Kõigepealt ma lihtsalt pean rääkima oma eilse päeva trammimuljetest. Nimelt suutsin kaks korda trammiga sõita ja ka kaks korda kontrollidega kohtuda. Teisel korral aga paiknesid minu läheduses kaks teineteist mitte tundvat üsna peenelt riietatud kolmekümnendates naisterahvast. Pealtvaadates oligi kõik ilus ja tore, kuni märgati kontrollide bussi. Oh sa poiss, milliseks rabistamiseks siis läks. Millises jakikese taskus on küll hädaabi bussipilet ja kas käed käivad piisavalt kiiresti, et see ikka õigeaegselt komposteeritud saaks. Üks tüüp oli ka, kes ei vaevunud looma isegi kontrollile muljet, et ta ongi täieõiguslik sõitja, vaid veel kontrolöri sisenedes tema nina alla piletit komposteerima tuli. Kõige rohkem häiriski kontrolöride ignorantsus sellise tegevuse osas. Miks osa meist regulaarselt sõidu eest tasub ja teine osa ühegi hea põhjuseta mitte? Miks jaksatakse end pealaest jalatallani üles lüüa, aga mitte osta bussipiletit või kuukaarti? See on ju tõeliselt lame.
Täna aga jäin ise märkimisväärselt vaesemaks ja närvid on ka täiesti läbi. Kõigepealt rääkisin ükshaaval töökaaslastele ja pärast pikemalt julguse kogumist ka ülemusele India plaanidest. See osa aga läks üllatavalt edukalt ja paistab ka, et ilma solvumisteta.
Siis aga läksin viisa asju ajama. Kui eilne netipanga protseduur välismakse puhul täielikult läbi kukkus, siis täna kontoris said asjad super lihtsalt, odavalt ja kasutajasõbralikult ära lahendatud. Aga alles siis hakkasidki tõeliselt närvesöövad jamad. Esiteks, mismõttes postkontori töötajad ei tea midagi tähitud kirjade saatmisest naabermaa saatkondadesse? Ei tohiks ju väga haruldane probleem olla. Ja kui Eesti marke seal ei aktepteerita, siis nad võiksid vähemalt end kurssi viia, mida nad aktepteeriks vastusümbriku tasuna. See, kui nad lehvitavad mu nina ees mingi sinise lipikuga, mille väärtust nad isegi eurodesse konverteerida ei oska, ajab ju ainult närvi. Ja homme hommikul lähen vist teisele katsele ebaseaduslikult väikeses koguses sularaha postitama lootuses, et ehk läheb kõik hästi ja saan viisa õigeaegselt kätte. Raha on ju juba makstud ja piletite eest ka ülekanne tehtud. Nagu arvata võis, ei ole enam õigeks päevaks võimalik piletit saada ja ka päev hiljemaks oli jäänud vaid kaks vaba kohta, aga üks neist on vähemalt mulle broneeritud. Nüüd siis veel kuidagimoodi vaktsiinid, tervisekindlustus, kaasa võetavad medikamendid, sobiva kohvri leidmine ja arvukalt proovipakkimisi. Siiani ei tea, mida korteriga teha. Ehk siiski kasuisa otsustab selle enda kätte jätta. See teeks mu elu ikka kohe nii palju lihtsamaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar