Esiteks, avastasin, et ON võimalik minevikku kustutada. Või vähemalt peita keskmise silma eest. Kes on varem ka mu blogisse sattunud, märkas võib-olla, et üsna hiljuti tuli siitpoolt cry for help samal teemal ja kuigi sinna tuli ka üks sõbralik vastus - aitäh - sain sellest lõpuks siiski ise Google'i abiga hakkama. Polnudki muud vaja, kui netiavarustes surfata ja leida õige koht, kuhu ja kellele laevata mure üle. Nüüd igatahes püüan olla targem ja hoida ise oma era- ja tööelu edaspidi lahus.
Vahepeal on veel päris mitu asja juhtunud. Sai välja valitud seminaritöö teema ja see ka ära kaitstud, kuigi ühtegi juhendaja vastust minu kahele kirjale postkasti ei jõudnudki. Tema väidab, et vastas. Minu postkast, et mitte. Aga see selleks. Meile mõlemale meeldib mu uus teema. Nimelt hakkan uurima varateismeliste meediapädevust. See tegelikult ei ole nii keeruline asi, kui pealkirja järgi tunduda võib.
Katsu sünnipäevast nii palju, et üsna tore oli, kuigi minu jaoks oli seal juba teist aastat hunniku tuttavate asemel hunnik võõraid ja ma ei saanud ju ka seista pidevalt sünnipeävalapse jurues ja tal tite kombel jala küljes rippuda, sest ainult tema oli seal kõige usaldusväärsem. Seetõttu leidsin end ka from time to time kusagilt üksinda. Hiljem muidugi sain teistega rohkem tuttavaks ja sai ka nalja. Ainus, mis ei olnud üldse naljakas, olid hiljem nähtud sünnipäeva pildid. Kuigi purjus peaga tundusin endale päris ilus, ei olnud kainena reaktsioon sama. Ma vist olen nüüd oma elu kõige hullemas punktis ja tõesti-tõesti loodan, et see jääbki kõige hullemaks. Ma veidi juba näen vaeva selle nimel, aga eks näis, kas õnnestub. Ma pole kunagi mingi dieedi ja juurikate inimene olnud ju. Võtke mult magus ära ja järgi jääb närvihaige, mida niigi viimasel ajal varasemast enam olen. Ja see on veider, sest vaba aega on jälle varasemast rohkem. Mulle tundub, et tasakaalu saavutamiseks tuleb võimalikut kiiresti siiski leida omale päris oma kodu.
Üldiselt aga - ma ei tea, kui tark mõte seda nii avalikult öelda on - paistab elu jälle ülesmäge liikuvat. Töö teema on olemas, vanad tööandjad otsisid mind ise üles ja ka osad uued tõenäolised on lõpuks ometi ühendust võtnud. Hoidke mulle nüüd palun pöialt ja varbaid. Ma nii tahaks juba midagi teha. Imelik on mitte teha.
Vahepeal on veel päris mitu asja juhtunud. Sai välja valitud seminaritöö teema ja see ka ära kaitstud, kuigi ühtegi juhendaja vastust minu kahele kirjale postkasti ei jõudnudki. Tema väidab, et vastas. Minu postkast, et mitte. Aga see selleks. Meile mõlemale meeldib mu uus teema. Nimelt hakkan uurima varateismeliste meediapädevust. See tegelikult ei ole nii keeruline asi, kui pealkirja järgi tunduda võib.
Katsu sünnipäevast nii palju, et üsna tore oli, kuigi minu jaoks oli seal juba teist aastat hunniku tuttavate asemel hunnik võõraid ja ma ei saanud ju ka seista pidevalt sünnipeävalapse jurues ja tal tite kombel jala küljes rippuda, sest ainult tema oli seal kõige usaldusväärsem. Seetõttu leidsin end ka from time to time kusagilt üksinda. Hiljem muidugi sain teistega rohkem tuttavaks ja sai ka nalja. Ainus, mis ei olnud üldse naljakas, olid hiljem nähtud sünnipäeva pildid. Kuigi purjus peaga tundusin endale päris ilus, ei olnud kainena reaktsioon sama. Ma vist olen nüüd oma elu kõige hullemas punktis ja tõesti-tõesti loodan, et see jääbki kõige hullemaks. Ma veidi juba näen vaeva selle nimel, aga eks näis, kas õnnestub. Ma pole kunagi mingi dieedi ja juurikate inimene olnud ju. Võtke mult magus ära ja järgi jääb närvihaige, mida niigi viimasel ajal varasemast enam olen. Ja see on veider, sest vaba aega on jälle varasemast rohkem. Mulle tundub, et tasakaalu saavutamiseks tuleb võimalikut kiiresti siiski leida omale päris oma kodu.
Üldiselt aga - ma ei tea, kui tark mõte seda nii avalikult öelda on - paistab elu jälle ülesmäge liikuvat. Töö teema on olemas, vanad tööandjad otsisid mind ise üles ja ka osad uued tõenäolised on lõpuks ometi ühendust võtnud. Hoidke mulle nüüd palun pöialt ja varbaid. Ma nii tahaks juba midagi teha. Imelik on mitte teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar