Hullumeelne nädal on olnud siiamaani. Ikka up and down, up and down on a merry-go-around. Ja see algas juba esmaspäeva hommikul, kui mul oli plaanis üheksa kolmekümnese bussiga Tartusse tulla. Mitte, et see oluline oleks. Aga... astusin mina siis trammi peale, et bussijaama sõita, kui mind ründas tugev kusehais. Teate küll. Selline, mida asotsiaalid levitama kipuvad. Hais tuli ühelt ratastoolis istuvalt tädilt, kes samuti trammiga liikles ja võib-olla on inetu minust isegi mõelda, et ta lõhnas pahasti, sest arvata võib, et hügieeninõuete täitmine on tema jaoks raskendatud.
Igatahes, varsti ta hüüdis mind vene keeles. Ta tahtis, et ma aitaksin teda siis, kui tema peatus tuleb ja noh... kuidas öelda ei eks. Nõustusin, muidugi. Ise veel mõtlesin, et kuidasmoodi ma küll sellega hakkama saan, nii et tema, mina kui naise niigi suuresti imporviseeritud ratastool ühes tükis välja jõuaksime. Läksin siis talle lähemale ja avastasin, et tal on veel kummastki jalast pool puudu. Ja tädi ütles, et ma hoiaksin tooli paigal ning kujutage ette - ta ronis sealt ise välja ja jäi seisma oma jalaköntidele. Ma ei kujuta ettegi, kui valus see võis olla. Mõelge ise, kui teie jalaluud ei ühineks jalalabaga vaid avaldaksid otse survet lihale, mis könti ümbritseb. Samal ajal aga suruks liha teiselt poolt trammipõrand. See on sõna otseses mõttes ju litsumine.
Ega tädigi nii kaua vastu ei pidanud. Võttis aga oma nahkkinda ja toetas selles paikneva käe, rusikas, maha. Jagas raskust ümber. Siis tuli mulle üks teine nii vene kui eesti keelt rääkiv neiu appi ja kohe tuligi naise peatus ja ta läks trammist oma jalul välja. Minu meelest täiesti uskumatu. Ma vaatasin sellise respektiga järele talle. Siiani tekib hämmeldus sellele mõeldes. WOW! Suurte tähtedega WOW!
Naine ronis aega-mööda välja ja ma vaid lootsin, et trammijuht ei pane vahepeal tähelepanematusest uksi kinni, et naine ise jääks ukse vahele või siis jõuaks maha, aga tool jääks trammile. Siiski ei läinud nii halvasti. Tuli veel välja, et see tool on kohutavalt raske. Me tirisime tolle vene neiuga kahekesi seda suurte raskustega välja. Muidugi, suured tänud kõigile trammi peal olnud meestele, kes aitasi naist ja tooli välja tõsta! Tegelt ka vä? Arvasite, et tõesti tulid mingid noormehed appi. Tulge tagasi maa peale! Eestis küll selline eetikakoodeks ei kehti. Lõpuks said välja nii naine kui tool, aga meil polnud isegi aega teda tagasi tooli aidata, sest tramm hakaks uksi sulgema. Oli ju niigi "planeeritust pikem" peatus olnud. Aga ikkagi. Kas siis sellise puudega inimestele ei paku riik transpordi osas abi? See ei ole ju normaalne, et nad peavad ÜKSI ühistranspordiga liiklema. Oleks siis hooldajagi kaasas. Kurb. Tõeliselt kurb. Ma vaid loodan, et mina kunagi samasse olukorda ei satu, sest mina vist küll nii hästi endaga hakkama ei saaks.
Edasi juhtus midagi, mis selle jutu otsa tundub eriti silmakirjalik, aga... ma jäin bussist maha ning pidin uut ootama ligi 50 minutit. Nimelt, ma jõudsin kohale nii vara, et isegi kella üheksane buss oli veel ees. Läksin siis mina bussi peale ja bussijuht ütles mulle, et sry. Kaardiga selles bussis maksta ei saa. Nagu mis mõttes? See oli kõige uuemat sorti sebe. See hiigelpikk volask. Kui kuskil, siis just seal eeldaks kaardimaksevõimalust ja ma tean, et kuskil bussis olen ma saanud kaardiga maksta. Kas keegi oskaks mulel konkreetselt öelda, millistes bussides saab? Pakkusin siis, et lähen võtan ruttu raha, aga vastati, et ollakse juba niigi kaua oodanud ja jäeti mind julmalt maha. Fine! Mitte nagu ma poleks pidanud kella kaheteistkümneks ühte väga olulisse seminari jõudma. Mkmm...
Ja siis selgus, et kõik järgnevad bussid sõidavad Tunne Eestit liinidel, mida muidugi netis kirjas ei olnud. Ma ekstra kontrollisin. Kui olin sunnitud kella kümneks pileti ostma ja pikalt ootama, küll korra kihvatas, et kui see naine poleks sattunud minu trammi peale, siis ma oleksin äkki jõudnud, aga ma ei oleks ikkagi teda abita jätnud ja suure tõenäosusega oleksin nagunii bussist mmaha jäänud, sest see oli niigi juba viis minutit liiga kaua oodanud.
Aga nüüd toredad asjad. Jäin küll sinna seminari hiljaks, aga tuli välja, et seal on tore õps ja mul õnnestus ka edukalt integreeruda grupitöösse ja vajalikud punktid kätte saada.
Ja siis teisipäeval saime üle pika aja Sandraga kokku, mis on alati tore. Sest... no kellele ei meeldiks parima sõbrannaga catch up'ida? Aga me olime natuke muremeelsed ka, sest me oleme juba ligi kuu aega otsinud inimesi, kes meid Hispaanias majutaksid ja täiesti edutult. Vaid paar inimest on vastanud ja siis ka kas ebalevalt või eitavalt. Sel õhtul me kaalusimegi juba tasulise ööbimise võimalusi, kugi karta on, et see pole see, see on kallis ja nii hilja uurides pea võimatu.
Siis aga tuli kolmapäev ja me saime kaks... KAKS... positiivset vastust. Ma siiani hüppan ja kargan sellepärast ja Sandra vist ka. See ju tähendab, et meie reisist saab asja. Jee! Tegelikult on ju veel Marti ka, kes oli vägagi nõus, aga kartis, et kuna ta peab ise poole meie reisi aja pealt kauaks reisima minema, siis tal pole võimalik meid aidata, aga äkki siiski teeme midagi koos. Ta tundub lahe vähemalt. Ja kena ka. Hispaania veri ju ikkagi;) Ja tänu neile toredatele abivalmis inimestele, kellele ma hetkel kaela hüpata tahaksin, sain ma ka mitu tundi hispaania keelt meelde tuletada. Ma olen siiski palju rohkem roostes, kui arvasin ja Sandra ei julgenud ise nendega üldse hispaania keeles suhelda, aga inglise keeles on nad väga nõrgad.
Ahjaa... üks superuudis veel. Paistab, et mu praktikasoov võib täide minna. Järgmisel nädalal on nö tööintervjuu. Mulle nii meeldiks, kui ma ikka saaksin sinna. See oleks nagu superluks. Aga ma hetkel veel ei taha täpsemalt kirjutada. Äkki sõnun veel ära või midagi? Aga nüüd ma lähen küll tuttu. Kui ma tavaliselt ütlen, et mul ei ole üldse aega, isegi blogimiseks, mida mulle meeldib teha, siis sel nädalal on veel eriti ekstreemvariant hullust nädalast. Seega - tsau!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar