jaanuar 07, 2007

Elevandid ujuvad koera

Kas te olete kunagi elevanti ujumas näinud? Mina nägin täna. Esmakordselt. Telerist tuli mingi loodussaade ja seal ta oligi - liikus läbi järve puhtas koerastiilis. Väga lahe vaatepilt oli. Ma lihtsalt pidin sellest kirjutama.

Teisest tänasest teemast tahtsin tegelt juba jõulude ajal kirjutada, aga ära unustasin. :(

Nüüd siis räägin kõige suuremast jõulukingitusest, millest kunagi kuulnud olen. Nüüd on sellest möödas juba veidi üle kolme aasta. Kolm aastat tagasi said kolm väikest last omale maailma parima kingituse. See polnud järjekordne mänguasi või ise kootud sokipaar, kuigi ma olen kindel, et ka neid said nad külluses. Tol aastal said kaks venda ja nende õde omale uue kodu.

Nende vanemad olid olnud joodikud ja lapsed sattusid lastekoju. Nende jõulude ajal aga tuli üks hea perekond ja võttis nad oma tiiva alla. Üks mees ja tema naine, kes oldi oma lapsed suureks juba kasvatanud, leidsid, et neil on veel armastust teistele jagada. Raha oli neil palju, kuigi see polegi kõige olulisem. Nad leidsid, et neil on midagi anda kolmele väiksele ja hirmunud vene lapsele, muutes sellega nende kõigi edaspidist elu.

Ma olin kunagi pühapäevakoolis õpetaja ja siis saingi tuttavaks selle perekonnaga. Nad ei varjanud oma lugu, aga sellest otseselt kõigile ka ei rääkinud. Üsna tükk aega ei teadnud minagi, mis lugu sellel perel rääkida on, aga oli aru saada, et kõik pole päris nii nagu tavaliselt.

Lapsed olid väga armsad ja vanemad just sellised, nagu omalegi tahaks. Ometi olid need väiksekesed alati kaitsepositsioonis ega käitunud alati just eeskujulikult. Nad võisid olla ühel hetkel nagu väiksed inglikesed ja teisel jälle näpistada kedagi teist, kes nende venna või õe koha peale istus. See aga oli vaid nende viis kaitsta teineteist. Üksteist hoidsid nad väga. Ei lasknud kellelgi endale liiga teha. Neil oli karm lapsepõlv, mille jooksul nad õppisid enda õnne eest võitlema.

Mina ei saanud neist algul aru, kuigi südamesse suutsid nad kohe pugeda tulles teinekord minu juurde ja näidates oma uut meisterdust või paludes abi. Alles aasta pärast uue kodu saamist, kui jälle jõulud olid, kuulsin nende minevikust. Siis hakkasin aru saama nende pidevast vajadusest end kaitsta ja leian siiani, et nad olid isegi tublit tööd teinud - õppinud aastaga ära uue keele veatult ja hakanud teistega paremini läbi saama, kuigi kedagi peale üksteise ja uute vanemate veel täielikult ei usaldanud.

Nii hea meel oli näha, - teades nende tausta - kuidas armastus võib maailma muuta. Nad olid tulnud purunenud kodust lastekodusse enne, kui leidsid kellegi, kes oli nõus kõik kolm omale võtma. Nüüd nad reisivad koos vanematega mööda maailma ringi ja ehitavad oma elu majale tugevat vundamenti.

See tekst ei tulnud üldse välja selline, nagu ma tahtsin, aga loodan, et saite mõttest aru. Maailma suurim rikkus pole raha ega kuld. See on armastus ja inimesed meie ümber. Meie lähedased. Need inimesed, kellele võib helistada ka kell neli öösel ja kes vastavad küsimusele: kas sa magad? lausega, et nad just mõtlesidki sulle helistada.

Palju neid teile kõigile!
Mia

Kommentaare ei ole: