Tean-tean, pidin juba reedel oma uuest tööst muljetama, aga ma ei tea, kuidas teiega on. MInul igatahes ei jätkunud peale kümnetunniseid tööpäevi energiat veel siia ka milegi kirjutamiseks. panustasid viimased energiaraasukesed hoopis igavast õpikust sõnade kokku veeremiseks ainsa eesmärgiga lehthaaval edasi jõuda. Meelde ei jäänud midagi nagunii ja aru ei saanud ammugi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada.
Tahtsin kirjutada uuest tööst muidugi. Ja teistest muljetest ka. Esiteks, esimesed 28 tundi tööd olid täitsa toredad. Muidugi oli raske, sest pidin ära õppima ligi 90 lapse näod ja nimed, lisaks veel vanemate näod, et õige lapse ja vanema pärast kokku viia suudaksin. Samuti ei jõudnud laupäeval ei sööma, jooma ega ka isegi mitte WC-sse, aga ikka ma ei taha kurta. Töö on ju tore ja lapsed on armsad. Nalja saab ka palju.
Ainult osa vanematest suudab tuju ära nullida. Mõned kohe tulevad ja kukuvad vinguma ning kõik asjad on muidugi lapsehoidja süü. Nt reegel, et lapse saab tagasi peale arve tasumist või et kassas pole hetkel ühtegi müüjat, kellele maksta. Sada muud asja ka. Nt see, et ruumi ei mahu pallimeri ära. Ja siis peetakse vajalikuks ähvardada, et sellise seisu korral rohkem tagasi ei tulda. Täitsa lõpp nagu. Ärgu tulgu siis, kui ei meeldinud, aga miks sellega mind kui palgatöötajat, kelle võimuses nagunii midagi sellist muuta pole, ähvardada? Vahel tekkis ikka väga suur tahtmine vastu sitasti öelda, aga klient on kuningas ju. Isegi, kui ta käitub kui tõeline mats. Kuidas teisiti saab öelda inimese kohta, kes keerab selja ja lahkub nägemist ütlemata? Ise tead, et pole midagi valesti teinud, aga paha tunne jääb ikka päris kauaks sisse. Urr!
Okey. Häid asju ka. Tundub, et ülemused respekteerivad väga minu arvamusi ja jagavad minuga ka vastutust osaliselt. Mina saan ka otsuseid langetada. Mul lausa palutakse seda teha. Ja minu arvamus loeb. Samuti, ma tunnen, et minust on kasu ja ma suudan lastes häid tundeid esile kutsuda. Ma tean, et see pole minust päris õiglane, aga mul on hea meel, kui laps nuttes lahkub. See ju tähendab, et talle meeldis minu juures mängida nii väga, et ta ei taha ära minna.
Täna olin lõpuks tubli. Käisin koos Siljaga verd andmas. Uhke tunne oli. Olin juba Siljast üks kord rohkem käinud. Ja tõestasin endale, et energiajoogist ei ole vererõhu tõstmisel kahju. Ikka pidin seda pesupulbri taolist valget stuffi sööma. Ja siis mängisime veel minu veeniga kulli. Kaks tädi surusid viimaks nõela plastikosani kätte, sest veen liikus muudkui eest ära, kui nõel seda puudutas, ja verd ei tulnud tilkagi. Siis sain teada, et mehed annavad verd võidu. See külas küll jaburalt, aga ega ma saanud siis kehvem olla. Küsisin ka, kaua mul aega läks. Kaotasin ligi kahe minutiga:(
Lõpuks vaidlesin veel registratuuritädidega, sest ma ei tahtnud nänni. Tundus kuidagi õilsam teha seda vaid hea eesmärgi nimel, aga lõpuks sunniti mind ikkagi kahe shokolaadiga lahkuma.
Ja Sandra tuli täna Tartusse tagasi. Koos sai muidugi suur hulk raha kaubanduskeskusele annetatud. Ma ei julge veel kontoseisu vaadata. Huvitav, kes sel nädalal tõesti jään nälga? Ega palka ka enne järgmise kuu kümnendat saa. Huh!
Ma tean, et selle teksi ilukirjanduslik väärtus on hetkel olematu, aga mul on sügavalt savi. Asja mõte on ju vaid mulle endale mälestus minu sellest eluperioodist tekitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar