Läbi keskkooli olin ma ikka nelja-viieline, mõni üksik kolm ja kaks ka vahel, aga kooli sai isegi medaliga lõpetatud. Nüüd ma ei jõua pooltesse loengutessegi ja järjest olen saanud kaks D-d, mis ongi kooli mõistes 3+ vms... Veidi masendav, aga õnneks need hinded ei loe, sest antud ainetes läheb kirja nagunii vaid arvestatud või mitte arvestatud.
Teine asi on veel. Ma olen armukade hetkel üsna põhjuseta Katsi peale, sest ma pole kunagi ennast mingi megailusaks tüdrukuks pidanud, kuigi midagi väga viga ka vist ei ole, aga üsna raske on olla parim sõbranna inimesele, kellesse kõik tema "sõbrad" varem või hiljem ära armuvad, tahab ta seda või ei. Eriti karmid on need perioodid, kui ise üksi olen. Ja siis tundub elu nii ebaõiglane, aga ma lohutan end sellega, et kunagi tuleb ka minu prints valgel hobusel:P
Tglt ma ei mäletagi enam, mis mind täna sellest mõtlema või kirjutada tahtma pani. Oli üks roheline hetk.
Teine asi, millest ma mõtlen täna, on kevadsemester. Ma avastan järjest oma tunniplaani plusse. Nüüd on lootust tööle minna kasvõi põhikohaga ja jätkata paari muud tegevust, mis Tartusse kolimise tõttu pooleli jäid. Väga tahaks laste ja noortega edasi tegeleda, aga ju ma saan ka:D Aga first things first. Katsuks kõigepealt selle semestri edukalt ära lõpetada ja kõik oodatavad ainepunktid kätte saada. On ikka vaeva ka nähtud nende nimel.
Homme on sotsi eksam, milleks olen õppinud kuskil 2,5 tundi ja aega jäi ülegi:D Nüüd võiks ju veel midagi õppida, aga mitte ei viitsi. Võitlen endaga veel.
Homseni,
M
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar