Kirjad Kahele Triibule 25

Mu mitte-enam-nii pisike!

See on hirmus ja äge, kui kiiresti sa kasvad ja arened. Viimase kuuga oled sa muutunud nii palju aktiivsemaks ning muudkui vallutad uusi alasid ja toite. Lisaks meeldib sulle nüüd kolkida asju vastu teisi või libistada neid edasi-tagasi mööda põrandat ja kuulata, mis hääl sellega kaasneb.

Sel kuul on sul tekkinud ka uus kaval naeratus - kinnise suuga - ning vahetult enne seitsmekuuseks saamist algas üks tohutu puristamine, tatistamine ning alahuule "hammustamine". Samal ajal nägime sind ka esimesi kordi põlvedele tõusmas ning end nõksutama hakkamas. Kui aga siis tundus see juhuslik, siis täpselt oma minisünnipäeval said sa selgeks nii põlvedele kui ka sirgetele jalgadele tõusmise, nii et hommikul suutsid sa esimest korda vinnata end selili lamava minu peale, aga õhtuks juba proovisid külili lamavat mind vallutada ja see õnnestus ka. Mul hakkab pea ringi käima, mõeldes, kui suurte sammudega sa liigud.

Samas seekord ei teinud sa Eestist koju naasedes kohe midagi erilist. Ju sulle aitas seal proovitust. Me siiski arutleme, kas järgmiseks tuleb käputamine, ise istuma tõusmine, püsti tõusmine või hoopis midagi muud.

Sa oled jätkuvalt see mõnus sotsiaalne laps, kes naeratab pea kõigile ning soovib suhelda. Huvitav oli jälgida, kuidas sa mängisid oma kahe ja nelja-aastaste sõbrannadega ning vaatasid neid kui iidoleid. Samas oled sa ka paras emmekas. Kui saaks kuidagi nii, et meie kehad puutuksid kusagilt alati kokku, aga samal ajal saaksid sa maailma ja inimesi avastada, siis sa oleksid vist eriti õnnelik. Kahjuks aga on vahel vaja ka üksteisest lahti lasta ja sa annad aina kõvemal häälel märku, mida sa sellest arvad.

Mulle meeldib, kui heatujuline ja seiklushimuline sa oled - ja veel kui aktiivne. Sa pole kindlasti mitte maailma kõige kiirem laps, aga ma ei tea ühtegi teist, kes oleks nõus nii 12-kraadisesse basseini kastmise kui ka 38-kraadise tünnisaunaga. Viimasest ei tahtnud sa üldse kuidagi mu sünnipäeval väljuda. See oli üks äge esimene kogu meie pere jaoks.

Eesti reisi mahtus ka esimene kiikumine beebikiigega, esimesed aiaõuna ja -ploomiampsud; esimene batuudil "hüppamine", hulk erinevaid toidu esimesi, esimene klaverisoolo, esimene beebivanni test (kuigi päris esimene kord oli see sulle Noarootsis söögitooliks), esimene õlleka külastus, esimene ööunne minek Eesti vanaemaga (ja nädal varem Rootsi vanaemaga), esimene vaateratta sõit, esimene loomaaia külastus ja palju muud. Ma loodan, et sulle meeldis, isegi, kui sa hiljem neid asju ei mäleta. Välja paistis igatahes sedamoodi küll.

Ma loodan veel sinuga koos palju esimesi ette võtta.

Armastusega,
Emme

Koer kass

Eros on ikka rohkem koer kui kass vist. Sest... Eile. Otsustas Triibu Erose saba kasutada. Enda edasi vinnamiseks. Ja ei saanudki peksa. Eros paistis lihtsalt nentivat, et nii see elu nüüd siis käibki.

Kiire poiss

Triibu teeb taas uusi asju. Tundub, et seekordne väga pikalt kestnud raske arengufaas, kus öösiti ärgati ja söödi kuni kuus korda, on möödas ning taaskord oli katalüsaatoriks reisimine. Just nagu eelmisel korral Eestis käimisegagi, näidati uusi oskuseid otsekohe, kui taas koduuksest sisse saime. Tookord keeramist, seekord juba aga roomamist. Kuue kuu ja ühe nädala vanusena. Mu pisike beebi! Kuidas juba? Oma sõpradest on ta esimene, kes õiges suunas edasi liigub. Muudkui veab end kätega, ajab pepu püsti ja lükkab jalgadega. Varbad on juba villis. Lisaks tahab ta nüüd palju seista ning harjutab asjade haaramist sõrmede ning pöidla vahele ja viimastel päevadel ka mänguasjade kolkimist muude esemete vastu.

Esimesed nädal aega roomas ta enamasti meetri siia või sinnapoole. Ka täna veel tundub, et ta ei oska mõelda, et nüüd ma võtan kätte ja lähen kuhugi teadlikult. Pigem nii, et ma näen midagi, mille ma lihtsalt pean kohe kätte saama. Ja siis saab ka tihtipeale. Tänaseks on ta roomanud üheksa päeva ning viimasel kahel juba üle korteri. Enam ei saa looderdada ning tolmuimeja saab rohkem vatti. Muidu sööb tema kassivatti. Või pabertaskurätikuid nagu täna lõunaks. Ta oli ise hommikusöögi ajal kavalasti ühe paberi maha visanud ja ma ei märganud ära koristada seda enne, kui tunde hiljem oli hetkeks rahu ja vaikus, kuigi mul oli mujal tegemist ja naasedes leidsin ta seda õnnelikult nosimast. Algab see vaikus tähendab pahandust periood.

Sööb ta ikka nagu loom ja rõõmuga. Reedel käisime sõprade pulmas, kus ta isegi krevetti sõi ning poole ööni säras, sest uni ei tulnud, aga jonn ka mitte. Ka mitte neli tundi pärast tema tavalist ööune aega, kuni kõik koju jõudsime ja üheskoos uinusime. Üks paar kommenteeris ka, et kui nad teaksid, et nemad saaksid sama rõõmsameelse beebi, siis oleks lapsesaamine imelihtne otsus, aga kahjuks selliseid kõigile ei jagu. Meil õnneks vedas. Triibu on jätkuvalt kõige rõõmsameelsem beebi, keda ma tean ja meie ümber on praegu üsna palju beebisid.

Tolereerimisest ja aktsepteerimisest

See on miski, millele olen taas sel nädalal rohkem mõelnud. Ja kuidas mulle tundub, et tolereerimisest ei piisa. Sinna on ju vihkamine sisse kodeeritud. Ka aktsepteerimine ei tähenda ju samal nõul olemist. Küll aga seda, et mõistlik inimene suudab koos eksisteerida ka endast erinevate isenditega ilma teisi sõimamata või pidevalt muuta püüdmata.

Mõtlen ma seekord eelkõige geidele ja kuidas Eestis tunduvad paljud siiani arvavat, et neil on üldse õigus midagi arvata teiste inimeste neid mitte kuidagi puudutava eraelu kohta ning seda ka võimalikult valjuhäälselt avalikult kuulutada. Mitte kõik asjad ei ole Rootsis paremad, aga see on küll teema, mis on. Näiteks juba selle nädala algusest peale on Stockholmi linnabussid kaunistatud vikerkaarelippudega, sest laupäeval on pride paraad tulemas. Ma ei tea, kas selline asi saaks üldse kunagi Eestis juhtuda. Seal ju pigem saavad vähemused ka valitsuse liikmete poolt diskrimineerimist tunda. Siin aga otsustavad avalikud asutused oma poolehoidu kõigile näidata. Kas te saate aru, kui suur erinevus see on? Siin astub suurem ja võimsam väiksema eest välja. Ka ilma abi palumata. Lihtsalt žestidega tehakse kõigile selgeks, et ka vähemused on siin teretulnud. Ja samal ajal võideldakse mu sünnimaal kahjuks selle nimel, et vähemuste õigusi veelgi vähendada. Milleks? See teema ei puuduta mind isiklikult ja ometi mul on häbi ja valus, et keegi selliseid samme veel 21. sajandil astub ja propageerib.

Ma tean, et mu mõtted ei jõua tõenäoliselt nendeni, kelleni peaksid või kui ka jõuavad, siis mitte kohale nii, nagu nad on mõeldud - mõttemaailma avardama. Ekre-meelsed liigitaksid selle teksti ja ka Rootsis toimuva nagunii mingi persekukkunud tolerastide riigi käitumise alla ja hakkaksid ründama kuulujuttudega sellest, kuidas siin on piirkondi, mida isegi politsei kardab, sest kui üks asi on halvasti, siis peab ju kõik muu ka olema eks!? Ometi tahtsin ma oma hetke mõtted kirja panna, sest mulle nii meeldib siinne lähenemine erinevustele ja suhtumine nõrgematesse. Huvitav oleks näha, millal Eestis vihkajad taas vähemalt avalikult räuskamist kartma või häbenema hakkavad.

Söömine on sinu maitse!

Ma kohe pean veel su söömisest rääkima, kallis Triibu. Sa suhtud söömisesse lihtsalt nii kirglikult ja see paneb mind tahtma aina enam eksperimenteerida sinuga. Pea iga päev proovime me sinuga midagi uut ja sinu suu on lahti kui linnupojal. Näiteks sel nädalal oled sa tutvunud Rootsis levinud pudrukördiga ja neelad seda nii ahnelt, et me oleme lõpuks saanud kuid kapis seisnud lutipudeleid proovida ning isegi juurde osta. Soovitatakse küll alustada paari lusikatäiega, aga sina sööd ära terve portsu ja jääd kurvalt tühja pudelit kõõritama.

Täna said sa ka esimest korda putru koos granaatõuna ja muu mudruga ning maisi-kartuli püreed, mis pani su iga ampsu vahel nõudlikult mõnust mörisema ja ma tõesti kühveldasin sulle seda ette nii ruttu, kui lusikat täita suutsin.

Sa jätkuvalt sööd isukalt kõike ning katsetad julgelt uusi maitseid, aga vist leidsime ka esimese, mis sulle ei meeldi - brokoli. Sa sööd küll, aga pika hambaga. Ükskõik, kas see on ühes tükis, püreena või millegagi segatud. Proovisin ise ka ja ainult brokolipüree oli tõesti vastik ja kuiv.

Olen nüüd mõne päeva andnud sulle ka näputoitu proovida ja sa saad tükkidega samuti väga edukalt hakkama. Tihti lähevad need küll sõrmede vahel moosiks, aga täna õhtuks said pehme pirnigagi ilusasti hakkama ja eile võtsid mu käest väga suure maasikatüki ning neelasid kõik alla ka, midagi välja ajamata.

Oleme juhuslikult kaks päeva järjest väljas söömas käinud ja nüüd on see sinu jaoks ka nauditav kogemus, sest sa saad ka proovida asju. Eile maasikat ja krevetileivakest, täna maisiteri ja elu esimest liha - sinki mu pitsa pealt. Alguses tegid väga nägusid, aga siis mälusid mõnuga ning alla läks seegi. Lisaks paistad sa nautivat üheskoos teistega laua taga söögitoolis istumist. Nagu võrdne võrdsete seas.

Samas rinna osas on su prioriteedid vist muutunud. Öösiti sööd ikka pikalt ja tihti, nii et ma saan ca kahetunniste vahedega ärgata öö läbi, hommikupoole tiheminigi. Nii et aitäh sulle selle eest! Päevasel ajal aga ei tule rind sulle meeldegi enne, kui mulle tuleb. Siis lähed ähmi ja nõuad kiirelt tissi, et juua mõne lonksu ja siis teed kõhulihaseid, jood veel ja taas kõhulihaseid. Nuta või naera, aga ju sa harjutad istessetõusu ja nii on kõige turvalisem. Emme sülest ikka ju naljalt maha kukkuda ei lasta.

Homme läheme me Ahvenamaale nädalavahetuseks ja päris põnev oli sulle esimest korda toitu kaasa pakkida. Nüüd aga suundume meie ka tuttu, sest päev algab väga vara. Sina aga katsu meid öösel liiga palju mitte näkku peksta ning juustest tirida. Sul on nimelt uus lemmikõelus, kus sa haarad mul mõlemalt küljelt juustest kõvasti nagu hobusel lakast ja samal ajal "hammustad" mu lõuga. Trippel-aia. Ja kaval ka, sest mu käed on tavaliselt kinni sinu kandmise tõttu. Aga nüüd tuttu, nagu öeldud.

Kui puudub liikumisvabadus

Sa alati õpid asju hindama, kui neid enam pole. Nagu me kõik. Mina ka. Näiteks nii lihtsaid asju nagu voodist üles tõusmine, sirgelt kõndimine, oma jalgade usaldada suutmine ja pideva valu puudumine. Siis aga tuleb see päev või nädal - ma veel ei tea - kus selg läheb pekki, ilma et ma üldse midagi erilist teinud oleksin.

Möödunud öö oli eriti nõme. Selili voodis oli ebamugav. Külili saamiseks pidin kaks korda hoogu võtma ja siis aeglaselt venitama end küljele, püüdes asendada seljalihaseid millegi muuga. Lõpuks surusin jala vastu seina, sest kuigi ka see oli valus, oli see ainus viis koha peal keeramiseks ja mitte voodist alla kukkumiseks. Mul oli ju vaja kuidagi natuke tagurdada. Tavaliselt ei mõtlegi kõigile pisikestele sammudele, millest pööramine koosneb.

Juba õhtupoolikul oli mul kulunud voodist väljumiseks ligi viis minutit, mil roomasin kuidagi risti üle voodi selle lahtisema servani ja siis kägaras kätega voodile toetudes tegin ka esimesed sammud. Öö oli vaid hullem.

Ühel hetkel pidin end teisele küljele keerama, sest Triibu nuttis näljast ja ma olin ta nagunii ettenägelikult kohe oma kõrvale jätnud, et külili imetada. Madalamast voodist ta välja tõstmine ja tagastamine poleks ühegi nipiga töötanud. Aga ka lihtne külili keeramine ei tulnud välja. Enne, kui ma olin suutnud millimeetritki edeneda, ärkas juba Lemmik ja keeras mu puusi minu eest. Nii oli tõesti lihtne. Olin selleks ajaks juba mõnda aega siplenud kui selili putukas. Ma ei tea, kaua veel muidu Triibu süüa ootama oleks pidanud. Minu jaoks oli juba paras jõuharjutus tema veidi kõrgemale-madalamale lohistamine, et ta kogemata teki all ära ei lämbuks. Tavaliselt saan ma ennastki üsna kergelt kringliks väänata või veidi nihutada, et ta tissini ulataks. Täna käis ka see mõne sentimeetri võrra kohendamine üle jõu.

Õnneks jäi Lemmik täna koju, sest ma lihtsalt ei julge Triibut praegu hästi tõsta ega kanda, kuna kohati on tunne, et jalad vajuvad lihtsalt süldiks all. Ootan huvi ja õudusega järgmist ööd - kas läheb edasi paremaks või taas hullemaks. Meid ootab nädalavahetusel mini puhkusereis ja ma ei tahaks seda ratastoolis ette võtta. Melodraama, ma tean. Aga ma pean andma endast parima, et veel mõnda raksu läbi ei käiks.

Tänane menüü

Meie päevad lähevad aina mitmekesisemaks.

Hommikusöök:
Bataadi-banaani-mangopüree

Lõunasöök:
Brokolipüree ja pirn

Õhtuoode:
Tiss ja varbad

Õhtusöök:
Maisikört ja bataadipüree jäägid

Kirjad Kahele Triibule 24

Juba teine kiri sulle ühe nädala jooksul, aga praegu tundub lihtsalt nii palju juhtuvat. Sinuga koos on aina huvitavam igasuguseid seiklusi ette võtta. Täna näiteks käisime me arsti juures. Kõigepealt ootasid sa väga kannatlikult minuga ooteruumis üle poole tunni, kordagi virisemata. Natuke küll jutustasid, loopisid oma mängubanaani maha, sest sellest on saamas huvitav mäng, sirutasid naabritädi telefoni järele ja flirtisid niisama ringi. Arsti juures oli ka tore. Täna olid sul suus naiste reproduktiivorganid, sest arstitädi andis sulle mingi emakamudeli mängimiseks. Ja siis, kui ta proovis mu vererõhku mõõta ning stetoskoobiga mu kätt kuulata, hoidsid sa tal nii armsasti sõrmest kinni. Ta ka ei pahandanud. Kuidas ta saanukski, kui sa selliseid naeratusi pillud!?

Sinu käed käivad üldse nüüd juba väga kiiresti ja mitte miski ei ole kaitstud su käte ja suu eest. Eelmisel nädalal näiteks suutsid sa esimest korda mu joogi ümber ajada. Minu enda viga muidugi, et see sulle piisavalt lähedal oli. Samas suudad sa juba üsna täpselt kõike oma suhu suunata ning enamasti tagastad mulle ka hea meelega lusika, et ma sinna toitu juurde paneksin.

Sa juba tead, et suvi ongi tähendanud sinu jaoks söömist ja söönud oled sa rõõmsalt nüüdseks üsna mitmed asju - avokaadot ja banaani, pastinaaki, mille maitsega oled sa nüüd emmest tuttavam, porgandit, kõrvitsat, munakollast, mis on tõeline hitt, maasikaid, arbuusi (ajas vist oksele), kurki (igav), sidrunit (vaid pildistamisel), kiivit (nämm!), mustika-õuna püreed (läheb ainsana tagasi ootele, sest ei sobinud veel su seedesüsteemile, aga ma lubasin mitte kakajuttude emmeks hakata). Homme proovime arvatavasti esmakordselt sinuga nektariini. Või mureleid! Loodan, et ka need maitsevad sulle.

Sa ei maga üldse nii, nagu targad raamatud väidavad, et sa peaksid. Sa küll väsid ära iga paari tunni järel, aga uned on üsna lühikesed ja sulle meeldib vist pimedas magada ning hästi kaisus. Kui sa uinud vaikuses, siis sa eeldadki vaikust. Kui müras, siis sobib see ka. Vaikusest mürarikkasse keskkonda liikudes aga on su ärkamine peaaegu garanteeritud.

Ma ei jõua sulle vahepealt piisavalt huvitavaid mänguasju ette anda, aga täna, kui ehitasin sulle pulga otsa torni, kinkisid mulle suure naeratuse. Umbes sellise, nagu siis, kui hommikuti Peegli-Triibule tere ütleme.

Sulle meeldivad emme-issi asjad - Rubicku kuubik või jääkülm kohvitops. Ka kõik krabisev sobib ning muusika teeb tuju tavaliselt heaks. Sulle meeldib, kui ma laulan sulle unelaulu ja teen liigutusi ka, kui sul on igav. Ja sind ajab naerma, kui teen sulle mõne mänguasjaga põsemusisid.

Täna jäid sa üle pika aja issiga magama minema - ja ilma igasuguse nututa. Kes minu beebi välja vahetas? Aga tegelikult mul on hea meel ja loodan, et sa oled teinekordki nõus issiga uinuma. Tal on küll oma stiil sinu magama panemiseks, aga me mõlemad armastame sind kuuni ja tagasi ning tahame vaid parimat.

Kuigi ma ei ole sinu pärast pea kuus kuud tervet ööd magada saanud, ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu!

Armastusega,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 23

Mu kallis Triibu,

Ma suudan vaevu uskuda, kui kiiresti sa kasvad ja ometi sa teed seda otse mu silme all.

Nüüdseks juba kuu aega oled sa toiduga tutvunud ja sellega seoses on kõvasti paranenud su käe-silma koordinatsioon ning ka istumisoskus. Enam naljalt sa puuviljalutti või lusikat suust mööda ei pane ning ka toit kaob sealt aina kiiremini. Ning kui sa alguses vajusid vastu mõnda söögitooli serva süldiks, siis viimastel päevadel suudad sa mõned sekundid lausa ilma igasuguse toeta istuda ning istud ka babysitteris sirge seljaga. Me küll püüame hoida sind üle pingutamast ja ise sa päris maast istesse tõusta veel ei oska, aga pool teed küll.

Sa huvitud aina enam ka kassidest, haarates võimalusel neil karvust ning eile selgus, et motoorikakeskusest on saanud järsku täiesti asjalik mänguasi sulle. Sa ajad seal klotse mööda traati taga ja lõhud hoolega torne, mida me sulle ehitame. Sa oskad järsku isegi kraani sulgeda ja aitad kõvasti kaasa selle majapidamise veesäästule. Ka siis, kui oleks pigem vaja su toidused käed ja nägu rohke veega üle uhada.

Kuigi sul on olnud siin ka mõni keerulisem päev, oled sa siiski enamasti meie muhe beebi, kes võlub nii omi kui võõraid ja suhtleb vabalt kõigiga.

Üks naljakas uus asi on ka see, et järsku oled sa otsustanud kõhuli magama hakata ning lisaks leiutad omale patju - olgu selleks siis laulev kaisulehm või okselapp või kõige sagedamini voodidraakon. Me käime muudkui kontrollimas, et sa ikka hingad, kuigi sa oled juba üsna tugev ja iseseisev. Samas oled sa väga nunnu, pugedes mulle nüüd nii kaissu, kui vähegi võimalik. Nt täna magasid sa mitu und mu rinnal nagu siis, kui sa palju väiksem olid. Samas aga teed sa nüüd ka päevaseid uinakuid tihti magamistoas. Me kas uinume üksteise kaisus või jääd sa sinna omaette pärast uinumist, kuni ühel hetkel leian su, pea püsti, taas maailma avastamast.

Sa kingid meile kõige säravamaid naeratusi ja kilkeid ning meie sulame. Ära kunagi muutu selles mõttes!

Ma tean, et see kiri on üsna laialivalguv, aga meie elu samas loksub aina enam paika ja enam ei kujutaks seda teistmoodi ettegi. Loe: ma ei taha veel tööle naaseda. Sinusuguse vahva selliga on palju toredam päevi koos veeta, olgu me siis kodus, külas või kusagil õues seiklemas.

Armastan kuuni ja tagasi!
Sinu emme

Keeruta-keeruta

Triibu on taas teinud suure arenguhüppe. Nimelt keerab ta nüüd end üsna vabalt igas suunas - kui just parasjagu liiga põnev ei ole ja ära ei unusta seda võimalust. Siis on nagu selili kilpkonn. Muidu aga on viimase kahe nädalaga saanud üsna paiksest tüübist elektrijänes, kes enam ei mütsata peaga vastu maad, vaid on kiiresti õppinud end ka üle takistuste keerama. Näiteks ühel õhtul, kui jätsin ta omaette voodisse uinuma ja läksin ise dušši alla, ootas mind naastes tüüp, kes oli keeranud end voodidraakoni toele, peanupp juba voodiäärest kõrgemal. See ehmatas mind üsna korralikult ja järgmisel päeval lasime voodi põhja allapoole. Nüüd ongi nii, et voodidraakonist on saanud parim sõber, keda tiivast sikutada ja kellega jutustada. Mulle keeratakse voodis tihti draakoni kasuks selg, aga samas on tore näha teda iseseisvumas.

Lemmik ütleb, et praegu on meil kuldne aeg, sest ta veel ei rooma, aga samas suudab end ise mõnda aega lõbustada. Või suutis. Kuni pühapäevani. Viimased kaks päeva on meil siin mingi kummaline õnnetusehunnik, kes võib isegi ärkamisjärgselt halvas tujus olla ja korraks üksi kuhugi jättes kohe endast välja minna. Ma loodan, et see on lihtsalt järjekordse arenguhüppe algus ja läheb ruttu üle, sest ma olen ära hellitatud meie muheda mehikesega, kes kõigile naeratusi kingib ja ma tunnen end nii abituna, kui ta järsku nii kurb on.

Kassid on ka järsku huvitavaks muutunud. Kui vaid saaks mõne kätte. Vahel ma aitan veidi.

Ja voodis on erakordselt kitsaks läinud, sest hommikupoole tahab ta siiski enamasti kaissu ja kui ma ütlen kaissu, siis ma mõtlen, et ta kasutab maksimaalselt ära oma uut keeramisoskust ja poeb mulle nii külje alla, kui vähegi võimalik. Eile hommikul olin mina külili voodiäärel, minu vastas ja otsas Triibu, tema peakohal Eros ja siis tükk maad eemal Lemmik. Ja siis ma pidin unesegasena valvama, et need kolm üksteisele haiget ei teeks. Aga armas oli ka. Ei ole vist midagi nunnumat, kui Triibu armastust täis naeratused ja kaissupugemine. Aga nüüd ta ärkas. Eks me läheme kallistama.

Taaskord lapsevankri valikust

Kümme!!! aastat tagasi lapsehoidjana töötades kirjutasin postituse sellest, mida jälgida vankri ostmisel. Seda loetakse siiani üsna palju ning täna ise ka üle lugedes üllatas mind see, kui paljuga ma jätkuvalt nõus olen.

Olles nüüd ise ema, komistasin ma vaid paarile omadusele keskendudes väga hea vankri otsa ja jätkuvalt alles avastan selle plusse. Nüüd panen kirja ka juhuks, kui kunagi taas vankriostuks minema peaks või kedagi teist huvitab.

Eelteadmiseks, ma ei ole kunagi olnud mingi brändipede. Nüüd aga olen väga tugevalt Emmaljunga usku või vähemalt Emmaljunga Edge Duo mudeli usku. Meie küll oleme siiani kasutanud vaid vankrikorvi osa, aga ju ma kujundan hiljem oma arvamuse ka istumisosa suhtes.

Kui me vankrit valima hakkasime, siis oli meie üheks peamiseks tingimuseks üleviidav sang. Miks? Aga seepärast, et kui laps juba suurem on, siis huvitab teda rohkem ümbritsev kui vankrilükkaja. Samas aga vahel paistab nii päike silmaauku või tekib emmeigatsus ja tahaks võimalikult kerge vaevaga suundi vahetada. Paljudel vankritel saab füüsiliselt kere teistpidi tõsta, aga seda ei tohi teha, kui laps juba kärus sees istub. Lisaks on nii füüsiliselt väga raske. Üleviidava sangaga mudelid ag on tänaseks muutunud tõelisteks haruldusteks. Mulle jäid silma sõbranna Hartan, millest Rootsis pole vist kuuldudki ja Emmaljunga sportraam, mida juba kümmekond aastat ei toodeta. Kuna meil oli plaan nagunii vanker kasutatult osta ja elame Emmaljunga koduturul, siis ei olnudki asi nii lootusetu. Kõigepealt ostsime hea hinnaga paar aastat vana vankrikorvi tavaraamil ja üsna varsti jäi imeodavalt ette ka täiskomplekt sportraamiga, mis küll rohkem elu näinud, aga ni mis teha!?

Minu teine soov oli fikseeritud ratastega raam. Võimalik, et ühel hetkel tahame ka liikuvaid rattaid proovida, aga hetkel olen nii rahul just stabiilsuse seisukohast.

Ülejäänud plussid on tulnud välja kasutamise käigus, sest ausalt ega me väga rohkem uurimistööd ei teinudki. Käisime küll paaris poes vankreid katsumas ja googeldasime ka veidi, aga ei meeldinud mulle erineva ratastevahega isendid ja üldse oleksin ma tahtnud värvi. Tänapäevased vankrid on aga nagu autodki - seitsmes erinevas hallis toonis saadaval.Lõpuks jõudis meie koju kergelt kumava graffitiimmitatsiooniga must vankrikorv.

Miks see mulle siis nii väga meeldib? Esiteks, on tegemist hästi mõnusalt kõrge ja mahuka vankriga. Jah, see ei mahu igasse autosse ega lifti koos teise käruga, aga meie lapsel on piisavalt ruumi ka viiekuusena ning vabalt saan tema kõrvale visata ka mõningaid mänguasju tekikesi ja üht-teist toidupoest. Kõrguse osas olen ma meelt muutnud võrreldes kümne aasta taguse ajaga. Väljakukkumise ohtu veel ei paista, aga minu selg tänab mind, et ma pidevalt põlvede kõrgusel küürutama ei pea.

Meie vankril on ka igati mõnus kaarvari. Esiteks, saab seda liigutada vaikselt ja ühe käega lihtsalt tõmmates. Ei mingeid totakaid nuppe ega ragisemist. Teiseks on sellel palju nurki, mis tähendab, et päikest kartma ei pea. Kolmandaks on sellel sisseehitatud sääsevõrk ja päikesevari. Sellel on ka võrgust väike aken, aga siinkohal on tegu ka suhteliselt ainsa miinusega, sest see on kõrgusel, kust ise sisse ei piilu ja akna lahti hoidmiseks tuleb kinnitada üks üsna peidus olev trukk ja siis ka vajub pool aknakatet ette tagasi. Eelistaksin midagi kõrgema nurga ja magnetkinnitusega. Samas pole seda akent pea kunagi vaja olnud siiani.

Mis veel? Meie ühel raamil on metallist, teisel tekstiilist korv - maitse asi, ma ütleksin. Muidugi on ka sanga mugav reguleerida ning kogu raam käib üsna lihtsasti kokku ja lahti.

Üks huvitav pluss aga on veel see, et vankrikorvi peaosa saab tõsta, nii et suurem laps saab vahel välja vaadata istuvas asendis, kui vajadus tekib, aga istumisosa veel kasutusele võtta ei taha. Päsätab nt näitustel ja mujal kohtades, kus tuleb ootamatult paigal seista.

Lõppude lõpuks eks igaüks ise otsustab, mis tema jaoks oluline ja mugav on. Mina aga olen superrahul!

Murphy, sa vana naljanina

Ma olen alati arvanud, et sa pole mitte õel, vaid sul on omapärane huumorimeel. Täna sa tõestasid seda taaskord. Nimelt, olenemata jälle kord ebaõnnestunud katsest issiga magama minna, magas Triibu jutti kaheksa tundi. Kaheksa!!! Esimest korda. Kui mõni beebi teeb seda esimesel nädalal, siis meie oma kahekümne teisel. Sellegipoolest meeldiv üllatus. Aga, sellega on üks aga. Et teda õhtul vähem solgutada, lasime tal uinuda päevase mähkmega. Sest pea alati ärkab ta keskööks üles ja ju oleks see sinnamaani vastu ka pidanud. Aga seekord ei ärganud. Ei ärganud ka üheks. Ega kaheks. Vaid alles enne nelja. Ja otseloomulikult sattus tal jalas olema see ainuke omataoline mähe, kust ma kuumadel päevadel lisaimu välja võtsin. Seega oli see eriti õhuke ja selle kohta pidas isegi hästi vastu. Voodilina oli küll niiske ja bodys magama jäänud laps üleni jahe, aga und need selgelt ei seganud. Äkki ta peakski niimoodi niisketes ja külmades tingimustes magama!? Palun ärge kohe lastekaitset kutsuge.

Virk ja hoolas ema oleks vahetanud voodipesu ära. Siinkirjutaja aga viskas kuiva rätiku kummilinale, riietas lapse korralikult pidžaamasse ja sokkidesse ja nii mindi tagasi magama. Järgmine ärkamine oli juba pärast kaheksat. Uskumatu!!! Muideks, kes teab, mida täpselt mõeldakse hoolsuse all? Mina mäletan vaid algklasside tunnistustelt, et see oli ainus "ala", milles mu hinded hea ja rahuldava vahel kõikusid. Ju ma pole seda siiani selgeks saanud päris.

Rääkides esimestest, hetkel jäi Triibu esmakordselt ise põrandal lambanahal magama. Ma plaanisin ta lihtsalt hetkeks turvaliselt käest ära panna, aga ju talle siis ei piisanud kaheteistkümnest unetunnist. Ei sega teda ka remonti tegevad naabrid, kes vahetult meie ukse taga ketassaagi käiavad. Kelle lapsega meie oma vahetusse on läinud? Ja kas me võiksimegi selle versiooni alles jätta?

Eesti üllatas

Vahelduseks titejutule midagi muud ka. Tegelikult mulle üldse ei meeldi, kui lapsi tittedeks kutsutakse. Tita võib veel armas tunduda olenevalt hääletoonist, aga titt on solvang. Aga tagasi teemasse.

Kui viimasel ajal kuulen ja loen pigem, kui pekkis on Eesti, poliitikutega eesotsas, siis vastukaaluks on mul lausa neli positiivset kogemust, mida jagada.

Näide 1:
Vanaema ostis lapsele voodikarusselli, veeretas veel tšekki nädalakese näpuvahel, aga viskas ära, kuna arvas, et mida me sellega Rootsis ikka teeme. Jõudis siis kätte Rootsi reis ja kohale ka vanaema karusselliga, aga siis avastasime, et üks oluline jupp on puudu karbist. Toode oli olnud allahinnatud, aga põhjuseks oli öeldud, et logomuutuse pärast. Me küll veidi kahtlustasime, et äkki ikka oligi tootel endal mdiagi viga, sest keda üks lastetoote logo peaks kottima peale brändijuhi, aga puuduolev jupp oli nii krdi oluline, et ilma selleta oli ka ülejäänud vaid hunnik kasutueid osasid. Vanaema siis arvas, et nagunii tuleb see koolirahaks arvestada ja ära visata, sest kes siis ilma tšekita midagi tagasi võtab või välja vahetab. Tegelikult saaks ju ka müüja alati vastata, et kust tema teab - äkki lähkusime/kaotasime ise ühe jupi ära. Aga seekord, kui poega ühendust võtsime, tunti mu ema kohe ära, vabandati ja lubati puuduv jupp kas või Rootsi saata. Siinkohal pean mainima, et paki saatmine siia maksab pea sama palju, kui see toode allahindlusega ise maksis. Logistika osa kokku lepitud, saime lisaks puuduvalt jupile veel paar kingitust. Nii armas lihtsalt. Mulle juba ennegi meeldis 4Kids pood, aga nüüd soovitan teilegi.

Näide 2:
Natuke ikka beebiteemaline, aga mul oli plaan Eestis kohapeale minna üht lapsekandmisvahendit vaatama. Tundus, et tegu on ainsa poega siin ja sealpool lahte, kus see koha peal olemas on. Reaalsus aga oli veidi teistsugune. Toode eksisteeris vaid veebipoes tellitava kaubana. Müüja aga pakkus, et kuna neil on üks eksemplar Saaremaal olemas, siis ta palub selle Tallinnasse korraldada paari päevaga ja tulgu ma aga tagasi seda proovima. Ma küll olin algusest peale aus, et ma ei plaani hetkel osta ja proovida tahan teist suurust, kui tulevikus teoreetiliselt osta, kui mulle see meeldima peaks, aga nemad arvasid, et tellivad selle ikka mulle ära.

Möödus paar päeva ja läksime kokku lepitud ajal poodi tagasi. Seekord oli seal omanik koha peal ja kui ma ütlesin, mida me otsime, tuli tal ette selline nägu, nagu pahandusega hakkama saanud lapsel. Nad olid unustanud. Minul aga oli vaid paar päeva Rootsi naasemiseni. Selgitasin taas, et mul juba on paar kandevahendit ja kõike muud, aga nad lubasid selle mulle kiirkorras kullerdada ja kas või koju kätte tuua. Lisaks, et võtku ma see Rootsi kaasa ja toogu tagasi siis, kui uuesti Eestisse tulen. Ma küll hoiatasin, et see juhtub alles augustis, aga neile sobis. Ei tahtnud nad ka mingit tagatist, kuigi ma ise pakkusin. Võtsid vaid mu (ees)nime ja telefoninumbri ning hoolitsesid selle eest, et ma paki kindlasti kätte saaksin, hooliata mu rootsi telefoninumbrist. Mul on nüüd aega aga rahulikult soovitud toodet proovida ja esimesed katsedki edukalt seljataga. Päris ma tahangi seda nüüd kelleltki teiselt osta, olgu või hinnavahe. Nii et tervitused ja minu kiitus Stroller24-le.

Näide 3:
Sest minuga juhtub! Ka see on samast nädalast. Nimelt avastasin, et Eestis saab ühe korra pääsmetega beebiujumises käia ning seda tehakse ka Elamus Spaas, millest ma nii palju head juba kuulnud olin. Kahjuks aga ei saanud ma telefoniga nende kodulehel broneerimisega hakkama. Lisaks oli mul küsimusi. Seega helistasin neile, nagu vana inimene. Telefonile vastas aktsendiga neiu, kes oli küll igati abivalmis, aga vist täielikult me üksteisest aru ei saanudki. Igatahes soovitas ta meil ujumistunni ajaks lihtsalt kohale tulla. Me siis läksime.

Koha peal aga selgus, et just sel nädalal jääb tund ära. Neil oli meist vist kahju ja seega soovitasid nad lihtsalt spaasse minna, aga see tähendas, et pidime tunnikese aega parajaks tegema kuni avamiseni. Kui tavaolukorras ma oleksin olnud veidi pahane, siis seekord väga ei olnudki, sest Triibu oli just magama jäänud. Kui me siis ilusa ilmaga õues peesitanud olime kuni avamiseni ja spaasse naasesime, siis tehti meile ilma küsimatagi veel korralik soodustus ja spaa oli tõeliselt mõnus.

Näide 4:
Käisime eile vastavatud restoranis Hügge, mis mu ema kodu lähedale on tekkinud. Esiteks, nii viisakat kohta pole seal kilomeetrite raadiuses ja menüü pani suu vett jooksma. Täielik gurmaanikas, aga normaalsete hindadega. Ka teenindus oli tasemel. Ainult nende FB ajas naerma, sest nad kutsusid end linnaosa popimaks restoraniks ja samas postituses reklaamisid eesootavat avamist.

Mina tellisin rannakarbid, sest polnud ammu saanud ja kuuldavasti suudetakse neid ka Eestis mõnes kohas juba hästi teha. Lemmik võttis veise ja ema hirveburgeri. Nende mõlema toidud nii paistsid kui ka olid ahvatlevad. Minu karbid aga - haisesid ja maitsesid, kui seisnud adru. Ma küll pole mingi mereannispets, aga see ei tundunud õige asi olevat. Pika hambaga sõin ehk kümmekond karpi või vähem ja olin valmis kodus kõhu täis sööma hiljem. Et minu viga, et ju ei oska hinnata.

Tavaliselt on ju nii, et need söögikohad, kus on kehv toit ja teenindus, teavad seda vist ise ka ega küsi kunagi, kuidas kliendid rahul on. Head kohad aga uurivad ja saavad kiita. Eestlane muidugi kardab ka nuriseda tihti. Mina aga olen harjutanud end viisakalt ausat tagasisidet andma.

Kui siis kelner tuli küsima, kuidas toidud maitsevad, siis teised kiitsid enda omi. Mina aga ütlesingi sõbralikult, et mulle ei maitse ja lõhn ning maitse on kahtlased. Kelner kohmetus veidi, vabandas ja selgitas, et karbid peaksid küll värsked olema, aga nuusutas toidu üle ja küsis, kas ma sooviksin midagi muud asemele. Ma siis valisin veise, sest olin Lemmiku oma maitsenud ja see oli tõeliselt hõrk. Ka karbid olid hästi mõnusad ja pehmed, nii et kokale ma saamatust süüks ei pane, aga no see roiskunud tunne...

Mu ees vabandati veel korduvalt ja sain kätte oma isikliku imelise veisefilee. Ka magustoidud olid taevalikud ja ma ei kasuta tihti seda sõna. Vaadake või otsingumootoriga. Võtsime igast sordist ühe ja tekkisid erinevad lemmikud. Alles ei jäänud midagi ja tahaks veel.

Kui aga kehvades kohtades on minevikus hiljem lihtsalt mitu toitu arvel olnud, siis seekord oli kõik väga kliendisõbralik. Soovitan teistelegi taas.

Kirjad Kahele Triibule 22

Mu väike õnnelik beebi,

Sa polegi enam nii väike ja abitu nagu päris alguses. Eriti sõbranna Liisaga võrreldes. No ei suuda me enam meenutada, et sa kunagi sama pisike oleksid olnud, kuigi väidetavalt olid samas vanuses pisemgi. Samuti ei mäleta me, et sa sellist imikunuttu oleksid tootnud või samal määral kiigutamist nõudnud. Seevastu aga oled sa taas naerupall, kes pea alati heas tujus ja suhtlusaldis. Sina usud veel, et inimesed on ilusad ja head ega karda kedagi.

Sa oled ka maailma vapram reisisell, mistõttu läks meie esimene Eestis käik üle igasuguste ootuste hästi. Ei seganud sind laeva loksumine, pidevad uued olukorrad ja inimesed ega erinevates kohtades magamine. Laevas lakkusid sa rõõmsalt aknalaudu ja isegi proovisid minu eeskujul mängunurgas rooliratast keerutada. Lisaks hoidsid seal töötavaid tädisid pantvangis, aga saladuskatte all ütlen sulle, et nad võisid küll öelda, et lase neil sõrmest lahti, aga tegelikult neile meeldis.

Eestis keerasid sa veel korra end õiget pidi, aga alles täna jätkasid tõsisemalt harjutamist ja tegid isegi ühe terve ringi ära. Enam sind üksi kuhugi jätta ei saa. Samas nüüd oled sa jällegi nõus aina rohkem omaette olema.

Eelmisel nädalal juhtus veel midagi tähtsat. Nimelt said sa oma esimesed ampsud, mille jäädvustas ka professionaalne fotograaf. Alustasime avokaadoga ja sa tegid isegi ilusasti suu lahti, kuigi lusikas oli vast kõige põnevam ja ega sa eriti midagi kätte ei saanud. Järgnes amps banaani, millest ei arvanud sa üldse midagi ja magustoiduks said sektori sidrunit, sest sinu issi tahtis su reaktsiooni näha. Me vapper väike tegelane, sa krimpsutasid küll nina selle peale, aga proovisid veel mitu korda.

Ma vist olen selline ema, kelle meelest, kui on läinud trumm, võiksid minna ka pulgad, sest siiani ei tahtnud ma sulle midagi peale rinnapiima anda ja nüüd jälle tahaks lubada sul igasuguseid asju maitsta. Mõistuse piires siiski, aga ei ole ma suutnud seda teaduslikult võtta ja sama asja mitu päeva järjest toppida ning siis järgmine võtta. Avokaadot küll proovisime veel, aga sa ei oska seda veel lusika pealt võtta ega väga taha ka. Arbuusiga läks paremini. Kurgist jälle ei arvanud sa midagi. Küll aga püüad sa järjekindlalt mult joogiklaase ära tõmmata ja kui see õnnestub, siis lutsutad klaasiäärt. Pigem küll väljast poolt, aga see on nii armas. Harjuta terviseks hetkel tühjade klaasidega.

Selle puhkusega oled sa kiindunud veelgi oma pöidlasse, aga ehk oli see lihtsalt reisistress. Lisaks hakkasid sind su jalad ja varbad huvitama ning katsud neid tihti. Kui sa just parasjagu kõhulihaseid ei tee ja end istuli ei proovi sikutada. Õnneks sa vankris veel sellist pulli ei tee, aga süles sind poollamavas asendis hoida on juba päris raske.

Meie kaks nädalat on sisaldanud üsna palju lapsi ja loomi. Kodust lahkudes proovisid sa esimest korda Nokiale pai teha ja veelgi imekspandavam oli see, et ta lubas. Eestis aga nägid mitut koera, said tuttavaks oma veidi vanemate sugulastega, kes sinust vaimustuses olid ning ka mitmete emme sõbrannade lastega. Ühel päeval aga pidasime piknikku teiste jaanuaribeebidega ja sina muidugi juhtusid beebikoosolekut. Ja muidugi said tuttavaks ka oma Eesti vanaisaga, kes tegigi sulle ilusa mähkimislaua.

Mulle nii meeldib, et sinuga koos saab igal pool käia ja kui sa just autos rihmadega kinni olemise üle ei kurda, siis ahmid vaikides endasse uusi kogemusi, et siis hiljem pikalt-laialt oma muljeid jagada. Isegi, kui kõik ei lähe plaanipäraselt, sul on palav või lööd pea ära, ei tee sa probleemi. Ja nüüd juba ka ärkad rahulikult ning vaatad ringi või ootad kannatlikult näiteks kuni mul tuleb meelde sulle süüa pakkuda.

Me oleme väga rahul, et just sina meie poeg oled.

Armastusega,
Emme

Emadepäeva do-over

Kes luges, see teab, et minu esimene emadepäev ei olnud just imeline. Õnneks ei pidanud ma terve aasta järgmist ootama, vaid ainult kaks nädalat, sest Rootsis tähistati seda mai viimasel pühapäeval.

Seekord päev juba algas hästi. Meil oli mitmeid plaane, kaasa arvatud läbiräägitud õhtusöök (vana)emadele, aga hommikul ei tulnud mulle meeldegi, et mingi eriline päev oleks. Olin hoopis see, kes väljus voodist esimesena ja kuna mul oli nälg, tegin võikud valmis ka Lemmikule ning viisin need voodisse. Ta siis naeris, et nii tore emadepäeva hommikusöök (isale). Sõime me aga lõpuks siiski elutoas, Triibut mängimas vaadates, kus ta aegamööda aga meie mõlema silme all esimest korda end seljalt kõhule keeras. Vot see oli lahe emadepäevakingitus.

Samasse päeva jäi ka Triibu esimene sukeldumine ja date kolme neiuga - kõik temast mõne päeva jagu nooremad. Seal tekkis kohe armukolmnurk, kus üks neiu ei suutnud oma käsi kuidagi Triibust eemale hoida, aga Triibut huvitas hoopis üks teine ja lisaks mitmed täiskasvanud.

Date läbi, tulime koju riideid vahetama. Triibu sai selga tumeda ülikonna, millega käib kaasas isegi siidine taskurätt. Kui me need ülikonnad saime, ei mõistnud ma, miks neid vaja peaks olema ja olin veendunud, et ise ma küll neid ei oleks ostnud, aga nüüd on ta paar korda juba suutnud erinevates ülikondades täiskasvanuid võluda. Käisime ühes meie jaoks uues restoranis ja õnneks oli seal rahulik ning hämar. Triibu sai isegi ühe väikese uinaku teha ning magas, pea punasel sametpadjal.

Mul on nii kummaline mõelda, et ta on juba 19+ nädalat meiega veetnud. Kõhuaeg tundus lõputult pikk ja tegelikkuses oli ju vaid kaks korda pikem. Varsti hakkab ta juba inimtoitu sööma ja siis kindlasti istuma ja kõndima jne... Vahel ma tahaks lihtsalt aega peatada, aga samas on nii põnev jälgida tema arengut.

Homme reisime esimest korda Eestisse. Olen terve ilma kaasa pakkinud ja veidi närvis, kuidas see läheb. Kuidas ta magab võõrastes kohtades ja kas võin meie unerutiinile head aega öelda. Eks te varsti kuulete.

Aasta aega uut elu

Eile sai aasta täis päevast, mil saime teada, et meiega liitub Triibu. Veel mäletan ma üsna hästi, mida tegin ja tundsin. Mitmeid teste, üllatust, rõõmu ja šokki, et nüüd ongi nii ja teoorias lapsevanemaks saamise idee meeldivus tuleks kiiremas korras praktikaks ümber vormistada. Tol hommikul olin ma nagunii planeerinud kodust töötada ja oligi hea, sest totter naeratus ei tahtnud mu näolt kaduda. Vaiksematel hetkedel googeldasin erinevaid asju nagu testide usaldusväärsus ja toitumisnõuded ja pidin järjest käest ära panema Lemmiku sünnipäevapeo jääke, sest selgus, et keeldude nimekiri on üsna pikk.

Tänaseks on Triibu neljakuune ja ma tunnen end emarollis aina kindlamalt. Jah, ikka veel pole mul vahel aimugi, mida ta tahab ega märka ma ka kõiki tema signaale, mida teised vahel avastavad, aga enam ei karda ma veeta temaga päevi kahekesi ega üksildust/igavust. Meil on tekkinud terve trobikond uusi tuttavaid - kummalgi omaealisi minu rõõmuks. Koos käime mängutubades, jalutamas ja vahel ka mingitel eriüritustel ja nii tore on. Eriti nüüd, kui ilmad on ka ilusaks läinud. Aastaga on elu päris palju muutunud. Näiteks meigipotsikud kuivavad ja käekotid ning kingad on kurvalt kappidesse ära pandud. Pole lihtsalt vaja ja kui ka tekib tuju end veidi ilusaks teha, siis piisab riptsetuššist ning silmapliiatsist. Samas meie oleme ikka meie ja õhtud mööduvad suht samamoodi kas lemmiksarju vaadates või nüüd juba ka isegi lauamänge mängides. Ma küll ei ole enam täielikult oma aja peremees, aga Triibu on üsna vapper reisisell ja temaga saab igal pool käia. Viimasel nädalal ta aga on veidi kummaliselt käitunud ja ärkas eile öösel näiteks kell 9, 11, 3, 5 ja 7, mil minu närvid juba üsna pingule olid tõmmatud ja palusin Lemmikul ta oma hoolde võtta. Seda oli palju pärast paari nädalat head elu, aga tuletas mulle meelde, et ma ei tohiks vinguda, kui saan jutti vähemalt 3-4 tundi magada. Päev see-eest oli taas mõnus, kui välja arvata, et sama kaua on kestnud tema esimene tissistreik, mil öösel süüakse tihti ja mõnuga ning päeval tõmmatakse end rinnahoidja avamise klõpsu kuuldes vibuks ning pistetakse röökima. Loodetavasti ka see möödub varsti.

Ma arvan siiani, et on raske olla valmis vanemduseks, aga see ei ole midagi ületamatut. Mind aitab palju enda igasuguste lasteteemadega kurssi viimine ja hea partner, kellega võin alati arvestada. Ma ei pea teda paluma ka vahel lapse eest hoolt kanda. Ta teeb seda nagunii igapäevaselt ning peab Triibuga pärast tööd veedetavat aega lõõgastavaks. Minul on siiski kandev roll ja mõned asjad töötavad hetkel veel ainult minuga, aga me mõlemad soovime, et see muutuks. Laupäevaks olen ma kutsutud ühele tüdrukute õhtule ja siis tuleb poistel mõnda aega omapead hakkama saada. Ma ei ole veel olnud temast eemal üle kolme tunni, aga ju nad saavad hakkama. Huvitav saab olema pigem see, kuidas tunnen mina end minu ja mitte emana teiste noorte naiste seltskonnas.

Emadepäev pooliku Pucko ja pettumuspisaratega

Ma väga tahaksin, et oleksin saanud oma esimesel emadepäeval kirjutada armastusest nõretava postituse oma imelisest perest, sest mul ju on see, aga ma ei suuda.

Nimelt, minu emadepäev algas nii, et varem ärganud ja lapse võtnud Lemmik tõi ta mulle tagasi kommentaariga, et peab vetsu tormama. Ma siis pool naljaga, aga samas ka pooltõsiselt pärast kommenteerisin, et ma arvasin, et ta tahtis mulle hommikusöögi voodisse tuua, mitte lihtsalt kõhulahtisust lahendama minna. Seepäevale toodi mulle poolik Pucko kakao hommikusöögi nime all, mis olekski igati hea variant igal muul päeval, aga mitte täna. Jõin selle ära, kogusin end mõne hetke ja ajasin end püsti. Ma ei taha olla lihtsalt hääletu naine, kes on selgelt pahane, aga teeskleb, et kõik on korras ja kuigi see polnud kerge, ütlesin välja, et oleksin emadepäeval oodanud midagi muud. Seepeale tunnistati mulle, et tähtpäev oli meeles küll mõned päevad tagasi, aga enam mitte ja, et I didn't get you anything either. Rohkem ei olnudki vaja. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin, sest ta pole kunagi eriline kingituste tegija olnud, aga kellegi kohta, kes elab internetis ning olles ka veidi rääkinud emadepäevast, ei uskunud ma, et ta selle täiesti ära unustada võib. Pisarad hakkasid voolama ja neid ei peatanud ka embus vaikuses. Ma tean, et päev on veel pikk ja Rootsis "tähistatakse" emadepäeva teisel kuupäeval. Jutumärkides, sest see ei ole siin eriline püha. Samas ta teab, et Eestis on. Ja, et ma olen täiega igasuguste sündmuste tähistamise usku.

Otsustasin proovida end kokku võtta ja minna duši alla pettumust maha pesema. See ei olnud nii lihtne. Duši all meenus hoopis, kuidas minu peikasid on suuresti ühendanud see sama muster. Ma pole kunagi saanud olla see tüdruk, keda kingituste ja lilledega üle külvatakse. On olnud isegi sünnipäevi, kus mu kallim ei liigutanud lillegi. Sõna otseses mõttes. Samas, kui minu elukaaslane on suurepärane partner ja isa 360 päeva aastas, siis see on ju tunduvalt parem, kui oleks mõne päeva jagu erilist käitumist ja vapustavaid kingitusi/üllatusi. Kindlasti on ka selliseid peresid? Samas tundub mulle üksteise meeles pidamine üsna standardne. Igatahes, dušš mu pettumust maha ei pesnudki. Vannitoast meelitas mu välja hoopis kakale tulnud kass.

Teises toas ootasid aga rõõmus laps ja pannkooke tegema hakanud mees, nagu pea igal pühapäeval. Seda ei ole ju vähe. Ei tohiks ju olla, eks? Aga millegipärast erinevalt igasugustest Valentinipäevadest ja aastapäevadest, mil ainult mina tulen selle peale, et teisele midagi erilist korraldada, tegi emadepäeval ära unustamine eriti haiget.

Kirjad Kahele Triibule 21

Mu kallis päikseke,

Päevad sinuga on täis rõõmu ja helgust. Ja vahel ka veidi nuttu, aga enamasti siiski naeru ja lalinat. Nüüd katsetad sa aina uusi helisid ning vähemalt ühe korra olen kuulnud sind ka konkreetselt naeru lagistamas (töö juures Jamesiga).

Sa armastad vett, olgu selleks siis näo pesemine, vanniskäik või beebiujumine, millega just alustasime. Duši all keskendud sa nii kõvasti, et sinu suust ei tule piuksugi välja ja sinu vasak käsi on nii kõvasti rusikasse pigistatud, et läheb lillaks, aga kui voolav vesi peatub, hakkavad su jalad hoogsalt vannis sulpsu lööma ja nägu läheb naerule. Kui mõne sulpsuga satub veel vett suhu, on eriti tore.

Sa üldse tundud pendeldavat tõsise keskendumise ja kõigiga flirtimise ja naermise vahet. Sel nädalal osalesime me mingis performance art beebipildistamises, kus sa lausa kolmele tädile naeratusi kinkisid ja täna, kui käisime sulle passi tegemas, saime sinust lausa esimese katsega väga hea pildi, kus sul on kaval muie ning pilk suunatud otse kummalisesse kaamerasse.

Viimastel päevadel räägid sa väga palju ning mängid aina pikemalt ka omaette või chillid vankris rahulikult ka ärkvel olles. Samas magad sa taas kuidas juhtub, aga minugi poolest, kui sul nii hea on. Ööde kohta aga sama reegel ei kehti. Õnneks sa seda vist mõistad ka, sest magamaminek käib üldiselt meil väga rahulikult ja mõnusalt. Mõnikord sa lalised ja kingid naeratusi mulle mõnda aega. Teinekord aga püüad mu sõrmi endale suhu tirida lutsutamiseks/hammustamiseks või keerad lihtsalt pea ära ja sulged silmad. Juba kolmandat nädalat aga magad sa enamasti ühe 5-7 tunnise une jutti.

Sa oled üldse suur sõrmede närimise fänn. Naerame juba, et kasvatame siin kannibali, sest igal võimalusel lased sa neil hea maitsta. Sobivad nii enda kui teiste omad. Oleme nüüd paar päeva proovinud aidata sind treenimise eesmärgil istesse tõmmata, aga sina keerad asjale veel oma vindi peale, tehes istessetõusule otsa kätekõverduse - ikka selleks, et me sõrmed omale suhu saada. Ma ei taha teadagi, mis siis veel saab, kui sul hambad olema saavad.

Kõik räägivad, et sa oled väga tugev ja stabiilne tegelane ja sa oled ka. Lihtsalt mul on vähe võrdlusmaterjali, aga sa võid lõputult kõhukotis välja sirutatult chillida, üsna pikalt ka kõhuli olla või niisama end süles sirgelt püsti hoida. Ma pole veel näinud, et sa annaksid märku püsti või istuli olemisest tüdinemisest. Ka jalgadega lükkad sa end juba edasi või keerutad kuidagi ringiratast, aga veel mitte küljelt küljele. Maailm muutub aina huvitavamaks. Mõni ime siis, et sul pole aega magada.

Ootame huviga, millega sa meid järgmiseks üllatad!

Armastusega,
Emme

Huvitavad eluringid

TMI hoiatus!

Avastasin eile, et minu reproduktiivelus esinevad teatavad kordused. Nimelt meenus, et kõige esimest korda algasid mul päevad siis, kui ma olin neliteist. Tegu oli talvise kooliveerandi esimese päevaga ehk samuti 14. jaanuariga ja ma olin nii tänulik, et need hakkasid peale varahommikul ja mitte koolis mõne piinliku punase laiguga. Selle aasta 14. jaanuaril aga juhtus vast minu elu kõige tähtsam sündmus - sündis Triibu! Omamoodi ring sai täis. Tehniliselt küll oli tegu ühe palju-palju hilisema ringiga, aga ikkagi.

Muuhulgas, käima läks ka kuues aastaring Rootsis elamist ja õigel päeval ei tulnud see mulle meeldegi, aga kes see ikka jaksab iga asja aastapäevi meeles pidada!? Igatahes, erinevalt mitmetest mu siinse algusaja sõpradest ei olnud ma üldse kindel, et siia kauemaks kui planeeritud aastaks jääda tahan. Aga võta näpust! Tulin ma üksi, vedades järel kahte suurt ja ühte väikest kohvit. Varsti kolivad lõpuks siia ka minu viimased Eestis olevad asjad ja enam ma ei oska ennustada, millal kui üldse minu tee Eestisse tagasi viima peaks. Jah, on raskem hoida suhteid sealsete sõprade ja perega, aga sellevõrra tähenduslikumad on taaskohtumised. Ausalt öeldes, mul on hetkel päris hirm selle üle, kuhu poole Eesti tundub suunduvat. Või vähemalt võimulolijad. Mina ei karda inimesi, kes erinevad minust oma päritolu, religiooni, seksuaalsete eelistuste jms poolest. Küll aga kardan ma neid, kes erinevad minust tunduvalt oma väärtushinnangute poolest. Ma küll mahun vist veel EKREkate heakskiidetud inimtüüpide kitsastesse raamidesse, aga nemad ei mahu minu omadesse oma õõvastava vihkamisega. Jah, mina olengi tolerast, aga ei vihka ma neidki. Lihtsalt eelistan hoida võimalikult kaugele eemale. Aga kuidas me nüüd poliitikani jõudsime?

Lähen tagasi nende inimeste juurde, kes on pakkunud mulle võõral maal ainult tuge ja armastust. Viimase viie aastaga olen ma töötanud kahes ettevõttes kolmel ametikohal, elanud seitsmes kohas, leidnud, kaotanud ja kiindunud inimestesse, olnud neljas suhtes, saanud emaks, kaasaks, miniaks, vennanaiseks. Ootan huviga, mida järgmised viis aastat toovad.

Animal abuse

Lemmik lasi just Triibu ilal tilkuda otse Erose kohevasse kasukasse. Mina emana vangutain muidugi etteheitvalt pead, aga tegelikult kassid alustasid. Või vähemalt Nokia, kes juba pikemat aega tundub elavat jooksuaja rütmis. Tema igasugustesse anumatesse pissimine ei üllata meid enam ammu, aga viimasel ajal on ta ette võtnud Triibu asjad ja korduvalt täis pissinud tema mängumati. Ma alguses vabandasin teda välja, et ju on matil küljes ka lapsepissi lõhn, aga nüüd said tabamuse ka kandelina ja isegi lapse tutikas vanaema tehtud müts. Kurjaks ajab.

Samas ma saan ka Nokaist mõnes mõttes aru. Tema peab juba aastaid koos elama oma dominantse ja ahistamiskalduvustega eksiga. Ise ju ka ei tahaks sellistes tingimustes elada. Lisaks on ta ka füüsiliselt väiksem ja nõrgem ning Eros varieerib oma käitumist ingoreerimise, tahtmatute lähenemiskatsete ja lausvägivalla vahel. Me küll püüame vahele astuda, kui vaja, aga tihti on kahju hetkega tehtud. Ja ju on beebi ka kirsiks toril kassileedile, kes kord ise ema oli, aga oma lastest ilma jäi.

Mõnes mõttes on meil siin nüüd loomade ahistamisega ring täis. Igaüks ahistab kedagi.