Absoluutsetest lollustest ja karmidest kasvatusmeetoditest

Mõni aeg tagasi KM shokeeris mind, olles minu peale vihane ja sülitades keset Foorumi keskust nagu vaalaskala vee välja. Kuna meil oli ka eelnev kokkulepe, et ta saab shokolaadi ainult siis, kui on mõistlik laps, otsustasin talle üks kord näidata, et tegudel on tagajärjed. Viskasin demonstratiivselt tema vee ja ka shokolaadi prügikasti. Ja küll ta oli kuri. Ja shokeeritud. Tahtis järgi minna shokolaadile. Aga õnneks ei ulatunud, sest viskasin ühte neist postiprügikastidest, kuhu prükkaridki hästi ligi ei pääse. Aga see mõjus. Laps hakaks mõistlikuks ja kontrollis iga natukese aja tagant ega ma enam kuri ei ole. Ja hakkas shokolaadiostul prügikastidest rääkima. Oligi kohe mitu päeva superlaps. Selle asemel, et kurjaks saades mind lüüa, tuli ja kallistas ning samas ütles ilusti välja, et sai kurjaks. Mis on hea. Sest ta väljendab enda tundeid sõnadega. Teistele arusaadavalt. Aga üleeile keeras jälle ära. Ajas ATV segi mootorrattaga ja kui see mürisedes sõitma hakkas, siis KM tõmbas end käest lahti ja kukkus tõmblema. Aktsioon lõpeps sellega, et noormees sülitas endale pihku - kindasse. Sai muidugi kohe aru ka, et see oli rumal ja muudkui küsis ettevaatlikult, kas ma olen kuri. Ütlesin, et ei ole, aga et ei taha ka tema tatise kindaga käest kinni hoida. Lõpuks ta taipas ja läks minust teisele poole. Pakkus puhast kätt. Aga päris hästi ikka aru ei saanud.

Selle postitusega ei tulegi välja mingit tarka pointi, sest keelatu kordus taas, aga ma tahan seda säilitada tulevaseks analüüsiks. Ja nüüd ta sõidab jälle pikaks ajaks ära. Nüüd, kui me just hakkasime jälle läbi saama ja ma nägin tohutuid arenguhüppeid pealt. Nuuks!

Staažikusest

Olen oma neljandat autojuhtimise aastapäeva üsna imelikult tähistanud.

Eelmisel nädalavahetusel pandi mind minu jaoks võõra moodsa manuaali rooli ja oi, kuidas me terve seltskonnaga naersime, kui ma lugematu aru kordi välja surin - ka keset teed paar korda - ning neljandaga tagurdada üritasin ning kässariga kohalt ära läksin. Rääkimata auto enda poolt pakutud naljadest nagu beebilukk, millega isegi väljastpoolt uksi avada ei saanud ja üks poiss naermisest püksi tegema pidi või see, kuidas pagasiluuki avades ka kolm akent avanevad või see, kuidas ma ei sisemisi ega esimesi tulevid välja lülitada ei osanud. Vähemalt oli lõbus. Aga automaat on ikka nii palju mõnusam.

Ja siis eile oli ka pull päev. Pritsisin kogemata ühe inimese märjaks ja mul on nii piinlik. Kui sa seda loed, siis ma palun väga vabandust! Ma tõesti ei ole mingi rullnokk. Lihtsalt väga vastik ilm oli, millega on väga vähe näha ja nägin loiku viimasel hetkel. Pidurdasin blokki, aga see ei päästnud enam midagi. Seisma jääda ka ei saanud, et vabandada, sest polnud kohta peatumiseks. Ja tegelikult oli sigakiire ka. Ja ma tõesti ei osanud arvata ka, et nii sügav loik on. Kurb juhus lihtsalt. Aga ma tean, kui nõme tunne on märjaks pritsitud saada. On minugagi korduvalt juhtunud.

Ja siis veel sain eile vastu teist autot sõita, sest see oli mind kinni parkinud ja ma ei saanud teisiti välja. Aga seal ei saanud keegi viga. Ja no seal oleks tõesti paras olnud ka teisele poolele. Kakskümmend sentimeetrit ühe perse ja teine nina vahel ei ole piisav, et külgboksist välja pääseda. Aga jah... ka peale nelja aastat juhtub ootamatusi ning saab nalja liikluses. Veel ei ole nii igav, et roolis meikida tahaks.

Kõige kummalisem kerjus

Käisin mingi päev Kristiine keskuses (NB! Varjatud reklaam:D) ja seal ees hakkas üks tädi minuga rääkima. Selline hästi uhke vene proua. Naturaalne kasukas. Tugev ilus meik. Sirge selg jne. Kui ta mõistis, et ma vene keelest väga ei mõika, lülitus ümber inglise keelele. Ja siis sain aru, mida ta tahtis. Ta küsis mult raha. Ütles, et tal ei ole üldse. Mul oli täielik wow-efekt, sest ta ei näinud üldse selline välja. Aga vist on õige ka - igas olukorras tuleb väärikaks jääda. Ja kui ma ütlesin, et mul ei ole sularaha - mis võis väga hästi tõsi olla - siis ta isegi vabandas mu ees ja ma tulin ära. Ja mul on natuke piinlikki, et võisin talle valetada. Kuigi ma tõesti viimasel ajal ainult pankrotis olengi.

Suhtsugulastest

Mul on neid palju, nagu te teate. Aga eelmisesse nädalavahetusse mahtus ka midagi toredat.

Nimelt sattusin peale vestlusele minust. Kõike muidugi ei kuulnud, aga selgus, et Kaarel peab mind poolõeks. Mis on nunnu. Ma ei teadnud, et ta mind üldse millekski peab. Me ju puutume nii vähe kokku. Mistõttu oli sel korral ka selgelt näha, et ta on suureks kasvanud. Aga jah... paistab, et ikkagi inimene:D

Ei tegelikult ei nori. See ongi hästi armas. Minu kasuvend. Tema poolõde. Huvitav, kuidas teised suhtsugulased mind liigitavad?

Aasta parim poisssõber

Minu oma muidugi. Tal ei ole ühtegi sellist probleemi, mis teistel meestel on. Ei joo. Ei suitseta. Ei vihka politseid, sest ei satu jamadesse. Ei kasuta vägivalda oma probleemide lahendamiseks. Ei tujutse. Jne jne jne.

Ja täna hommikul... kui sonisin midagi shokolaadijäätisest, pani riidesse ja läks poodi. Seega on ta täiega väärt minu eilse õhtu pingutusi. Nimelt, on mul juba tükk aega olnud tahtmine teha järgi filmitrikk ja ilmuda ta uksele nii, et mantli all on ainult sukad ja must pesu. Eile siis lõpuks tegin ära. Kõrged kontsad ka muidugi.

Kuna tulin trennist otse, siis tuli seal ka end riidesse panna. Ja kuidas ma siis venitasin, et kõik teised enne mind riietusruumist ära minna jõuaksid ega saaks mu huvitava riietuse peale nägusid teha. Ja kuidas kõik ei läinud plaanikohaselt ehk kuidas registratuuri ja Raunoni jõudes juba üks sukk põlvini vajunud oli. Aga ta õnneks ei läinud. Registraatoril võis seevastu väga naljakas olla. Ja ma põgenesin jooksujalu autosse. Helistasin veel Silmarõõmule järgi, et ta üksi poes ära käiks ja ma saaksin enne tema juurde minna, sest ma ei tahtnud mõeldagi, mis asendis mu sukad peale viit korrust treppe on. Imekombel aga püsisid nad siis omal kohal. Ja edasi läks kõik hästi. Talle meeldis:)

Teiste üle rõõmustamisest

KM tegi täna arenguhüppe. Rääkis mulle pikalt laialt elus esimest korda, mida ta unes nägi. Ja seda oma soovil. Amazing. Tegu ju lapsega, kes ei räägi kunagi oma peas toimuvast. Vastus küsimusele "mida sa mõtled?, on tema keeles "hästi".

Aga ka lasteaias saab iga päev millegi üle rõõmustada. Tegu siis laste edusammudega. Esimene kord magamajäämine. Esimene kord vanematest nututa lahkumine. Igasugune omaalgatus. Esimene söödud kartulitükk. Esimene kord ise kahvliga midagi süüa. Esimene kord pissile küsida ja päriselt potini jõuda. Jne jne jne. Iga päev näeme kellegi puhul edusamme sellest, kuidas nad uue keskkonnaga kohanevad ja tundub, et laste jupphaaval juurde võtmine oli tõeliselt hea idee. Vanad olijad on juba käitumiselt vanad olijad ja nii on ka uusi lihtsalt rütmi saada. Saaks me nad nüüd nii kaugele ka, et tunde anda õnnestuks. See aga eeldab, et kõik püsivad samal ajal samas kohas ja teevad sama asja. Absurd. Eriti laste puhul, kes pole veel koostegemise arenguetapiski. Aga kohati nad ka ületavad ootusi. Ja tõesti on neist hea meel. Iga peävaga aina rohkem.

Raju reede

Nii naljakas, kuidas päevad ei ole kohe üldse vennad. Reede oli super ja laupäev... sellest te juba lugesite. Aga ma siiski tahan ka headest asjadest kirjutada, mistõttu hetkel kirjutagi kronoloogiliselt tagurpidi.

Reedel oli Silmarõõmu kontsert. Tema teine ja minu esimene, kuhu kaasa sain minna. Jätsin seetõttu isegi StripDance'i minemata ja ma jumaldan seda. Aga kontsert oli ka tore. Ausalt öeldes ei midagi erilist, sest heli oli pekkis, aga tore. Huvitavaks läks alles peale kontserti.

Või noh... korraks vahetult enne ka. Kui Silmarõõm korraks tagasi koju minema pidi ja mina sinna koos tema bändikaaslastega üksi jäin. Ja siis kuidagi sattusime trummariga vestlema ning vestlus lõppes sellega, et istusime kahekesi kellegi kolmanda autos, kulutasime akut tühjaks, kuulasime midagi, mida millegipärast ka muusikaks nimetatakse ja jõime otse pudelist rummi ja energiajooki peale. Väga sürreaalne oli minu jaoks. Paljude jaoks kindlasti iga päev. Minu jaoks meenutus aastatetagusest ajast, kui ikka tutvusringkonda rohkem sellist rahvast kuulus. Endal pole kunagi palju selliseid lausjoomise kogemusi olnud. Vast ei tule ka.

Igatahes tore oli. Ja peale pidu läksime kõik edasi trummari juurde. Tal on tilluke ahjuküttega korter. Üks tuba, täis laga. Selline pool-prügimägi, mis võiks koristatuna ülimalt hubane olla. Aga ei ole seda kunagi. Aga tühja sellest. Vähemalt polnud igav sisekujundus. Tal olid näiteks pappkastidest tugitoolid, mis kulumisastmest lähtuvalt kütteks said. Ja istusimegi seal põrandal ning tipsutasime veidi ning kõigil oli supertore. Ma ikka veel ei suuda see küljeluu olla, kes lihtsalt alati tagaplaanil ja mehest sammu kaugusel püsib. Seega suhtlesin julgelt kõigi teistega. Tutvusin ja lõbutsesin sajaga. Kuigi see läks mulle maksma mu hääle ja muidugi vahetult enne kontserti. Klubisse polnud vaja minnagi. Ja minu meelest oligi rohkem fun seekord kodus väiksema seltskonnaga. Kuigi vahepeal mahtus sinna tuppa kümneid inimesi. Kaasa arvatud ülikonnastatud tippjuhte, mis oli nii sürr jälle. Aga nad ei pidanud väga kaua vastu. Ja nende kaotus. Sest nad ei näinud, kuidas Silmarõõmu bändi klahvimängija, kes on minuga üsna sama kasvu, mu tikkkontsaga saapad jalga sikutas ja tantsis ja laulis oma I'm bringing sexy back'i! Ülikoom. Eriti see, et ta suutis püsti püsida kõigele vaatamata. Ja see oli ka naljakas, kuidas nad sõbraga mu saabastega nukuteatrit tegid. Naersin taaskord pisarateni.

Aga õhtu kujunes päris pikaks. Sattusin elus esimest korda juba väga kokku kuivanud kambaga Levikasse ja kohe hakkasin kunagiste koolikaaslaste otsa komistama. Purjus on ikka lahe olla. Nägin jälle hiljuti nähtud ammu nägemata klassivenda ja automaatselt kallistasin teda. Vist esimest korda elus. Sest just selline tunne oli. Lihtsalt rõõm näha. Mitte selline tavaline eestlaslikult reserveeritud kohtumine nagu eelmine kord. Tore oli. Väga tore. Kuigi pärast oli väga valus tatsata ja ma teadsin, et kontsert jääb vist ära ja õues oli külm, aga seitsmest mu telefoni salvestatud taksofirmast ei tahtnud ükski mu raha. Veider. Terve linn oligi vaid taksosid täis ja ometi polnud ühtegi võtta. Peale konkreetsete röövlite.

Nii vihane, et süda on paha

Ma ei ole aastaid niimoodi häälekalt nutnud, nagu eile öösel kell neli, kui ma enam vastu ei pidanud ja Jaagupis uksest välja kottpimedusse astusin, ainus mõte peas - siit ära! Ja ma oma niigi täiesti ära häälega ulgusin jutti nutta veel vist tunni või rohkem. Tundsin end nii abituna ja hirmununa. Öö üksinda võõras kohas ja õues tundus palju meeldivam variant, kui jääda sinna sugulaste juurde ja kõik alla neelata.

Millest ma räägin? Vaimsest ja füüsilisest perevägivallast, millele elus esimest korda tunnistajaks olin. Ja mille vastu ma midagi ette võtta ei osanud. Aga ma ei ole seda usku, nagu kõik teised seal olevat paistavad, et laseks sel jääda peresiseseks asjaks. Eriti, kui juba ka mind rünnati. Aga see pole midagi võrreldes sellega, mida sealsed naine ja lapsed igapäevaselt taluma peavad. Ja mitte miski ei õigusta oma armastatud inimestega sedasi käitumist.

Mu kasuõe mees on ikka täielik värdjas. Täi-e-lik!!! Arvan, et ei lähe sinna enam mitte kunagi tagasi. Kuigi see võib tähendada, et ma ei näe kaua ka sealseid toredaid sugulasi, kellest väga hoolin. Aga ma ei suuda sellele mehele enam näkku vaadata ja fake-smile'i punnitada, öeldes: kõik on super! Sina oled parim. Au ja kiitus sulle! Öäkk!

Mees tunneb, et ta on kõva mees lapsi ja naisi igati hirmutades ja ahistades, ise tüli norima hakates. Eile polnud vist kedagi, kelle kallal ta ei oleks võtma hakanud. Mind ründas ka täiesti alusetult kaks korda, aga minu käest tuli siiski vabandust paluma. Teised olid nii üllatunud, sest ta ei palu vabandust, sest usub, et tal on alati õigus. Aga ka tema võlts lepituskatse lõppes sellega, et ta tegi mulle selgeks, et mul ei ole õigust oma arvamusele. Ja üleüldse kuna ma olen temast kaks korda noorem ja naissoost pealegi, siis ma olen ka kaks korda rumalam ja vähem väärtuslik. Loogish eks?

Esimest korda nägin ta sellist külge. Ma olin küll üht-teist kuulnud, aga mitte sel määral kogenud. Ma nägin, kuidas ta oma pojale kallale läks. Kuigi ise alustas ja poeg, kes on väga tasakaalukas ja usub sellesse, et talle pole mõtet vastu hakata, sest see oleks õli tulle valamine, reageeriski vist sellele, et isa jälle mind ründas. Ja hakkas vastu rääkima. Ja iga lause, mida ta ütles, oli tõde. Aga isa, tubli mees, ei saa ju alla jääda. Ja siis lohistaski oma poja, sokkis, õue, et kakelda. Mu kasuvend läks vahele ja poiss vist pääses. Aga see oli minu jaoks murdepunkt, kui ära tulin. Ja ma ei kavatse sellest vaikida nagu teised. Ei, ma ei lähe politseisse, sest ma ei taha, et nad rohkem peksa saaksid seal "kõva mehe käest". Aga ma ei kavatse seda saladust ka hoida. Ega aktsepteerida. Veel vähem seda värdjat õigustada. Sest just seda ta on. Ja ärge tulge mulle ajama, et küll nad ise norivad tüli. Ei nori. Sel mehel lihtsalt on nii madal enesehinnang, et ta peab ka iga abipakkumist rünnakuks enda isiku vastu. Muideks, mu kasuvennaga nad siiski läksidki lõpuks kaklema. Noored poisid võitsid vana alkohoolikut. Aga see oli vaid üks lahing. Ja seal ei olnud ka ühtegi tervet täiskasvanud meest, kes ta paika paneks. Ja mina ei oska. Aga mul on nii kahju sellest perest. Nad on nii toredad inimesed, aga kui katkisena selle pere lapsed kunagi ellu astuvad? Ma ei tea. Mingi jälg kindlasti jääb. Ja ma ei saa aru, miks mu kasuõde lihtsalt minema ei jaluta. Oleks siis, et mehe käes oleks raha. Aga ta on nii mõttetu mees, et tema peret toidab ja katab naine. Pudulojus. Ja vastik värdjas pealegi.

Nagu näete mu keelekasutusest, ma olen siiani meeletult kuri. Tegelikult oleks olnud hea, kui ta olekski mulle kätega kallale tulnud. Mitte, et ma masohhist oleksin. Aga kui laste ema ei rebi end ja lapsi sellest ringist välja ning eelistab vaikida, siis mina oleksin otse politseisse marssinud. Ja sinna ei oleks nad midagi teha saanud. Samuti on minu ümber mitmeid inimesi, kes ei laseks sel nii jääda.

Helistasin öösel isale, sest lootsin, et ta on oma seal lähedal asuvas kodus ja sab mulle järgi tulla. Aga ta ei olnud. Siiski minu esimest korda nutmas kuulmine ajas ka tema nii närvi, et ta oli terve öö üleval olnud ja kuuldes, miks ma nutan ähvardas, e tambib ta põlvini maasse. Ma üldse ei poolda vägivalda, aga see kõlas lihtsalt nii hästi. Et ometi keegi tuleks ja aitaks. Sest tundub, et seal ei suudeta peresiseselt probleemi ära lahendada. Leppimine ei ole lahendus.

Aega tagasi keerates

Hetkel mulle tundub, et nii mina kui mu isa kui ka vend ja vanaema - me kõik püüame teha seda.

Ma olen juba rääkinud teile sellest, kuidas isa üritab mind nüüd kiirkorras ammu kätte saadud elutarkustega varustada. Ainus, millest mul on kahju, on see, et macho mees nagu ta on, üritab ta minust pigem head küljeluud kui inimest voolida. Ka sellest olen rääkinud, kuidas vend mulle esmakohtumisel vastuväidetest hoolimata kohe jäätist ostis nagu väiksele lapsele. ja vanaema tegi sama. Tõi kohe lauale kommikausi. Mis on muidugi armas ja magusasoolikas on mul mõlemalt poolt tugevalt geenides. Nagu vanaema ise ütles: ma võin idusid süüa, aga ma tahan magusat siis ka! Same here.

Aga ma pole rääkinud, et ma ka ise olen avastanud end lapsikuid tegusid korda saatmas. Ja kuigi ma saan aru, et nii teen, ei suuda seda endale ka keelata. Sest tahaks ju uhkustada oma issiga. Kes mul lõpuks on.

Näiteks üks päev lasteaias vaatasin ühe poisiga autode raamatut ja seal oli üks pikap-maastur. Ja ma ei suutnud kohe lapse!!! ees mitte kekata, et minu issil on ka selline! Tobe eks!? Aga ma pole ju kunagi varem seda teha saanud.

Ja natuke teistsugune situatsioon oli isadepäevaga. Kuni selle aastani ma isegi ei teadnud, millal isadepäev on. Sügisel, aga täpsemalt? Ainult siis, kui keegi õigel päeval meelde tuletas, registreerisin info ära. Üldiselt aga oli see üks väga tahaplaanile peidetud tähtpäev, sest mul ju ei olnud isa. Viimastel aastatel olen siiski - kui on meelde tulnud - oma kasuisale head isadepäeva soovinud, aga see on ka kõik.

Sel aastal oli kõik teisiti. Olin juba päevi paanitsenud, kas leian sobiva kingituse. Mitte midagi ülepingutatut, aga siiski isiklikku ja südamlikku. Ja kuna mul on superkasuisa ning ma tõesti tahtsin oma esimese isaga isadepäeva ära fikseerida, siis sain kaks kingitust teha. Peaaegu identsed. Teisiti poleks kõne allagi tulnud. Ja nii ma siis justkui väike laps ajasin mööda linna taga ideaalseid tasse - väga raske ülesanne isadepäeval, muideks - ja õigeid värve, et neile tuunitud tasse teha. Et aga selgus, et keraamikavärvid kuivavad kolm päeva ja tahavad veel kuumutamist veekindluse tagamiseks, siis viimasel päeval sündinud mõtte puhul ei tulnud need kõne allagi. Aga kogemustega beib, nagu ma olen, tuli pähe võib-olla, et paremgi lahendus - tume küünelakk. Ma väga loodan, et see keraamikal kauem, kui orgaanilistel pindadel püsib, sest küünelakiga tassile arusaadavalt kirjutamine võttis tohutult aega. Ja tulemuse põhjal ei ole aru saada, kas autor on kümnene või kakskümmend. Aga väga armsad tulid ikkagi. ise jäin väga rahule ja tundub, et kingisaajad samuti. Aga jah. See siis ongi jälle see veidi lapsiku käitumise koht. Korraks kaalusin ka lipsude/lipsunõelade ostmist, aga see tundus nii külm variant olevat. Usun, et tegin hea valiku ja kui ma saan nüüd kohe oma lapsikused välja elada ning teised niisamuti, siis varsti oleme võrdsed jälle.

Tere! Mina olen Indreku ema!

See oli minu vanaema esimene lause minule. Nimelt isadepäeval tehti meid ootamatult tuttavaks. Ei olnud itaalia stiilis pisaraid ja kallistusi. Oli täiesti eeslaslik tutvumine. Kamaluga kohmetust, snäkid ja lühike briifing, kus sai paari lausesse oma eluloo ära mahutada. Vanaema ise väitis, et tal on olnud nii kurb/kehv elu, et ta ei hakka sellest hetkel üldse rääkima. Ja minu üllatuseks ei hakanudki. Kuigi ma oleksin huviga kuulanud.

Kuigi üllatus tegi meid kohmetuks, on mul siiski väga hea meel, et ma nüüd tean, mis nägu ta on ja kuidas ta hääl kõlab ja ka veidi, mida ta endast kujutab. Avastasime isegi sarnasusi omavahel, kuigi minu meleest on nad isaga ühte nägu ja mina pole kummagi moodi. Aga maitse on meil sarnane. Vähemalt selle aasta superstaaride osas. Mu vanaema on nende eluga väga hästi kursis ja meil on samad lemmikud ning me mõlemad rõõmustasime, kui Kene koju läks, sest ta lihtsalt ei ole massimaitse ja meie maitse ka mitte. Ja ma olen tema üle uhke. Mitte, et ma teist häbeneksin. Ma ei mäletagi teda eriti. Aga nad on lihtsalt väga erinevat elu elanud. Üks elas maal ja ärkas kell viis, et lehmi lüpsta. Teine õppis Tartu Ülikoolis majandust ja on alati linnapreili olnud. Siiani ainsa nendevahelise sarnasusena tulebn pähe see, et mõlemad sünnitasid kolm last.

No igatahes on mul hea meel, et minu ainus vanavanem on tore, tark ja väärika olemisega proua. Ja meil mõlemal on kahju, et meil ei olnud varem mingisusgust suhet, sest mina olen alati vanavanemaid taga igatsenud ja tundub, et tallegi oleks meeldinud veel mõni lapselaps.

Muideks, peaaegu oleks mind samal päeval hoopis terve suguvõsa lõugade vahele visatud. Aga ju siis saatus ei tahtnud nii. Ja ausalt, mul on hea meel. Muidugi, ma tahaksin väga kõigiga tuttavaks saada ja tundub, et ka neile hakkab see mõte aina enam meeldima, aga see on midagi, milleks ma tahaksin end enne vaimselt valmis panna, vältimaks üleliigset kohmetust. Ja ma usun, et ka neile meeldiks, kui neid ette hoitataks. Minu välja ilmumine pidi neile ikka väga suur shokk olema. Kuigi isa ja vend pidid minu eest, seljad vastamisi, seisma ja mind vajadusel kaitsma. Mis kõlab muidugi samuti hästi.

Aga mulle teeb natuke nalja see eestlaslik külmus. Või inglaslik. A la we only show affection to horses and hounds. Kas erinevalt isast üritab ta igati diplomaatiliselt korrektne olla, et mitte minus mingeid negatiivseid reaktsioone esile kutsuda? Miks ta ei öelnud lihtsalt, et on mu vanaema või vähemalt, et on mu isa ema. Mina olin küll peaaegu kohe sunnitud tema kuuldes sõna "vanaema" kasutusele võtma. Ja mulle meeldib, et minu sõnavarra on tekkinud sõnad " isa" ja "vanaema" ka isiklikumas kontekstis.

Ma ei julge veel mingeid sooje suhteid loota. Sest vennaga olid ju ka suured sõnad ja edasi faas Teadmata kadunud. Võib-olla jääme vanaemaga siiski võõraks. Aga ma loodan, et mitte. Vähemalt ära nähtud nüüd.

"Teine sahtel"

Kus teie oma kola hoiate?

Mina hoidsin vanasti kõike liigitamatut läbisegi oma koolilaua teises sahtlis. Nüüd mul enam kirjutuslauda ei ole. On üks stiliseeritud pappkast, aga see on täis saanud ja mul on täitsa tõsine probleem. Kuhu panna ülejäänud põnevad asjad, mida mul enamasti vaja ei olegi, kuid mis on mälestuseks mõnest üritusest või ebapraktilised iluesemed vmt? Ja arvestage sellega, et meie kodu on ka pisike. nii pisike, et iga uue asja ostmine tähendab pingsat mõtlemist, kuhu see panna või millegi muu ära viskamist.

Teine sahtel oli hea lahendus, kuigi mu ema vihkas sealset segadust. Aga see on lihtsalt minu stiil ja väga raske on ka, ausalt öeldes, sadat erineva kujuga asja süstematiseerida. Las nad siis olla segi. Minu meelest. Piisab sellest, kui nad on ühes kohas. Aga see oli lihtsalt üks mu viimase nädala mõtetest. Mul on palju veel.

Võidab see, kellele jääb... mitte midagi!

Mul on aeg-ajalt tunne, et teatud inimesed võistlevad selle üle, kes on rohkem altruist ja mindki tahetakse vahel vägisi sinna võistlusesse kaasata, aga mulle see võistlus ei meeldi, sest kuigi mulle meeldib olla hea inimene ja enda meelest ma nagu olen ka, oman ma ka enese alalhoiu instinkti ja kui see tööle hakkab, hakkavad ühtlasi süümekad, et ma rohkem ennast hävitav/ohverdav ei ole. Does it make any sense?

Ja siis paistab, et mõningatel juhtumitel on veel see lisafunktsioon ka, et ennast kiitmast ei väsita ja vastupidi - kui ei kiida, sest nii pole siinmaal kombeks, siis ega keegi sinu heategusid ei märka ka.

Mäletan, et kunagi ammu ammu ühes suvelaagris oli meil punktisüsteem. Punkte sai heade soorituste eest erinevate ülesannete lahendamisel, aga ka eeskujuliku käitumise eest näiteks ja meile veel vihjati, et iseenda reklaamimine ja punktilunimine võtab punkte maha. Samas aeg-ajalt lubati ettegi, et selle või tolle eest saab raudselt punkte. Mõngu lõpus selgus, et reeglite järgi mängides jäime ilma ka juba ette lubatud punktidest. Ja selle peale olen siiani solvunud.

Niisiis... mis oleks õigem? Ennast veelgi rohkem mu töökaaslaste kombel ületundidega koormata, sest teised teevad ka nii või jätkata nii nagu ennegi, et vajadusel ja võimalusel olen abiks ja kui ei saa või tõesti ei jaksa/taha, siis ei ole ning ei teki/tekitata ka vajadust põdeda, sest keegi ei tule ütlema sulle: sina meil oled ikka ülitubli muidugi. Mu töökaaslased on väga toredad inimesed, aga mul on teisi kohustusi ja valikulisi kohustusi ka ning mu päevad on niigi väga pikad viimasel ajal - tänagi jõudsin just koju ja kell on kümme läbi - aga me ei oska veel inimesi kloonida ja ma ei näe ületöötamisel ka mõtet, sest lõpuks ju hakkab üleväsimusest ka töö kvaliteet kukkuma. Usun, et minust on rohkem kasu siis, kui olen välja puhanud ja töötan õigel ajal või veidi rohkem. Ma ju ei ole terve see kuu tunde lugenud rohkem kui hädapärast vaja. Aga mulle ei meeldi ilmnenud tendents, et aga võiks ju veel seda, seda ja toda teha ka...

Nojah. Ennast jälle välja elatud ja asjad pisut selgemaks mõeldud. Tänan kuulamast!

Siit ja sealt...

Lapsesuud 3-aastaselt:
Tead. Meil on päikseprillid, aga minu isal on vihmaprillid ka!

Muidu ongi mu elu töö. Vabalt võib sinna vahele võrdusmärgi tõmmata. Lisaks veel trenn, millest vist sõltuvuses olen ja kus just esimene kuu edukalt üle elatud sai, mis on minu jaoks väga suur asi.

Ja lastest veel nii palju, et olen avastanud ühe huvitava asja. Nimelt lapsed otsustavad iga päev usaldada kasvatajat, kellega esimesena kokku puutuvad ja kui oled see, kes alles õhtupoole tuleb, siis pead ikka kõvasti vaeva nägema, et tagasi soosingusse saada. Muidu koheldakse sind nagu võõrast. Naljakas eks? Et pole lihtsalt lemmikkasvatajaid.

Käisime sel nädalavahetusel maal puhkamas ka ja tegin jälle üle viiesaja ilusa pildi, et oleks vajadusel lasteaias kohe pildimaterjali võtta õpetamisel. Käisime taas loomade varjupaigas kassidele pai tegemas ja olime seal nii kaua, kuni töötajad koju tahtma hakkasid. Aga ma lisan pilte. Siis saate aru, miks. Ja loodetavasti otsustate mõne neist koju viia.

Top dog. Kui tema otsustab, et on põhjust haukuda, siis teised vaid täidavad käsku. Aga ilus eks?


Niimoodi tervitatakse kõiki, kes vähegi vaevuvad tulema nendele külla.

Või siis niimoodi:)


Uni ei anna häbeneda.


Siia peab veel mahtuma ju...


Ei ole võimalik, et me sinu juurde ära ei mahu!


Tõid mulle mänguasja jah?

Musi!

Ma ulatan küll!

Hüpata või mitte hüpata?

Ma Armastan Sind!

Hmm... milline võiks olla parim lähenemisnurk?

Väärikus - see kas on või ei ole!

Tegemist on siis Lääne-Virumaa Kodutute Loomade Varjupaiga elanikega.

Tükike sügist

Mulle ei meeldi labased inimesed!

Aga noh, kellele meeldiks eks!?

Tänase päeva põhiline mõte mu peas on see, et kas imelikud inimesed tõmbavad ligi teisi imelikke inimesi ja kui imelik mina veel selle loogika kohaselt olen. Juba jälle üritas minuga sõbraks saada kaks imelikku inimest. Üks tuli lihtsalt head isu soovima, mis muidu oleks tore ja viisakas, aga antud kontekstis oli väga off topic. Ja teine leidis mu trennis üles ning enam eemale ei läinudki. Ma ei oska öelda ka konkreetselt teistele halvasti ega neid ära ajada. Lootsin, et ta saab ise aru, et ma ei taha temaga lähemalt tuttavaks saada, kui ma eriti vestluses ei osale ega ise tema vastu huvi üles ei näita. Aga mida ma ka tean. See ei seganud teda mind igasugustest asjadest, mida ka tihti lähedastele ei räägita, esimestel tutvusmiminutitel informeerimast. Asjadest, mida ma tõesti ei tahtnud teada. Ja ma ei tahaks teda solvata ka, aga tundub, et ta on seal trennis kõigile kustumatu mulje jätnud oma külgekleepumise ning kummalise käitumisega - kuulsin teisi teda taga rääkimas. Mitte mingeid suvalisi klatsimoore, vaid temaga hädas olevaid vanemaid sümpaatseid naisterahvaid. Ja ta veidi tõmbab tagasi mu soovi seal trennis edasi käia. Muidu oleksid ju uued trennisõbrad ägedad, aga sellised - tänan, ei!

Tõeliselt nõme naine

Reisisaatjad on olnud kuum teema nii blogides kui suures meedias. Mõni neist on sümpaatne ja mõni mitte. Aga nii on see ju kõigi inimestega. Keegi ei saa kõigile meeldida. Aga see pole hetkel põhiteema.

