Käisime täna sõbrantsiga Tammsaare pargis välja kuulutatud HIVi kiirtesti tegemas. Olin juba päevi vaaginud - minna või mitte minna? Mida see veel maksta võib? Ja üleüldse... nii avalikult siis... Samas teadsin, et väga muretsemiseks põhjust pole, aga hoopis parem tunne on teada kui arvata. Ehk siis negatiivne vastus tasus ära pool tundi ülimalt avalikus kohas telgi ees järjekorras seismist. Soovitan teistelgi kontrollida. Nüüd tahaks muid asju ka igaks juhuks kontrollida.
Aga muidu... olen kaks päeva komadega tähistanud Indiasse minekut ning jätnud sõpradega vaikselt hüvasti. Olen ka kaks päeva purjus meeste üle muiata saanud ja seekord ei olnud imelik ise samas kaine olla.
Reede õhtul üritasime Silmarõõmu ja ühe tema sõbraga Nõmme pubide tiirule minna, aga vastuigasuguseid turundusalaseid tarkusi, olid kõik pubid suvehooajaks uksed juba kell kaksteist kinni pannud. Halloo. Kõik ei taha 24/7 grillida ja suure tõenäosusega ei taheta suvisel hooajal ka erinevalt talvest kodus istuda. Palju ägedam on ju ägedas kohas ja ägedas seltskonnas tantsida või niisama jõmiseda. Öö lõppes siis Sõpruse puiesteel purskkaevu juures lõdisedes uut Maci wrapi süües.
Eile õhtul aga läksime Aivariga koos Marleeni uut kodu vaatama ja seejärel üle saja aasta Amigosse või üleüldse klubisee Tannut kuulama ja sain ka viimaks end tühjaks, ok-ok tühjemaks tantsida. Põrkasime veel Ottiga kokku ja siis ta tutvustas mind mingile sõbrale. Sellest aga sai omaette seebiooper. Mõne aja pärast tuli too tüüp mind tantsima kutsuma ja ütlesin talle, et ta võib meie seltskonnaga liituda, aga mingil hetkel ta ikkagi monopoliseeris mu ära ja olgem ausad - ega ma väga tugevalt ei protesteerinud ka, sest temaga oli hea tantsida. Ta tundis end ka ladinamuusikas kindlalt ja ma sain keerutada ning ma ju tegelikult tehniliselt ei oskagi seda teha. Aga koos tuli meil hästi välja ja hakkasid ka komplimendid sel teemal lendama.
Ta vaatas mulle kogu aeg otsa, kuni mul väga imelik hakkas ja ühel hetkel püüdis mind suudelda. Ta eeldas, et see on loomulik asjade käik, mis järgneb küsimusele, kas sooviksin tantsida. Ei olnud ja tegin selle talle ka üsna selgeks. Tal muidugi kauds isegi tantsuisu selle peale ära, aga tema kaotus ja ma tahtsingi juba koju jõuda. Aivar oli end vahepeal suutnud väga kasti juua ja teist korda nägin teda nii täis ning samas vaidlemas, et ta on ikka täiesti adekvaatne. Samas seekord ta ikka õues vahepeal tõdes, et on võimatu enda liikumist kontrollida. Seda, et ka muu oli off-tune, ta ei märganud. Mina aga sain teda poolteist tundi koju talutada ja pidevalt ehmatada, kui ta meid jälle ümber sikutama hakkas, sõiduteele koperdas või hüpata püüdis või muidu avastas, kui ilus maailm ikka on. Aga eks hommikul andis se ekõik talle tunda ka ja võib-olla... võib-ola ta järgmine kord jätab viimase joogi ostmata, kui seda soovitan. Eks elu näitab. Siiski oli väga fun õhtu.
Ja täna siis ol itestipäev, mis lõppes üle pika aja Seiklustes seekord Eestit mängides. Millegipärast lausa võitsin kaks mängu kolmest. Juhhei!:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar