis olemas on. Samas, nüüdseks olen kõik läbi pesnud ja algsetest suurustest pole suurt midagi järel. Asjad on kas suuremad või väiksemad kui sildid väidavad ja mis suurusele nad päriselt vastavad nüüd, pole mul aimugi.

Käisin täna kõik riided läbi, kõrvutades samatüübilisi omavahel pikkuse osas ning siis liigutades neid kas paremale või vasemale vastavalt selle, kas asi oli teistega võrreldes suurem või väiksem. Juba nii tekkis hulk hunnikuid. Tegelikult võiks ju ka laiusi vaadata, aga ma lihtsalt ei jaksa. Ja ma üldse ei oota, et peaksin sama tegevust kordama iga pesupäeva järel. Samas, ma ei taha maha magada millegi kandmist, sest kes teab, kui kiiresti meie Triibu kasvama hakkab.

Igatahes, nüüd tundub mulle, et 50 suurust meil praktiliselt ei olegi. Aga võib-olla on need nüüd hoopis veel väiksemaks muutunud ja 56 on uus 50. Või uus 53 näiteks. Rootsi kaasemade soovitust igaks päevaks kahte riietekomplekti omada ei suuda me veel kaugeltki täita. Vähemalt mitte nädala varuga. Samas on meil nüüd olemas mõned bodyd igas suuruses, osa neist pikkade, teised lühikeste või olematute varrukatega, mõned püksid, mõned pidžaamad/kombed, mõned paksemad kombed, üksikud pluusid ja hunnikus päranduseks saadud mütse. Ikka veel tundub mulle, et meil ei ole üldse jakke/pusasid/kampsikuid ja kõik, mis on, saavad veel tükk aega suured olema. Päranduseks oleme saanud ka natuke kummalisemaid riideid nagu ülikonnavestid, mil isegi dekoratiivne taskurätik kaasas, mõningad traksipüksid jms. Ma ei oska neid veel kuhugi liigitada.

Lemmik naerab ja soovitab mulle järjekindlalt, et ma võiksin kohe suure lapse sünnitada ning et ta võiks hundinahas ringi liikuda. Samas ma tean, et küll asjad lahenevad kogemuste tekkimisega. Hetkel aga tunnen ma end üsna lost olevat kogu selles maailmas.

Rasedusrõõmud

Juba mõnda aega pole, külg ees, kuhugi minemisest mitte mingit kasu, aga tee lollile peale selgeks. Harjumus on tugevam.

Ka rasedariided hakkavad juba vaikselt volte tekitama. Ma ei tea, kuhu see viimastel kuudel kiiresti kasvav kõht veel mahtuma peaks.

Vahel valutab siit ja sealt ning kõik uurivad, et kuidas ma end tunnen ja kuigi tähelepanu on meelitav, siis enamasti pigem kummastav, sest ma ei oska kuidagi vastata. Ma siiski olen ikka see sama mina. Lihtsalt ümaram. Ja Triibu on olnud nii chill kaaslane, et tema üle ma ei saa ega taha kurta. Ei peksa ta mind ei ribidesse ega ürita jalaga ust sisse lüüa allpool. Samas keha ei käitu päris nii ikka nagu enne. Näiteks - piinliku jutu hoiatus - täna tundsin end üsna gaase täis olevat ja siis järsku tundus nagu puuks oleks kõhus trepist alla kukkunud, aste astmelt. Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Olin vaid tänulik, et see show üsna vaikselt ja vetsus lahti läks.

Muidu aga on hea olla. Elasin üllatavalt hästi üle meie tuhandekilomeetrise shopingureisi. Kaasa võetud padjad olid terve aja tagaistmel ilma minuta, sest sabale meeldib me uus auto. Nüüd on meil aga olemas eel hulk asju tuleviku tarbeks alates beebilusikatest ja tekstiilidest kuni uue vannitoalambi ja lumelabidani. Triibu kogu täienes veel osade roosade asjadega, sest need olid ainsad nunnud. Samas ühest õhukesest roosast marlist sai juba kasutuseelse läbipesuga hallikas koristuskalts.

Koju tuli ka veidi riideid kosuvale minule ning ports lehmaasju tibule. Sel nädalal said tellitud ja jõudsid jube ruttu kohale ka turvahäll ning paar magamiskotti, et tal talvel voodis turvaline ja mõnus oleks. Selleks ajaks aga, kui ta kasvab, on nüüd juba olemas ka päris voodipesu. Lisaks esimesed ise ostetud lutid igaks hädavajaduseks, autopeegel lapse jälgimiseks, muusikaline mänguasi, mõned vannitoatarbed ja maailma pikima tšeki jagu asju veel. 28 nädalat on täis, 12 veel. Nüüd hakkab vist aeg lendama.

Kirjad Kahele Triibule 12

Tere, mu kallis!

Tahtsin lihtsalt teada anda, et ettevalmistused sinu tulekuks on täies hoos. Oleme siin ostnud kokku nunnusid riidest mähkmeid ning neid ja sinu riideid läbi pesnud hoolega, sest sinu issi tõi lõpuks Ikeast sulle ära isikliku kummuti. Lisaks oli ta nii armas, et tõi töökojast ära ka emme tehtud klaaskausi ja läks oma algatusel laupäeva hommikul kell seitse lennujaama tädi Laurale vastu. Vot selline mees on sinu issi! Ja sinu emme armastab teda väga.

Igatahes, nüüd on sinu tulekuks valmis ports riideid suurustes 50-56, Rootsi vanaema ostetud esimene kaisukas ning hulk mähkmeid, mis ei tekita emmele südametunnistuse piinu.

Sina ise aga arened ka hoolega. Viimase nädalaga oled sa hakanud kuidagi teistmoodi liigutama. Enam ei ole väikesed värelused ja vopsud. Nüüd on näha, et sa proovid piire edasi lükates omale ruumi teha ning korra isegi nägin väljaspoolt, kuidas sa vist keerasid. Terved sellised lained käivad üle kõhu. Kunagi näitan sulle videost, kui tahad. Lisaks on nüüd käes esimesed kogemused sellega, kuidas sa luksud. See tõesti on nii ühtlase rütmiga, et pole kahtlustki, mis toimub.

Oleme ostnud sulle nüüdseks ka mähkimisaluse ning beebiasjade koti, nii et pea kõik esmavajalik on olemas. Ja üht-teist veel. Lisaks võtame homme ette suure retke Ullaredi, et osta ära veel mida iganes kasulikku ja nunnut nad beebidele pakuvad. Ma loodan, et sa hindad seda 1000-kilomeetrist reisi, mille me peamiselt sinu pärast ette võtame pooleteise päevaga. Alguses lootsime ühe päevaga hakkama saada, aga see tundus veidi liiga karm.

Igatahes, tänaseks oled sa 27 nädalat vana ja esimene beebi sinu beebigrupist on juba sündinud. Ma loodan, et sina siiski ootad veel sellega mõnda aega. Sinu issi aga meenutas mulle, et varsti on jäänud sinu tulekuni vaid ühekohaline arv nädalaid ja kuigi me väga ootame, on see omajagu hirmuäratav ka. Eelkõige see, kuidas sa küll minu kõhust välja saad ja selge on, et emme jaoks see meeldiv olema ei saa. Sinu emme on kaks nädalat juba kannatanud, sest ämmaemand tegi talle vereproovi võtmisega väga haiget. Mis siis beebi kõhust välja saamisest rääkida. Aga me teeme selle koos ära nii hästi, kui oskame. Eks!?

Varsti näeme!

Kirjad Kahele Triibule 11

Tere, mu kallis!

Mulle ei mahu pähe, et umbes kolme - kindlasti vähem kui nelja - kuu pärast oled sa meiega. See on ju vaid paar kuud! Nii hirmus tore. Ja ongi hirmus ja tore korraga. Ma võin ju olla lugenud igasuguseid tarku raamatuid ja artikleid selle kohta, mida beebiga oodata, aga see ei tähenda, et ma päriselt mõistan, kuidas meie elu edaspidi välja nägema hakkab. Kas me üldse kunagi enam magame? Ja kas ma ka, nagu Lemmiku sõbrad, silmagi pilgutamata tati su ninast välja imen.

Igatahes, me oleme teinud veel natuke ettevalmistusi sinu tulekuks. Broneerisime end ühele sünnitusettevalmistuse kursusele ja tellisin sulle esimesed nunnud riidemähkmed ära. Proovimiseks. Nüüd ootan, kuni naabruskonna väikeettevõtjal uus mähkmekaup tuleb ja siis läheme taas talle koju külla katsuma ja ostma. Ta juba korra seletas meile üsna põhjalikult, mis on mis.

Eile ostsin sulle maailma kõige pehmema tekikese, aga sinu issi ei lubanud mul uues ägedas beebipoes liiga pikalt ringi jalutada. Isegi imestasin, et ta selle tekiga nõus oli. Ma tahaks muudkui sellele pai teha. Sinu imearmsa pesa ja imetamispadja saime ka kätte. Kas ma juba kirjutasin sellest? Igatahes, läks kaks korda kauem ja kulus kordades rohkem närvirakke, kui ma sellele kulutada kavatsesin, aga nüüd on mul millega magada ja sul saab ka olema. Lisaks saime ühelt naabritädilt sulle hunniku riideid ja sealhulgas on sul juba rohkem ülikondi kui issil vist. Issi aga tõi sulle Mallorcalt ka ühe kostüümi juurde.

Sel nädalavahetusel tahtsime ka oma lemmikturvatoole katsumas/ostmas käia ainsas poes, kus need mõlemad olemas paistsid olevat, aga võta näpust! Polnud neil kumbagi kohapeal. Lisaks soovitati meil maha matta mõte sind kohe tooli panna ja lahkusime sealt suuremas segaduses kui enne. Tegin terve eilse õhtu taas uurimistööd ja tuleb vist ikka sulle kõigepealt turvahäll hankida. Ja siis loota, et leiame ka sobivad adapterid. Ja kõige lõpuks kuna see on ootamatu kulu, siis peame veidi ka rahakotile mõtlema. Mitte küll sinu turvalisuse arvelt, aga hetkel on oht, et sul saab seekõttu korallroosa häll olema. Moodne väikemees kohe algusest.

Ja täna, täna jõudis lõpuks kätte uus ämmaemanda vastuvõtt. Eelmine oli ju juuni alguses. See oli maailmatuma ammu ju! Täna ta mõõtis emme vererõhku ja sinu pesa suurust. Kuulsime esimest korda su südamelööke, mis jäid 140 ringi ja emmet torgiti mitu korda, aga meie tulemustega jäädi rahule. Katsu edaspidi ka sama hea laps olla ja näeme juba varsti!

Kuidas alustada rasedana päeva?

Eks ikka trepist alla kukkumisega!

Ah, ärge nüüd liigselt ka ehmatage. Haiget said vaid hüppeliiges, üks sõrmeküüs ja ego ning viimase haavu lakkusin tööasjade pärast juba niigi. On lausa võimalik, et just selle tõttu kogu see jabur kukkumine juhtuski. Pea oli pulki täis. Igatahes, ei jõudnud ma oma kodumajast väljagi, kui suutsin õigest trepiastmest mööda astuda ja süldina põrandale oma jala peale maanduda. Kukkusin küll vaid kaks astet ja ehmatus oli paras. Ka esimesed sammud seejärel olid üsna ebameeldivad ja ka ülejäänud täna pole otseselt nauditavad olnud, aga meiega on kõik korras. Beebi on aktiivne ja esimest korda tunnen teda ka ülevalpool naba lööke harjutamas. Oli igati õnnelik õnnetus, aga tahtsin lihtsalt ajaloo huvides siia ka jäädvustada, kui koba ma olen.

Esimest korda õnnelikult paks

Täna oli selline päev, milmu ilus mantel keeldus esmakordselt eest kinni minemast. No tegelikult ta võis keelduda juba nädala eest, aga ma kannan oma erinevaid jopelisi vaheldumisi ja seega ei tea. Igatahes, see oli huvitav kogemus. Elus esimest korda vist ma ei põe selle pärast. Või vähemalt mitte kaalu pärast. Väike mure on vaid, et mida ma edaspidi kannan ja et talv on tulemas, aga kuna ma suutsin endale netist talvejope pähe nagunii õhukese tellida, siis esialgu vähemalt muret ei ole. Lihtsalt mu tavapärast vaheldust riietumisel ka kauaks enam mitte.

See-eest aga hoolitseb kõhubeebi muud laadi vahelduse eest. Näiteks vahelduvad kõhukrambid kõrvetistega või kõrvetised taas tunda andva sabavaluga. Samas ma veel ei näe põhjust kurta. Pigem on ebameeldiv hetkel punni löönud suur kõht, sest käimine on ka hetkel ebamugav ja ma ei saagi aru, kas see on söögist või millestki muust tingitud. Eile olin igatahes täielik õhupall. Ja kui siis Eros mu kõhule lebotama heitis, sai ta karistuseks seestpoolt peksa.

Muidu aga tulevad tegusad ajad. Plaanime minna hullumeelsele shoppinguretkele 500 kilomeetri kaugusele, valmistume kõhufotoshoodiks. Ees ootab Lemmiku vennatütre sünnipäev ja sellega seoses paar käiku ning ka teise sünnipäev ei ole enam mägede taga. Lisaks lubas Laura varsti külla tulla, nii et ma ei imesta, kui septembrist märkamatult oktoober või isegi november saab.

Me siin arutleme veel perekonnanime võimaluste üle ning püüame viisakaks jääda meei beebipesa tegijaga, kuigi tegijaks on teda hetkel palju nimetada. Pigem lubajaks ja see ajab mind nii närvi, et tahaksin väga lasta ta peal käiku kogu rasedaraevu. Tema õnneks võttis Lemmik suhtlemise hetkel üle.

Üks huvitav aeg

Rasedus on ikka üks huvitav aeg. Iseenesest ei olegi väga hull, et saan enamiku tundemärke om nahal ära proovida - eriti, kuna see toimub kergendatud kujul, just nagu vaktsineerimise järel võid kogeda vastava haiguse sümptomeid aga palju kergemalt.

Nüüdseks juba nädal aega ei ole mu saba valutanud. Ise ka hästi ei usu pärast mitut kuud igapäevast piina. Mis siis nüüd muutus? Ma juba valmistusin sellega raseduse lõpuni elama. Viimastel päevadel aga on mingid uued nähtused. Esiteks on kõht punni läinud. No kohe nii, et nabast on väike auk järel ja võtsin rõnga igaks juhuks ära. Teiseks, sain teada, misasjad on kõrvetised. See on midagi sarnast tundega, kui oled mõne karmima shoti alla kummutanud ja koge söögitoru põleb hetkeks. Ainult, et kõrvetised püsivad kauem. Eks näis, kui suurt rolli need mu elus nüüd mängima hakkavad.

Muidu aga on elu üsna lill. Oleme siin varunud jupiti päris korraliku koguse erinevaid beebiriideid ja Triibu ise paistab ilusasti kasvavat. Sel nädalal sündis talle ka väike sõbranna, nii et kui Triibu sünnib, siis juba heasse seltskonda. Naljakas mõelda, kuidas neli kuud vanusevahet võib olla ühtemoodi ülipikk ja -lühike aeg. Hetkel on see ju tema seisukohast tervelt pool teed. Pikemas perspektiivis aga saavad need lapsed eakaaslased olema. Ega palju lähemal nad vanuseliselt olla ei saakski.

Riietega seoses veel, kas kellelgi on häid soovitusi talvepoisile? Mida ja kui palju alguses varuda võiksime, et ükski asi seepärast ära jääma ei peaks, et kogu riietevaru on korraga pesus või siis pole temperatuurile vastavaid esemeid?

Kirjad Kahele Triibule 10

Tere, mu kallis!

Meil on siin taas natuke eriline nädal olnud. Lisaks sellele, et aeg-ajalt tunnen ma läbi kõhu ühte kõvemat eset, mis kohta vahetab - sinu pea äkki? - siis nägime su issiga ka esmakordselt sinu liigutusi läbi kõhu. Sinu issi tundis ka eile sinu konkreetsemaid lööke. Lõpuks ilma kahtlusteta olid see sina.

Siis, kui me sind läbi kõhu kombata proovime, ärkad sa üles ja lööd vastu. Mis on tore, sest meile meeldib sinuga suhelda. Ma loodan, et me ka su olemist liiga ebamugavaks pole teinud.

Mõni päev oled sa aktiivsem kui teine ja ma veel ei tea, mis seda põhjustab. Loodan lihtsalt, et suurem aktiivsus on hea märk sinu ilusti kasvamisest ja arenemisest. Nüüdeks peaksid sa olema umbes melonisuurune. Ma arvan, et see on tõsi pikkupidi, aga sama ümar sa küll olla ei saa. Muidu oleksin mina ka veel tunduvalt ümaram.

Muidu aga on kõik üsna hästi. Aeg-ajalt saan mõne minuti õhku ahmida, sest kõht krambitab, aga see pole nüüd miskit üleelamatut ja sa oled seda kohe kindasti väärt!

Nagu tellimise peale

Selgus, et Triibu on ajastanud enda tõenäolise sünnipäeva oma issi nimepäevale. Ei, temast ei saa Issi Juunior. Aga naljakas ikka.

Aga ma ei oska ju

Ma siin aeg-ajalt ikka leian end imestamas oma uue olukorra üle. Endal on üle poole rasedusest seljataga ja siiani ma ei saa hästi aru, kuidas see võimalik on, et ma enda sees teist inimest kasvatan ja et ühel hetkel tuleb ta sealt ka välja. Ma ei oska ju. Ma ei oska süüagi teha. Mis siis veel lapse valmis meisterdamisest rääkida! Ja ometi ta kasvab ja annab endast aina rohkem märku meile.

Kohati tahaks teda väga kiusata, et ta veel rohkem suhtleks meiega, aga nii ei ole vist ilus või on see okei, kui ma ainult enda last kiusan? Mis te arvate?

Ja kui minust saab ema, siis kas ma pean ise ka kuidagi rohkem täiskasvanuks saama? Vastutustundlikumaks? Tõsisemaks? Pedantsemaks? Ma tegelikult arvan, et vastutustundega mul probleeme ei ole, aga koristamine on ikka nõrkadele. Eks näis, kuidas meil beebit kassikarvade ja muu sodi eest kaitsta õnnestub. Ja kas me oskame tema märguandeid õigesti lugeda. Kas tal saab olema meiega sarnane iseloom ja eelistused või on ta hoopis omamoodi. See kõik on nii põnev.

Täna selgus, et ka mu kolleeg ootab poega. Seega on poisse oodata 17, 19. ja 21. jaanuaril või natuke enne või pärast seda. Põnev :)

Ma hakkan vist hulluks minema

Meil on veel vähemalt neli kuud aega Triibu tulekuni ja juba ma sügelen hullult riidest mähkmete tellimise järgi. Neid on nii palju erinevaid ja ilusaid ning täna leidsin ühe eriti hea veebilehe. Muidugi, ma ei saa siiani päris hästi aru, kui bränditruu ma peaksin olema, et mähkmeosad omavahel hästi kokku sobiks ja samuti ei ole ma veel otsustanud, mis tüüpi mähkmed mulle kõige rohkem meeldivad. Tahaks proovida nii taskumähkmeid kui ka kaheosalisi ja kõik ühes variante. Igasuguse voltimise jätaks siiski kõrvale. Aga... aga.

Ma arvan, et ma ostan igat tüüpi natukene ja võimalusel ka erinevatelt firmadelt. Taskumähkmed on vist lapsele kõige meeldivamad, aga endale tunduva kõige ebameeldivamad. Muudkui liida ja lahuta ja solberda sõna otseses mõttes sita sees. Kõik ühes tunduvad kõige mugavamad, aga kas ka kõige vastupidavamad!? Mõlemat tüüpi peab aga täiskoosseisus pesema ja seega kulub neid palju.

Kaks ühes variante on vähem, kuid need tunduvad kõige mõistlikumad. Pääseks vahel välimise osa pesukordadest ja asi see siis ei ole sisusid hunnikus osta. Lisaks ei ole mingit erilist toppimist. Äärmisel juhul on vaid kinnitused nurkades, aga see osa jääb mulle veel segaseks.

Lisaks olen välja mõelnud, et krüpsudega variante ma ei taha. Ma kahtlustan, et neid õpib laps üsna ruttu avama. Lisaks on oht, et need jäävad muude asjade külge kinni, korjavad enda külge kassikarvu ja on üsna ruttu kasutuskõlbmatud. Samas trukkide kinnitamine on veidi keerulisem ja pole ju garantiisid, et needki kinni püsivad. Mingil hetkel igatahes hakkan tellima ja eks me siis näeme, mis ja kuidas sobib meile kõige paremini.

Triibu ise aga paistab olevat hea ja aktiivne beebi. Üritas enne arvutit kõhu pealt minema peksta, aga nüüdseks on alla andnud või jäi lihtsalt tuttu. Räägin kõigile küsijatele, et ta on hea laps ja kuigi võitlen taas aeg-ajalt krampidega, siis selles oleks vist ebaaus teda süüdistada või mis!?

Vahel tahaks tuge

Ma arvatavasti olen kirjutanud ka, et Rootsis ei näe rasedana arste üldse, kui just konkreetset vajadust ei ole. Ka ämmaemandaga olen siiani kohtunud korra, aga pole hullu. Juba kuu aja pärast näeme. Siis, kui kuus kuud täis hakkab saama. Kõik teised imestavad, aga siin tundub see normaalne olevat. Olin ka juba leppinud, sest midagi mul ju viga ei ole olnud ja mis see viimane kuu siis oodata ära ei ole. Kolm kuud on ju juba oodatud. Aga siis...

Laupäeval sain paraja ehmatuse osaliseks. Mõistusega sain siiski aru, et riskid on väikesed, ent pisarad hakkasid kontrollimatult voolama ja ma olin nii mures. Nimelt hoidsime reedel Lemmiku vennalapsi ja laupäeval alles selgus, et üks neist on just tuulerõugetest paranemas. Tuulerõugetest!!! Ja keegi ei pidanud vajalikuks meid sellest eelnevalt isegi informeerida. Mina aga olin just lugenud oma rasedusäppist artiklit tuulerõugete kohta.

Hakkasime siis matemaatikat tegema. Me olime seda last hoidnud ka umbes täpselt siis, kui tema nakatumine juhtuda võis. Lisaks käisid vahepeal külas teised selle pere liikmed ja nüüd veetsime pika õhtu koos ja see väike nunnu käis mind korduvalt kallistamas ja kõhtu patsutamas. Samas oli ta juba taas koolikõlbulikuks tunnistatud ja kui ma sel esimesel kohtumisel oleksin nakatunud, siis oleks peiteaeg juba läbi olnud. Sellegipoolest, mu äpp oli hoiatanud, et kui olen veetnud kas või 15 minutit ühes ruumis nakatunuga, siis peaksin end testima ja ei tohiks sümptomeid ära oodata.

Igatahes, laupäeval palusin Lemmikul helistada arstide nõuandeliinile. Nemad soovitasid aga oma ämmakaga kontakteeruda, mis tähendas, et pidin esmaspäevani ootama. Eile asusin googeldama oma ämmaka kontaktandmeid ja lugesin, kuidas ämmakas peaks olema tervel sel teekonnal rasedale tugiisikuks ja usaldusaluseks. Seda kummalisem oli, et mitte kusagilt ei ole võimalik leida tema telefoninumbritki. Täna selgus veel, et ainus telefoninumber, mille nende kodukalt leidsin, suunas mind automaatvastajale, mis omakorda lubas, et nad helistavad tagasi mulle juba viie tunni pärast. Ja seda nad tõesti tegid ka. Ainult, et mina sain kõne hoopis ühest teisest kliinikust ja mulle helistanud naisterahvas oli küll väga abivalmis, aga sai minu eest vaid minu enda ämmakaga ühendust võtta.

Õnneks helistas mu ämmakas mulle üsna ruttu tagasi, aga olekski vist olnud liiga palju tahetud, et ta ühe kohtumise järel mäletaks minuga inglise keeles rääkida. Muus osas aga oli ta ka marurahulik. Kui esimene telefonitädi rääkis testimise võimalusest, siis mu enda ämmakas ütles, et kui ma olen läbi põdenud tuulerõuged varem, siis ohtu ei ole (pole just tõsi) ja kui ma ei ole, siis tõenäoliselt nakatusin juba. No tore teada. Ja kõige toredam asi, et minu ihuämmakas helistas mulle salastatud numbrilt.

See kõik paneb mind tõsiselt kulme kergitama, kui mu eestlastest kaasteelised kurdavad Facebookis, et nad pole juba kuu aega oma arsti näinud või julges too kaheks nädalaks keset suve puhkusele minna. Mina loodan lihtsalt, et mu rasedus kulgeb õnnelikult ja ma abi ei vaja, sest ma ei julge küll enam nende abile loota. Mismoodi, kui ma ei saa ämmakaga ühendustki võtta!? Õnneks lõpupoole peaks neid kohtumisi päris tihedalt olema. Vaatame, kas siis usaldatakse mulle ka telefoninumber või vähemalt emaili aadresski. Samas nädal veel ja siis nad soovitavad nagunii juba sünnitushaiglaga kontakteeruda probleemide korral.

Aga ving läbi. Kergem veel ei saanud, aga ma olen veidi vähem mures ja keskendun ka praegu rünnanud külmetusega võitlemisele.

Kirjad Kahele Triibule 9

Tere, mu kallis!

Sa oled nüüd juba kakskümmend nädalat mu kõhus olnud. Nii kummaline! See tähendab, et keegi on nii kaua päriselt minu sees elanud ja kasvanud ja see tähendab ka, et nüüdseks on pool rasedust seljataga.

Ma ei saa öelda, et see päris lennates möödunud oleks, sest ma olen siin üsna hoolega päevi ja nädalaid lugenud. Samas pärast kolme kuu täitumist tundub tõesti, et aeg läheb kiiremini. Sina muudkui kasvad ja nüüd on see teistele ka üsna arusaadav. Meie aga muudkui ootame ja valmistume.

Mõlemad sinu vanaemad on saanud juba lasteasjade shoppamist nautida ja ega meiegi patust puhtad ei ole. Lisaks said sa eile endale juba teise vankri igasuguste lisadega. Su issi vist küüribki praegu seda kusagil. Igatahes, võib tunduda, et me oleme siin juba päris hulluks läinud, aga me ju ei tea veel, mis päriselt mugav on. Seega ootab sind ees üks uuem ja ilusam mudel ja teine, millel on selline üleviidava sangaga raam, mida me ammu jahtinud oleme. Täiesti võimalik aga, et ühel hetkel lisandub meie vankriparklasse veel midagi, sest huvitav oleks ju ka keerlevaid rattaid proovida ja ühel hetkel on ehk ka kergemat ja väiksemat käru vaja. Ja nii need lapsevanemad vaeseks jäävadki.

Nüüd sa vist alles hakkad tõsisemalt kasvama. Sündides kaalud sa ju arvatavasti kümme korda rohkem kui praegu, kuigi pikkusest on juba pool olemas. Ju sa üks kribu hetkel oled. Pikema banaani mõõtu tegelane. Samas liigutad sa selgelt rohkem kui mõni puuvili. Ja see on nii tore. Issile me ikka ei näita eriti midagi, aga meil kahekesi on mingi oma salakeel. Tundub, et sa suhtled kõige rohkem siis, kui sul on kitsas või vastupidi - hästi mugav. Kohati ma kaalungi siin su olemist kitsamaks muuta, sest eriti, kui ma ettepoole istudes nõjatun, hakkad sa märku andma, et halloooo. Kas ma unustasin su ära!?

Ei unustanud, kallis. Ei unustanud.

Beebihullus

Ma ei tea, mis nüüd siis toimub, aga mul on hea meel. Nimelt selgus eile, et ühed meie head sõbrad ootavad ka last ja ka poega ja kõige tipuks vaid paar päeva hiljem kui meie. Nii naljakas. Me plaanisime eile neile oma lapseootusest rääkida, aga nemad jõudsid ette. Vähemalt igati küpsete täiskasvanutena saime me hõisata, et meie tähtaeg on kaks päeva varem. Igatahes, super tore saab olema koos sellel teel käia :)

Muidu aga on meil täis saanud 19 nädalat. Peaaegu pool rasedusest. Ja selle nädalaga on meie lapseriiete varu kasvanud ühelt kingitud kostüümilt kahele suurele kotitäiele. Lisaks on ka minu ema beebihullus tabanud ja ta ostis ka hunniku asju kokku. Meie aga käisime täna järelturuga tutvumas, sest me oleme ammu arutanud ja jõudnud ühisele arusaamale, et me tahame järelturult lasteasju hankida. Kindlasti saab meil olema üks paras segu uutest ja kasutatud asjadest, aga turvavarustust valime väga hoolega ja ostame uuena. Riided jms aga võib vabalt meieni jõuda kellegi poolt juba paar kuud kasutatuna, säästes nii loodust ja meie raha.

Kõigepealt käisime täna kodu lähedal ühel ajutisel väljamüügil, mille naabrid olid korraldanud. Nüüd on hull isu oma kvartalis sama korraldada, sest siin on nii palju lapsi ja arvatavasti ka ülejäävaid asju. Ostsime sealt olematu raha eest üht-teist ning siis sain Antoni nõusse, et mõned päris kaltsukad üle vaadata. Ühte neist kiidavad kõik teadjamad eestlased ja saime sealt tõesti mõned asjad väga hea hinnaga. Näiteks viisaka soojakoti vankrisse 100 krooni eest samas, kui uute hinnad algavad tuhandest. Teiseks ostsime ühe lambavillase paksu kombeka, millega on ka vast vankris hea olla. Hind oli taas uuest kordades odavam. Ma tean, sest samasuguseid hoidsin just ka Kappahlis käes. Lisaks tulid koju veel nii mõnedki nunnud esemed ja teine ports veel ühest väkesest lastele pühendatud kaltsukast.

Täna oli nii aktiivne päev, et jõudsime ära tuua ka esimese tasuta beebipaki. Ma ootasin igasugust reklaamirämpsu ja seda oli muidugi ka, aga lisaks sellele saime terve paki mähkmeid, kaks pakki märgi salfakaid, kaks erinevat lutipudelit ja luti. Mulle väga meeldib, et saame nii erinevaid asju testida. Kunagi ju ei tea, mis meie Triibule sobima hakkab.

Nii tore on see beebiks valmistumine!

Tere, poja!

Täna oli meil taas kauaoodatud ultraheli. Seda viis läbi taas üks väga tore tädi, kes ütles, et sa oled ilus laps. Ta oli rahul kõigi sinu põhielementidega. Lisaks saime lõpuks kinnitust, et riskid geneetilisteks haigusteks on madalad.

Ultrahelisessiooni lõpus asus ta ka lõpuks vaatama, mis soost sa meil oled. Ja sa oled poiss! Meie poja!

Ausalt öeldes pean ma selle mõttega veel harjuma, kuigi sisetunne ütles juba ammu, et sa poiss oled. Viimasel ajal aga tundus mulle, et äkki sa oled hoopis tüdruk siiski. Ma olen pikalt ette kujutanud, mida ma väikese tütrega koos teeksin. Väike poeg aga... see on uus territoorium ka koos mu lapsehoidmise kogemustega. Ma ei ole end kunagi kujutanud ette poja emana. Kuidas see käib? Mina ju kasvasin üles tüdrukuna ja ilma õdede-vendadeta.

Suures plaanis oleksime me rahul olnud nii poja kui tütrega, aga tüdruku-uudisele oleksin ma vist tugevamalt reageerinud. Samas poisi või mehena saab sinu elu kindlasti lihtsam olema. Saad meie pikki geene nautida ja paremat palka. Lisaks oleme me rohkem üksmeelel poistenimede osas. Ja äkki saab sinust ühel hetkel Suur Vend? See oleks ka ju väga tore.

Igatahes, nüüd sain ma esimest korda shopata asju mõttega, et need on meie pisipojale. Sa said omale hunniku loomadega riideid, aga tegelikult tahaksime me siiski säästlikumad ja keskkonnasõbralikumad olla ning kasutatud asju sulle sobitada.

Sind ootavad ees juba paar sõpra ja sõbrannat ja nad kõik on väga toredad ja armsad. Kindlasti saad ka sina olema.

Ole sama hea kõhubeebi edasi ja loodetavasti varsti oled sa juba meie kätel, Triibu :)

Muide, mida sa lillelistest kangastest arvad? Sinu issi arvab, et sa kannaksid need välja nagu ka täna ostetud kiisudega body.

Kirjad Kahele Triibule 8

Nii kiiresti see läkski ja kõige kummalisem on, et juba praegu ma ei suuda hästi enam meenutada, kuidas enne oli. Tundub, et sa müttad kõhus kogu aeg. Sul on seal oma elu ja tegemised. Meie tegemised sind ei sega. Kui just issi kätt kõhule ei pane. Samas ära ajada sa seda ka ei püüa.

Ma ei suuda uskuda, et pea pool su planeeritud kõhuperioodist on juba läbi. Millal see juhtus? Samas meil saab olema veel üsna mitu kuud sõna otseses mõttes kooskasvamist ja nii põnev on, kuidas see küll tunduma saab. Kas ma jäängi selliseks õnnelikuks rasedaks, keda eriti miski ei vaeva? Mulle sobiks see küll, aitäh :)

Selgus, et sa saad omale ühe väikese sugulase - poisi - vahetult enne sinu sündi, aga samas ega see kindel ei ole, kumb teist enne jõuab. Nüüd ma mõtlen siin, et kas saab juba kolmandat põlvkonda olema nii, et poisid saavad pojad ja tüdrukud tütred. Äkki neljapäeval saame teada. Teised on igatahes seda mustrit jälginud.

Mõtlesin siin ka milelegi, mida lugesin. Et tita omandab juba ema kõhus olles ema järgi keeletunnetuse. Aga sinu emme ju räägib 99% ajast siin inglise keeles. Kas sellest saabki sinu default keel siis? Samas, küll me jõuame pärast kahekesi kodus olles eesti keeles vadistada.

Igatahes, ootame nagu hullud! Tead ju küll.

Nüüd sa siis näitad

Vahepeal on taas veidi aega mööda saanud ja sina oled 18 saanud. Järgmine 18 saab olema alles väga tüki aja pärast, aga see on juba suurem sündmus, seoses pesast väljalendamisega.

Igatahes, enne oma praegust 18ndat hakkasid sa endast märku andma. Ma ei olnud selles päris tükk aega kindel, aga hakkasin alakõhus üsna samas piirkonnas mingeid anomaaliaid tundma. Keegi nagu torkis pehmelt korra või paar. Sa oled mind juba ka kuidagi kõdistanud ja see pole eriti aus, sest ma ei saa sulle samaga vastata veel. On olnud ka mõned kung fu mitmeosalised löögid ja viimasel kahel päeval paistad sa seal vahepeal niisama ringi tantsivat.

Sinu issi tahaks ka juba nii väga sinuga suhelda. Pea iga kord, kui mina olen midagi tundnud, on ka tema oma käe või pea mu kõhule pannud ja ootama jäänud. Sina aga pole mingi dresseeritud ahv, et sa käsu peale hüppaksid. Issi peab veel ootama, aga vähemalt mul on hea meel, et sa seal selgelt elad. Isegi praegu, selle postituse kirjutamise ajal, andsid sa endast kergelt märku. Mul on selle üle nii hea meel, aga tööle keskendumisele see küll kaasa ei aita eriti.

Me käisime korra Amsterdamis sinu ja minu garderoobi täiendamas. Sinu jaoks said ostetud mõned esimesed riided, kui tädi Laura kingitus välja arvata. Nüüd ootab sind ees veel mõni body, mütsikesi, kindaid ja paar kombet. Ühte neist upud sa vist küll vähemalt esimesel aastal ära, aga see oli nii armas pehme ja valgenupsuline, et ma ei saanud seda lihtsalt poodi jätta. Küll sa pärast tänad mind. Või siis mitte, kui see sinu stiil ei ole.

Ikka veel on nii kummaline mõelda, et sa mu kõhus kasvad. Ja kasvad. See inimese meisterdamine on nii müstiline. Vähemalt oled sa üsna sõbralik tegelane siiani. Loodetavasti meeldime meie sulle ka.

Kiri Kahele Triibule 7

Tere, kallis!

Sel nädalal oled sa kahjuks mulle päris tihti haiget teinud. Mitte palju, aga piisavalt, et panna mind suu kaudu hingama ja kägarasse tõmbuma. Samas sul on hetkel täielik õigus egoistlik olla ja teha nii, nagu sulle endale kõige parem on. Meie su ju kitsikusse sõna otseses mõttes saatsime ja sinust peaks seal üks täisväärtuslik väike inimene saama.

Muidu aga valmistume hoogsalt sinu tulekuks. Räägime inimestele aega-mööda sinust. Onu Abdul arvas, et sa võiksid näiteks tema järgi nime saada. Oleme käinud proovisõitmas erinevate autodega, mis võiksid sinu vajadustele vastata. Natuke aga võiksid nad ka emmele-issile meeldida. Emme tahab, et see näeks viisakas välja ja oleks mugav kasutada. Issi tahab, et me mõlemad õnnelikud oleksime ja, et ka tal oma 190 sentimeetriga seal kitsas ei oleks. Me mõlemad tahame, et me igavesti selle auto orjad ei oleks, kes jäävadki oma võlga tagasi maksma.

Ega meil palju valikuid ei olnudki. Ainult kaks tegelikult ja nüüd tundub, et üks jääb selgelt peale. Minu jaoks on see tõeline üllataja. Ma ei arvanud sellest brändist enne midagi. Eks näis, kumb teist enne meie koju tuleb. Me loodame, et punane auto. Siis on sul juba mugavam tulla.

Ootame ikka, et sinu liigutusi tunda. Vahel nagu tundub, et midagi oleks, aga see võib ka lihtsalt meie soovmõtlemine olla. Sina annad endast siiani enim märku kerge ebamugavusega, olgu selleks siis need uutmoodi kõhukrambid või mu sabakondi valulik teisaldamine. Sellegipoolest armastame ja ootame sind hästi palju!

Sinu emme ja issi

17 - tuul ja torm

No tegelt mitte väga. Tänaseks olen ma juba 17 nädalat rase. Sina siis oled meiega ligi 15 nädalat olnud päriselt ja see on nii tore.

Nii naljakas, kuidas nüüd, kus teine trimester jookseb, paistan ma rohkem rase, aga tunnen end vähem rasedana. Lihtsalt enamasti pole kohe mitte millegi üle kurta ja nunnu punu on ka tekkinud. Mõned on juba aru ka saanud, et ju sa seal oled.

Kui üldse kurta, siis sabakondi üle või mis iganes see on, mis mul rahus istuda ei lase. Pidevalt on tunne, nagu oleks tagumiku ära põrutanud või üle pika aja rattaga sõitmas käinud. Ainult, et nüüdseks on see tunne olnud minuga juba ligi kaks kuud. Kindlasti aga saaks ka hullemini. Kui paremaks ei lähe, siis ma lähen lasen end mõnel profil mudida.

Meil aga on sinuga tore. Oleme palju ujumas käinud ja kunagi ma ehk räägin sulle, kui erakordselt ilus ja soe suvi meil oli siis, kui sa alles päris uus olid.

Eilse õhtu veetsin tervikuna sinu nimel googeldades. Sinu emme ju ei tea veel, mis vahe on erinevatel soojakottidel ja miks mitut ja millist vaja peaks olema. Nüüd ma küll tean veidi rohkem, aga selgeks ikka ei saanud, mida ostma peaks. Üleüldse, me sinuga peame ostma hunniku kalleid talveasju, mida me kumbki vast vaid paar kuud kanda saame.

Nüüd on ka üsna kindel, et kuigi sa saad alguses olema üks pisitilluke abitu putukas, on sul autot vaja, et mugavalt ringi liikuda ja kõik oma asjad kaasa võtta. Sinu issi tahab tutikat liisingautot, aga emme muretseb kulude suurendamise üle ajal, mil meie sissetulekud kokku kuivavad. Eks me siis esitame sulle hiljem arve või laseme sul end hästi mõnusasse vanadekodusse panna. No pressure!

Varsti näeme!

It's official

Viimased kaks nädalat Eestis olid väga toredad. Saime kõigile häid uudiseid rääkida ja veeta palju aega oma kõige lähedasematega, aga kõigest ükshaaval.

Jõudsime Eesti koju pärast keskööd, aga nagu ikka, ei läinud me kohe magama ja kuna oli nii palav, et olin T-särgis, siis oli päris keeruline ema ees veel saladust hoida või nii mulle vähemalt tundus.

Järgmisel päeval läksime, nagu kokku lepitud, talle uut telefoni ostma ja siis istusime maha kuskile kohikusse, et seda seadistama hakata. Ema oli nii põnevil ja samas ähmi täis ning siis lajatasime teise uue asja kohe sinna otsa, saates talle oma plani kohaselt "proovipilte". Mõte ju uue telefoniga oligi see, et meil oleks lihtsam nüüd ja edaspidi suhelda ning ka pilte vahetada ja kohe kindlasti saab see kõik koos beebiga veel olulisem olema.

Igatahes, ega ta päris kohe ei saanudki aru, mis pildi me talle saatsime, kuni ütlesin, et see on tema lapselaps. Siis tulid šokk ja pisarad ning mul muidugi ka taas pisarad. Vesistasime seal natuke ning siis rääkisime talle tibu kohta nii palju, kui ise teadsime. Ta oli nii üllatunud, et tundis end terve päeva justkui purjus. Meie aga pidime edasi liikuma ühe nunnu väikese neiu esimesele sünnipäevale.

Meid ootas tore ja suurejooneline pidu ning ka seal küsiti paar korda meie lasteplaanide kohta, aga ei tundunud olevat veel õige aeg rääkida. Oli ju teise lapse päev ja ma tahtsin veenduda, et kõige lähemad kuulevad sellest ikka esimesena. Seega me põiklesime vastustega.

Ka järgmisel päeval saime uudiseid jagada, aga see oli ka ainus kord, kui meie plaane ennetati. Nimelt kohe, kui Lauraga üksteist nägime, küsis ta, et kas ma olen rase. Ma siis ei hakanud enam varjama ka. Ta väidab siiani, et see oli ilmselge, aga tundub, et ainult talle.

Esmaspäeval rääkisime lapsest Annikale, aga palusime tal see veel enda teada hoida. Ta oli üsna üllatunud, aga väga rõõmus ja siis rääkisime rasedustest, kuni ta tööle tagasi minema pidi. Pärast sain veel korra hämada lapseplaanide kohta, et vaikselt mõtleme sellele, sest tahtsin Katsu ära oodata. Ka sealne seltskond oli üllatunud, aga väga rõõmus meie uudise üle. Meie isetehtud sünnipäevakutsed töötasid hästi. Rääkisime natuke lastest, sest Katsul on neid nüüd ju kaks, teine päris väike, ning et millest on kasu olnud.

Teisipäeval sain lõpetada kõhu sees hoida püüdmise ka Kati juures. Ta reaalselt hüppas sellest uudisest teada saades ning jagas kohe igasugu raamatuid ning li nõus meiega lasteasju vaatama tulema, nagu olingi lootnud. Nad vist hakkasid kohe lennupileteid tas vaatama talveks.

Kolmapäevast läksime Lõuna-Eesti reisile, aga neljapäeval pühendasime asjasse ka mu onu ja ühe onutütardes, keda ma polnud vist viis aastat näinud. Onu oli küll vist rohkem segaduses kõigest kui midagi muud.

Reedel kohtusime Tartu sugulastega ja rääkisin neilegi, miks ma vahuveini ei joo koos nendega, aga tundub, et mida võõramad inimesed, seda vähem reageeritakse. Seal oli puhas null. Ei õnnesoove, ei kallistusi vms, aga oli muidu tore.

Laupäeval käisime tädi Mare juures ja kui ta oma kaardi lõpuni läbi oli jõudnud lugeda ning välja mõtles, mida see kõik tähendab, siis oh seda puhast rõõmu! Pisardasime kõik jälle natuke ja kallistasime ja oli väga tore.

Pühapäeval käisime maa ja taeva vahel lõunatamas, sest meile oli selline asi kingitud, ja seejärel suundusime Katiga lastepoodidesse. Eestis on nii palju nunnusid asju, aga hoidsin end veel tagasi.

Teisipäeval ootas ees veel paar esmakohtumist ehk rääkisime mu isale uudiseid. Tema sõnul pidi juba meie kolmekuune loode väga intelligentne välja nägema ja tema nägu olema. Nagu paljud teisedki, arvab ta, et tuleb poiss. Ema aga otsis üles mu enda beebiraamatud, kust tuli välja, et kolmeaastane mina oli lubanud, et kui ma naiseks saan, siis ma sünnitan endale vanaisa. Kes teab, kes teab :) Samasse õhtusse jäi ka Marikale ja Raunole rääkimine. Seal tulid ka sekundiga pisarad. Nii lahe on olnud neid reaktsioone jälgida.

Kolmapäeval nägime Anni ja ka tema oli siiralt õnnelik me üle ning jäänud oligi vaid Riin.

Riin sai teada enam-vähem kohe, kui ta meie juurde jõudis ja nüüd ta saab nädal aega mu rasedusemuljeid kuulata.

Muidu aga on üsna hea olla. Kui vaid sabakont ei valutaks.

See ei ole saladus...

Sel nädalavahetusel saime rõõmuuudiseid jagada ka Lemmiku ema ning vennaperega. Paar päeva varem aga teavitasime Itaalias suvitavaid sugulasi, kes lubasid kohe sealt riideid vaatama hakata.

Eilne päev oli pikalt ette planeeritud. Kutsusime kõik enda juurde õhtusöögile, kus iga käik andis ühe vihje. Eelroaks olid näiteks beebiporgandid ja teised suupärased tervislikud snäkid dipikastmetega. Pearoana serveerisime baby back ribisid, mida polnud üldse lihtne leida. Need kadusid ka nii ruttu kõhtudesse, et kellelgi polnud aega mingitele tagamõtetele keskenduda. Magustoiduks serveerisime lausa kausitäie Kinder Surprise üllatusmune. See tundus kõige lihtsam vihje üldse ja lisaks oli lemmikul seljas tutikas Star Warsi T-särk kirjaga I am your father.

Ometi... mitte keegi ei küsinud midagi. Lõpuks kupatasime kõik diivani ette ja isegi filminimi 2Stripes ei paistnud kelleski mingeid tundeid tekitavat, aga kohe, kui film peale hakkas, kukkus Lemmiku ema lahinal nutma ja siis hakkasid mul ka juba pisarad voolama. Teiste reaktsioone ei jõudnudki jälgida. 7-aastane vennapoeg ei saanud mitte muffigi aru ja küsis, kas seal pildil on mingi mustikas. Ka ju üsna täppi :) Ega vanemad õed ka eriti tugevalt ei reageerinud, kuigi nimesid veidi pakkusid. Tulevase vanaema reaktsioon on siiani ainulaadne.

Pärast me veel rääkisime veidi juttu kolmekesi ja ta ütles, et tal on väga hea meel, et see beebi tuleb ja, et just meie tema vanemateks saame. Muidu on ta aga nii diplomaatiline, et ütles isegi, et ta poleks kunagi muidu küsinudki midagi lapseplaanide kohta, sest kunagi ei tea ju, miks mõni paar saab ja teine mitte lapsi. Enamik (vana)emasid vast nii diplomaatilised ei oleks. Aga igatahes, meie Triibu on väga oodatud ja ma ei jõua ära oodata, et Eestis ka uudiseid jagada.

Sa oledki päris!

Ma ei tea, kas tänane päev jääb mulle meelde kogu eluks, aga tõenäosus selleks on päris hea. Sest täna hommikul me nägime sind. Ei olnud kahtluski, et sa oled väike inimene. Niipea, kui arstitädi pani ultraheliasja vastu mu kõhtu, paistis sealt üks väike inimene. Sina!

Alguses sa vist magasid. Või mängisid surnut, et me su ometi rahule jätaks. Aga su süda lõi tugevasti, nii et sa ei petnud meid ära ja järele me ka ei jätnud.

Seejärel vahetasid sa taktikat ja hakkasid mu kõhus tantsima. Ühel hetkel me nägime isegi, kuidas sa sirutasid oma väikesed konnajalad välja ja ristasid need pahkluude kõrguselt. Sa nägid nii chill välja, nii et nüüd ma usun, et sul on seal päris mõnus olla.

Teine naljakas asi oli see, kuidas sa vahepeal kogu kerega hüppasid just nagu sa luksuksid. Hüppama pani sind natukene ka see, kui ma naerma hakkasin.

Igatahes, sinuga paistab olevat kõik hästi. Sul on varbad ja seedesüsteem ja lillekujuline aju. Ma käisin terve päeva ringi, naeratus näol, ja täna rääkisin ka sinu tulekust oma ülemustele. Õigemini, ma näitasin neile pisikest videot sinust ja tundus, et nende meelest oled sa ka hea uudis.

Su kere on vaid pöidlapikkune - tänaseks 5,4 sentimeetrit - ja sinu tulekuks ennustatakse nüüd 16. jaanuarit, mis mulle väga meeldiks, sest siis oleks meil mõlemal 16ndal sünnipäev.

Nüüd igatahes julgeme sinust ka teistele rääkida ja see on nii tore. Ma ei pea enam varjama, et ma nagunii mõtlen pea kogu aeg sinust.

Varsti näeme jälle!

Kirjad Kahele Triibule 5

Tere, mu kallis!

Ma nii tahaks sind juba näha. Nüüd loen tunde, sest vähem kui 48 on jäänud meie esimese nägemiseni. Lõpuks ometi! Ma olen nii kade Eestis elavate emmede peale, kellel paistab iga kuu mõni ultraheli olevat. Minul/meil tuleb nüüd esimene.

Sinu issi juba latrab sinu tulekust kõigile. Nädalavahetusel rääkisime ka sinu Rootsi vanaisa perele ja nad olid rohkem elevil, kui me oodata oskasime. Emme aga on veidi pahane, sest ta tahaks kõigepealt veenduda, et sinuga on kõik hästi. Meil ei ole siiani ju mitte mingeid tõendeid sinu olemasolu kohta. Eelmisel nädalal küll võeti mult mitu-mitu ampulli verd, aga keegi ei selgitanud, mida nad täpselt sellega peale hakkavad. Vähemalt öeldi, et kui midagi on valesti, siis kuuleme nädala jooksul. Möödas on kaheksa päeva ja seega on vast kõik nii minu kui sinuga hästi.

Igatahes, eile me ostsime ühe pisikese laimi. Valisin seda hoolega, sest just sina peaksid praegu laimisuurune olema. Väikese laimi suurune. Tegime siis laimiga "perepilti". Kohe-kohe saab see kriitiliseks peetud kaksteist nädalat täis ja siis ma vast hakkan ka sinust inimestele rääkima. Ma küll natuke kardan, aga emme ülemusel ja töökaaslastel on õigus teada sinust. Lisaks tahaksin ma juba ammu seda rõõmu kõigiga jagada ja mitte keerutada söögi osas. Või soovi korral avalikult vinugda, kui sa mu olemise ebamugavamaks muudad.

Järgmisel nädalavahetusel räägime ka sinu Rootsi vanaemale ja onule ja onuperele. Sinu ümber saab olema nii palju toredaid inimesi. Siis nädal veel ja me läheme Eestisse, kus sinu emme üles kasvas. Seal räägime sinust ka sinu Eesti vanaemale ja tädidele-onudele ja vast ka vanaisale. Ja seejärel saab sinu emme juba südamerahuga ka bookmarkida ilusaid beebiasju ja beebiasjade lehekülgi. Ma juba leidsin nii ilusad beebipesad ja arvaku su isa mida tahes selle praktilisuse kohta, me saame sellise omale ka. Ja me leiame võimaluse teha ilusaid pilte sinuga koos. Ning me läheme arvatavasti ka 4D uuringule, et sind veelkord näha ja seda mitte niivõrd meditsiinilisest vaatenurgast, vaid uudishimulike vanemate omast.

Armastusega,
Emme

Kui 30 oli hirmus, siis 31 on päris tore

Ma siin sain vahepeal aasta vanemaks. Kui ma eelmisel aastal põdesin päris korralikult, siis seekord võtsin uue numbri peaaegu et rõõmuga vastu. Nimelt mu elu on selle viimase aastaga nii palju muutunud ja seda paremuse poole. Seljataha aga jäävad paar üsna dramaatilist aastat, aga sellest olen ma natuke kirjutanud ka.

Aasta tagasi ei olnud mul ei tööd, oma kodu ega pere. Oli aga armastav partner. Oma kolmekümne esimesel eluaastal aga leidsin uue töö, ostsin mitte ühe vaid kaks kodu ja lisaks on meie poole teel Triibu! Õnneks ei olegi rohkem vaja. No okei, Triibu võiks ilusasti ja suuremate probleemideta meie juurde tulla.

Seekord ei tahtnud ma pidu. Otsustasime hoopis võtta ette ühe lühireisi. See võib meil jääda viimaseks omasuguseks, sest varsti olen ma maakera mõõtu ja siis on meid juba kolm ning elu muutub igaveseks.

Võimalike ja mõistlike lendude kombinatsiooni jahtides sai sihtkohaks valitud Amsterdam, kus me kumbki siiani käinud ei olnud. Ega me väga ei teadnud, mida oodata ka. Olin küll näinud mingeid sõprade ilusaid pilte sildadega ja päris kivi all me ka elanud ei ole, aga reisiks hakkasime googeldama vaid paar päeva enne väljasõitu ja internet ei lugenud üles eriti midagi põnevat. Samas reis ise oli väga tore.

Olime Lemmiku soovil broneerinud uhke hotelli kanalivaatega - ja maksnud selle eest röögatu summa - ning vaade oli tõesti ilus. Seda kogu linnas, mis on täis veidi kõveraid piparkoogimaju ja kanaleid ning sildu on tõesti igal pool. Me praktiliselt ühistransporti ei kasutanudki, sest jalutada oli nii tore. Samme sai ikka kõvasti tehtud ja selgus, et kui teised linnad loevad oma reklaamides ette iga suvalise viisakama torni, siis hollandlased ei vaevu, sest üks maja on ilusam kui teine ja me nägime vist ühte koledat tänavat. Ei ole nii, et üks vaatamist väärt asi linna ühes otsas, teine teises. Pariisist jättis see ikka tunduvalt parema mulje, kui igal pool suitsetamine välja arvata.

Me käisime väga mõnusal väikese grupi kanalituuril ja järgisime edasi sealse giidi soovitusi. Üks neist oli sealses kuulsas pargis papagoide otsimine. Neid pidi seal palju olema ja ühe leidsime ka. Lisaks käisime tornmaja katusel üle ääre kiikumas ja see oli õudsem kui näis. Ka Punaste Laternate rajoon sai külastatud ning seal väisasime prostitutsioonimuuseumi, mis oli väga huvitav. Olime ka parajad toiduturistid. Kui Hollandi enda köök ei ole midagi erilist - välja arvata hommikusöögid - siis nad on ju kõvad koloniseerijad olnud ja põnevam oligi avastada selliste riikide kööki. Samas midagi erilist me ei kogenud.

Hommikusöögid aga väärivad isiklikku lõiku kui mitte postitust. Esiteks on neil mingid kohalikud pisikesed pannkoogid, mis viivad keele alla. Meile aga soovitati ka munaga praetud banaanileiba, mida on veel täiendatud peekoniribadega ja kreeka pähklitega. See oli üks kummaline aga jumalik kombo.

Veetsime Amsterdamis neli päeva üsna vaba graafiku alusel ja saime osa ka mingist kanalimuusikafestivalist, kuhu suur osa publikust paadiga tuleb ja siis on kanalid umbes. Oli üsna omapärane elamus.

Kui keegi veel on sinna minemas, siis ilma suurte muuseumideta on 3-4 päeva piisav, et linnast ülevaade saada ja ka natuke poodides käia. Meie ostsime näiteks kuuseehteid keset suve, aga igaühele oma.

Kiri Kahele Triibule 6

Tere, mu kallis!

Me juba nii ootame sind. Sinu issi on korduvalt öelnud, et tule juba välja. Mitte, et me tahaksime sind kuidagi ohustada ja liiga vara tulema sundida, aga nii tore oleks ju juba kohtuda.

Viimasel ajal oled sa olnud kuidagi eriti hea laps. Ei aja emmet öökima ega midagi. Maksimaalselt mõned krambid päeva kohta. Ükspäev siiski olid mingit uut moodi krambid ka juba.

Sa hakkad mu kõhus juba päris palju ruumi võtma. Mind see veel ei sega, sest nüüd hakkab su kasv pigem väljapoole liikuma, aga seega ma enam ei näe otseselt vaeva ka, et sinu olemasolu enam saladuses hoida. Kes teab, see teab. Teised kuulevad-märkavad ka tasapisi.

Vahepeal suutsime sulle nii möödaminnes vankri soetada. Ma küll ootasin ja otsisin värvilisi, aga turvalisus ja mugavus olid olulisemad, nii et sinu esimene sõiduk saab olema must ja kerge mustriga. Selle leidmise eest pead aga issile aitäh ütlema, sest ta on vankritegoogeldamise täitsa üle võtnud. Lisaks maksime ära sissemaksu üliarmsa pesa jaoks, et sul saaks siin kodus ka alguses mõnus ja turvaline olema.

Täna aga on su emme veidi kade, sest teised sinuga samavanad beebid hakkavad järjest enda olemasolust oma emmedele müksudega märku andma, aga sina ei vaevu. Ehk ongi nii hea. Järelikult sul ei ole veel liiga kitsas vms, aga samas ma ju nii tahaks, et sa mulle enda heaolust rohkem märku annaksid. Muidu ma siin aina mõtlen ja loodan ning vahel tahes tahtmata ka muretsen natuke.

Kaks nädalat veel ja siis näeme sind taas telekast. Ehk selgub siis ka, kas sa oled poiss või tüdruk. Õnnelikud oleme me igal juhul, aga iga järgnev infokild sinu kohta teeb nii palju rõõmu.

Ega siis muud midagi seekord.

Kalli-musi-pai!

Otsin otsustajat

See beebimajandus on üsna keeruline ja ei ole üldse palju vaja enne, kui mul juhe kokku jookseb infouputusest. Kas poleks tore, kui keegi teeks head otsused minu ees ära, võttes arvesse minu/meie funktsionaalseid, finantsilisi ja esteetilisi eelistusi? Oleks ju!

Viimastel nädalatel olen hakanud tegema veidi uurimistööd beebile vajalike asjade teemal - mida kujutab endast üks hea vanker, millega beebit kanda ja millised võiksid olla turvatool ja beebipesa. Sellegipoolest ei saa ma veel aru hästi, misasi on travel system või baby jogger või misasi on pram ja mis stroller. Kas usaldada siinset kõige võrdlemise lehte, millel on vaid koondhinne aga ei mingeid kommentaare lasteasjadele või otsida ja võrrelda ise asju nii hästi, kui nende kodulehelt materjali leian. Järelturule pole ma veel üldse vaadanud, kuigi me mõlemad Lemmikuga leiame, et kindlasti oleks mõistlik paljud asjad just järelturult osta. Samas aga ma ei taha mingeid plekilisi ja kriibitud asju ja ei ole nii lihtne käia kõike oma silmaga vaatamas.

Kõige keerulisem ja samas kiirem paistab olevat turvatooliga. Kas osta niisama tool või koos turvalisema kinnitusraamiga? Aga kuhu seda kinnitada, kui meil oma autot ei ole? Kas osta sangaga imikutool või kallis ja kvaliteetne statsionaarne asi pikkadeks aastateks? Või mõlemad?

Kust leida nunnusid beebipesasid talutava hinnaga? Kas oleks mõtet Eestist osta ja kaasa vedada? Kui jah, siis millal? Sel aastal me ehk jõuamegi ainult ühe korra sinna.

Kust leida ilusaid rasedamantleid? Keset suve tundub see olevat mission impossible vähemalt.

Kust ma leiaksin hea vankrite võrdluse, mis võtaks arvesse ka turvateste?

Kas ja mis mööblit hakkab ruttu vaja minema? Kummutit? Mis mõõdus? Kuidas mähkimine käima hakkab ja kus? Kas ta hakkaks oma voodis magama? Kas kassid lasevad tal elada?

Kus saaks igasuguseid asju katsuda ja testida? Ma ei taha internetist pildi järgi osta. Tahaks kärutada erinevate vankritega ja näha, mida üldse meie laps igasugustest kiigutajatest arvab.

Samas on mul ikka veel tunne, et me mängime mingit pretend-game'i. Et tegelikult ei olegi mingit last ja äkki mul on üldse mingi paeluss või kõik veidrad tunded peas kinni. Sama rase kolleeg ütles täna, et ta tunneb end täpselt samamoodi, kuigi on juba mitu korda ultrahelis oma pisikest näinud. Me siin peame veidi veel ootama ja ma ikka veel loodan, et siis muutuvad asjad kuidagi reaalsemaks.

Pühapäeval rääkisime oma saladusest ka siinsetele sõpradele. Me ei olnud terve nädalavahetuse kindlad, kas ja millal. Lõpuks Lemmik siiski arvas, et räägime siis. Me ei olnud selleks mingit erilist strateegiat paika pannud ja nii ma siis rääkisin möödaminnes. Neil läks veidi aega, et aru saada, mida ma üldse ütlesin, aga lõpuks jõudis kohale ja siis tuli palju rõõmsaid emotsioone ja ma sain lõpuks rääkida sellest kõigest, millest ma nagunii kogu aeg praegu mõtlen. Seega peaproov perele teatamiseks on läbitud. Järgmised teadaanded on juba ka rohkem planeeritud.

Kirjad Kahele Triibule 4

Tere, mu kallis!

Ma ei jõua ära oodata, millal me sinuga lõpuks kohtume. Tore oleks sinu piltigi alustuseks näha. Ma loodan, et sa oled fotogeenilisem kui mina.

Päev-päevalt muutub raskemaks sinu teiste eest saladuses hoidmine. Vähemalt üks inimene on juba ära arvanud, et sa olemas oled ja onu Ricardo oleks peaaegu teistele ka välja rääkinud.

Kõige raskem on siis, kui emme kolleegidega välja sööma läheb. Sa ei luba mul ju nii paljusid asju süüa ega juua. Tahaks lõhevõileiba, aga enne tuleb kindlaks teha, kuidas seda valmistati. Tahaks Kreeka salatit, aga siis oleks ju imelik järsku ainult feta järgi jätta. Keegi kutsub kaasa sushile, teades, et su ema on soovitanud isegi seda konkreetset sushikohta, ja siis ma pean end kuidagi välja keerutama. Teised söövad mahlast roosat picanhat ja joovad veini ja sinu ema teeskleb pirtsutamist.

Sina aga paistad muudkui kasvavat või siis on su emme ise selles süüdi, et kõht tahab vägisi ette tulla. Sa võiksid ikka seal veel natuke aega rahus kasvada ja areneda ilma üleliigse tähelepanuta ja küll me jõuame sinust teistele veel rääkida ka.

Me oleme sinu issiga hakanud mõtlema, kuidas sinu saabumisest teistele rääkida ja meil on mõned plaanid. Mulle ju on alati meeldinud teistele üllatusi teha. Eks näis, kuidas neile seekord reageeritakse. Kui üldse.

Eile hakkasin tegema ka esimesi konkreetseid ettevalmistusi ja meisterdasime Nokiaga kahekesti kodus. Eks ma hiljem räägin lähemalt, mida.

Tänaseks oled sa ligi kaheksa nädalat mu kõhus ringi ujunud ja ametlikult on kümme nädalat täis. Ma loodan, et sul on seal mõnus ja varsti näeme, eks!

Kuidas sa end tunned?

Mina tunnen end päris hästi. Viimased neli päeva lausa täiesti normaalselt. Ei tea, kas olla õnnelik või mures. Eeldatavasti on ikka kõik korras.

Rääkisin sel nädalal tööjuures ühele personaliinimesele rasedusest ja juhtus kõige naljakam asi. Kui ma laususin, et olen 9 nädalat rase, vastas tema: mina ka! Ta on meist paar päeva maas. Seega see vestlus kulges palju õhinapõhisemalt, kui ma olin kartnud.

Erinevalt töökaaslasest ja paljudest teistest tulevastest emadest meie Facebooki grupis, on mul vägagi hea olla. Vist päris esimestest päevadest on olnud puhitustunne ja rinnad vahelduva eduga hellad, aga ei midagi ekstreemset. Testitegemise nädal oli natuke karmim, sest iga mõte ajas iiveldama ja lõpuks paar korda tuli toit välja ka, aga selles võis osaliselt ka närve süüdistada. Ei ole mul aga ei mingeid selja- või peavalusid. Ei ole probleeme toiduga. Ei ole tapvat väsimust ega emotsioonide virr-varri. Küsisin lemmikult üle viimase kohta ja ärkan pigem ise varem. Ei vaja ma erikohtlemist ega ole veel paiste läinud. Üldiselt tunnen vaid, kuidas miski kõhus venib, aga viimastel päevadel isegi mitte seda. Kui nii jätkub, siis on täitsa rõõm kõhtu kasvatada ja keskenduda vaid oma pisikese inimese ootamisele.

Millal ja kuidas

Täna oli meil esimene päris ämmaemanda aeg. Olime seda kolm nädalat kannatamatult oodanud. Õnneks ta oli väga tore ja kõik esmased asjad paistsid korras olevat. Samas oli nii naljakas, et ta ei teinud mitte midagi, et kontrollida, kas ma üldse rase olen. Ütles vaid, et kui ma juba kaks testi tegin, siis ta usub mind. Lähinädalatel pean siiski minema verd andma ja seejärel siiski juba ka valikulisse ultrahelisse, mis peaks andma mulle kindluse mõningate tõsiste kromosoomihaiguste osas ja noh - viimaks saab ka siis titat näha. Ehk hakkab siis asi rohkem nagu päris tunduma.

Me oleme siin vahepeal mõelnud, kuidas küll sellest kõigest oma kallitele rääkida. Lemmik oli juba natuke sunnitud oma ülemusele ütlema ja tema oli väga toetav. Mina veel ei tea, millal või kuidas tööl rääkida. Arvatavasti siis, kui kolm kuud ehk see kõige riskantsem periood on läbi, aga kena oleks vist perele enne öelda. Seejärel tuleme juba ka Eestisse ja saame seal rääkida ja enne reisi arvatavasti räägime Lemmiku perele. Mul on juba üks õhtusöögiidee, kus kogu menüü võiks olla beebiteemalisi vihjeid täis. Oma ema jaoks on ka idee olemas ja Lemmiku emale üks käsitöötellimus plaanis esitada. Sõpradele tahaksin aga jagada käest kätte kutseid sünnipäevale, mis peaks üsna naljakalt välja kukkuma, sest mu enda sünnipäev on ju sel perioodil. Huvitav, kuidas inimesed reageerivad, kui üldse reageerivad? Lemmik aga mõlgutab mingi mõistatusliku telefonimängu mõtet. Õnneks meil on veel veidi aega.

Igatahes, Triibu peaks meiega liituma jaanuari keskel. Äppid ütlevad, et tähtaeg on 18 ehk täpselt minu vanaema sünniaastapäev. Ämmaemand ütles täna aga 17. jaanuari tähtajaks olevat. Eks nad kinnitavad seda veel siis, kui poole raseduse peal siinne ainuke plaaniline ultraheli ära tehakse. Muidu aga ongi naljakas, et ämmaemandaga me enne uuesti ei kohtu, kui pool rasedust seljataga on. Eesti emmedegrupis on kõigil juba igasugused kohtumised ja protseduurid seljataga või vähemalt lähiajal plaanis. Ma saan lähiajal ainult nimetu pissiampulliga suvalist ämmaemandat taga ajada. On vist vähe veel kummalisemaid esmamulje jätmise võimalusi. A la tere, palun võta nüüd mu piss.

Ma olen natuke kade ja segaduses, et kuidas meie väikene vaene Eesti rohkem teeb, aga samas tunnen end ka siin keskkonnas üsna turvaliselt. Iseasi, kuidas töövärgid beebi ajakavaga klappima hakkavad. Vähemalt on mul üsna normaalne olla taas, kui hetke kõhuvalu välja arvata. Lihtsalt kahju veidi, et ma seetõttu viimasesse tantsutundi ei jõudnud.

Kirjad Kahele Triibule 3

Nüüdseks peaksid sa olema mustika-suurune. Ma arvan, et äkki ma hakkangi sind Mustikaks kutsuma. Nii nunnu ju. Ja see suuruse jälgimine ning erinevate esemetega võrdlemine on ka oluliselt ägedam, kui ma oodata oskasin.

Viimasel nädalal oled sa olnud täitsa hea laps, kui nii võib öelda. Sinu issi küll ütleb, et sind on liiga vara lapseks kutsuda, aga mida tema ka teab :)

Tundub, et sa oled üks üsna rahulolev tüüp. Sulle küll alati ei meeldi, kui sinu emme kolleegid tööl oma sööki soojendavad, aga oleme ausad. Ega mulle ka ei meeldi paljud asjad, mida nad söövad. Siis arvad sa veel, et toidupoed ajavad öökima. Sõna otseses mõttes. Kumbki aga ei ole eriline probleem. Vähemalt lased sa emmel süüa ja küsid juurdegi. Mul tundub kogu aeg nälg olevat ja isegi, kui veidi iiveldab, siis söök üldjuhul aitab. Samas oled sa sundinud meid mõlemaid su issiga tükk maad tervislikumalt toituma hakkama. Šokolaadi sa ei tahagi, aga jäätist vahel ikka praeguse kuumaga ja arvestades, kui palju puuvilju ma praegu teadlikult söön, siis ei ole üldse vale sind puuviljaga võrrelda, mu kallis Mustikas.

Mis veel? Ma ei oska enam magada 12ni. Heh! Isegi mitte kümneni ja ma kahtlustan, et sul on midagi sellega pistmist. Harjutad emmet edasiseks eluks?

Tundub, et su tibatillukesusest hoolimata, loksub emmel kõhus miski ja võõras kõhukuju on ka, aga samas ma pole juba tükk aega saanud kõhtu sisse tõmmata normaalselt. Arusaadav ka, et sul läheb nii kitsaks.

Lisaks paistad sa olevat täitsa oma emme laps. Ükskõik, kui väsinud ta/me oleme, siis tantsutundi jõudes on alati tore ja teeme kõike korralikult kaasa.

Me sinu issiga ei jõua ära oodata esimest päris arstivisiiti ja kindlustunnet, et sinuga on kõik nagu peab olema.

Kiri Kahele Triibule 2

Tere, kallis!

Sa oled juba nädalakese olnud meiega. No tegelikult kauemgi, aga nüüd me oskame sinuga arvestada ja sa oled endast terve selle nädala ka väga selgelt märku andnud.

Sinu lemmiktoit paistab olevat soolakõrsikud ja lemmikjook on Coka. Häbi meile mõlemale! Aga... kui sa sellisel dieedil olles õnnelik oled, siis eks ma püüa sind usaldada.

Ja juba sa õpetad meile igasuguseid asju. Näiteks seda, et kui ma söön hommikuks maasikaid, siis need maitsevad ka välja tulles hästi. On oluliselt hullemaid asju kui maasikatoormoos.

Tundub, et sulle ei meeldi eriti lennata või äkki sulle just meeldib õhus olla ja probleem on maandumisega!? Miks muidu ma just siis üleni higiseks tõmbun ja saan omale oksekotiga tuult lehvitada? Juba jõudis kätte ka uus olukord, kus ma vahetasin oma mõnusa aknaaluse koha keskmise istme vastu, et olla vetsule lähemal. Kahjuks vahekäigupoolsed kohad olid juba kõik täis, aga pidasime vastu.

Lisaks jõudis juba kätte sinu pärast muretsemine. Kuna sa oled siin igapäevaselt mulle suurenenud süljevoolu ja hingamisharjutusi korraldanud, siis eile, kui ma end taas normaalselt tundsin, hakkas mul täitsa mure su pärast. Et kuidas nii!? Täna aga jätkus kõik "vanas" rütmis.

Sinu olemasolu muutub iga sammuga aina reaalsemaks. Täiteks käisid sinu emme ja issi esimest korda ämmaemanda vastuvõtul grupiloengut kuulamas. Otseloomulikult oli sinu emme seal teiste algrasedate seltskonnas ainus, kes pidi vahepeal mitu vetsupeatust tegema, aga ma ei kurda. Väga. Saaks kindlasti hullemgi olla ja tore, et sa sellist asja korraldad seltskonnas, kus sinu tulekust nagunii juba teatakse ja mitte näiteks emme töö juures.

Me vaatasime täna sinu issiga beebi arengu teemalist dokumentaalfilmi ja saime natuke targemaks. Lisaks loodame me väga, et sa kuulud selle 50% sisse, kes elusalt sünnivad. Sa oled siiani ju nii tubli võitleja olnud sinu emme kiire kevade kiuste.

Ootame armastusega!

Kiri kahele triibule 1

Alates tänasest hakkan ma avaldama tagant järgi minu enda jaoks väga märgilisi postitusi. Ehk on kellelgi veel huvitav.

----------

Ma olin täna öösel nii ärevil, et ei jäänud tükk aega magama. Mis teha, kui järsku on nii põnev lihtsalt plastikjoogitopsi pissimise tõttu!?

Eile nimelt oli meie jaoks väga eriline päev. Pärast hullumeelset kuud ei olnud mul ikka veel päevad hakanud ja käes oli rekordpikk tsükkel. Samas võis ju arvata, et kogu selle hullumeelsuse keskel ja olles alles märtsis pillid ära jätnud, et mu keha kohaneb stressi ja hormonaalse muutusega.

Lisaks arvasime me, olleks kuulnud teiste kogemusi ning toetudes enda omadele, et sinu tulekuni võib kuluda aastaid. Nüüd aga otsustasin siiski hommikul ärgates ära teha kodus vedelenud rasedustesti ja esimest korda elus näitas see mitte ühte, vaid kahte triipu. Meie Triibu!

Unesegasena ei tulnud mul pähe ühtegi huvitavat viisi, kuidas seda sinu tulevasele issile öelda. Nii et kui ta küsis, millal me vastuse teada saame, ütlesin vaid midagi sellist, et me vist juba teame. Sest pissipulga ekraanilt paistsid kaks selget ja rasvast triipu. Midagi, mida pole kunagi varem juhtunud, aga see-eest on mul testides alati hästi läinud ja ka rasedustestid on mulle just selliseid tulemusi näidanud, nagu ma olen tahtnud.

Me sinu isaga olime juba nalja viluks mänginud mängu, mis su nimeks võiks saada. See ei olnud üldse lihtne. Me veetsime suurema enamuse seitsmekäigulisest õhtusöögist nimesid edasi-tagasi loopides ja väga paljud kas lihtsalt ei meeldi meist ühele või teisele või kõlavad kas eesti, rootsi või inglise keeles imelikult või tähendavad midagi imelikku või oleksid rasked kirjutada jne. Aga me ei oodanud, et meil nimesid nii varsti vaja võiks minna.

Kuna ma pidin sel hommikul nagunii kodus tööd tegema ja kapis vedeles üks test veel, siis pissisin sinna peale ka. Ja jälle tulid kaks triipu. Aga nüüd ma ei usaldanud neid enam, sest järsku märkasin kuupäeva, mille kohaselt olid testid hiljuti aegunud. Samas internet ütles, et vanad testid valetavad väga harva positiivse suunas. Sinu issi aga üritas ka mind kahe jalaga maa peal hoida ja seletada, et igasuguseid asju võib juhtuda ja testid võivad valetada.

Seega sinu emme ostis veel ühe testi ja selgus, et tänapäeva testid on juba väga targad. Sellel oli digitaalne ekraan ja karmid juhised seda täpselt teatud maani ja täpselt 20 sekundit pissi sees hoida. Lisaks lubas see ennustada, kui kaua sa juba minu kõhus olnud oled. Minu kõhus. Minu Triibu! Nii sürreaalne. Ja see test kinnitas, et juba vähemalt kolm nädalat olen ma kellegi maja. Me sinu issiga ei tea, kas me veel päris valmis oleme sinu tulekuks, aga tea, et sa oled väga oodatud.

Eesti ja e-riik - nalja teete või?

E-riik vast tähendab igaühe jaoks natukene erinevaid asju, aga minu jaoks tähendab see seda, et enamikku vähemalt riiklikke asju saab ajada mugavalt digikanalite kaudu. Esimeses järjekorras näiteks võiks ligi pääseda erinevatele andmetele enda kohta ning vajadusel ka vajalikke taotlusi esitada. Süsteemid peaksid omavahel suhtlema, nii et inimene ei pea aina uuesti sama infot riigile andma. Minu hiljutine kogemus aga oli kõike muud kui seda.

Nimelt hakkasid mu isikut tõendavad dokumendid kehtivust kaotama ja, elades ise teises riigis, tundus kõige mõistlikum esitada taotlus uuteks digitaalsel kujul ning püüda puhkuse ajal dokumendid ka kätte saada.

Kõigepealt sain PPA lehte päris mitu korda risti-põiki läbi kammida, et välja selgitada, mida ma täpselt tegema pean, sest mingil kummalisel põhjusel on võimalik ID-kaarti taotleda läbi nende e-teeninduse, aga kui tahta passi ka, siis tuleb ikkagi kas läbi posti, näost näkku või e-maili teel suhelda. Kuskil aga polnud selgelt kirjas, kuhu ma siis neile e-maili saatma peaksin. Töötades ise digiturunduse spetsialistina, usun, et minu veebis navigeerimisoskused on üsna tasemel. Lõpuks lihtsalt oletasin.

Olles valmistanud ette kõik nõutud dokumendid, saatsin need ka ära ja jäin tagasisidet ootama. Kui 3-4 päeva oli möödas, proovisin neile helistada, sest ikka veel oli vaikus. Ma ei tea, miks nad ei suuda kogu protsessi lihtsalt automatiseerida, aga see selleks. Telefonikõne andis küll veidi rohkem vastuseid, aga pidin edasi ootama.

Kui möödas oli rohkem kui nädal, sain lõpuks vastuse kelleltki sealselt töötajalt, kes nüüd soovis ühest dokumendist uut koopiat ja digiallkirja. Olin enne küll väga hoolikalt näpuga järge ajanud nõudmiste osas, aga no olgu peale. Täitsin paberi uuesti ära, digiallkirjastasin ja lootsin, et asjad sobivad seekord ilma füüsilise allkirjata paremini. Õnneks sobisidki.

Edasi läks natukene paremini. Juba kahe päeva pärast oli pass valmis, aga kuna soovitati mõlema valmimine ära oodata enne järgiminemist, siis muudkui kontrollisin oma emaili. Möödus veel nädal ja mu mailboxis oli jätkuvalt vaikus. Minul aga hakkas aeg otsa saama ja seega läksin nende esindusse kohale, et kas või pass kätte saada.

Pass oligi täiesti olemas. Sain seda isegi käes hoida ja teeninduse tädi möönis ka, et kummaline, et ID-kaarti veel ei ole. Ta kontrollis oma andmebaasist ja nägi, et teine on trükitud, aga mitte veel kohal, aga ei saavat midagi teha, et asju enam kiirendada. Ta soovitas vaid järgmisel hommikul neile helistada ja uurida, kas see on jõudnud, aga ütles ka, et oleksin kõik dokumendid kiiremini saanud, kui oleksin nende kontorisse taotlema läinud. No muidugi on korralikus e-riigis kiirem minna kaks korda kuhugi kontorisse ja oodata järjekorras, kui et digitaalselt tellimus ära esitada! Hakkas jaburaks kiskuma.

Siis aga tuli kõige suurem löök. Tädi avastas, et ta ei saagi mulle mu passi kätte anda, sest mul oli kaasas ainult vana ID-kaart (pluss kaks teist isikut tõendavat dokumenti) ja käskis järgmine kord korralikumalt lugeda kättesaamise emaili. Emaili, mis oli tulnud nii hilja, et ma poleks nagunii midagi muuta saanud, sest mu pass oli Rootsis ja mina Eestis. Kes siis Euroopa-siseselt passiga reisib!? Niisiis, pidin passi tagasi andma ja ID-kaarti ka ei olnud. Ma olin väga lähedal vihapisaratele, aga sain sealt vähemalt avalduse, mille alusel saadetakse dokumendid ühel hetkel Rootsi Eesti saatkonda. Muidugi pidin sinna taas lisama kõik samad andmed, mida neile just korduvalt esitanud olin. See aga ei seganud neid mulle järgmisel päeval, reedel, pärast tööpäeva lõppu kirjutamast, et mu ID-kaart on nüüd Tallinna esindusse jõudnud. Mind aga ootas pühapäeval tagasilend. Seega minu varased pingutused dokumendid ära vahetada pole siiani mingit vilja kandnud.

Urr. Urrrr. Urrrrrrgh!

Kaks nädalat

Kaks nädalat võib tunduda kuradima pikk aeg. Või vaid kui hetk, kui sul on:

Kaks nädalat, et pidada maha kolm tõsist workshopi kolmes riigis ja enne nendeks ka tõsiselt valmistuda.
Kaks nädalat, et võõrustada kolme gruppi ööseks jäävaid külalisi.
Kaks nädalat, et pakkida, kolida ja lahti pakkida.

Ja muidugi on need juhtumisi samad kaks nädalat, mis tänasest jooksma hakkasid.


Wish me luck.

Pariis - ja siis?

Ma olen pikale mõelnud, et kuna ma veel Pariisis käinud ei ole, siis enne ei lähe ka, kui saan minna õige kaaslasega. Igasugune sõber või peika ei sobinuks. Tegu on ju siiski üheks maailma romantilisemaks peetava linnaga ja siis võiks ju juba täie rinnaga seda nautida. Seega olen reisi muudkui edasi lükanud ja kaasa kutsujatele Ei öelnud. Aga mitte enam.

Meil sai elukaaslasega veebruaris täis kaks aastat kohtumisest ja kuigi tema ei ole eriline kingiinimene, siis mina olen mitme eest ja ostsin talle üllatusena meile lennupiletid Pariisi. See sobis ka minusugusele laiskvorstile, sest ma ei pidanud kingituse leidmiseks ega kättesaamiseks isegi voodist lahkuma.

Igatahes, nüüd on värskelt seljataga meie pikk Pariisi nädalavahetus, kuigi tagantjärele mõeldes oleksin võinud sellise Pariisiskäigu ette võtta kellega iganes.

Lendasime reede õhtul pärast tööd kohale. Kell oli maandudes juba nii mitu, et vedasime vaid kotid hotelli, mis omakorda oli põhjuseks, miks romantikast eriti asja ei saanud, aga see-eest sai täiega palju tehtud ja nähtud. Olime tavapäraselt jahtinud head hinna ja kvaliteedi suhet ning nüüd maandusime kogemata üsna hostelilikus uberikus, kus üheinimesevoodid krigisesid ja veeresid ratastel ning läbi seina kuulis sedagi, kui keegi kraanikaussi rögistas. Tuba ise oli pisike ja pime, vaatega 2-ruutmeetrisele sisehoovile, aga meid see kõik väga ei morjendanud. Kurjaks sain vaid siis, kui keegi koristaja viskas ära mu hoolikalt puhtaks loputatud taaskasutatava reisišampooni pudeli, aga jättis puutumata näiteks tühja veepudeli. Mida loogikat!?

Igatahes, sel esimesel õhtul käisime vaid Eiffeli torni nuusutamas ning sattusime peale täistunnile, mil terve torn sädelema hakkab. Seejärel lasime end pügada mingis turistilõks-restoranis, kus snäkivaagna pähe toodi meile mõned juustu- ja vorstitükid ning visati kaunistuseks juurde mõned avamata hotellihommikusöögilikud võipakid.

Omamoodi huvitav kogemus oli, kui kelner küsis lauanaabritelt, kas nad plaanivad jootrahaks jätta 15 või 20 protsenti. Me siis kohe googeldasime kombeid ning kui jõudis kätte meie kord maksta, siis küsisime, et mis juba seaduse järgi arvele lisatud teenindustasust sai? Ja esimest korda saime näha, kuidas kelner võtab taskust värske palgalipiku, et näidata, kui niru palk tal on. Eesti mõistes oli see muidugi üle keskmise, aga veidi kahju meil temast hakkas, nii et päris ilma teda ka ei jätnud.

Teine päev oli hästi tegus. Alustasime kohe Eiffeli torni vallutamisega ning marssisime teise korruseni trepist ehk siis ligi 700 sammu, mis ei lase end veel unustada. Aga vaade oli tõesti äge ja hea oli reisi alguses kohe linnast ülevaade saada ning siis tornist näpuga näidata, mida lähemalt näha tahame.

Järgnes pannkoogilõuna Seine'i kaldal jalgu kõigutades ning kuna tahtsime soojast ja päikeselisest ilmast igaks juhuks viimast võtta, siis käisime ka jõekruiisil. Tagasitulles tegime teoks veel ühe mu pikaajalisema soovi ehk siis lasime endast karikatuuri maalida. Valisime üsna hoolikalt kunstnikku, aga lõpuks tundus ikka, et saime mõnusalt pügada, sest ta võttis seda portreemaalimist ikka üsna loominguliselt ja ma ei tea, kes sealt paberilt vastu vaatab.

Pärast väikest hotellipeatust, tahtsin kirja saada vähemalt teisegi turistiatraktsiooni selleks päevaks, sest kuidagimoodi oli Eiffel siiani ainuke. Seega suundusime mäe otsa Montmartre'i rajooni ühte Pariisi uhkemat usuehitist, Sacre Coeur'i vaatama ja avastasime end vist Pariisi kõige nunnumast linnaosast.

Leidsime ka ühe armsa restorani ning andsin järele ahvatlusele toorest liha testida. Olin kunagi sõbrannalt ühe ampsu saanud ja see tundus täitsa tore. Kus siis veel terve portsu boef tartare'iga maadelda kui mitte Prantsusmaal!?

Õhtusöögi vahepeal googeldasime möödaminnes, et huvitav, kuskandis Moulin Rouge asub, sest seda oleksin ka vähemalt väljastki näha tahtnud ja selgus, et olime 10-minutilise jalutuskõigu kaugusel. Ideaalne ajastus oli, sest tõenäoliselt eraldi tagasi samasse kanti kolme päeva jooksul tulla ei õnnestunuks. Nüüd aga nägime ära. On sest nägemisest mõned selfied'ki.

Kuna alles Pariisis kohapeal olles avastasime, et samal nädalavahetusel leiab aset Pariisi maraton sealsamas kesklinnas, siis lisaks ilmale, planeerisime tegevuskava ka veidi selle järgi. Kindluse mõttes sai niisiis veel esimesel õhtul ette võetud ka vaateratta sõit, mida ma kindlasti teha tahtsin, sest olin lugenud, et see hooaeg võib kuulsale rattale jäädagi viimaseks. Kui just uusi tegijaid-vedajaid peale ei kasva. Ja jälle vedas, sest nende paari sõiduminuti jooksul lõi Eiffel taas taustal särama kui peenem tordiküünal.

Teine päev polnud üldse kehvem. Kui valutavad lihased ja luud välja arvata. Kuradi vanus! Taas paistis päike ning ilm oli ka statistiliselt ülisoe. Seega sain näkku jume ja kohati T-särgi väel ringi lipata. Plaanis oli tõsine matkapäev, nii et käisime vaatasime üle kõik ülejäänud kesklinna meelepärased kaunisasjandused. Kohati oli surm silme ees, sest kuidagimoodi ei jäänud meile mitme tunni vältel ette vähimatki toidupoodi, kust vett lisaks osta, aga lõpuks Google aitas. Lisaks veele saime veel mahla, kuivatatud sinki ja haisvat juustu ning pidasime taas jõe kaldal Louvre'i ja hiiglasliku Britney postri vastas piknikku. Nii mõnus oli. Mu lemmikosa Pariisist vist oligi päike ja jõe kallal jalgade kõlgutamine, mis minu puhul hõlmas ka Eurosentide ümberpööramist ja puuduolevaga oma kolleksiooni täiendamist. Ja siis mu kolleeg ütles sel nädalal, et ma ei kvalifitseeru nohikuks.

Anyway, pärast lõunat käisime vaatasime üle ka kuulsa Notre Dame'i katedraali, mis on päris elus muljet avaldavam kui piltidel. Lisaks sain veel paar soovi nimekirjast mahakriipsutatud, kui leidsin lõunaks austrid - ei midagi erilist, seejärel poekese, mis müüs gelatot lillekujulisena ja koos makroonidega ning kuidagi kümne minutiga omale elu esimese päris nahktagi. Hind tegi natuke haiget, aga kui see nüüd päriselt ka kauem vastu peab kui kunstnahksed, siis ma ei nuta. Lisaks leidis see ka kohe kasutust, mis on alati minu emme tingimus uutele asjadele.

Istusime veel veidi ühes kuulsamas pargis ning siis leidsin mailboxist ülemuselt vihje, kust head šokolaadi otsida. Me siis lisasime veel mõned sammud oma päevanormile.

Viimane õhtu möödus hotellis tukkudes, sest me olime surmväsinud, väga selgelt kohalikele suunatud pitsakohta väisates ning Eiffelile head aega öeldes. Elasime me ju üsna torni lähedal, nii et polnud suurem vaev end ma ei tea, mitmendat korda kohale vedada, möödaminnes muidu üsna vastuolulise mulje jätnud kohvikust maailma parimat kuuma šokolaadi kaasa krabades ja siis juba kolmandat korda puhta vedamisena tornisära imetledes ning Eiffelisuveniiride müüjaid öös ignoreerides.

Veel oli jäänud üks üsna pikk päev. Kuid seekord sadas vihma. Õnneks olime sellega arvestanud ja jätnud meelega Louvre'i külastamise sellele päevale. Olime küll kuivas, kuid kolmas päev tõsist trampimist jutti tappis mu üsna ruttu ära. Lisaks tekkis päris kiirelt kunsti üleküllastumus. Ma saan ju mõistusega aru, et iga skluptuur on võtnud meeletu aja, aga lõpuks sulavad need mu peas kokku ikka lihtsalt lõputuks valgete kujude mereks. Huvitavam oli uurida peendetaile siin ja seal ning seda, kui oskuslikult meistrid erinevaid materjale kohelnud on. Mona Lisa aga jättis külmaks. Ning kõikjale me kindlasti ei jõudnudki selles lõputus kunstilabürindis.

Muuseumist väljudes ootas meid juba korralik sadu, aga õnneks leidsime varju ühes üsna viisakas restoranis. Ja see on minu suust juba tõsine kiitus, sest hea söögi ja teeninduse leidmine oli Pariisis ka Tripadvisoriga täielik bingo loto. Ajasin veel veidi toorest liha endale sisse, aga seekord lõpuni süüa ei suutnud enam. Mind over matter töötab vaid mingi punktini ja lõputult ei suuda end veenda, et see on ju vaid kui lihasushi. Vähemalt sai ka üks creme brule ära söödud viimaks.

Pärast sööki jalutasime veel kangelaslikult vihmas mööda Champs-Elysee'd Triumfikaareni ja siis juba kiirustasime koju kasside juurde, kes mind öösel pooleks sõtkuda ja lakkuda üritasid.

Kokkuvõtteks, oli tore, aga punkt punktilt oleks raske kaitsta seda linna paljude teiste huvitavamate ja sõbralikumate kohtade ees.

Hea karma või mis?

Ma olen tavaliselt see tüüp, kellega igasugused veidrad asjad ja õnnetused juhtuvad. Olles nüüd, kodu ostmas ja vana müümas ja teades, et turg on üle aastate esimest korda kõvasti kukkunud ning lisaks täpselt meie müügiajaks seadused karmistumas, olin ekstra närvis. Alles ma ju sain selle korteri omanikuks ja nüüd isegi maaklerid hoiatasid, et äkki ikka ootaks müügiga, kuni uute seadustega kohanetakse. Igal juhul oli korralik oht, et peame müüma tunduvalt alla ostuhinna ja kuigi enda meelest saime ka uue kodu üsna hea hinnaga, siis tunne oli, et kõik mu viimaste aastate säästud lähevad vastu taevast.

Peamisel avatud uste päeval läksime juba varakult kodust ära kohalikku kaubanduskeskusesse. Suutsin seal kokku osta mitu rasket klaaspurki, mida terve päeva kaasa tarida. Sealsamas kukkus kuidagi maha ja puruks ka mingi klaasehe. Oleksin võinud selle vargsi tagasi panna, aga otsustasin üles tunnistada, et vist läksin sellele vastu kuidagi ja ei pidanudki seda kinni maksma. Lisaks näitasin neile ette veel mingit kahjustatud kaupa ning tõmbasin ühe teise müüja tähelepanu tema ripakile jäänud poevõtmetele. Pisiasjad, aga tundus olevat õige mitte lihtsalt ingoreerida neid.

Kui me lõpuks koju tagasi saabusime, selgus, et olenemata ühtlaselt hallist ilmast oli kõige kriitilisemal ajal ka päike välja tulnud ja lisaks lausa 15 seltskonda me kodu vaatamas käinud. See oli üsna julgustav, kuigi me veel ju ei teadnud, kas ka keegi pakkumise teeb.

Järgmisel päeval suutsin esmakordselt unustada oma mobiili koju, mis oligi vist hea, sest pakkumised hakkasid tulema. Esimesed olid muidugi madalad - alghinna lähedal, kuigi alghinda ega allapoole ei püütudki pakkuda. Ma oleksin vist lihtsalt närvitsenud, aga õnneks oli tööl ka päris kiire päev.

Pärastlõunaks olid pakkumised jõudnud sinnamaani, millega juba leppida võinuks, kuigi veel oli meie ostuhinnani ruumi. Samas maakler hoiatas, et esimesed on juba loobunud ja tundub, et enam hind eriti ei tõuse.

Õhtupoolikul oli veel teine avatud uste sessioon ja üks ostuhuvilistest tuli juba teist korda seda vaatama. Nüüd koos mõõdulindiga. See oli väga julgustav. Olime juba valmis müüma, aga siis tuli pooleteiste tunni sees veel kolm 50000 kroonist pakkumist järjest. Muide, sõnumihääl tekitab minus ka nädalaid hiljem imeliku tunde, nagu tulnuks pakkumine. Meile tundus see uskumatu, sest olime järsku ületanud oma ostuhinna ja eesmärgi. Praegustes turutingimuses tundus lausa, et see hind on võimatu ja eriti nähes, et teine üsna sarnane korter, mis meie piirkonnas samal ajal müügis oli, seisis ikka 3 miljoni juures - meie oma oli tõusnud 3,5ni. Õnneasi või karma?

Järgmisel päeval müüsimegi ühele teisele meievanusele paarile 3500000 oma kalli kodu. Ning selles õnnes tundus õige oma head vedamist jagad ning toetasin Rohinga põgenikele ajutiste majade ehitamist. Las raha läheb ringlusesse. Ja ka kodud.

Kassi kättemaks

Kogu eelmine nädal kulus kraamimisele ja pakkimisele, et valmistuda kodu ülespildistamiseks. Pidin selle pärast ka keset päeva töölt ära tulema ja kassid pidid juba eelneval õhtul naabrinaise juurde kolima, aga fotograafilt ja maaklerilt saime kiita.

Imestasingi, et kassid olid nii tublid kogu selle möllu sees. Ei söönud uusi lilli ära ega tundunud eriti stressis. Vastupidi! Miilustasid maakleritega ja isegi naabrinaisega oli Nokia seekord sõbrutsenud, kuigi järgi minnes saime ta taas ainult tolmuimejaga ähvardades diivani seest kätte.

Igatahes, eile oli mul järjekordne tantsutrenni päev. Haarasin kunkust spordikoti sinna jäänud retuuside ja näorätiga, mida plaanisin korra veel enne pesemist kasutada. Viskasin juurde muu hädavajaliku ja tormasingi kodust minema.

Tantsukooli garderoobis aga tabas mind üsna ebameeldiv üllatus. Nimelt oli keegi üsna kindlalt kas kotti või otse pükstele pissinud ja mul ei olnud aega enam ka tagasi koju minna. Trennist aga loobuda ka enam ei tahtnud, kui püksid viimasena selga venitanud olin. Ma olin ju juba nii lähedal. Niisiis püüdsin terve trenni aja teistega pikivahet hoida. Ei tea, kas õnnestus või mitte. Me seal kõik nagunii veel võõrad üksteisele ja naljalt omavahel ei räägi kahjuks. Nüüd ma ei teagi, kas edaspidi välditakse mind põhjusega või häbelikkusest. Igatahes ei olnud tore tunda ennast haisemas. Lemmiku spordikott vedeleb alalõpmata kusagil kasside käpaulatuses ja üks kord, kui minu oma välja jääb, saan kohe karistada. Nende õnn, et nad muidu nii nunnud on. Eros külitab praegugi mu puusa vastas.

Suur juhuste kokkulangevus või... midagi muud?

Pühapäeval, vähem kui kaks nädalat tagasi suutsime Lemmikuga lõpuks kõik perekonnapildid ilusasti ära raamida ja seina panna. Ma olin nii rahul, et kekkasin Facebookiski. Naljaviluks viskasin õhku ka, et kuna täitsime ära viimase sobiliku seinapinna, siis tuleb vist kolima hakata. Tegelikult aga ei olnud mingit kolimisplaani. Meie kodu oli muutunud nii koduseks tänu erinevatele pisiprojektidele, mida siin ette võtnud oleme alates ise riiulite ja aksessuaaride ise valmistamisest kuni vanni soetamiseni.

Teate aga seda ütlust, et Jumal naerab, kui inimesed plaane teevad? Järgmisel hommikul tööle minnes nägime välisuksel kuulutust, et üks kolmetoaline on meie majas müügis ja sama päeva lõuna ajal saavad kõik soovijad seda vaatama minna. Me nägime vaid ühte fotot, kuid mõtlesime, et läheme igaks juhuks ka. Kaotada pole ju midagi. Samas, nagu te teate, kolida polnud meil lähiajal plaaniski.

Lõuna ajal käisime siis naaberkorterit vaatamas ära. See on samas trepikojas kaks korrust kõrgemal kui meie oma, aga seal oli nii palju valgust. Elutoas on kaks seina paksult aknaid täis. Lisaks üsna avatud planeering, vaid paar aastat vana köök ja üks tuba rohkem, kui meil praegu on. Negatiivse poole pealt, sealsed magamistoad on väiksemad kui meie praegune ja lisaks on selles põhimagamistoas vaid väike aken ja ei mingit vaadet, kuigi see on samuti aia poole. Lihtsalt täpselt selle akna all on ühe väljaulatuva madalama majaosa katus. Seal võiks olla siis mõnus terrass, aga ei ole. Ka rõdu ei ole. On lihtsalt üks üsna pime ja pisike ruum. Täielik kontrast teise hästi valge poolega.

Pärast lõunat läksime tööle tagasi ja ega ma eriti ei mõelnudki selle ostmisele, sest ma ju alles kolm kuud tagasi sain suure vaevaga praeguse kodu omanikuks ja lisaks on mul uus töökoht ning tähtajaline leping. Kes siis nii taas sellise bürokraatliku ja lisaks kogu kolimisega seotud jama vabatahtlikult kaela võtab, olles ise just pildid seina pannud? Kogu meie kodu karjub, et me plaanime siia jääda pikemaks.

Õhtul aga ütles Lemmik, et tema tahaks sinna kolida. Tegu oleks ju siiski maailma lihtsaima kolimisega, kus ei pea isegi õue minema ja saaks palju asju lihtsalt pakkimata kätel kohale kanda. Korter ju oli üldjoontes ilus ja rajoon on suurepärane. Temale meeldib see hämar tuba ka ja mina saaksin nii palju päikest, kui vähegi kulub, isegi talvisel hooajal. Rõdust on mul üsna suva. Peaasi, et on valge ja soe. Erinevalt sellest kodust, kus üles kasvasin ja mõlemast tihti puudust tundma pidin. Elu mustrid ja mõjud...

Otsustasime teha korterile pakkumise. Siin ju käivad asjad niipidi, et on alghind ja seejärel enampakkumine. Pea mitte kunagi ei saa osta kinnisvara väljakuulutatud hinnast odavamalt. Vahel tõuseb hind aga näiteks terve kolmandiku võrra. Hetkel aga on siin kinnisvarahinnad juba suvest saati alanenud, mis tähendab, et tundus olevat üsna hea aeg suurema kodu ostmiseks. Seda küll praeguse kodu müügilt tõenäoliselt raha kaotamisega. See on nii minu saatus ju, et satun ostma midagi hinna tipul ja müüma põhjas. Aga noh jah...

Tegime selle pakkumise ja jäime ootama konkurentsi. Aga konkurentsi ei tulnud. Ei sel päeval ega ka järgmistel. Mina olin samal ajal tööreisil ja täiesti valmis võimaluseks, et koju jõudes pean võib-olla kimama kusagile lepingule alla kirjutama, sest kodusid ostetakse siin tihti päevadega, ilma pikema järelemõtlemisajata.