Minu kodubussis on toredad reisisaatjad. Täna hommikul oli buss üsna tühi, nii et reisisaatja sai istuda ja see on ju täiesti okei, et nad võimalust kasutavad. Mis nad ikka jalus tolgendama peaks, kui kellelgi neid parajasti vaja ei ole ning terve päev püsti seista on tohutult kurnav ning üsna varsti ka väga valulik tegevus.

Niisiis, reisisaatja istus juhi taga esimeses pingireas sisemisel pingil, kust tal on võimalik igasugustele olukordadele reageerida. Bussis oli veel hulk vabu kohti, nii et probleemi ei olnud. Aga siis tuli üks naine ja marssis otsejoones tema juurde. Reisisaatja tõusis püsti ja naine ei läinud istuma mitte tema kõrvale aknaalusele tühjale kohale, vaid võttis just nimelt tema koha ära. No wtf? Milleks lihtsalt heast peast selline bitch olla? Ma ei seedi inimesi, kes on ilma igasuguse põhjuseta teiste vastu vastikud. Nii raske oli siis kuhugi mujale istuda v? Oleks siis, et ta oleks tulnud eest uksest ja see oleks olnud esimene vaba pink või veelgi, et tal oleks olnud raskusi kõndimisega, aga ei. Ta tuli tagant ette ja võttis meelega just selle koha. Tõeliselt nõme! Kusjuures välimuse põhjal oleksin arvanud, et tegemist on sümpaatse inimesega, aga me vast kõik teame juba, kui petlik välimus olla võib.

Ma olen siiani kuri selle nõrgemale liiga tegemise pärast ja mul on kahju, et ma ei ole veel nii tugev inimene, et enda siin välja elamise asemel talle seal oma arvamust näkku ei öelnud ja õiglust paika ei seadnud. Aga ma usun karmasse, nii et küll tuleb ka aeg, mil keegi talle samaga vastab. Võib-olla mitte samas vormis, aga see saab olema vähemalt sama alandav ja ebameeldiv.

Täna öösel nägin unes, et otsisime mööda Nõmmet mu vanaema maja selleks, et avastada, et olime just seal enne otsingu algust olnudki ja jõudsin temaga kohtumisele nii lähedale, et hirm hakkas. Ma olen imelik eks?

Aga ma olen õnnelik. Olenemata sellest, et ma vist jään kõige kiuste jälle nohuseks. Juba aevastan kogu kehaga. Aga ma leidsin just Silmarõõmule ideaalse jõulukingituse. Ja ma mõtlengi ideaalse. Ja praegu on alles oktoobri keskpaik:D

That's the way he can make me feel...

...ja sellepärast me olemegi koos!

Leidsin musta kulda

Lõpuks ometi. Ja Eestist. Enam ei sõltu oma Soome kontaktidest. Sandra, ole kade:P

Jutt ei käi muidugi naftast. Mida ma sellega teeksin? Jutt siis soolalagritsast. Kvaliteetsalmiakkist. Stockmann müüb seda ja veel üht-teist, mida mujalt ei leia. Peaks hakkama seal tihemini käima.

Ja seal on teisigi häid musti asju. Eile vedas nii hullult, et sain Hulludelt päevadelt viimase paari enda suuruses trennitosse. Minu esimesed mustad. Huvitav, et mu brändiasjade arv on viimase kahe päevaga põhimõtteliselt kahekordistunud:D Aga trenni jaoks siiski tahtsin taas korralikke papusid, mis igasugusele koormusele vastu peaksid.

Minu esimene trennist põgenemine

Suutsin peaaegu kaks nädalat trennis käia nii, et iga järgmine trenn tekitas minus vaimustust ja soovi veel ja veel tagasi minna. Aga siis tegin selle vea, et läksin taaskord joogal ja pilatesel põhinevasse BodyBalance'i trenni ja see oli tõesti suur viga. Ma olen korra ennegi pilateses käinud ja kahetsenud, aga tollest korrast jäi vähemalt meelde, et hea lihastrenn oli, kuigi pidin selle sundhingamisega ära lämbuma. See kord olin täiesti nagu kala kuival ja see bodybalance viis mu just balansist välja. Treener iseenesest oli väga tore. Aga see trenn lihtsalt ei läinud üldse peale. Ma ei ole kunagi nii palju peas keerutanud mõtet, et saaks juba läbi või läheks ära, aga ei tahtnud treenerit oma lahkumisega solvata. Lõpuks peale neljakümmet minutit ei pidanud siiski enam vastu ja jalutasin sealt paljajalu ära, sest ei tahtnud enam hetkegi seal viibida. Ka mitte papude tagasi panemiseks. Ja pärast pidin veel piinlikkusega sellele treenerile taas otsa vaatama, sest järgmine trenn hakkas sealsamas. Nüüd igatahes on selge, et minu teema on tants ja ainult tants. Ja lodoetavasti vesiaeroobika ka, sest leidsin täna endale sobiva trikoo. See ütleb Goddess:P