Surnuaed, kus võiks vabalt pulmi pidada

Ehk teine päev Milanos, mis algas küll üliuniselt - meie võõrustajagi pakkus, et magagu me lõunani ja ta teeks ka pärastlõunal töölt poppi, et saaksime kõik mingi privaatbasseini juurde päikest võtma minna.

Mulle siiski see plaan päris hästi ei sobinud, sest ma ei tahtnud taaskord Milanost lahkuda täielikult ilma linna ennast nägemata. Naguke üllatas isegi see hosti nägemus, et nii ongi okei. Nagu oleks aega maa ja ilm ja vabalt võiks esimesed päevad ainult lebotada. Küllap võibki nii ka, aga mul oli mõttes vähemalt mõned teatud objektid ära näha oma silmaga. Host arvas, et me ühe päevaga nagunii rohkem kui 2-3 asja näha ei jõua. Me hindasime end osavamaks.

Niisiis vedasime end ikka voodist välja ja leppisime kokku, et kohtume hiljem, kui ta töölt ära saab. Saatsime Ukraina tüdruku ära ning alustasime oma avastusretke Duomoga - see on Milano peakatedraal/kirik? Peas aga ajasin seda segamini Rooma Pantheoniga ning muudkui otsisime auku selle laes. Ehitus ise aga oli... hämmastav on vähe öeldud. Olin vist ainus korralik turist, kes pidas kinni keelust seal mitte pilte teha, aga see-eest nägime ise ja antud emotsioon vist niipea ei tuhmu, kuigi Itaalia on puupüsti täis kauneid usuehitisi. Doumo külastamist julgen küll kõigile soovitada - ükskõik, kui võikesed ajaloo või arhidektuuri sõbrad te siis ka ei oleks. See võtab suu lahti kõigil.

Järgmisena seadsime sammud La Scala maailmakuulsa ooperiteatri poole. Aga teate lolle? Lollid tegid ikka oma poolteist tiiru ümber koha, kus kaardil teatri nimi oli, seda üles leidmata. Kuni selgus, et kõige loogilisemana tunduv maja naaberkvartalis teatri väljakul oligi teater. Ja suurt silti selle küljes ei olnudki. Oli palju väikseid, aga need olime kõik tähelepanuta jätnud. Ja alles pärast märkasime, et ka kaardil on üks väike nooleke, mis viitab rajatise õigele asukohale. Igatahes see ei avaldanud üldse muljet, kuigi kiusatus oli proovida neid reklaamitud odavaid pileteid õhtuks püüda. Seekord siiski ajapuuduses loobusime, aga kunagi tahaks ära proovida ikka.

Kolmas sihtpunkt oli üks kindlus, mida meie hostki kindlalt soovitas. Selle taustalugu ma enam ei mäleta ja minu jaoks ei tundunud ka koht ise kuigi eriline. See oli lihtsalt tihedalt asustatud tüütute tegelastega, kes kutsusid üles Aafrikat armastama ja üritasid mingeid käepaelu for luck - for free - meile pähe määrida. Mina olin midagi sellest lugenud ja teadsin eemale hoida. Aivarit pidin aga esimesel korral täiesti eemale tõmbama. Edasi õppis ta ise ära vingerdama. Aga asja tagamõtet me ei saanudki teada.

Seejärel ootas ees asi, mida ise põnevusega ootasime - Da Vinci teadusemuuseum. Milano sildistamise ja meie loogika kombinatsioonis läks taas aega enne, kui õigest nurgast asjale läheneda oskasime, sest sissepääs oli suure tänava poolsest uksest ikka väga kaugel kõrvaltänaval. Aga mulle täitsa meeldis seal. Sai igasuguseid vanu asju ise näppida ja lastele oli palju huvitavaid tegevusi loodud. Kõige parem osa oli aga ühel ümmargusel diivanil vedelemine, kus sai lae all mingit itaaliakeelset filmi vaadata. Viimasest ei oleks saanud meil olla rohkem suva, aga puhkus kulus väga ära. Arvan, et veetsime seal umbes 2 tundi enne, kui päris ära väsisime, aga me ei jõudnud kaugeltki igale poole. Tõsisemale tehnikahuvilisele jätkuks seal vaatamist-proovimist vist lausa mitmeks päevaks. Me aga tahtsime veel mujale ka jõuda. Seega käisime paaris must-see basiilikas, kuigi neist saime küll kiiresti sellise üledoosi, et ei jõudnud enam kõike seda ilu hoomata ega hinnata. See aga ei takistanud meid (eelkõige mind) aina uusi vallutamast.

Peaaegu oleks käimata jäänud Milano kõige kihvtimas kohas - monumentide surnuaias - mille ülesleidmisega meil ka aega läks, aga see on raudselt üks reisi eredamaid mälestusi. Ma ei oskagi seda ilu hetkel millegagi võrrelda ja õnneks mul on palju-paaaaaaaaaaaaaaalju pilte sellest nüüd. See surnuaed on täis igasuguseid hauaskulptuure ja eraldi perekondade hauakambreid. Need kombinatsioonis ideaalse ilmaga lõid sellise atmosfääri, et ma ei tahtnudki sealt enam ära tulla. See on koht, kus võiks vabalt kohtingutel käia ja isegi pulmi pidada. Ei midagi sünget ega kurba, kui okastraadistatud Jeesuse kujukestega hauakivid välja arvata. Meeletult ilus ja võimas ja äge ja taaskord - me ei jõudnud üldse kogu ala läbi käia. Ahvivaimustus tekkis.

Nüüd oli jäänud vaid üks koht, kus kindlasti veel ära käia tahtsin - väidetavalt üleni inimluudega dekoreeritud basiilika. Arvake, kas me leidsime õige asja kohe üles? Ei! Käisime ära kõrvalasuvas kirikus ja natuke hakkas juba paanika tekkima, sest kell oli armutu ja kartsime, et kirik sulgeb enne uksed, kui meie sinna jõuame. Esimesel käigul tundus see täiesti igava asutusena. Aga alles hiljem selgus, et meil oli natuke valeinfo ja see natuke õudne osa paikneb täiesti eraldi ruumis, kus tõesti olidki justkui puud riita laotud erinevad sääreluud ja pealuud ja kes teab, mis luud veel. Oli omapärane ja väärt käik. Sinna vist ei satu kaugeltki kõik turistid.

Kuna seejärel tekkis meil ootamatult natuke tühja aega, siis proovisime ära ka kohalikud eriti vanakoolilikud puitustega trammid. Ja siis kõige modernsemad trammid. Vahepealsed Tallinna omade sarnased jätsime südametunnsituse piinadeta vahele, aga lihtsalt oli lõbus sõita suvalises suunas peatuse jagu või kaks ning siis tagasi jalutada. Pidime ju ootama ära oma hosti, aga siis oli jälle very India/Italy? situatsioon, kus selgus, et ta ikka ei tule ja me tulgu parem kodust läbi. Tema hilisem selgitus oli, et ta pidi juuksuris käima ja kuna tahtis meid mingisse heasse pitsakohta viia, mis oli kesklinnast ühe peatuse jagu tema kodule lähemal, siis ei olnud tal mõtet sinnani tulla. Get this? Aga meil oli mõtet sõita tagasi kümmekond peatust JA jalutada oma kilomeetri jagu päev otsa väsitatud jalgadel tema juurde, et siis peaaegu kogu sama tee tagasi minna. Oh well... ma ei viitsinud isegi draamat teha. Naerma ajas see hetkel mõõdukas koguses aga nii tuttav hullumaja.

Õhtu oli üldse kummaline. Lausa sinna piirini, et pidin end tõesti tagasi hoidma, et mitte meie hostile näkku prahvatada, et what's your problem? Terve pitsasöömise aja ta muudkui võttis mu kallal. Näägutas, et ma ei tea Indiast midagi. Okei, võrreldes kohalikuga mitte jah. Aga ta oli kuidagi naljakalt kaitsepositsioonil. Kõige kummalisem oli see, kui ta üritas mind sundida pitsat kiiresti alla kugistama, sest kohalikud tegevat nii. Mina sõin oma normaaltempoga ja ma tean veel tunduvalt aeglasemalt sööjaid. Aga Itaalia kui toidukultuuri poolest kuulus riik ja kugistamine tundusid kudagi naljaka paarina. Ja ma siis ignoreerisin ta nõudmisi selles osas. Vahepeal ta vist tegi oma meelest nalja, et nüüd ma mõtlen, et ta on seda või teist (halba). Ma ei viitsinud tol hetkel isegi ümber lükkama hakata ta väiteid. Keep smilingu hoidmine oli piisavalt raske, aga ma ei tahtnud vastu ööd võõras linnas meie võõrustajaga tülli ka minna. Lihtsalt ei saanud hästi aru, miks ta käitus täiesti erinevalt eelmisest õhtust, kui ta oli liigagi sõbralik.

Pärast pitsat tegime veel paar katset Aivarit ka meiega suhtlema meelitada. Ei õnnestunud. Ei heaga ega halvemaga (selgitustega, kui kummaline see näib või mida meie vastutulelik host arvata võib). Ja siis suundusime koju, kus A läks taas kohe magama ja mina oleksin ka pidanud minema, aga jäime veel vestlema ja nüüd ta tundus jälle igati normaalne. Ja nii meie vähesed unetunnid kulusidki. Rääkisin välja väga isiklikke parasjagu muret tekitavaid asju. Paar korda hakkasid ka pisarad selle võõra ees voolama, kuigi ma ei tahtnud üldse. Tema aga kutsus ise üles rääkima. Aga siis ühel hetkel lõi ta mul jalad alt ära provotseerides mind ilmselt eesmärgiga vastu võtma mõningaid karme, aga mulle endale kahjulikke otsuseid. Aga ta läks minu jaoks liiga kaugele ja ma vihastasin päriselt ja jalutasin ära. Aga ta tuli järgi. Ja kallistas mind pikalt. Kuni ma maha rahunesin. Ja siis lükkus jälle magamaminek edasi. Mingil hetkel lubasin ta tungival nõudmisel endale siiski ayurveedilist massaaži natuke teha, kuni mul imelik algas. Ei tea, kas asi oli mu enda ülemõtlemises, aga ma ei lasknud tal lõpuni teha, kuigi ta kinnitas, et see pole midagi seksuaalset, vaid lihtsalt hobi ja ta praktiseerib tihti oma külalistel nagu ka oma lähedaste peal.

Kell hakkas saama neli ja me mõlemad hakkasime diivanile ära vajuma. AInult selleks, et kohe saaks heliseda mu äratuskell, mis andis märku, et on aeg asjad pakkida ja lennulike minna. Seekordne Milano seiklus oli otsa saanud.

Kokkuvõttes tulin Milanost ära positiivsete emotsioonidega ja sooviga sinna millalgi naasta. Muidugi kutsus mind ka meie host tagasi - anytime he's home. Ja oleme ka nüüd edasi suhelnud nagu vanad sõbrad. Kes teab? Ehk saavadki meist kunagi päriselt just need?

Ei mingit ciao bella't enam!

Kas ma juba kirjutasin, kuidas vihaga enam-vähem viimasel hetkel ja täiesti spontaanselt portsu Ryanair'i pileteid elus esimest korda ostsin? Marsruudiks oli Tallinn-Milano-Rooma-Oslo-Tallinn ja vapraks reisikaaslaseks Aivar, kes üsna varsti pärast kaasatulemise ettepanekut "jah" ütles ning siis, kui olin piletid välja ostnud küsis: "oota, kuhu me lähemegi?"

Igatahes, oli asju, mida keegi ei peaks kunagi nägema. Oli asju, mida kõik peaksid vähemalt korra elus nägema. Ja oli asju, mida võikski vaatama jääda. Kusjuures kõige rohkem muljet avaldanud asju enamikus turistiraamatutest kirjas ei ole ning neist ei tea ka kohalikud mitte. Aga kõigest kunagi hiljem...

Milano jaoks oli meil kohutavalt vähe aega. Seda enam ajas kurjaks see, et Ryanairi lennujaamad linnast kaugel olema kipuvad. Arvasin, et nad vähemalt hoiatavad ette. Ma ei räägi siin mõnest kilomeetrist. Ega isegi mitte mõnekümnest. Üks oli 45 km eemal ja teine erinevatel andmetel 60-70 km isegi. Vähemalt oli Itaalias see transport enam-vähem inimlikult korraldatud. 

Kõigepealt, Milanosse oli kuradi raske öömaja leida. Tahtsime ju veidigi diivanitel surfata - osaliselt muidugi sellepärast, et viimasel hetkel reisi ostes võid ju hea hinnaga lennupiletid saada, aga muuks ju raha pole korjanud, aga ka seetõttu, et nii saab alati huvitavaid elamusi. Aga... Milanot ja ka Roomat iseloomustasid minu üllatuseks nii varjamatult seksuaalse suunitlusega pakkumised, et ma hakkasin juba paanitsema, et me jäämegi kuhugi puu alla. See ei ole ju normaalne, kui inimesed (mitte ainult üks) reklaamivad end välja nudistidena; kaovad ära, kui selgub, et tulemas ei ole ainult tüdrukud või siis pakuvad jagatud magamispinda (vahel lisaklausliga, et vajadusel võib ta omaette magamiskotis olla). No suur aitäh, eks.

Kui ma siis viimases hädas SOS gruppi kirjutasin, siis ei lootnud ma tegelikult ühtegi vastust saada, sest nende foorumis oli väga üksikutele teemadele üldse keegi reageerinud ja need olid ka sellised, kus mitu tüdrukut koos end külla pakkusid. AGA... aga siis hakkas mulle e-maile tulema. Tuli kohe täitsa mitu toredat pakkumist inimestelt, kes väitsid, et neil on häbi oma kummaliste motiividega kaasmaalaste pärast ja kes pakkusid öömaja kas üheks või mõlemaks meie Milano ööks ja leidsingi ühe sobiva pakkumise - nüüd tuleb iroonia koht - ühelt noorelt Itaalias elavalt India kutilt. Läks küll päris mitu kirja, et talt konkreetne nõusolek kätte saada. Very Indian, I must say. Aga kohati oli Itaalia isegi Indialikum kui India ise.

Niisiis viimaseks hetkeks paistsid kõik mured ära lahenenud olevat. Roomasse oli meil ju neljaks ööks broneeritud mingi huvitav hotell, mida pidasid nunnad - just nende pärast selle kasuks otsustasimegi - ja kuigi pakkumisi majutuseks tuli ilma küsimatagi terveks nädalaks, siis lõpuks leppisime ühe kohalikuga kokku ainult viimase öö osas ja ühe teisega, et ta meile linna näitab. Telefonis oli aga veel sõbralike kohalike numbreid. Reisikindlustuse tegin ka ära ja printisin kõikvõimalikke pabereid välja - ka kokkuvõtted huvitavamatest vaatamisväärsustest - ning reis võis alata.

Kuna meil jäi  Milano jaoks ainult poolteist päeva, siis mul polnud aimugi, kuidas kõik ära teha ja näha, mida ma tahan. Esimene päev läks mõnes mõttes ka täiesti aia taha, aga ma ei kahetse. Jõudsime kohale pärastlõunal, sõime kiirelt ning siis pidime oma asjad hosti juurde maha panema. Mõlemad meie üsna kesklinnas elama pidavad hostid elasid tegelikult ametlikult linnast väljas ka. Ta jäi muidugi hiljaks. Sest 10 minutes ei ole erinevates kultuurides samasugune konstantne ajaühik. See õhtu läkski lihtsalt omavahel tutvumiseks ja me klappisime temaga ülihästi. Mina ja tema siis. Aivar oli piinlikult vait. Ma saan aru, et ta ongi flegma ja kardab ka veel inglise keelt, aga see oli igati toetav keskkond ja mul ning meie sõbralikul hostil hakkas imelik juba. Meie vadistasime nagu vanad sõbrad ja hiljem liitus meiega ka üks teine tema juures ööbinud ukraina tüdruk, kes üksinda oma lõppeva viisaga kaasnevat vabadust Euroopas tuuritada, hääletades ära kasutas. Imetlen tema vaprust. Sõime mingit tema tehtud enam-vähem rumeeniapärast vegan rooga - mina mitte eriti, sest kaks komponenti neljast ei olnud mulle vastuvõetavad - ja siis läksime poistega linnapeale - esimese gelato jahile ja siis mingit populaarset pubi-klubi avastama. Mulle ei meeldi, et nad nüüd teevad räpakaid jäätisekäkraid, mitte korralikke palle enam, aga ülihea on gelato ikkagi.

Pubi tundus esialgu täiesti mittemidagi ütlev. Pisike kitsuke baariga ruum, kus oli üllatavalt palju inimesi ja ports baaritöötajaid, kellest pooled niisama tühja vahtisid, kuigi tööd oleks olnud. Aga seal oli üks tore ja hästi inglise keelt rääkiv blond täiesti skandinaavialik, aga ometi puhtast itaallannast baaridaam, kellega oli tore jutustada ja kes meile soovijooke tegi.

Mingil hetkel näitas meie host meile, et baari tagaseinas peituva ukse taga peitub siiski ka tantsusaal, aga esialgu peksti meid sealt välja tagasi, sest see pidi alles hiljem avatama. Me olime suutnud endalegi märkamatult tõkke vahelt sisse ronida. Meile öeldi siis ka avamise kellaaeg, aga kui kell kukkus, ei juhtunud küll mitte midagi. Uurisime siis blondiinilt, et mis värk on ja tundus, et me olime seal ainsad kellatundjad. Ka baaripersonalil oli ajataju kadunud ning siis läks veel tükk aega, kuni rahvas lõpuks tantsima lubati.

Tantsimise osa oli... täiesti tavaline. Välja arvatud see, et vetsus ei olnud juba peo alguses mitte mingisugust paberit, DJ puldi taga oli pidevalt terve mass ja laval töllerdasid kõikvõimalikud omainimeste sõbrad, kellel oli vaba voli siseruumis seadustest hoolimata suitsu teha. Itaalia tundub üldse olevat natuke seda tüüpi riik, nagu blondiinianekdootides, kus küsitakse, kui mitut blondiini on vaja, et pirni vahetada vms. Vastus ei ole kunagi 1.

Mingil hetkel tulime sealt üleni suitsu järgi haisvatena ära. Olin veel mitu korda vahepeal lihtsalt õues hingamas käinud. Ei ole enam sellise jamaga harjunud, noh. Ja õhtu lõpp läks natuke imelikuks ka. Aivar hõljus kuskil omas mullis ja meie võõrustaja seisis igal sammul minu heaolu eest. Aga siis... siis hakkas ta mulle rääkima, et võib mulle kas kohe öösel või hommikul, kui ma eelistan, ayurveedilist massaaži teha. Ja siis kohe hakkaski keset tänavat ja ööd mu pead mudima. Pidin talle korduvalt meenutama, et hoidku mu karvadest eemale, kui ta muidu eemal oldud ei saa. Aga kuigi ta kinnitas igati, et it's nothing sexual, olin ma nüüd kergelt valvel temaga.

Öö lõpetuseks oli ta veel nii armas, et röstis meile pannil saia ja serveeris pähklivõiga, mida ma vihkan, aga ei raatsinud talle öelda. Nii et sõin viisakalt suu tühjaks.

Teisest päevast millalgi hiljem. Üritan varsti, et ei ununeks endagi peas.

1111 postitust

Selline ilus number siis... võttis aega ainult kuus ja pool aastat. Oma laiskus muidugi osaliselt. Ja perioodiline virkus ka.

Emadepäev oli. Käisime Anni ka emmedega seekord Soomes ja olime esimest korda kultuursed. Norisime küll empse, et jätame nad sinna peakiriku juurde trepiastmeid lugema, kuni shopinguringilt tagasi tuleme, aga kukkus välja hoopis kuidagi nii, et läksime selle hop on-hop off bussiga sõitma, mis Helsingis oli suhteliselt nõme, aga nägime ära kõik peamised vaatamisväärsused ka.

Kirbuturg oli natuke tore. Sain ühe palju komplimente võitnud sõrmuse omanikuks. Siis käisime olümpiastaadionit piilumas, aga seal sai hoopis rohkem nalja wc-ga, mis oli üsna kallis ja samas meestele täiesti tasuta. See ajas meid kurjaks. Kolm meist käisid siis korraga naistekas ja neljas proovis pissuaariga õnne. Õnnestus ka, kusjuures. Aga kõige naljakam oli siis, kui omadega valmis saime ja ukse taha järjekorda oli ilmunud üks noor kutt. See, kuidas ta meile pikalt järele vaatas, oli midagi väga naljakat. Olime tükk aega kõveras. Umbes sama naljakas oli ka see, kui mul rinnahoidja pael seljatagant lahti läks ja siis Ann keset tänavat mu pluusi alla sukeldus. Meie itsitasime. Vastutulev vanamees aga sai vist kodus rääkida, kui hukas noored on. Oh well...

Nägime ära vist päris kuulsa kaljukiriku ja seal toimusid parajasti meie jõudes pulmad. Vaatasime pruutpaari väljumist katuselt ning tegime ägedaid pilte. Kõik pulmatunnused aga koristati ära minutitega ja vaid veidi meist hiljem jõudnud ei osanud aimatagi, millest nad ilma jäid.

Päeva lõpuks ka shoppasime siiski paar tundi. Eriti midagi ei ostnudki. Ja siis viisime emad itaalia restorani, sest mida üldse kujutab endast soome köök? Ema oli nii rahul. Ütles, et tal ei ole kunagi meiega nii tore olnud ja ta nii kartis tüütut shoppamispäeva. Olime vist head lapsed:)

Katsuga oli ka üks tore päev. Läksime pärast tööd sushiisu kustutama ja kui kõht täis pugitud, tahtsime taaskord jalutada. Plaan oli aga vahelduse mõttes kultuurikilomeetrit avastama minna. Samas autoga jalutama minek tundus ka absurdne ja niisiis otsustasime trolli kasuks. Aga enne tuli Kopli troll - mis siis ikka. Istusime peale ja oligi plaanimuutus.

Mina ei tunne Koplit üldse, tema tundis vähemalt selle peatuse, kus maha läksime, ära. Hakkasime sealt rööpaid mööda tagasi tsivilisatsiooni poole tatsama, kuigi vahepeal tundus, et oleme täiesti üksikul saarel. Siis aga hakkas jälle mõni inimprügiväli paistma või kusagil koer haukuma. Vahepeal oli natuke hirm, aga siis tegime jälle mõne süstlaga pilti või küsisime kohalikelt teed ja nagu lennates, jõudsimegi kogemata oma kultuurikilomeetrini, olles muidugi selelks ajaks palju rohkem kilomeetreid erinevaid kultuurikihte ära näinud.

Jalutasime nii vist ligi viis tundi, külastades mu lemmik rannaala ja kõvasti muutunud lapsepõlve kodu, et viimaks väsinult voodisse vajuda.

Viimane nädal on olnud aga väga väsitav. Üks India tuttav oli minu juures. Tahtsin tema ees oma auvõla kustutada ning nõustusin rõõmuga teda vastu võõrustama, kuigi teadsin, et kerge see temaga olla ei saa. Nimelt on ta selline... parasjagu ilane tüüp, kes muudkui proovib ja proovib, otsib kehalist kontakti, kuigi sõnadega selgitustest, et ma ei ole huvitatud mingist rohkem kui sõbra suhtest, paistab nagu aru saavat. Vähemalt rääkimise hetkel. Aga siis jälle tuleb tema suust mõni ootamatu ja selgelt kahemõtteline repliik või teeb ka mõne kummalise liigutuse, ms mind teiste puhul üldse ei häiriks. Tema puhul aga hakkavad alarmid kohe tööle. Vahepeal muutis ta oma reisikuupäevi kogu aeg, mistõttu lõpuks ütlesin talle ära, et mingu otsigu hotell, sest esiteks pidi tal siin mitmeid häid sõpru olema ja teiseks peaks ta päris jõukas mees olema. Aga lõpuks saime siiski ajad klappima. Kusjuures ega tema ju mindi oma kodus võõrustanud ei ole, aga näitas mulle Mumbaid ja viis mind kokku ühe tunduvalt toredama inimesega, kes ka millegipärast arvab, et teen tüübile liiga.

Anyhow, ma pole end võhivõõrastega ka nii ebamugavalt tundnud oma kodus kui temaga. Isegi magasin igaks juhuks terve nädala dressides ja tundsin kergendust, et tööreis mu vahepeal kaheks ööpäevaks temast eemale viib. Tema aga rääkis muudkui meie kodust ja ninnu-nännutas, kui special sõber ma talle olen. Ja siis lõpetuseks mangus veel, et me ikka igal aastal kusagil kuiadgi kohtuksime ning anus, et ma ei laseks tal lahkuda. Ma ei tea kedagi teist, kes nii palju endast räägiks ja ennast kiidaks, kui tema seda tegi. Ja mulle hakkab aina enam tunduma, et kõik tema pidevalt jutust läbi käivad head sõbrad on parimal juhul tuttavad, kes teda korra aastas end kokku võttes võõrustavad või üle interneti taluvad. Sest miks siis ükski neist tema headest eesti sõpradest teda võõrustada ei tahtnud? Ühe õhtu on ju lihtne head nägu teha. Mina aga üritasin enda ebamugavustunnet alla neelates terve tema nädalase siinoleku meeldivaks muuta, samas talle mitte ühelgi viisil lootust andes. Sest tundub, et kui anda talle näpp, läheb ta kohe käe järele. Kui mitte rohkema. Ei sega teda sealjuures ei suur vanusevahe ega kodus ootav pere, kellest ta vabalt mulle rääkida võib. Ja räägibki. Ning samas oli ta valmis siis mingi noore emaga lapse kuhugi ootama jätma ja võssa vallatlema minema. Kui ainult tüdruku abikaasa poleks nii ruttu välja ilmunud. Ma muidugi tüdrukupoolset lugu ei tea. Kas ta tõesti oleks oma sülelapse kuhugi üksi jätnud ja mingi vanamehega seiklusjanust kaasa läinud kähkukale?

Selle nädalaga õppisin Eesti kohta ka, et kui taimetoitlane saab veel linna peal süüa, siis veganid ja erinevad usulahud võivad suu kõigest puhtaks pühkida. Ei suutnud ükski restoran ühtegi jainidele sobivat toitu välja pakkuda, sest ikka oli kusagil muna või mõni ebasobilik taim-juurikas.

Mis veel? Matsime vanaisa maha. Või noh... ta oli kõige lähemal vanaisale, kes mul kunagi olnud on. Käisin Sandral külas. Põrkasin vana Silmarõõmu terve perega ootamatult kokku. Ootamatus tegi olukorra ka veidi kohmakaks. Säitsin elus esimest korda karti ja olen nüüd igati muljutud. Homme sõidame ära Itaaliasse, nii et varsti on oodata ühte kui mitte rohkemat huvitavamat postitust.

Igapäevased õppetunnid

On olnud üsna raske nädal - vaimselt - ja ka tänane ei olnud just tavaline päev. Kuna jõudsin teisipäeva hommikuks punkti, kus ei suutnud enam kogu kolleegide poolt tulevat sitta alla neelata, siis nad olid üsna šokeeritud mu reaktsioonist. Armas oli näha, kuidas ootamatud inimesed tulid kallistama ja lohutama ning isegi täna pakuti, et iga kell, kui mul on vaja end välja elada, siis ollakse nõus mind kuulama. Igatahes, täna pidi minema sõjaks. Ülemus korraldas mahaistumise ja ootasin seda huvi ja hirmuga, sest ei osanud ennustada, kas saan ühisrünnaku osaliseks või kujuneb sellest hoopis midagi ootamatut.

Täna siiski ei karjutud, kuid ega nad ise vist siiani aru ei saa, et nad minuga kuidagi ebanormaalselt käitunud oleksid. Või üldse kuidagi valesti. Maksimum, mida tunnistati, oli stressiolekus ülereageerimine. Eriti huvitav oli selle kolleegi, kellega rohkem kaklen, taktika, kus ta pakkus ka välja, et võib ära minna ning loopis justkui kusagil lasteaias ette õpetatud lauseid oma tegevuse parandada püüdmise kohta. Ning siis seletas pikalt-laialt, kuidas ta mind aidata püüdnud on. Kuuldud vabandused aga ei olnud kuigi veenvad. Kuid nad vähemalt väidavad, et neil ei ole minu vastu midagi.

Ja muidugi küsiti aina uuesti ja uuesti näiteid. Ma siis püüdsin nii detailselt kirjeldada, kui suutsin. Palju sellest kohale jõudis - ei tea. Aga ma oleksin nii tahtnud vahepeal karjuda, et ma ei usu hästi seda juhuslikult võib-olla enda minu peal väljaelamise juttu ja seda, et nende enda meelest nad ei ole karjunudki. Ja siis huvitav oli näha, kuidas see üks võttis üle ohvrilikud käitumismaneerid ja hoidis kahe käega peast kinni, aga keeldus rääkimast, mis ta probleem on. Ja siis seletas suurelt-laialt, kuidas ta igat pidi mind aidata püüdnud on. Muidugi on tore, kui teised aitavad vajadusel, aga kui seda neilt palutud ei ole? Kui nad oma algatusel midagi sinu valdkonnast ära teevad ja siis käituvad, nagu neile oleks liiga tehtud? Või kui lausa sinust mööda minnakse millegi sinu valdkonda puudutavaga? See ei ole ju aitamine!

Igatahes selgelt on siin mängus palju stressi ja ületöötamist ning ka ambitsioone. Pärast seda rõhuvate vaikusepausidega koosistumist oli meil ka üsna vaikne lõuna, kus suutsin sundida end vaid mõne ampsu sööma. Ja ilmselgelt kedagi neist ma lähiajal veel kallistama ei kipu. See, kui suudan end sundida nendega vajadusepõhiselt rääkima, on hetkel juba suur asi. Aga usaldust nii kergelt ei taasta. Pluss nägin selle lõunasöögi järel samuti mõningaid pisiasju, millest võiks järeldada, et neil ei oleks sugugi kahju, kui ma kusagil jalus ei oleks. Seda on raske seletada. Ja ju meil on veidi erinev kodune kasvatus. Aga vahel mulle tundub, et mõni mees on siiski ainult kena siis, kui ta oletab, et sellest kasu saab.

Nüüd saab vaid oodata ja vaadata, mis tulevik toob. Kuigi nad väidetavalt ei tahaks mind kaotada.

Igatahes, selle hullumaja nädala keskel ostsin emotsiooni ajel ära portsu odavlennupileteid. Lähen esimest korda elus Ryanairi ja kümne kiloga seiklema. Marsruut: Tallinn-Milano-Rooma-Oslo-Tallinn. Kõik kuidagi klappis. Kui nüüd rahad ka kokku klappima hakkaks.

Aga täna on ka muidu kummaline päev. Olen mitmel põhjusel Tartus ja ööbin taas meie uhkemas hotellis. Kolmest korrast kolmel olen siin mingi kummalise ja pigem ebameeldiva kogemuse osaks saanud. Üllatav on see, et meie odavamas hotellis neid probleeme ei esine. Ei ole ma seal hommikusöögilauas musti nõusid puhaste seas näinud ega oma voodist pikki musti lokkis jõhve leidnud. Seekordne üllatus aga sisaldas seda, et mind broneeriti tuppa, kus olid juba ees kaks inimest. Usun, et nemad ehmatasid isegi hullemini, kui järsku oma uksekaardiga sinna sisse astusin. Läksin siis naerdes alla ja ütlesin, et meil läheb kolmekesi arvatavasti kitsaks. Selle peale ei kostnud receptionist piiksugi. Algsele arusaamatuse ilmingule järgnes toavahetus, kuid ei mingit vabandust. Nojah, vähemalt on mul nüüd vist üks parima vaatega tube. Näen aknast ujutavat emajõge, ilma voodist püsti tõusmata ning silda ja üle selle vuravate autode tulesid. Seinad aga värisevad siin jätkuvalt hullemini kui minu vanal kodumajal ja kuulen sõna sõnalt tänaval asuvate inimeste juttu. Olen jälle see nohik, kes istub reede õhtul üksi hotellis.

Ja siis tänase päeva kolmas nali oli eriti karm. Sain teate, et meie tööreis Madriidi tühistatakse kulude kokkuhoiu eesmärgil. Seda alles nüüd, kui kõigil oli lubatud teha ära kõik broneeringud ja kõik oligi välja ostetud. Minu korstnasse kirjutamine kujuneb umbes 800-900 euro suuruseks. Ja see on nii tobe, sest mitte ühe asja eest ei saa raha tagasi ja mida kuradit nad nii enam koku hoiavad? Loodan siiski veel kõigest hingest, et saame midagi ära päästa. Mulle lihtsalt ei meeldi selline raiskamine. Me hoiame kokku, valides kõige säästlikumad lennud ja hotellitoad ning siis, kui keegi kusagil kõrgel järsku viimasel hetkel otsustab kulude nimel pidurit tõmmata täiesti, siis nende arust on mõistlikum lasta juba väga suur summa rahast vastu taevast, kui maksta natuke juurde ehk. Jaburlus!

The shit just keeps coming

Kes mind on viimasel ajal näinud ja vähegi rohkem tunneb või teab, on kindlasti paratamatult märganud, et minuga ei ole kõik okei. Täna vastasin näiteks küsimusele selle kohta, kuidas mul läheb, sõnaga "alive", sest ei suutnud isegi vanale juhututtavale üle internetiavaruste suuremat naeratust ja õnne teeselda. Sest ma olen kurb. Nii kurb, et asi pole isegi mitte naljakas enam. Nii kurb, et ma ei mäleta, kas või millal viimati selline aeg oli. Nii tohutult ebastabiilne, et piisab sekundilisest välkmõttest, et mu nägu jälle emotsioonide kontrollimise eesmärgil väänlema hakkaks. Ja kogu aeg ajab nutma. Täiesti valimatult ja kontrollimatult ka avalikes kohtades ja seltskonnas. Ja kui hakkab endast hale, siis asi ju muidugi eskaleerub veelgi. Ja mul on nii kõrini kõigest. Ja kahju. Ja peaaegu kõik see on töö pärast. Töö, mille alustamisest saab paari päeva pärast täis kaks aastat ja millest pea terve aja olen ka seda tema vaheldusrikkuses armastanud. Isegi siis, kui on raske. Isegi siis, kui on liiga palju tööd. Tegelikult - millal ei ole??? Ja mul on tunne, et kogu oma ebatäiuslikkuse juures olen andnud endast palju rohkem, kui keegi oodata võiks. Aga saada selle kõige tipuks viimasel ajal praktiliselt regulaarselt ja igati ebaõiglaselt sõimata; saada süüdistuste ja rünnakute osaliseks ning hoolivamate inimeste käest kuulda soovitusi stiilis asjadest mitte välja teha, mitte isiklikult võtta, ennast kehtestada või rohkem "EI" öelda. Kuid mitte üks neist ei suuda praegu mind siit august välja tuua. Kõige vähem minu ülemus, kes on küll igati tore inimene, kuid ei pea paljuks rehmata siis, kui tõesti viimases hädas ütlen talle, et ma ei ole võimeline midagi tegema; et küll ma hakkama saan ning kuulda veel, et ma saavat väga head palka.

Ehk siis tulles tagasi põhiteema juurde. Ma olen kurb. Ja vihane. Nii vihane, et olen jõudnud isegi ühe seni vägagi sümpatiseerinud inimese vihkamiseni, sest ta käitub nii ebaõiglaselt viimasel ajal. Ma tahaks konkreetset karjude ja ulguda nii tihti. Ja see kõik on nii frustreeriv, et ma tõesti ei tea enam, mida teha... kuidas edasi minna. Kas tõesti alla anda ja lihtsalt lahkumisavaldus lauale panna või veel alla neelata ebaõiglust, mis mind rohkem kui miski muu häirib? Üks asi on lihtsalt ülekoormus, aga hoopis midagi muud on see, kui samal ajal sind korraga ja korda-mööda rünnatakse ja tundub, et ilma põhjuseta; sinu peal end välja elatakse täiesti absurdsetel põhjustel ning sinu peal jalgu trambitakse. Ma. Ei. Jaksa. Enam! Mulle aitab sellest poiste egoklubist. Pidevast tähelepanuvajadusest ning ärapanemisest. Silmakirjalikkusest ja sitakeeramisest. Selja taga sepitsemisest. Enda võõraste sulgedega ehtimisest ja topeltmängudest. Mitte kunagi vabandades ja alati end õigustades.

Aga kõige rohkem häirib mind see, kuidas ma ei saa ikka veel aru, mis kurat järsku juhtus? Mis muutus või miks? Ja miks siis keegi otse ei ütle, kui mingi probleem on? Ja ma ei taha rohkem nutta ega kakelda. Ja miks ma peaksin end pidevalt kaitsma ootamatute rünnakute eest!? Miks ma ühest küljest pean suutma tuua taevast alla tähed ja kuu ning teisel hetkel leppima sellega, et mõni ego kohtleb mind nagu idiooti? Kas nad ise ei näe, et ma ei saa ju olla korraga olla andekas idioot? Või saan? Loll olen ma kindlasti. Naiivsuse seisukohast. Aga mul on ka oma piirid ja hetkel on need selgelt ületatud. Nii aga edasi minna ei saa. Ja kui ma kunagi tööle minnes ka ütlesin, et mind motiveerib tunnustus, siis ma ei mõelnud seda, et keegi ütleb mulle vahel nii suusoojaks "tubli". Sitsivale poerale öeldakse ka tubli. Laps saab kiita, kui mähkmed kuivaks jäävad. Ma tahaks kuulda oma hea töö eest midagi konkreetsemat. Ja kui olen midagi halvasti teinud, siis ka konkreetset ja konstruktiivset kriitikat, mitte igal teisel teemal alusetuid süüdistusi.

Nii et you tell me... kas see on liiga palju tahetud?

Sürreaalne maailm

Registreerisin mina end lõpuks ühele disainitreeningule. Tundus, et leidsin viimaks sobiva ja uskuge, see ei olnud lihtne. Kulus peaaegu kaks aastat. Ja nüüd leidsin. Mis siis, et laupäeviti ja hoopis Tartus.

Võimlesin end haigeks, et ikka ilusti esimesel hommikul õigel ajal kohale jõuda. Lasin taksojuhil end võõrasse kohta sõidutada, teades aadressi, klassinumbrit, kontaktisiku nime ja muidugi kellaaega-kuupäeva.

Taksojuht pani mu maha mingi tupiktänava otsas ja väitis, et tema edasi sõita ei saa, mingu ma ise. Et minu soovitud tänava aadressiga kunstikooli ei ole, aga see asubki seal tupiktänavas. Ma siis jalutasingi.

Ja oligi seal mingi kunstikool. Mul läks küll hulk aega enne, kui esimese ukse leidsin, kuid selle peal oli ka juba silt "Klass 302. Arvutigraafika" - täpselt see, mida mul vaja oli. Ma siis astusin sisse, otsisin klassi üles ja jäin ootele. Olin meelega veidi varem kohale läinud - nii igaks juhuks. Nüüd arvasin, et tulin lihtsalt liiga vara, sest kedagi teist ma seal ei näinud ja ka klass oli veel lukus. Istusin ja ootasin natuke. Siis otsustasin igaks juhuks ringi vaadata. Marssisin mööda inimtühja maja ringi. Naljakas, et sinna nii vabalt sisse sai. Ning nüüd hakkas tekkima kuri kahtlus, et midagi on valesti. Koolitus oleks pidanud juba algama.

Varsti jõudis sinna vist üks õppejõud. Küsisin talt nõu. Tema ei teadnud minu koolitusest midagi, aga helistas koolituste koordinaatorile. Tolle nimi klappis ka. Ja ometi ei teadnud temagi asjast midagi, kuid vabanduseks toodi, et ta on alles uus inimene seal. See oli juba tõsiselt kummaline, kuna olime koolituse korraldajaga mitmeid kirju vahetanud ja ta oli ka sel samal nädalal veel infot välja saatnud.

Siis aga teatas too abivalmis koolitegelane, et ca 100m eemal on veel üks kunstikool, et äkki on üritus seal. Olin ma ju veendunud, et olen õigel ajal kohale tulnud, kuigi natuke juba tekkis kahtlusi ja viha, sest mul ei olnud üldse lihtne tolleks laupäeva hommikuks end Tartusse vedada.

Aga siis sai nalja. Selgus, et seal teises koolis, kuhu ta mind juhatas, on ka klass 302, see on arvutiklass ning seal ongi mu oodatud koolitus. Olukord oli nii sürreaalne, et ma oleks tahtnud kõva häälega naerda, aga pidin hoopis vaikselt alanud tundi sisse hiilima. Ei olnud mõtet ka vabandada ja selgitada, sest see oleks kõlanud umbes nii nagu vabandus, et koer sõi mu referaadi ära. Ja mõningatest kokkusattumustest ei saa ma siiani aru. Kas neil kahel koolil on üks koolitusteinimene või kaks samanimelist? Kui suur on tõenäosus, et asub kõrvuti kaks kunstikooli ja neis mõlemas on sama numbriga arvutiklass ning samal päeval viide sellele väljas? Eriti, kuna tegu oli samasuguse kolmekohalise numbriga.

Meeste loogika(puudus?)

Räägitakse, et mehed pidavalt olema loogilisema mõtlemisega.

Ei saa kinnnitada ega ümber lükata, kuid mul on omad kahtlused seoses nii viimase aja hullumajaga nii tööl kui eraelus. Or perhaps it's just me...

Vahel on mul lihtsalt raske silmi mitte üllatusest punni ajada, kui jälle ei saada aru millestki mulle täiesti loogilisest või siis jäutakse sünonüümse seletusega täpselt samale järeldusele. Tean ju küll, et kasulik on asju mitut moodi igaks juhuks seletada või üle küsida, kuid vahel tundub, et mõnda asja ei saagi enam teisiti või lihtsamini edasi anda. Aga see selleks

Harsh on ka jälle imelik. Not really newsworthy. Eks ma teen reha otsa astumise rekordeid.

Aga huvitavam oli see, et üks tuttav noormees, kellega üksteist ei seedi me, nägi terve õhtu vaeva, et mulle meeldida. Ta isegi tunnistas, et pingutab, et mitte oma üleliigse aususega (sic!), nagu tavaliselt, esineda. Ja see oli nii kummaline, sest ütlesin korduvalt välja ka pidevalt ridade vahelt loetava mõtte, et ta ei ületa üheski mõttes mu latti ning tema väitis, et teab seda. Ent püüdis ja püüdis ja mul oli temast isegi natuke kahju, kui ta kergelt solvununa üksi koju minema pidi. Aga aru ma ei saa, miks küll??? On ta ju ise andnud mulle korduvalt põhjusi teda mitte sallida. Mis siis nüüd järsku hakkas? Puhas üksindus ja meeleheide? No ma ei tea... Asi pole ju selles, et ma peaksin ennast temast nii palju paremaks vms, kuid mõne inimesega lihtsalt on nii, et parem on lihtsalt distantsi hoida.

Aga inimesed tunduvad üldse viimasel ajal nii kummalised, et ma ei tea hästi enam, mida kellestki arvata või kuidas mõningatega edasi suhelda. Keda enam usaldada... või kas ma ise äkki midagi valesti tegin? Mida siis? Maailm oleks justkui tagurpidi keerlema hakanud või said kõik teised mingid uued käitumisjuhised, mida mulle ei antud. Me mängiks justkui samal mängulaual erinevaid mänge. Kuigi ma ei taha üldse mänge mängida. Tahaks olla lihtsalt ise.

Hea, et pokri ei pandud

Kõik sai alguse sellest, et vabal päeval oli ilus ilm. Saime sõbrannaga üle hulga aja kokku ning käisime rannas jalutamas ning piknikku pidamas. Päris huvitav oli süüa krevetisalatit, kindad käes. Vähemalt olime kindlad, et loomakesed ei olnud soojaga pahaks saanud minna. Käisime veel jää pidavust testimas ning kuidagi arenes sellest edasi plaan õhtul kuhugi tantsima minna.

Mõned tunnid kodus lebotamist vahele ning algaski päeva teine pool. Tegime end ilusaks ja hävitasime juustu-veini-viinamarju, et siis, hirmuhigiga kaetuna kõrgetel kontsadel trollipeatuse poole uisutada. No mis teha, kui ükski teine papupaar riietega ei sobinud:D Plikade värk.

Üsna kohe jõudsime Panoraami ja seekord oli seal täitsa talutav muusika. Kohe jäid silma ka kaks valgetes särkides sulgkaallast, kelle tantsuliigutused tegid ära kõigile lõunamaalastele. No sellist puusaliikumist ei suudaks meiegi järgi teha ilma ennast vigastamata. Ja see oli raudselt esimene kord, kui eesti mehed - lisaks neile üks veel - tantsuplatsil temperamentsematest tõmmudest tüüpidest paremini liikusid, ilma häbenemata totakad näida. Muidugi kohati nägid ka, aga meile meeldis see julgus just. Katsu ütles kohe: pane tähele, täna me veel nendega tantsime.

Siis me veel ei teadnud, et meil nii hästi klapib, et tüübid kes terve õhtu kõigi tüdrukute meelt lahutasid lausa meie järel hiljem vanalinna pubidesse tulevad ning meid hommikul koju viivad. Ja alles siis algas suurem seiklus.

Sattusime mingi eriti nõmeda juhiga Marabu takso peale. Kahjuks juhi enda nime ei taibanud vaadata, aga teistele ka hoiatuseks, et selles firmas töötab vähemalt üks totaalne jobu. Ta küsis, kuhu me minna tahame ning andsime umbkaudse asukoha, olles valmis sealt mõned sammud vajadusel jalutama, kuid poisid tahtsid meid ikka ilusti koju ära viia. Sellepeale kostis taksojuhilt juba vingu ja hala, et otsustagu me ära, kuhu minek ja nüüd ta peab ringi tegema, kuigi tegelikult oleks vägagi sujuvalt saanud õigesse kohta sõita. Lihtsalt ta ise valis ringiga minemise ja me isegi ei pahandanud temaga selle pärast.

Katsu koju viidud, oli minu kord ja asjad läksid juba hullemaks. Saime näiteks suure eraldussaarega eraldatud magistraalteel vastassuunavöndis veidi sõita, sest tüüp taaskord otsustas ingoreerida normaalset teed. Kuna selle vangerduse tagajärjel oleks oodanud meid ees veel üks tasuline pööre, siis otsustasin veidi varem maha minna ja mõne maja jagu edasi jalutada. Taksojuhil polnud minu mingis hoovis maha panemise vastu midagi. Kuid tasulise pöörde tegi ta selegipoolest hetk hiljem ära.

Me olime kõik end tagasi hoidnud, et mitte öelda midagi sellist, mis oleks küll õigustatud, kuid võiks lõppeda meie lampkohas keset tänavat jäämisega. Tüübid veel tegid enda kulul nalja, et neil pappi jätkub ja ärgu taksojuht muretsegu, et ta kogu tee eest makstud ei saa.

Alles hiljem kuulsin, kui hullult see seiklus lõppes. Nimelt oli juht lõpppeatuses püüdnud ebanormaalset rahasummat välja pressida ning meie kaaslased avastasid, et ta polnud taksomeetrit töölegi pannud. Tundes oma õigusi, püüdsid tüübid ka enda eest seista, lõpetades politsei kutsumisega. See aga lõppes täiesti ootamatult. Nimelt oli juht hakanud neid kahte sulgkaallasest tüüpi süüdistama endale kallaleminemises. Mul tekkis kohe küsimus, kas tõesti politseinikud ei kontrolli üldse, kas on märke kaklusest? Igatahes pandi nad puhuma ja nad olevat puhunud välja 0,... numbrid ehk siis üllatavalt kerge joobe. Aga mida tegi Eesti Politsei? Viis pärast alkoholi tarbimist korralikult taksoga liigelda otsustanud väga kerges joobes ausad kodanikud arestimajja!!! Ja seal veetsid nad suurema osa oma pühapäevast. Õnneks võtsid tüübid seda huumoriga. Neilgi ju esimene selline kogemus. Aga kuidas selgitada politsei käitumist? Kas teie meelest on normaalne, et usutakse mingit aferistist taksojuhti, kui seaduski ütleb, et kui taksomeeter ei tööta, siis ei pea üldse maksma ja kui ta süüdistab kahte endast poole õhemat valges triiksärgis ja täiesti mittevägivaldset tüüpi kallaletungis? Vägivallas, mille märke ei saa lihtsalt olla. Ja kui tüübid on käitunud täiesti ideaalselt antud olukorras. Kõik ju pidutsevad vahel. Aga nad ei olnud sügavas joobes, nägid välja täiesti korrektsed, ei istunud purjus peaga rooli ning püüdsid vaid koju saada. Mis siis kaitseb tavainimest? Hirmuga mõtlen, et kas meid oleks ka haisvasse ühiskongi ööd veetma viidud, kui oleksime veel tol hetkel nendega koos olnud? Kõike seda mingi eriti nõmeda taksojuhi pärast, kes üritas joobes inimesi ära kasutada.

Urisen siiani selle nädalataguse ebaõigluse pärast.

Maria viimaste päevade seiklused

Pange tähele, et ma kirjutasin päe-va-de, sest ma ei tea kedagi teist, kellega sama lühikesel ajavahemikul sama palju kummalisi asju juhtuks. Kohati on kahjugi, et kõik enam siia kirja ei saa, kuid suudan end vist tööl nii ära väsitada või tühjaks kirjutada, et blogisse kirjutamisest mõtlen kordades rohkem kui ellu viin.

Niisiis, reedel oli naistepäev eks. Ma olin veidi nukker, sest oma kallim nagunii lilli ei too/saada, meeskolleegid pidid aga kõik õigeaegselt eestist ära olema. Ja siis oli eriti tore, kui sõsarfirma kolleeg oli juba varahommikul enne naiste kontorisse jõudmist igaühe lauale roosikimbu tekitanud. Eks ta pärast tunnistas ka, et selle päeva hommikul pole mingi naljaasi Viru tänavalt mitte tühjade kätega tagasi tulla.

Õhtu osas olin ka hästi kahtlev. Annika oli kutsunud mind mingisse kokteilikasse, öeldes, et nemad Birgitiga otsustasid sel aastal asjade korraldamise enda kätte võtta ning meestel lihtsalt lõbu kinni maksta lasta - kõigile vähem närvesööv eks. Vale! Mina kartsin, et tunnen end seal poolvallalisena eriti imelikult iseendale jooke ostes, kuid päev möödus kenasti. Sai päikest, lunda ja viis minutit hiljem rahet - ainult natukene üllatab naistepäeva puhul selline ilmakarneval. Käisin isegi trennis ära ja siis oli järsku uni ja kõik läinud. Lisaks sain teada, et ei olegi vaid naistekas, vaid ees ootamas heterogeensem ca 10-pealine seltskond nii et mind suunati koju end korda tegema.

Kokteilipaaris ootas mind väga palju rahvast, omapärased WC-valgustid (kolmeliitriste purkide sise torgatud pirnid varre otsas) ja meeletu lillekuhi. Aus olles, oli sellest täpselt mu nina alla jäävast ja kergelt vaadet piiravast iluvõsast vaid üks osa minu oma, aga siiski. Mitte üks noormees ei tulnud paljakäsi. Vahepeal vahetasime baari teise vastu ja ma ei saa ikka mööda vetsuteemast. Kas kujutate ette asutust, kuhu tullakse jooma ja kus on WC-l koodilukk? Koodi teadasaamiseks tuleb aga end legendist läbi murda. Mainin veelkord, et tegu on aina enam purju jäävatele inimestele mõeldud asutusega. Huvitav, kes see geenius oli? Ja kas ta mõtles ka, et kutsub ise nii õnnetust esile? Nende õnnetuseks pääseb wc-sse otse peatrepikojast, mis tähendab, et rohkem joonud eksemplarid tõenäolsielt oma häda seal rahva keskel ära ajama peavadki. No kes siis enam luikedest ja järvedest aru saab ja kokku loeb!?

Ühel hetkel jäi meid alles vaid kolm. Minu uni oli aga jädäavalt läinud ja siis ma ei hakanud ka solidaarsusest koju minema, vaid jäin kahe meessoost sõbraga sinna edasi. Olin selleks ajaks joonud ära ka oma elu esimese Püha müristuse ehk absindi-stroh 80 kokteili, mida võltsvahukoor üldse ei leevendanud.

Siis kuidagi veeres jutt väga isiklikele teemadele. Poisid tunnistasid, et nemad on purjus ja see põhjustab üliausust, kuid mulle tundus siis ja tundub ka nüüd, et selles ei olegi midagi imelikku, kui oma heade sõpradega ka seksiteemadel räägitakse. Iseasi on muidugi teha seda oma ühe parima sõbranna teise poolega. Hakkasingi mõtlema, et ei tea, kas asi on ainult minu seltskonnas või on see mingi üldreegel, et poisid omavahel ja mina ka võin poistega vabalt seksiteemadel rääkida, kuid tüdrukutega detailidesse ei laskuta. Haruharva tõesti tulevad ette hetked, kui mõni neiu välja purtsatab kommentaari meeste suurima hirmu kohta - kellel kui suur oli ja võrdlevas versioonis. Üldjuhul aga on igasugune voodielu ja selle kohta käiv statistika püha. Võime küll pikalt lahata lapsesaamisplaane ja probleeme, kuid mitte kunagi seda, kas ja mida selleks paar ise teeb. Ilma välise abita siis.

Igatahes, see õhtu läks veel avameelsemaks ja lõpptulemus oli isegi minu jaoks üllatav, kuigi H ütles, et teda ei üllata see, mida tegime või kus käisime, üldse. Hoopis šokeerivam pidavat olema see, kui kodus istun.

Ehk siis... tähistasime naistepäeva stripiklubis! Poistel tekkis mingil hetkel kindel soov seal ära käia ja kuigi ma sellest ideest samavõrra vaimustuses ei olnud, siis ei tundunud see mulle ka maailma kõige õudsema mõttena. Kuulutasin neile lihtsalt, et kuna minu huvides see käik ei ole ja kasutegur on minu jaoks nullilähedane, siis mina selle käigu eest ei maksa. Neile sobis. Kui tehti muu välja, siis tehti ka see:D

"Hommikul", kui kõik ärganud olime, sain kontrollkõne algusega: meile tundus õhtul sinu sinna kaasavõtmine hea ideena, kuid enam ei ole me nii kindlad... Kui ma siis suutsin neile selgeks teha, et ei ole ma midagi šokeeritud, siis aitasin neil veel puslet kokku panna. Tükke nagu see, kuidas üks neist oli stripparitele kuulutanud, et mina tema naine olevat ja siis selle eest gasjoliks (kitseks vist)  sõimata saanud. Ja see, kuidas nad vennastusid seal mingi šotlasega, kellel olevat olnud üleval müstiline arve, kuid kes tegelikult omamoodi sealseid ärikaid pügas suitsetades seal samade bosside teisest urkast varastatud sigarillosid (tema väide). Ja see tükk, kuidas kohe uksest sisseastumise järel tervitati ühte mu sõpra nimepidi. Või see, kui selgus, et seesama neiu olla ühe vana sõbra tüdruk ja ühtlasi selgelt oma töös käige osavam. Talt ja baaridaamilt sai igasuguseid küsimusi ka rahulikult küsida. Või see hetk, kui mõlemad mehepojad oma kaasasolnud kaardid tühjaks olid kulutanud ja anusid, et ostaksin neile stripdollareid juurde - ainult laenuks. Ühesõnaga jälle on käes mõned uued kogemused - nagu hiina küpsis ennustaski selle aasta kohta - ja murtud mõned barjäärid. Kes oleks võinud arvata, et leian end kunagi paljaste neidude pükste vahele käivat kiletatud raha ostmas? Aga muidu oli päris huvitav. Kui minu jaoks mitte nii erutav, siis lihtsalt hämmastav, millise ülehelikiirusega seal neiud lae alla tikkkontsadega platvormkingades ronisid ja üldse millises füüsilises vormis nad olid. Seal taga on ikka jõhker väljaõpe, valu ja vaev. Muide, välja pidi neid õpetama seal ikka ja jälle silma jäänud väike tõmmu mees, kellele see koht kuuluski. Poisid igatahes pidid tagasi minema:D

Ahjaa... kuigi ma ei tundnud õhtu jooksul kordagi, et oleksin liiga purjus, siis koju jõudes oli ikka kohutavalt keeruline hambaharja suhu pista ning riideid ära võtta. Samas ei olnud mind kolekõrged kingad nt öö jooksul kordagi seganud.

Eile aga sain ka huvitava kogemuse osaks. Pähe tuli kohe mõte, et küll naised on ogarad, et lasevad endal ise silmad kinni liimida ning siis praktiliselt võhivõõral oma ripsmed teravate kääridega taas lahti lõigata. Sellist õnnetust pidi muidugi üliharva juhtuma, kuid kellega siis veel kui mitte minuga!?

Ja tänane hommik on loodetavasti selle nädala seikluste tipp. Jõudsin järele Sandrale, kes ammu räägib, et isegi mikrolaineahjus söögivalmistamine ei pruugi alati välja tulla ning vahel võib lausa ohtlikuks kujuneda. Kui nõrgemat plastikut olen seal ennegi kogemata üles sulatanud, siis täna selgus, et mõnel ikka veab rohkem kui teisel. Minu hommikupudrul näiteks, mis otsustas pool minutit ettenähtust kauem uunis olemise järel niimoodi ära põleda, et sain seda justkui sünnipäevaküünalt mitmeid kordi puhuda ning õhtul otse prügikasti visata. Ju ta lihtsalt ei tahtnud üldse minu kõhtu sattuda.

Päev pärast pidu

Eelmine reede - jah, nii palju olen ajast maas - oli minu jaoks taas tõsine tööpäev. Lisaks veel kordades närvilisem kui tavaliselt, sest ma ei saanud kuidagi kokku vajalikku matejali eesootavaks koolituseks, lisaks keelati mõned fotod arusaamatult ära ja oli reaalne oht, et jään Rootsis hotelli pantvangi, sest krediitkaart valmis ei saanud, arvete variant neile ei sobinud ja mingist hetkest alates ei olnud võimalik enam üldse raha üheski suunas liigutada. Lisaks ei saanud ka ühtegi targemat inimest kätte. Ma hakkasin juba vaikselt paanikasse minema.

Aga siis sai tööpäev läbi, ma jooksin koju trenniriiete järele ja õnneks juba päeval Annikale ostetud sooaleivakingitust maha panema ning siis ootaski ees elu esimene shapingutund. Pärast seda pidin koos oma külalisega Annika ja Veiko värskelt valmis saanud kodu vaatama minema ja pärast seda veel klubisse üht eesti bandi kuulama. Aga see oli vaid plaan. Ja teate ju küll, kuidas plaanidega on... Elu läheb omasoodu.

Seega elasin trenni üle ja tormasin koju, sest aega oli napilt ja Annika tahtis meid võimalikult vara, aga siis ta helistas ja saatis mu hoopis uuesti poodi koos lisainfoga, et ta isegi pole veel kodus ja nii kiire ka pole. Seega korjasin oma külalise peale, käisime poes erinevate basiilikusortidega tutvumas ja siis suutsime isegi õige maja ruttu üles leida. Mu sõber sai seetõttu ka magalarajooni näha. Muidugi ta oli ka juba enne aru saanud, kui hinnaline mu kodu asukoht on, aga see selleks.

Meil oli neljakesi tore õhtu. Veiko oli tänulik ka keelepraktika eest, aga Annika ei rääkinud peaaegu üldse.

Puhusime ühe kunstiprojekti heaks rõdul mulle ja sellest on päris palju ägedaid pilte ka. Loogan need ming hetk endale ka saada. Kokkuvõttes mu külaline jäi rahule ja mingi hetk liikusime kahekesi edasi ühte klubisse. Aga see oli omaette ooper.

Nimelt me jõudsime klubisse, ostsime piletid ära ja rõõmustasime, et show polnud veel pihta hakanud. Sain kohe ka teada, et mu kaaslaseleei meeldi tantsida, millest oli väga kahju, sest tõeliselt minu maitse järgi muusikat lasti terve meie sealoleku aja. Seega istusime mingile diivanile. Veidi seisime ka ja mul oli nii naljakas seista suure astme võrra kõrgemal, et temaga võrdsem olla, sest tavaliselt ma ei ole meestest nii palju lühem, aga seekord ju olin. Kuid lõpuks oli ikka hääl nii ära karjutud üksteisele kõrva röökimisest, et ajas köhima ja iiveldama, rääkimata valust.

Igatahes, ootasime seal siis nii umbes tund aega esinejaid, aga kui neid ei tulnud, hakkasime muutuma kahtlustavamateks. Mõtlesime, et ootame siis pool tundi veel poole kaheni ja ootasimegi. Samal ajal jälgisime vaid rahvast ja nüüd tundus see mulle eriti laste lihaturuna. Sai ka see poolund mööda ja ei tulnud kedagi.

Siis hakkasin mõtlema, et aga ega ma ei näinud kusagil ka trumme ega muud sellist. Mõtlesime siiski, et me ei saa ju nüüd enam alla anda ja ootame kaheni, kuid veidi enne kahte läks osa rahvast ruumipuudusel lavale tantsu lööma ja ühel hetkel avastasime postidele ilmunud go-go tantsijad. Siis oli selge, et raiskame oma aega ja andsime alla.

Teel õue jäi aga jalgu üks klubi reklaamposter, mille abil selgeks sai, et tulime oma kuumale peole kogemata päev hiljem. Ei, mul ei olnud üldse piinlik sellise segaduse pärst. Mkmm!

Seega komberdasime välja, mina ette ja taha vabandades ja tema väites, et pole hullu, et diivanil istumise eest 7 euri maksime. Kohe jäi jalgu ka üks kuulus baar ja lasin tal proovida üht veelgi kuulsamat shoti, mida isegi katsetanud ei ole. Ei proovinud ma seda ka seekord, sest olin tulnud autoga ja siis tiksusime koju magama, tema veel kaua shoti pärast luksudes ja tuld neelates:D

Kui aus olla on (liiga) keeruline

Tahtsin teile rääkida veel mõnest kummalisest-huvitavast-varem ununenud Poola reisi seigast. Te ei tea, kui mitu korda saime end välja vihastada sel lihtsalt põhjusel, et meil ei võimaldatud teenuse eest tasuda. Olgu siis jutt avalikest tualettidest, mille sissepääsu kontrollisid enamasti masinad ja kuhu tuli sisestada õige summa väärtuses münte. Ei taha tegelikult Poolale liiga teha. Hiljem, kui olime end korduvalt kergelt alandanud kohalike ees, et vahetada WC-st üsna kaugel asuvast kohalikus keeles suhtlevast vahetusmasinast saadud mündid veel väiksemate vastu kohalikega tehinguid tehes ja sealjuures tihti võõrastele meestele seletades, et ilge pissihäda on, selgus, et siiski see masin annab raha tagasi. Aga mitte samas majas asuv teine masin, mis pakkide hoiustamise eest raha tahab ja üldse ei hoiata "jootraha" kasseerimise eest.

Lätis oli normaalsem. Bussijaamas võttis tädi vastu ka eurosente hädalistelt. Kuid kuivõrd normaalseks saab pidada nö Baltikumi pealinna peamises bussijaamas asuvat stagnaaegset ühis-WC'd, kus voolab külm vesi ning paberivajadust tuleb õigesti prognoosida juba kassatädi leti juures. Jumal hoidku ootamatu number kahe eest!

Kõige suurem komöödia oli aga hoopis Vilniuse bussijaam, kus WC-d piirab maast laeni paksudest risttorudest koosnev loomaaia värav. Päriselt ka. Minge piiluge, loomaaias on peasissepääsu kõrval samasugune monstrum. Ju siis on neil piisaval arvul kordi jäänud hädalistelt, kes üle piirde hüppavad, kas lõikamata vms. Aga see ei ole normaalne. Millisel transiitreisijal on kohalikke sente? Ja kuidas reageerida kui infoletid raha ei vaheta ning saadavad su hoopis jaamas paiknevasse pangaesindusse? Ja kui leiadki tolle üles ning avastad, et nad vahetavad sulle raha küll WC-sse minemiseks teatud teenustasu eest, kuid nemad sente vastu ei võta. Mis siis teha, kui pole parasjagu taskus paberraha? Õnneks emal siiski oli natuke. Kuid pakun, et nii suuremad hädalised, haiged inimesed kui lapsed oleksid selle tralli peale ammu püksi teinud. Täiesti ebanormaalne olukord.

Poolas polnud probleeme aga mitte ainult WC-dega vaid ka ühistranspordiga. Metroojaamad on varustatud uhkete piletiautomaatidega, mis paluvad valida piletiliigi ja siis täpsustada, mis tsoonide jaoks seda vajad. Infot tsoonide kohta aga me selle kahe päeva jooksul ei leidnudki - ei jaamadest, ei bussipeatustest, ei turistivoldikutest. Kui küünitasin võimalikult kaugele teisele poole piirdeid, sain teada, mis on meie valitud metroosuuna lõpppeatus vähemalt, aga pileteid ju ikka osta ei osanud. Õnneks töötas seal kusagil peidetumas kohas ka mingi ajaleheputka, mille umbkeelne müüja meile siiski kohanime kuuldes mingid piletikesed väljastas. Selgus, et kolme kvartali jagu edasiliikumiseks tuleb läbida kolm peatust ja jõuda selles ainsa metrooliiniga linnas tõesti mõlemad tsoonid läbida. Kas mainisin, et me ei väljunudki tegelikult kesklinnast?

Kahjuks aga selgus sihtpunktis, et olime siiski jõudnud liiga kaugele ja mõistlikum on sõita bussiga tagasi enam-vähem meie hotelli juurde, kus me juba käinud olime. Bussiga aga olime sunnitud jänest sõitma, sest jälle oli seal masin nende kuradi tsoonidega ja väljas sildid, et bussijuht müüb pileteid vaid äärmisel juhul ja täpse raha eest siis, KUI masin ei tööta. Nii me siis seisime seal nõutult. EI julgenud enam võõraid tülitada ka, sest nagunii olime seda juba kõvasti teinud metroojaamast õiges suunas väljumiseks ja õigele bussile jõudmiseks. Kaardi abil ei olnud seal enam võimalik orienteeruda. Ja nüüd võin öelda, et olen Poolas jänest sõitnud. Ka kolm peatust.

Muidu aga... alates eilsest söön siin rõõmsalt katkurohtu - uskuge või mitte. Rääkimata siis kõigist peenetest suguhaigustest ja muust sellisest, mille vastu see ka lisaks minu probleemile aitama peaks. Polegi varem ühelgi tabletikarbil nii huvitavat infolehte näinud. Ja kui ma nüüd neeru- või maksapuudulikkuse kätte sattuma peaksin, siis te teate, miks.

Ei ole veel põhjust politseid kutsuda

Märkamatult on veebruar mööda saanud. Endalegi oli praegu üllatuseks, et ma siia kohe sõnagi veel kirjutada pole jõudnud. Mis ma siis tegin?

Tööd palju. Ja siis valisime välja pruutneitsite kleidi stiili ja pruutkleidi ja käisime proovides ja siis jagasime ka peiupoisid omavahel ära ja kuigi kartsin kõige hullemat, siis seekord pääsesin. Minu paariline on täiesti aktsepteeritav ja selles mõttes pean ühele Eestist põgenevale pruutneitsile aitäh ütlema. Muidu oleksid nemad by default koos olnud. Nüüd aga on mul talutav poiss, kelle kõrval võib ka kontsi kanda. Vaadake, kui vähenõudlikuks ma muutunud olen:D

Siis käisin töö põhikursusel, kus õpetatakse A ja O'd ning mis tuleks tegelikkuses läbida enne tööleasumist, et uus inimene teaks, millesse ta end segab ja saaks ülevaate tootesortimendist ning seadmete toimimispõhimõtetest. Oli üsna aju kokkujooksutav, kuid hariv ja better two years late than never eks:) Nüüd tean isegi, kuiduas vaakumpump vaakumit teeb.

Kitkusin ka Murphyga kana. No kes teine peale minu suudab uhiuue tööjope jätta niimoodi pagasnikuluugi vahele, et see ei saa mitte lihtsalt mustaks, vaid õliseks ja sellest läheb lukk läbi, jättes järele suure augu. Ja muidugi on tegu riideesemega, millele ei või keemiaga üldse läheneda. Igatahes, tehtud! Ja oi, ma olin kuri. Kogu maailma peale. Ja võitlesin nii kuis oskasin selle vastu, kuid kuna keemiline puhastus võttis lihtsalt raha vastu, aga isegi ei vabandanud, et plekid heledamakski ei läinud, siis lõpetasin ikka Vanishiga, mis tegi asjad talutavaks. Üleüldse, mis mõte on keemilisel, kui nad ei võta millegi eest vastutust ja kasseerivad raha ette?

Üks tore veebruarikuine hetk oli ka see, kui tulin õhtul trennist ning avastasin, et mind jäitab mingi tüüp. Ta oli mulle juba Solarises toidupoest tulles sappa haakinud ning jälitas mind teisele poole Islandi väljakut bussipeatusteni. Võiks ju arvata, et meil oli lihtsalt sama tee, kuid selleks käitus ta liiga kummaliselt. Kõigepealt ronis mulle keskuse eskalaatoril peaaegu selga, kuni nägu mu näo ära. Siis püsis minust pidevalt paari meetri kaugusel, midagi arusaamatut pomisedes ning muisuhääli tehes. Püüdsin teda ignoreerida, kuid tema justkui püüdis pidevalt leida nurki, kust mu nägu näeb. Iga kord, kui ma liikusin, liikus varsti ka tema. Lõpuks oli mul juba paras paanika ja tänasin õnne, et oleme rahvarohkes kohas, sest metsas ma temaga peitust mängida ei julgeks. Õnneks ühel hetkel ta vist hüppas mingi teise bussi peale. Ei tea, kas tüdines või oli minu piinamine tema tavaline bussi tulekuni aja parajaks tegemise viis? Kuidas ma küll troppe nii ligi tõmban, ah!?

Eelmine nädalalõpp käisime aga emaga Poolas. Jõudis kätte see jõuluks kingitud bussireisi aeg ja nii me siis loksusimegi rõõmsasti ca 20 tundi Varssavisse ja sama palju tagasi, et veeta kohapeal kaks toredat päeva. Kui kohutav külm välja arvata. Tänapäeva bussid kõigi ekraanide ja võimalustega on päris lahedad, kuid magada on seal öösel peaaegu võimatu. Eriti, kui södaööl tulevad peale mõned jutukad neiud, kes vadistavad milleski hiina keele laadses hetkegi puhkamata, kuni mul kahe tunni pärast kannatus katkeb. Ärge saage valesti aru, nad ei kisanud, kuid mul tekkis kahtlus, et äkki hiinlased ei saagi sosistades rääkida ja nad ise ei taibanud, et ehk on siiski ebaviisakas vadistada kell kaks öösel, kui osa kaasreisijaid peab nelja tunni pärast maha minema ning nende väheste kehvade unehetkedega terve päeva läbi ajama. Ma siis tuletasin neile seda meelde ning siis jäid kohkunud neiud momentaalselt vait. Kuni kella poole neljase Poola passikontrollini, misjärel jutuvada taastus mõneks ajaks.

Varahommikune Varssavi oli ilus. Koperdasime kudaigi jaamahoonesse ja maandusime mingis kohvikus kummalist kakaod ja spinati-lõhe võileibu süües. Ei olnud eriti hea kombinatsioon, aga mõtlemisvõime oli siis veel hangunud. Aga kui siis teadvus taastus, suutsime isegi lahendada ära müsteeriumi, kus me täpselt asume, kus suunas vaatamisväärsused on ja kuidas jumala eest avalikesse WC-desse sisse saab. Ja õues ootas ees päike. Kuna ikka veel oli kell väga vähe, siis tegime jaamahoone endale hästi selgeks ning siis marssisime turismiinfosse, et leida mõni bussituur, sest niiiiiiiiiiiiiiiiiii külm oli ja kusagil ei olnud inglisekeelset infot. Olime juba ostnud hea poolakeelse linnakaardi, kuid ühtegi arusaadavat guide'i müügil ei näinud.

Muideks, seal linnas oli üle igasuguste ootuste - ja meil olid need sovietilikult madalad - teenindus. Meid juhatati ühe hop on-hop off'i peale, kus saime kaks tundi külma veidi trotsida ning päris hea ülevaate sellest sõjast vaevatud linnast. Kogu kurbuse kiuste on see taastatud tõeliselt kauniks kohaks ja nüüd on mul plaan seda kunagi ka suvel külastada, sest see on täis ilusaid parke ja puskkaeve - asju, mida tahaks suvel näha. Lisaks suurepärasele arhidektuurile. Nägime väga palju ilusaid ehitisi, kuid ärge küsige, mis täpselt mis oli. Jääme häbiväärselt vastuse võlgu. Aga tore oli ikka. Ja kohvikust kohvikusse hüppamine oli lõbus. Sööki oli palju ja see maitses hästi. Ja saime isegi veidi ema-tütre shoppingut teha, mis ei ole kuigi tavaline meie puhul.

Kogemata komistasime ka ühte karamellkommi poodi, kus kohapeal sai näha, kuidas meisterdatakse ülikeeruliste mustritega maitsvaid lutsukaid, mida siis ka hulgem kaasa ostsime. Kahjuks on väga raske kodus teistes samasugust vaimustust tekitada, kuna nad ei näinud seda magusalõhnalist töökoda, kus onu üliinimliku kiirusega karamellitriipe hakkis ning kus loodi erinevaid kujusid ja maitseid ja mustreid.

Ülihea üllatus oli veel meie hotell. Asusime kõige keskel. Vaid moe pärast sõitsime korra metroo ja teise bussiga, kuid kõik oli käe-jala juures ja hotell oli suurepärane. Eriti hinda arvestades. Küll veidi vana, kuid isegi üle mu ema ootsute puhas, ja uskuge  ta nihutas voodeid ja radikate turvakatteid ning käis isegi riidekapi otsa piilumas. Professionaalne kretinism noh. Ja hommikusöök oli väga rikkalik. Kuigi krimpsus ploomid ja shotiglaasidesse serveeritud keemiamaitseline morss tegid veidi nalja. Ma kukkusin ära juba kell seitse õhtul - kui mitte varem.

Ise kartsime poole puhul suuresti keeletõkkeid, kuid noortega ei olnud pea üldse probleemi. Nemad rääkisid vabalt inglise keelt. Vanemad inimesed aga üllatasid oma umbkeelsusega. Mulle tundub, et neil on lihtsalt veel suurem vimm venelaste ja nende keele vastu kui eestlastel. Arusaadavatel põhjustel. Lugege veidi Poola ajaloost.

Tagasitee oli ka seiklusrikas. Nimelt otsustas üks neidis vaevalt pärast Riiast väljumist, et tal on vaja hädasti suitsu teha ning pöördus selleks vetsuuberikku bussi keskel, kust siis kiirelt lõhnad levima hakkasid. Ja levisid ka juhtideni. Üks juht siis vestles selle kohukesega vaikselt ning meile tundus, et piirdutakse hoiatusega, kuid veidi enne Eestit teatati üle bussi, et teeme nüüd peatuse ja ootame politseid. Viimased tulidki neiule järgi ja me ei mõelnudki välja, kuidas ta sealt pärapõrgust koju saab. Aga noh, mõni on kirkam kriit kui teine ja veidi võiks ikka teiste inimestega ka arvestada. Kuigi mul oli temast natuke kahju. Kodus kukkusime vist mõlemad taas kohe oma voodisse.

Ahjaa. Riin käis ka korraks külas oma kahe pika Aasia eluperioodi vahel ning teda oli muidugi tore näha. Püüdsin talle sünnipäevakooki teha ja see osutus minu rõõmuks isegi söödavaks, aga jah. Ka valmis pulbri ning kohupiimaga opereerides suudan ma kummaliste tulemusteni jõuda.

Et siis selline kuu...

Igaüks omast nurgast

Olen nüüd taas kirjutamisega maas, ent ometi ei saa jätta ka Annika sünnipäevanädalat kajastamata. Ja kohe läkski peaaegu terve nädal selle alla. Teisipäeval oli viisakas õhtusöök; siis rabelesin, et talle üllatuseks pingviinitorti organiseerida ning neljapäeva õhtupoolikul suundusime suurema seltskonnaga juba talvel traditsiooniks saanud Rootsi kruiisile.

Kuna selgus, et meil oli pääsmeid isegi rohkem kui vaja olnuks, siis Ann pakkus mulle ühte kajutitäit oma sõprade jaoks. Sandra ja Svea haarasidki kohe sellest võimalusest kinni. Esimene tahtis ka kellegi kaasa võtta ning teine ütles kõigepealt "jah" ning küsis alles hiljem, millal reis üldse toimub.

Neljapäeval siis tormasingi tuhat nelja töölt ära, haarasin kodust asjad ja Sandra kaasa ning siis jooksime juba, hinge kinni hoides, tordile järele. Kuna olin tellimuse esitanud telefoni teel ning teises otsas olnud naisterahvas tundus kergelt ebaadekvaatne, siis tõesti kartsin, mis mind ees ootab, aga tort oli lihtsalt suurepärane ja seal peal olevad pingviinikujud nii korralikud, et ka pagarikoja müüjad teatasid, et nemadki tahavad nüüd pingviinitorte tellima hakata. Ainus, mille üle natuke nuriseksin, oli kondiitri geniaalsus paigutada pingviinitordile ka hulgaliselt lilli. No halloo!!? Pingviin annab ju ette väga selge külma teema. Ainsad lubatud lilled oleksid olnud jäälilled.

Igatahes, Ann oli ropult rahul ja kutsus seda oma kõige ägedamaks kingituseks ja meil oli kokkuvõttes suurepärane reis, mida ei rikkunud ka see, et Sandra kaaslane lihtsalt viimasel hetkel ära ütles. Sandra küll oli veidi tujust ära, aga ma ei nimetaks seda kaugeltki ebaõnnestunud ürituseks. Täiesti vastupidi. See polnud reis, kus vahepeal sai naerda. See oli reis, kus ükskikutel hetkedel ei naernud.

Esimese õhtu ristiski Annika oma elu kõige ägedamaks sünnipäevaks. Rummi voolas ojadena ja kõigil paistis tore olevat. Viimast on näha ka karaoke videost, mis oleks päris kihvt, kui häält üldse ei kostaks. See lihtsalt ei kannata mitte mingisugust kriitikat.

Ma sain ka natuke tantsida, kuid kaugeltki mitte isu täis ja natuke põdesin ka, sest olin oma elevuses ühele võõrale mehele tikkkontsaga labajala peale hüpanud ning kogemata püüdnud ka ühel reisikaaslasel klaasiga hambaid välja lüüa. No lihtsalt juhtus asju. Eriti piinlik oli, kui teisel päeval veel paremini ta portselankikudele pihta sain, aga selleks ajaks oli ta vist valu paremini taluma õppinud või rohkem tuimestavaid aineid manustanud, sest sai sellest tunduvalt kergemini üle.

Enne veel, kui vastu hommikut oma kajutisse magama minna jõudsin, põrkasin koridoris kokku mingi teise noormeeste seltskonnaga, kes veensid mind igal võimalikul viisil nendega edasi pidutsema. Jõudsime kompromissile, et teen nendega ühe kokteili. Ega ausalt öeldes rohkem ei julgenud ka öösel üksi võõraste meeste kajutis, aga vahepeal tekkis seltskonda juurde ja oli päris lõbus. Rääkisime natuke juttu ja siis suundusin ikkagi oma "koju", kus ootas ees üks üleliigne noormees.

Kuna keegi meist vist ei olnud tegelikult eriti huvitatud tema seal olemisest, siis me Sveaga ei hoidnud end eriti tagasi ja lihtsalt nokkisime teda sõbralikult - kokku vist ca kaks ja pool tundi, sest uskuge või mitte - tüüp ei hakanudki vastu panema, aga ära ka ei läinud. Ei loksutanud teda suuremalt ei taastuvvarade eksperimendid ega vuugitäiteks kutsumine. Paar korda tekkis mul küll hirm, et äkki on ta seda tüüpi, kes kaua kogub ja siis lõpuks plahvatab, aga kui ta paar korda (vist naljaga?) püüdiski rusikat tõsta, siis Svea tegi talle kohe ja konkreetselt selgeks, millised on tema võimaliku teo tagajärjed ja et mitte meist ei saa siis ohvrid.

Paar tundi und ja ees ootas linnatiir. Enda meelest võtsime küll üsna tagasihoidlikult ja ostsin peamiselt esmatarbekaupa + paar pärlit riidepoodidest, kuid raha kulus ikka hullu moodi ning kui lõpuks laeva tagasi jõudsime ning pikali viskasime, siis tundus see nagu paradiis. Olin nii väsinud, et viskasin oma pea üle voodiääre alla ning palusin alumisel koikul maganud Sveal nii oma juukseid kammima asuda. Läksid nad ju ikka ja jälle lõputult sassi.

Teine õhtu oli võib-olla isegi ägedam kui esimene. Kuigi meie seltskond paistis omadega üsna läbi olevat, vaevles minu kajuti rahvas naerukrampides. Nimelt tuli meil sõprade juurde jõudmiseks mööduda mu eelmise õhtu sõprade toast ja neil oli üks lahti. Otseloomulikult me kaugemale ei jõudnudki. Kogu aeg plaanisin siiski, et varsti liigume omade seltsi, kuid mida aeg edasi, seda lõbusamaks läks ning viimaks hakkasid omad, keda vaid mõne korra piilumas olin käinud, juba ära kustuma. Mina, Svea ja uued poisid aga läksime tantsima ning vahepeal põrkusime ka vanade sõpradega. Tantsisin end tühjaks ning ei lasknud end eriti häirida sellest, et olen tõesti uues seltskonnas. Ja kuidas saakski igav olla, kui kantakse ette maailma ägedam versioon Buratino laulust ning ükski kaaslane ei ole suu peale kukkunud? Oli päris korralik kõhulihaste trenn.

Millalgi öösel, kui taas kajutisse tankima läksime ja ka nende seltskonnast esimesed ära kustunud olid, otsustasin, et viskan ka korraks ühe tüübi kõrvale pikali ning puhkan päev otsa kontsadesse kängitsetud jalgu. Tüüp oli üles ärganud ning hakkasime niisama juttu rääkima. Teised kõik paistsid ka olevat juba mingit tegevust leidnud. Ja see tüüp oli ainus "külmavereline", kes mulle ligi ei ajanud. Teiste kõigiga oli nii naljakas see, kuidas nad said aru, kui neile ükshaaval rääkisin, et ma olen katki ning ei ole hetkel mingist suhtest huvitatud, aga hiljem selgus, et nad kõik vist pidasid siiski iseennast selleks üheks erandiks.

Niisiis me vedelesime selle ühe tüübiga voodil ja rääkisime juttu. Toas oli ka üks tema magama jäänud sõber ning kaks minu sõpra, kes ühel hetkel minema jalutasid justkui meile privaatsust pakkuda tahtes. Üks neist olla pärast kurtnud, et meil juba oli midagi ja siis ma lasin ta üle. Oh, well... Vahepeal kusagil jooksus - tõenäoliselt jahil - käinud minu kõige suurem fänn naasis ka mõne aja pärast tuppa ja ohsaa poiss! kus järsku sai senisest härrasmehest armukade koletis. Sõnavara rikastus kohe mitmete roppustega ning tema esimene reaktsioon oli sõbra poolt meile naljaks peale tõmmatud tekk maha kiskuda ning kontrollida, kas ma ikka riides olen. Ja me korra ütlesime talle, et midagi ei toimunud, kuid tema siis solvumisest vms korrutas muudkui, et kohe läheb ära ja me saame jätkata sellega, mis meil pooleli jäi. Mulle ei meeldi konfrontatsioonid ja vale mulje jätmine, kuid see ajas juba naerma. Suur mees võiks käituda ka vastavalt. Kuid mulle tundub, et ehk oli see sõber talt enne kellegi üle löönud ja nüüd läks kannale hõõrutud vill lõhki.

Muidugi mehed on mehed ja nad vist ei olegi võimelised normaalse naisterahva kõrval nii lebama, et käed päris teki peal oleksid ja tunnistan ausalt, tundes kellegi silitusi ja sõrmede mängu oma nahal - see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea. Olin unustanud, kui hea see võib olla. Samas kontrollisin, et asjad üle käte ei läheks, sest... noh. Neid põhjusi on mitu. Mistõttu tema, kes ta mind alguses lapseks kutsus ning hiljem seletas, et lõpetas just pika suhte ning ei tahagi veel edasi liikuda, pidi piirduma vaid teatud neutraalsete tsoonidega.

Rääkisime veel mõnda aega juttu ning siis ta lasi mu ilma protestideta ära magama. Mulle endalegi tegi nalja, et olin isegi Svea üle pidutsenud - taas! - ning jälle magasin vaid mõned tunnid enne tagasi kodumaale jõudmist.

Toreda reisi hinnaks oli hulk häbivärinaid tekitavaid fotosid, mida vaadates alles hakkas asju meenuma; nii tühjaks kulutatud krediitkaart, et isegi Sprite oleks Hesburgeritst sõprade abita ostmata jäänud ja megapusa juustes, mida ma nelja tunniga lahti harutatud ei saanud ning mille siis suure südamevalu saatel ja pärast kamalute viisi juuksemaski pähe määrimist kääride abil kätte sain. Maksis kätte vastutulek ühele pikkade juuste fännile, kes ei lubanud kiharaid kinni panna ja mõned juuksekummi vahele jäänud karvad tähendasid suure salgu äralõikamist umbes ninaotsa kõrguselt. Te ei kujuta ettegi, missugune kaotus see on inimesele, kelle ülejäänud juuksed püksivärvlini ulatuvad. Ei mäletagi, millal viimati lausa kääridega neil kallal pidin käima pusa pärast. Aga no regrets, eks!

Integratsioon isemoodi

Töötan ühes vägagi rahvusvahelises firmas. Selle Põhja-Euroopa osas ja omakorda tolle Baltikumi grupis - üllatus missugune eks? Kuna peame päris tihedalt üksteisega koostööd tegema, siis oleme nüüdseks juba kahel korral Riias sealsete kolleegidega vaba aega veetmas käinud. Oma kulude ja kirjadega, aga see on end ilmselgelt ära tasunud. Alati on tore ning abi võin küsida ja saan ka nii töö- kui vajadusel muudes küsimustes.

Mismoodi käib aga meie team building? Seekord tähistas see reedel pärast tööpäeva lõppu lõunasse kihutamist, et kõigepealt hotell üle vaadata ning siis linna peale minna. Olime valinud taas uue ööbimiskoha ja kontrast eelmisega oli nii suur, et võinuks istuli kukkuda, kuid lõunanaabrid kirtsutasid ka selle peale nina. Meie jaoks oli aga ka eelmise korra aastakümnete taguse remondiga korteri-tüüpi koht rohkem kui vaja.

Seekord tegi nalja see, et olime võtnud kaks ühesugust tuba. Ometi pidid poisid kahekesi üsna pisikesse pugerikku ära mahtuma samas, kui mina sain vaata et juunior sviidi, kus ruumi nii, et tapab ja mööblit mitmetele igasugusteks elujuhtumiteks. Seega kutsusin ka teised enda tuppa... ee... ütleme: juttu ajama.

Pärast tassiti meid traditsiooniliselt Lidosse, mis mulle iga korraga aina rohkem vastu hakkab, ning siis ootas meid Baltikumi pealinna - võib vist nii öelda - ööelu. Ometi ei viidud meid ka seekord päris klubidesse, vaid uhkematesse lounge'idesse, kus uksel hirmuäratavates mõõtmetes kobedad turvad, kes ainult mind alaealisuses kahtlustasid ja hiiglasuured kokteiliklaasid, millega siis hiljem kiusu pärast turva nina all lehvisin.

Meil oli väga tore. Jõime erinevaid shote ja kokteile vaheldumisi. Mina olin üpris korralik, millele aitas kaasa ka korraks käest ära pandud kokteilide haihtumine. Meie - tüdrukute - õhtu eesmärk oli saada omale DJ tähelepanu, kuid toda ei loksutanud kohe mitte miski. Ka mitte see, kui üks ülemeelikuks muutunud kolleegidest juba riideid seljast kiskumisega ähvardas.

Nalja sai aga ka muidu. Kaasa võetud isased kadusid ikka ja jälle kuhugi ära. Arvatavasti julgusjooke juurde ostma. Meie aga ei lasknud end sellest häirida. Kui kolleeg tegi avastuse, et meid on kolm ja kõrval tantsib kolm vastassoo esindajat, siis polnud mul vaja pikalt mõelda, et nad meie seltsi kutsuda ja see oli ka fun seltskond. Tantsisime veidi ja kui siis ütlesin ühele: show me what you've got, mõeldes, et ehk hakkab too rohkem elusolendi moodi liigutama, siis üllatas ta mind ikka tõsiselt. Puusade asemel hakkasid hoopis riided liikuma ja seljast eemale ikka. Püksivöö juures pidurdasime ta hoo igaks juhuks kinni, aga naerukrambid olid juba garanteeritud.

Õhtu jooksul näitas mulle kohalik neiu veel muudkui meelepäraseid isaseid ette ja ma siis mängisin asjalikku kupeldajat või wing (wo)manii, kes neid omavahel tutvustas, kuni teele sattus üks, kelle pärast neiu enam meiega edasi tulla ei olekski tahtnud. Enne veel aga sattusime poiste paari peale, keda tundusid kaks end vallatuks joonud neiut nii külmaks jätvat ja kellest üks siis tegi nii rõveda žesti teise suunas, et väänlesime taas maas, suutmata sõnagi lausuda. Aga mehed ongi imelikud. Olen täiesti kindel, et asi ei olnud meis, aga ka meie meessoost kolleeg jäi ühe kohaliku tugemava soo esindajaga nii vestlema, et ei pannud tähelegi, kui talle kahekesi korraga kiusu pärast sületantsu tegime.

Käisime veel ühes juba varasemast tuttavas pubis ja siis naasesime McDonaldsi ringiga hotelli, kus sai veel palju pulli. Nüüd ei saanud ka meie isased enam riietel end kammitseda lasta ja särgid lendasid pärast paari tiiru pea kohal kus seda ja teist. Seejärel hüppasime kõik vooditel nagu väikesed lapsed, kuni raksud käima hakkasid ja poisid ennast ohverdavalt remonti tegema asusid. Järgnes meeskolleegi (mitte nii) seksikas tants tooliga, millelt ta maha lükkasin, et ette näidata, kuidas asi parem välja näeks, aga tema arvas, et kõige parem mõte on mulle kaksi-raksi sülle istuda ja ega seegi nali enne lõppenud, kui tool praksatas. Ma ei ole veel julgenud oma krediitkaardi väljavõtet vaadata, aga loodan, et need asjad siiski päriselt ära ei lagunenud ning see seal ei kajastu.

Üks õhtu naljakamaid momente oli see, kui meil tekkis rummi isu ja tahtsime sinna ka sidrunit sisse saada. Sidruni olime juba tee pealt hankinud - mulle nii meeldib, et nende R-kioski aseaine on ööpäev läbi selliste esmatarbekaupadega varustatud - kuid nuga mitte. Ja siis läks mu kolleeg koos kollase ümara kaunitariga pimedasse vannituppa to screw the lemon. Seda ei tohi lihtsalt tõlkida. Järgmiselgi päeval veel sain mehehakatisi norida, et üks neist kiitles, et jõudis 82 kohalikku naisterahvasse ära armuda ja teine samal ajal ahistas vaest sidrunit, aga maitse küsimus eks;)

Teinegi päev lõunamaal oli tore. Pooltel meist oli päris paha olla õhtuni välja. Teisel poolel aga polnud midagi viga. Mind tundes võiksite juba teada, kummal poolel mina olin. Päike paistis, päev tundus perfektne ja kui uhke aga täiesti maitsetu hotelli hommikusöök välja arvata, siis rohkem kaebusi ei olegi. Suundusime - vist üle kümne aasta - Jurmala veeparki. Ma plaanisin küll mullivannide, saunade ja baaribasseiniga piirduda, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et sealsel baarmanil polnud aimugi, mida ta teeb, mida iseloomustas hästi seik, kus minu kokteil ei näinud välja isegi selle moodi, mis pildil oli ja selle peale vaid õlgu kehitati.

Plaanidest hoolimata müttasime terve päeva mööda igasuguseid atraktsioone, jõime kõhu kloorivett täis ja andekamad meist (loe: yours truly) suutsid vist korduvalt ootamatult tekkinud väga paljastavatel hetkedel ka pargi ametliku fotograafi kaamerasse jääda. Muide, üks selge kultuuriline erinevus veel lisaks sellele, et lõunanaabrid paistavad olevat oluliselt pirtsakamad oma hotellide, kuid palju leplikumad selle toidu osas, mida nad endale näost sisse ajavad. Jätkuvalt kordan - Lido ei ole kvaliteetrestoran. Aga erinevuste nimekirjale lisandub see, et saime kolleegi käest tõreleda, et julgesime tulla sinna ilma oma rätikuteta, sest selgus, et seal ei saagi laenutada. No tere hommikust! Kuhu poole tsivilisatsioon jääb? Nüüd olen ühe kalli kuid odava kollase käterätiku omanik.

Kui olime ligunenud ligi viis tundi ja olin oma uusi ripsmeid ikka korralikult loputanud - mitte, et nad enam ei kipitaks või nii - läksime veel viimast korda sauna. Mina keeldusin end auruga piinamast ja läksin oma teed. Täis leiliruumis tegi üks noormees kohe kiiresti mulle koha enda kõrvale. Ja siis alles algas nali. Millist naisterahvast üllataks meeste skänneerimine kohtumisel pealaest jalatallani ja tagasi!? Mitte ühtegi vist. Aga kui seda tehakse teiega kord minutis ja nii ikka väga mitmeid kordi? Hetkel, kui olete uurija kõrval bikiinides end kerra tõmmanud? Mind hakkas juba närvi ajama, et ise ju täitsa kena poiss, aga suud lahti teha ei julge. Samas oli selge, et ta tahaks nagu midagi öelda. Lõpuks siiski saime jutule kuidagi. Aga see ei jäänud tema ainsaks kummalisuseks. Kas te olete kunagi kuulnud mõnda lätlast oma eesti päritolu kohta "vau"-kommentaari andmas? Mina nüüd olen. Pani muigama. Muidu aga olen nüüdseks kursis, et baarmanina töötav noormees nimega Martin elab siinsamas piiri lähedal. No palju sinna ikka maad on? Kakssada kilomeetrit?

Läbi une - sest öö jäi kolmetunniseks - ja absurdselt kiiresti muutuva ilma suutsime veel keskööks tagasi kodulinna jõuda. Olin oma elu esimese hiina õnneküpsise seest mõni päev varem tõmmanud teate, et mul on aeg proovida uusi asju. Üks esimesi oli mustasõstra Riia balsami joomine koduteel. Palju ma puhtalt ei suutnud ja kuigi mu peas mõlkus idee selle ja marjamahla kokteilist, siis roosa Schwepps? ajas ka asja ära.

Samaks õhtuks oli mind ka Katsi sünnipäevale kutsutud ja mõte vanu sõpru näha üle pika aja tundus päris tore, aga ma ei teadnud, kuidas nad suhtuvad üle viie tunni hilinejatesse ning lisaks olin konditsioonis, kus jäin Roxette'i loo ajal mitmeid kordi magama. Aga hästi suhtusid ja niisiis vedasin end, jalgu järgi lohistades, keset ööd veel kõrvaltänavasse ja ei jäänudki keset pidu magama. Oli hoopis mitu toredat tundi, kuni kenad noormehed mu kodu juurde ära viskasid. Võitsin oma kakssada meetrit enne, kui keelumärk vastu tuli;)

Aga vanade heade sõprade nägemine oli omamoodi kummaline. Olen nüüd taas sellele teemale mõelnud. Ja ikka veel on natuke kahju, et meie suhted sassi läksid põhjusel, mille oleks kergelt lahendanud kas või üks väike vestlus ja vabandus. Aga kas ikka peaks olema kahju, kui on antud veel mitmeid võimalusi ja ometi piisas sellest, et aastaid kestnud sõprus üles öelda? Et mitte selle nimel korraks alandlikkust näidata? Mitte keegi meist. Kuigi ma enda meelest vähemalt proovisin. Nüüd aga on palju aastaid juba ka sellest mõttetust tülist möödas ja olime kui võõrad. Oh, well...

(Armu?)kadedusest

On olnud hästi pidune kuu. Esimene nädalavahetus sisaldas juba üht sünnipäeva. Kõik oleks olnud ilus ja tore, kui kõige esimese asjana ei oleks ma seal kohanud oma eksi koos neiuga, kelle pärast aastaid tagasi lahku läksime. Me ei olnud nii ammu näinud ja ma ei osanud seda kohtumist ka nüüd kuidagi oodata.

Tegelikult oleks ju olnud tore veidi muljetada ja kas või meenutada. Mina oleksin küll siiralt tahtnud teada, kuidas tal läheb, aga tal vist ei olnud mingit jagamissoovi. Seda imelikum oli, et meil tuli istuda samas nurgas ümber väikese diivanilaua. Pärast esimest "tere" ei kuulnud ma sealtpoolt enam sõnagi. Mitte ühtegi. Usute või ei. Ja see on inimene, kes lubas minu järele oodata kas või kümme aastat kunagi.

Nüüd mõeldes ma tegelikult ei saa enam hästi aru, miks me üldse kunagi koos olime. Kõik käis nii ruttu. Ta oli armas ja hea ja meil oli tore. Siis arvasin, et olen armunud, kuid see möödus ka väga ruttu. Ja siis kohe tekkiski tal teema neiuga, kellega nad siiani koos on ja kes tol ajal veel täiesti laps oli. Noormees aga on minustki aastaid vanem. Selelst kõigest võite lugeda mu blogi päris esimestest sissekannetest kindlasti. Ja kõige kummalisem oli see, et pärast kuut aastat, mis nemad koos ja meie lahus oleme, olid nad ikka veel sellised ninnu-nännukad, kes ei suuda käsi üksteisest eemale hoida. Nagu teismeliste paar. Mul oli seda tõenäoliselt veel kummalisem vaadata, kui teistel, aga pilk rändas ikka ja jälle tagasi. Aga kas keegi oskab mulle seda fenomeni seletada? Tavaliselt kõituvad nii vanad paarid juba täiesti neutraalselt üksteise suhtes avalikel üritustel.

Ja ma arvan, et ma olen kade. Ka mina liikusin ju ammu edasi. Ja ma ei tahakski teda tagasi, kuid mingil määral jäävad kõik lahkuminekud kindlasti alatiseks häirima. Alatiseks jääb õhku miks-küsimusi. Igatahes, kui ma ka ei ole armukade, siis olen kade, et minul hetkel sellist suhet ei ole. Inimest, kes rahvamassiski ei paneks tähele kedagi peale minu ega suudaks käsi eemale hoida teismeliste kombel. Inimest, kelle kaisus ärgata ja kelle kehakeel räägib tohutust hoolimisest.

Samas alles hiljuti sain ise ootamatult ühe kutse kinno - ilmselt esimesele kohtingule - inimesega, kellest pean igati lugu ning kellele ei tahaks eluski haiget teha, kuid kindlasti teeksin, kui "jah" ütleksin. Aga meelitav oli ikka.

Aga kuidas teil läheb?

Mitte iga mees ei suuda vee peal kõndida

Vaatan, et ma pole isegi veel aastavahetusest kirjutanud. See aasta on igatahes ilge vurinaga peale hakanud ja mitte üldse nii halvasti, kui numbriga 13 tähistatud päikesetiirult ootasin.

Seekordne vahetamine oli väga viisakas. Ann korraldas sõprade ringile uhke traditsioonilise õhtusöögi, kus oli esindatud kõik kartulisalatist seapraeni. Mina muidugi olin oma talvehaiguse haripunktis, nii et ükski asi ei maitsenud hästi, aga tore oli ikkagi. Välja arvatud see, kui viktoriinis absoluutselt kõigile pähe saime ja selgus, et ette reklaamitud viimase koha auhind ei ole teps mitte hea asi ja meil tuli juua end konditsiooni, kus julgeksime kõigile Gangnam Style'iga esineda. Igatahes, tehtud ja ma ei tea kui mitme video ning foto peal kajastatud.

Öö saabudes liikus meie lõbus seltskond ka õue kõrgema künka otsa raha õhku laskmist tunnistama. Mitte, et ma kunagi ilutulestiku suurem fänn oleksin olnud. Või et meiega ühel künkal poleks leidnud tossupommidega geeniusi, kes viimsegi vaate ära varjasid. Aga oh well. Vähemalt oli lõbus teha esimesi sõite rohelise kaardiga. Poisid tegid korraliku riistvõimlemise kava, et saaks, nagu reklaamitud, kasvõi läbi tasku end valideerida. Ja noh, poistel käivad ju asjad püksitaskutes.

Õhtu kõige naljakamast hetkest saime aga ainult ümberjutustuse, sest kaks kaaslast olid koju naastes teistest kõvast maha jäänud ning hiljem selgus, miks. NImelt üks neist oli nii katki suutnud end teha, et võitles päris korraliku paranoiaga.

Teedelt oli lumi ära sulanud, kuid tema oli veendunud, et tegu pole mitte musta maa vaid veega. Ja oh seda paanikat siis, kui kainem sõber mööda vett hakkas käima. Takistada teda hirmunud sõber vist ka ei suutnud. Kuid sõpra ju hätta ei jäeta. Niisiis oli ta hoogu võtnud ja ka kõigest jõust "üle vee" kihutada püüdnud. Mõne unepeatusega kohevamate lumeküngaste otsas.

Mingil hetkel hakkasid inimesed koju minema, kuid mind ära ei lastud. Läpuks jäigi meid järgi neli - võõrustajate paar, mina ja üks tüüp veel, kellel on kodus oma Maria ja kes mind võltsinguks pidas. Natuke lapsik, aga olen sellises joobeastmes inimeste puhul hullematki näinud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt tahtsid kõik isased koos minuga elutoas teleka ees magada. Mis siis, et alla sai vaid õhuke tekk. Ka peremees eelistas seda oma voodile, kuid samas põrandapinda üksteisega jagada ei tahetud. Ja oh neid konkurendi tõrjumise võtteid! Õnneks mul oli korralik nohu. Muidu ei oleks ma seda skunksisõda vist üle elanud. Hommikul aga ei tahtnud haisukotid uskuda, et nad selliste etteastetega ühe neiu ees olid esinenud. Kuid mul ei ole põhjust oma mälus kahelda.

Jõulud tulid teisiti

Pärast meie uhket jääauguüritust, plaanisin nädalavahetuse veidi rahulikumalt võtta. Tahtsin siiski ühe vana sõbra juubeliürituselt läbi astuda. Pluss väike jõuluüritus ristiema perega. Aga see sünnipäev võttis sellised tuurid üles, et jõudsin koju alles jõululaupäeva hommikul. Valges. Olles enne saanud pisarateni naerda korduvalt. No ega teiegi vastu ei peaks, kui seltskonnas kaklevad lõbusad noormehed selle üle, kes tellitud kana suled endale saab. Lots of colourful coctails helped:) Nägin ka mitmeid vanu tuttavaid ja tundsin end kui imetletud kalliskivi - which is always nice.

Magasin siis jõulupäeva maha. Ärkasin napi tunnikese enne starti peokoha poole ning sain end elukiirelt valmis sättida. Ma ju tahtsin ära kasutada ainsa võimaluse aastas, mil saan Eestis oma tagasihoidlikus Indias kantud pulmakomplektis särada. And... succeeded. Oli tõeliselt tore õhtu. Veetsin enamuse sellest väikese sugulasega mängides. Alustame me ju iga kord võõrastamisega, kuid aina kiiremini taassõbruneme. Seekord sai tädi Aiast nii oluline tegelane, kellele osutati vabatahtlikult piparkoogi toomise au, kelle süles istuti pea terve õhtu mandariine ideaalselt koorides ning kellega käidi suurte poti peal pissil ning kraanikausis pladistamas. Keegi teine kaasa tulla ei tohtinud. Ainult meie - kaks printsessi. Ja ta on lihtsalt nii adorable. Need jõulud jäävad meelde, kui aasta, mil kõik mind joodikuks pidasid ja alkot kinkisid.

Plaanisin ülejäänud jõulud ema juures veeta, kuid ta pidi olema tööl ja siis ei olnud mul mõtet seal olla. Seega võtsin vastu isa järjekordse pakkumine enda juurde maale tulla. Kuna ta oli ise linnast sinnapoole minemas, siis oli üsna hea ajastus ka. Boy, do I regret giving in. Mõningaid ebameeldivusi võisin ette aimata. Sisetunne ju ütles, et ma ei ole seal tegelikult oodatud. On alati öelnud, tema praeguse elukaaslase puhul. Aga muutus tugevamaks, kui eelmisel aastal korraks nende tüli keskele sattusin. Enam ta isegi ei püüa head nägu teha ja samas see on naine, kellel ei tohiks midagi minu kohta öelda olla. Ta on ju ise see teine naine. Võisin aimata ka seda, kuidas minu ümber pidevalt suitsetama hakatakse. Nii oligi. Autos. Elutoas vaheldumisi terve õhtu vältel. Keegi ei lasknud end minu kohalolekust segada. Isegi ei kaalunud varianti, et mittesuitsetav laps, kes oma arvamusest ka mingit saladust teinud ei ole, võiks end ebamugavalt tunda, kui teda pidevalt mürgitatakse. Aga nende territoorium ju. Seal oli ka meeletult külm. Isegi ettenägelikult kaasa võetud mitmes kihis soojades riietes ja hiljem veel lisaks mitme teki all. Ometi olin hiljem mina see bad guy, kes ei vaevunud nende kodus isegi riidest lahti võtma. Mis oli vale. Vahetasin lihtsalt õeriided lisakihtide vastu ja külmetasin valikides nii kaua, kui suutsin. Aga noh, ei olnud asja, milles see tädi mind süüdistada poleks suutnud või proovinud. Lisaks kaotasin oma lemmiksalli ära.

Tulemuseks oli see, et olen üle nädala korralikult haige olnud. Oli ju isa ka. Kombinatsioon jõuluperioodi tegevustest jättis korraliku jälje, mistõttu olen nüüd lausa kahel järjestikusel aastal üsna harukordses köhas-nohus vaevelnud. Siiski hetkekski aega maha võtmata. Polnud aega, noh:D

Ainus positiivne osa maal käimise juures võimalus terve see ööpäev nende koertega mängida. Need kaks diivanihunti on nii lahedad tegelased, et mul ei ole üldse kahju neid kogu aeg sügada ja paitada. Ja nad teavad seda. Nurinat kostis kohe, kui julgesin korraks peatuda. Söömine ja wc-külastamine ei olnud eriti aktsepteeritavad vabandused:D

Aasta lõpus tähistasime veel tõsise veiniõhtuga ristiema vananemist, uhasime Sandraga mu uutest kokteiliklaasidest barbarissiviina üle kogu mu korteri, tegime Katsuga valmis elu esimese piparkoogimaja, kuhu hiljemalt aasta pärast koos pikkade meestega sisse kolime ja tegime igasugust muud pulli.

Järelehüüe armsale sõbrale

Ta oli veel nii noor!!!

Aga ei elanud maailma lõppu üle. Tema organid ütlesid ükshaaval, kuid järjest üles. Igal hommikul oli asi halvenenud. Kõik sai alguse süütust akust. Või nii me arvasime. Tundus, nagu igati üleelatav terviserike. Kuid siis läks ka kaamera. Järgnes ekraan ja algas hirm. Tema elu eest võidelnud arstionu käes andis alla touchpad ning rohkem ta taolise organ failure'i läbi teinud tegelasele elulootust ei andnud. Ta polnud veel kolm aastatki vana, kuid käes oli tema aeg minna.

I hated you but needed you, mu reeturlik sõber ja teekaaslane. Mida ma küll ilma sinuta peale hakkan!?