Korteriomanik aga siiski ei tahtnud seda meile alghinnaga müüa ning otsustati teha veel üks avalik külastamisring. Me siin siis närisime küüsi ja spekuleerisime, et huvitav, mis ilm tuleb ja mis ilmaga kõige vähem huvilisi kohale ilmuks. Õnneks sellel külastusajal olime ise ämma sünnipäeval - see aitas mõtteid veidi eemale saada. Samas olime käinud veel korra seda korterit vaatamas-mõõtmas ning igaks juhuks kohtunud ka erinevate maakleritega juhuks, kui peaksimegi uue kodu ostma ja kiiresti enda oma müüki panema. Kõik maaklerid said läbida kassitesti. Nende õnneks on Nokial jooksuaeg ja talle meeldivad praegu kõik külalised :D

Me olime mentaalselt juba nii kinni selle uue korteri küljes. Kahju oleks olnud kolida, aga juba planeerisime, kuidas kõik uues kohas saab olema. Terve nädala istusime kui süte peal. Kellelegi lähedastest ei tahtnud rääkida ka, sest tõenäosus, et ostuks läheb, oli üsna väike ja teisi kortereid me vaatamas käima hakata ei kavatsenud. Oli kas see või mitte midagi plaan.

Uus nädal algas uute hinnapakkumistega. Keegi segane otsustas kohe soojendusringina teha 11000 euro jagu suurema pakkumise. Me ei kavatsenud samas tempus kaasa mängida. Ootasime natuke ja tegime ise uue, meile mõistlikuna tunduva pakkumise. Seejärel oli tükk aega vaikust. Varsti aga liitus oksjoniga keegi kolmas. Minu hirm, et me ei võida seda võistlust, kasvas. Hind kasvas ka, sest me kõik kolm tegime veel pakkumisi. Ühel hetkel andis see suurte sammudega edeneja alla ja meie lootus taastus veidi. Samas oli meil ikka veel üks konkurent alles ja hind lähenes jõudsasti meie varem kokku lepitud ülemisele piirile.

Lõpuks, kui meie maksimumist oli puudu vaid 3000 eurot, saime kõne, et oleme pakkumise võitjad ja omanik on otsustanud meile müüa. Et kui me veel tahame seda korterit, siis peame tunni aja pärast olema maakleri kontoris paberitele alla kirjutamas.

Mul oli ikka paras šokk. Esialgne võidurõõm, seejärel "kas me tegelikult ka just ostsime eksprompt uue kodu" tunne, siis hirm, et mis siis, kui meie oma kodu müümine ei edene nii hästi, kui me tahaksime... Tõeline tunnete virr-varr.

Kugistasime kiiruga alla mingi külmutatud hiina toidu ja seejärel kirjutasime alla hirmuäratavale hunnikule juriidilistele paberitele - rootsi keeles. Ma ei saanud paljust arugi ja ometi teadsin, et minu allkiri kohustab mind välja ostma kõige kallima asja, mida ma kunagi ostnud olen. Otsustasime pea tuulutamiseks koju jalutada ja pea oli vist kõigil osapooltel üsna umbes, sest me kõik jalutasime sealt kontorist ära ilma oma ID-kaartideta ja maakleril ei tulnud ka meelde neid tagastada. Minu jaoks lihtsustas see aga järgnenud müügimaakleri valikut. Nimelt arvan, et udupeandus ei tule eriti kasuks, kui jutt käib Eesti mõistes kuue, Rootsi mõistes seitsmekohalistest rahanumbritest. Igatahes, 13. veebruarist on meil uus kodu. Või vähemalt leping.

Kohe samal õhtul pidime hakkama asju pakkima. Võiks ju arvata, et kui uue kodu saame kätte alles aprillis-mais, siis aega on selle praeguse kalliks saanud kodu müügiga, aga vastupidi. Ka ostjatel on üldiselt vaja ettevalmistusaega ja müügiettevalmistus võtab samuti aega.

Esimese asjana pärast maakleri väljavalimist tuleb kodu kauniks lavastada ja suur asja asjadest kuhugi peitu panna, lisaks nipet-näpet välja vahetada või juurde osta. Olemegi veetnud terve nädala, kaasa arvatud Valentinipäeva pakkides ja koristades, asju paigutades ja ümber paigutades ning täna ka shopates, sest maakler saatis meid poodi trendika voodipesu ja peenema kätepesuvahendi potsiku jahile. Lisaks pidime ostma juurde igasuguseid lilli, et kodu elavamaks muuta.

Tänaseks õhtuks on kelder saanud kaste täis ja toad üsna kliiniliseks. Laudadel on uued tulbid ja orhidee ning rõdule leidsime isegi nartsissid. Küürisin nullkraadidega kogu rõdu üle ja Lemmik pesi aknad ära - esimest korda selle siin elatud ligi kahe aasta jooksul. Päris sur kontrast on, pean ütlema. Ja juba esmaspäeval tuleb fotograaf. Kui keegi otsib Stockholmi lähedal mõnusat kahetoalist hea asukohaga, kus on turvaline ja kõik käe-jala juures, siis arvatavasti juba kolmapäevast on meie pakkumine avalik. Meie aga kolime kaks korrust kõrgemale, nii et toredad naabrid on ka :)

Aga kui nüüd tulla tagasi selle päev enne piltide seina panemise juurde, siis need ei saanud kahjuks seinas olla kahte nädalatki ja me ei ole päris kindlad, kas me nüüd üldse seinu juurde saame või ainult põrandapinda. Mina naeran aga, et meie kodu on nagu Tallinna linn, et kui valmis hakkab saama, tuleb taas kolida.

Räägime siis tööjuttu ka natuke

Enne, kui ma saan rääkida lähemalt oma uuest töökohast, pean ma vajalikuks minna tagasi möödunud suve juurde.

Pärast Eestist puhkuselt naasmist ootasid mind ees kolmes firmas intervjuud ja minu meelest läksid kõik ka hästi. Kahes kohas aga läks kellelgi teisel selgelt veel paremini. Kolmandas taheti mind veel uurida-puurida ja mu endiste ülemustega rääkida. Kuni siis lõpuks ikka selgus, et sain mitteauhinnalise teise koha. Vot see tegi haiget! Ma olen kogunud juba nii mitmeid mitteauhinnalisi teisi kohti ja sellisel hetkel on raske mõelda niipidi, et aga vaadake, kui kaugele ma jõudsin.

Igatahes, elu läks edasi ja aeg ka, ootamatult. Igas kuus oli ümbes üks uus intervjuu ja jõulud hakkasid kätte jõudma. Mulle tundus juba, et tulebki aeg, mil palka enam arvele ei laeku ja hakkan töötukassale palju vähema nimel igasuguseid aruandeid kirjutama, rääkimata oma kulude tõsiselt kokkutõmbamisest. Siis aga võttis minuga uuesti ühendust see teise koha" firma. Et nad tahaksid arutada koostööd mingite projektide osas, kui ikka veel huvitatud olen.

Nad olid juba mulle ära öeldes maininud, et kui neil õnnestub oma meeskonda veel kasvatada, siis nad tahaksid minuga taas ühendust võtta. Arvasin, et äkki nüüd selles asi ongi, kuigi kui tihti ikka juhtub, et sellistest pool-lubadustest asja saab elus!? Niisiis otsustasin asja edasi uurida. Nemad aga otsustasid taas natuke aega vaikida, aga nendega olin ennegi näinud, et pausid suhtluses ei tähenda tingimata halba. Lõpuks tahtsid nad minuga natuke rääkida ja ma arvasin, et parem on kohale minna, kuna nende kontor asub nagunii 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu kodust.

Kohapeal selgus, et asjad on isegi paremad, kui ma lootsin. Mina olin arvanud, et ehk on tegu mingi osalise ajaga paarikuise ettevõtmisega. Tuli aga välja, et neil ei saanud asja esimese koha saanuga ning nüüd on nad otsustanud selle rolli ümber mängida projektipõhiseks. Täisajaga, aga jutu käigus sai võib-olla aastast kaheksa ja siis kuus kuud. Kuna ma tahtsin veidi rohkem infot, siis lubati, et saan rääkida veel ühe oma ala eksperdiga. Minule ootamatult sai sellest selgituslikust plaanist hoopis täiemõõduline enesetõestamise intekas. Ma olin närvis ja arvasin, et keerasin selle pekki, sest mult küsiti taas igasuguseid tobedusi a la soovitajatega rääkimise kohta, mida tegelikult juba tehtud oli. See inimene aga ei teadnud minust ei ööd ega mütsi.

Igatahes nii nädalakese enne jõule sain ootamatult emaili, et nad teevad mulle tööpakkumise. Samal ajal oli mind aga ka ühte teise kohta intervjuule kutsutud ning olin suure vaevaga organiseerinud endale veel erinevaid networkimise võimalusi. Siis aga saabus leping ja soov, et saadaksin tagasi oma allkirjaga scannitud koopia. See tundus mulle nii kummaline. Tööleping ja isegi mitte originaal. No ma ei tea... Samas see pidi siin aktsepteeritav variant olema.

Suurem probleem oli aga lepingusse kirjutatud palganumbriga. Palgast olime rääkinud suvel vaid korra ja siis reageeriti minu soovile üsna positiivselt. Mulle jäi mulje, et see sobis meile mõlemale. Niisiis nüüd oli mul leping, aga hinges torm. Et mis mõttes pärast kuut!!! intervjuud ja rasket kodutööd ja mu endise ülemusega rääkimist, pakuvad nad mulle tööd esialgu vaid kuueks kuuks pikendamisvõimalusega ja ühtlasi umbes kuuendiku võrra räägitust väiksema palgaga!? Üldises plaanis ei olnud tegemist päris orjapakkumisega ja tööd oli mul ju vaja, aga see tundus igati ebaõiglane. Ma ei ole nende lohutusauhind ja ma ei kooguta tänulikult päris iga võimaluse peale. Ma tunnen, et ma olen paremat väärt.

Võtsin julguse kokku ja kirjutasin neile viisakalt aga ausalt, mida ma neist ja sellest pakkumisest arvan. Argumentideks olid minu turvatunne seoses lühiajalise lepinguga ja seenior selle ameti nimetuses. Kartsin küll, et võib-olla otsustavad nad hoopis kellegi teisega jätkata, sest nad olid mulle maininud plaani uuesti kuulutus avaldada. Arvasin, et parimal juhul saan uue pakkumise, mis on meie soovide kompromiss ja see oleks olnud ikkagi juba parem. Läks aga paremini.

Sain kiiresti vastuse, et nad saavad minu argumentidest aru ning saan oma soovitud palga. Samas aga et nad ei olnud mulle kunagi ametlikku pakkumist teise numbriga teinud. Noh, aga ega nad selle numbriga ka ei teinud ju varem!? Lisati veel, et pärast kuut kuud peame ehk jätkama läbirääkimisi, aga hetkel sobib. Oli reede õhtu ja mina reaalselt hüppasin rõõmust, et saan jõuludele vastu minna teadmisega, et uuel aastal ootab taas uus algus.

Väga suurelt me veel ei tähistanud, sest tahtsin enne lepingule alla kirjutada ja kes teab mis muidu juhtuda võib. Seega ootasin esmaspäeva ja enne ei rääkinud isegi emale. Temale teatasin kohe kui, originaalleping kotis, nende kontorist lahkusin. Ja seejärel tähistasime juba vahuveiniga. Tundusid tulevat rõõmsad jõulud, oluliselt vähema stressi ja rõõmsate uudiste jagamisega selle asemel, et kõigile selgitada, kuidas ma ikka veel töötu olen.

Samas oli ikkagi närvikõdi täis nädal, sest ootas ju veel üks intervjuu ja mulle väga meeldis sealne ülemus. Mulle organiseeriti kohe ka kohtumine tiimiga ja neile anti käsk mulle ära rääkida ka kõik halvad asjad seal töötamise juures, et mu ootused kohe algusest peale võimalikult hästi reaalsusele vastaks. Ja see ala, millega nad töötavad, tundus nii huvitav. Samas oli mul leping taskus ja ütlesin neile ka, et mul on laual teine pakkumine.

Nemad aga vastasid rohkem oma internetist avastatud halvale tööandja mainele, ehk siis nad ei vastanudki. Vähemalt mitte enne, kui ma juba Rootsis tagasi olin ja ise küsisin, et mis värk on ja kuhu see hästi konkreetse mulje jätnud tädi jäi. Ta vastas ruttu, et jäi haigeks ja kogu "kiire" lükkus edasi. Et nad pole veel midagi otsustanud ja ta plaanib kindlasti teada anda. Seda pole siiani juhtunud ja ma enam ei oota. Ise teavad.

Vahepeal kutsuti mind veel paari kohta intervjuudele, sest Muprhy seadus ju. Kõik asjad tulevad korraga või üldse mitte. Minul sai täna aga esimene kuu uues kohas täis.

On olnud väga intensiivne periood - hästi palju õppida - kuid samas kohati ka igavlen, sest ühtegi õpetajat pole käepärast. Juba viiendal tööpäeval lennutati mind päevaks treenerite koolitusele Viini ja järgmisel nädalal saan lõpuks põhjalikuma personaalse väljaõppe Barcelonas. Ma nii väga loodan, et sellest on kasu ja juba ootan seda reisi. We will see...

Töö ise on eelnevast üsna teistsugune ja tehnilisem. Küll aga huvitav ja kui ma selle projekti edukalt lõpule viidud saan, õpin kindlasti palju uusi asju, saan treenerikogemust juurde ja teistsuguseid elemente CV-sse. Ma hetkel arvan, et tahaksin sinna umbes aastaks jääda. Sellisel juhul jõuan vast projektiga ühele poole saada. Juba praegu on selge, et kuuest kuust ei piisa, aga kui nad siiski otsustavad mu lepingut mitte pikendada, siis eks nad ise teavad. Ma ka ei tunne end praegu süüdi, kui ikka värbajatega suhtlen ja kohe, kui taas energiat tekib, hakkan ka aktiivsemalt edasi otsima.

Mida ma siis ikkagi teen? Juhin ühte digitaalse transformatsiooni projekti väga spetsiifilises ravimifirmas, nende Põhjamaade ja Baltikumi peakontoris. Te ei tea, kui kummaline on taas pidevalt kuulda, et Eestist räägitakse.

Ja nii tore on transpordivahendistest mitte sõltuda ning end vajalikuna tunda. Kümne minutiga olen kodus või tööl ja võin kas või lõunaajal koju tulla. Vaid kassid on segaduses neist muutustest.