Ma pole nii kaua kirjutanud siia, et tahaksin kirjutada vähemalt kümme postitust ja ise kogu aeg kardan, et unustan mõne tegelikult ju olulise teema ära. Selle postituse eesmärk ongi mulle neid teemasid meelde tuletada.
Ma tahan juba tükk aega kirjutada brändidest ning enda ja teiste suhetest nendega. Nimelt tutvustin hiljuti ühe ropu suuga, aga muidu päris toreda tibiga, kel käib korraga seljas vähemalt neli bränditoodet. Soovitatavalt erinevat. Ja meil on üks sõbranna, kes on alati õnnelik, kui tal õnnestub kusagilt hea diil leida ja nii brändikaupa soetada ning kes siis sellest rõõmuga räägib, aga kiiks on selles, et ta räägib sama siira rõõmuga ka oma kaltsukaavastustest. Ja siis olen mina, kes ma üldjuhul väldin enda märke täis riputamist. Mulle meeldib see Klassi filmi mõte, et need inimesed, kes kuulsuste järgi ostavad brändikaupa, on rumalad, sest kuulsused erinevalt meist saavad raha brändide kandmise eest. Meie - lihtiimesed - aga maksame selle eest. Aga hiljuti ma ei pidanud vastu ja hankisin hetkeemotsiooni ajel hea tehingu pähe ka endale brändipapud ja see otsus tuli kiiresti tagasi, et hammustada mind tagumikust. Aga kunagi räägin pikemalt kõigest sellest.
Siis mõtlesin veel rääkida alkoholiga eksperimenteerimisest ja sellest, miks viimasel ajal tihti Maci sattunud olen. Neetud koer kaasa arvatud. Ja sellega seoses, kuidas tuvidele Aivariga eutanaasiat teha aitasime.
Võiks ka rääkida sellest, kuidas mina, kes ma meeletult kardan õudukaid, plaanin täna koos Aivariga ühte 3D-s vaatama minna. Mis on päris hea valik ka selles mõttes, et on jälle kolmteist ja reede.
Võiks rääkida ka sellest, kuidas elas kord üks tüdruk nimega Poiss ja miks ma nüüd verikäkk olen jne, sest lastega saab ikka nalja.
Siis võiks rääkida kõigist tarksutest, mida Kroonika pakub. Kas te teadsite, et Makra ei olegi sõna? Või kuidas mõõdetakse seda, et ekspartnerid on suutnud sõbraks jääda? Või et üks mu kauaaegne edev tuttav on adopteerida antud?
Veel tahan rääkida oma hullumeelsest esmaspäevaõhtust, kui mind pandi autosse lapseluku taha ja tiriti korraks Tartusse A le Coq'i tehast vaatama, et siis sama targalt Lääne-Virumaale edasi sõita, sest mõnel mehel ei olnd öösel lihtsalt und ja bensupaak oli liiga täis.
Sellega seoses võiksin rääkida veel uutest sõpradest, kes on muidu väga toredad, aga kellega on fundamentaalsel tasandil midagi väga valesti.
Ja sellest, et on võimalik terve päev Rakveres autoga ringi sõita. Öelge veel, et väikelinn. Tegelikult siiski ajas lõpuks juba oksele samu tänavaid pidi sõitmine.
Ja sellest, kui tore oli näha üle pika aja jälle Emily't ja Sam'i, kes on nii adorable'd lihtsalt, et ma ise ka ei usu. Õnneks näen neid varsti jälle, sest Kati korraldab mu kasuisale sünnipäeva. Mis on minu meelest väga tore igas mõttes.
Sellest võiks ka rääkida, kuidas siiani on juhtunud ikka nii, et kui asi tundub väga lootusetu töö ja raha koha pealt, siis tulevad igasugused vanad ja uued tuttavad appi päästma mind näljasurmast. Alati vaid üks samm enne depressiooni. Huvitav, kas see on mingi Vanajumala isiklik naljakoht!? Huvitav on hoida mind juuksekarva otsas rippumas? Näha, kui kaua ma vastu pean ja millistele raskustele? No mul on endal ka huvitav, aga ammu enam mitte lõbus ega optimistlik olemine.
Aga muidu vist polegi rohkem rääkida. Pole vahepeal juhtunud kuigi palju asju lihtsalt.
Ma tahan juba tükk aega kirjutada brändidest ning enda ja teiste suhetest nendega. Nimelt tutvustin hiljuti ühe ropu suuga, aga muidu päris toreda tibiga, kel käib korraga seljas vähemalt neli bränditoodet. Soovitatavalt erinevat. Ja meil on üks sõbranna, kes on alati õnnelik, kui tal õnnestub kusagilt hea diil leida ja nii brändikaupa soetada ning kes siis sellest rõõmuga räägib, aga kiiks on selles, et ta räägib sama siira rõõmuga ka oma kaltsukaavastustest. Ja siis olen mina, kes ma üldjuhul väldin enda märke täis riputamist. Mulle meeldib see Klassi filmi mõte, et need inimesed, kes kuulsuste järgi ostavad brändikaupa, on rumalad, sest kuulsused erinevalt meist saavad raha brändide kandmise eest. Meie - lihtiimesed - aga maksame selle eest. Aga hiljuti ma ei pidanud vastu ja hankisin hetkeemotsiooni ajel hea tehingu pähe ka endale brändipapud ja see otsus tuli kiiresti tagasi, et hammustada mind tagumikust. Aga kunagi räägin pikemalt kõigest sellest.
Siis mõtlesin veel rääkida alkoholiga eksperimenteerimisest ja sellest, miks viimasel ajal tihti Maci sattunud olen. Neetud koer kaasa arvatud. Ja sellega seoses, kuidas tuvidele Aivariga eutanaasiat teha aitasime.
Võiks ka rääkida sellest, kuidas mina, kes ma meeletult kardan õudukaid, plaanin täna koos Aivariga ühte 3D-s vaatama minna. Mis on päris hea valik ka selles mõttes, et on jälle kolmteist ja reede.
Võiks rääkida ka sellest, kuidas elas kord üks tüdruk nimega Poiss ja miks ma nüüd verikäkk olen jne, sest lastega saab ikka nalja.
Siis võiks rääkida kõigist tarksutest, mida Kroonika pakub. Kas te teadsite, et Makra ei olegi sõna? Või kuidas mõõdetakse seda, et ekspartnerid on suutnud sõbraks jääda? Või et üks mu kauaaegne edev tuttav on adopteerida antud?
Veel tahan rääkida oma hullumeelsest esmaspäevaõhtust, kui mind pandi autosse lapseluku taha ja tiriti korraks Tartusse A le Coq'i tehast vaatama, et siis sama targalt Lääne-Virumaale edasi sõita, sest mõnel mehel ei olnd öösel lihtsalt und ja bensupaak oli liiga täis.
Sellega seoses võiksin rääkida veel uutest sõpradest, kes on muidu väga toredad, aga kellega on fundamentaalsel tasandil midagi väga valesti.
Ja sellest, et on võimalik terve päev Rakveres autoga ringi sõita. Öelge veel, et väikelinn. Tegelikult siiski ajas lõpuks juba oksele samu tänavaid pidi sõitmine.
Ja sellest, kui tore oli näha üle pika aja jälle Emily't ja Sam'i, kes on nii adorable'd lihtsalt, et ma ise ka ei usu. Õnneks näen neid varsti jälle, sest Kati korraldab mu kasuisale sünnipäeva. Mis on minu meelest väga tore igas mõttes.
Sellest võiks ka rääkida, kuidas siiani on juhtunud ikka nii, et kui asi tundub väga lootusetu töö ja raha koha pealt, siis tulevad igasugused vanad ja uued tuttavad appi päästma mind näljasurmast. Alati vaid üks samm enne depressiooni. Huvitav, kas see on mingi Vanajumala isiklik naljakoht!? Huvitav on hoida mind juuksekarva otsas rippumas? Näha, kui kaua ma vastu pean ja millistele raskustele? No mul on endal ka huvitav, aga ammu enam mitte lõbus ega optimistlik olemine.
Aga muidu vist polegi rohkem rääkida. Pole vahepeal juhtunud kuigi palju asju lihtsalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar