Üleeile juhtus veel midagi huvitavat.
Kui olin käinud eilseks-tänaseks Kaarli õpside ürituseks omale kaltsukast kauboisaapaid otsimas ja ostmas ning seal Signe ja Mari-Anniga (kes parasjagu mulle kingitust otsis) kokku põrganud, läksime emaga edasi Lasnamäe Centrumisse Marikale kingitust otsima.
Vahepealne polegi oluline. Alles tagasi parklasse jõudes juhtus midagi teistsugust. Mingi onu siiberdas autode vahel üsna minu oma läheduses ja vaatas siis järsku muheda näoga mulle otsa. Naeratasin vastu - elementaarne. Siis aga tuli ta minu juurde ja mul tekkis väike paanika, et mida ta tahab. Ta üritas mulle mingit paberiräbalat näidata, ise täiesti vait olles. Mina aga üritasin talle selgeks teha, et ma ei thaa midagi osta ja üritasin autosse pugeda.
Lõpuks siiski suutsime emaga tema paberilipiku pealt kokku lugeda, et ta on kurt ja palub kümme krooni. Kohe hakaks kergem. Ja kahju temast. Ja häbi enda käitumise üle. Ma ei teagi, kas ta oli väga hea näitleja või tõesti erivajadustega inimene, aga edasi hakkas ta üsnagi tõepäraselt - vähemalt minu amatöörliku pilgu all - viiplema ja muidugi sai ka meilt raha. Andsin talle oma rahakotist viimased kuus krooni sularaha ära ja ema pani ka midagi juurde. Hea meelega oleksin rohkemgi andnud, aga mul ei ole kunagi sularaha.
Lohutasin end sellega, et küll Peedu-sugused annavad talle Koidulaid või vähemalt Tammsaaresid ja siis ta ei sure nälga. Mulle jäi veel mulje, et ta peab oma lapsi üleval pidama. Ja paha tunne tekkis, et ta on sunnitud ennast selle jaoks nii palju alandama, et käib päev otsa mööda poe parklat inimestelt raha palumas.
Tõsiselt kurb. Ja mul on tõsised süümekad, sest olen hakanud inimestelt halba ootama. Ta võis ju tegelikult hoopis väga tore inimene olla ja kes tead, kuidas oma elus sellisesse punkti jõuda.
Kui olin käinud eilseks-tänaseks Kaarli õpside ürituseks omale kaltsukast kauboisaapaid otsimas ja ostmas ning seal Signe ja Mari-Anniga (kes parasjagu mulle kingitust otsis) kokku põrganud, läksime emaga edasi Lasnamäe Centrumisse Marikale kingitust otsima.
Vahepealne polegi oluline. Alles tagasi parklasse jõudes juhtus midagi teistsugust. Mingi onu siiberdas autode vahel üsna minu oma läheduses ja vaatas siis järsku muheda näoga mulle otsa. Naeratasin vastu - elementaarne. Siis aga tuli ta minu juurde ja mul tekkis väike paanika, et mida ta tahab. Ta üritas mulle mingit paberiräbalat näidata, ise täiesti vait olles. Mina aga üritasin talle selgeks teha, et ma ei thaa midagi osta ja üritasin autosse pugeda.
Lõpuks siiski suutsime emaga tema paberilipiku pealt kokku lugeda, et ta on kurt ja palub kümme krooni. Kohe hakaks kergem. Ja kahju temast. Ja häbi enda käitumise üle. Ma ei teagi, kas ta oli väga hea näitleja või tõesti erivajadustega inimene, aga edasi hakkas ta üsnagi tõepäraselt - vähemalt minu amatöörliku pilgu all - viiplema ja muidugi sai ka meilt raha. Andsin talle oma rahakotist viimased kuus krooni sularaha ära ja ema pani ka midagi juurde. Hea meelega oleksin rohkemgi andnud, aga mul ei ole kunagi sularaha.
Lohutasin end sellega, et küll Peedu-sugused annavad talle Koidulaid või vähemalt Tammsaaresid ja siis ta ei sure nälga. Mulle jäi veel mulje, et ta peab oma lapsi üleval pidama. Ja paha tunne tekkis, et ta on sunnitud ennast selle jaoks nii palju alandama, et käib päev otsa mööda poe parklat inimestelt raha palumas.
Tõsiselt kurb. Ja mul on tõsised süümekad, sest olen hakanud inimestelt halba ootama. Ta võis ju tegelikult hoopis väga tore inimene olla ja kes tead, kuidas oma elus sellisesse punkti jõuda.
1 kommentaar:
Mul oli eile poes juhus kus kaks meest, endal paar õlut sees tulid uusi ostma. nad soovisid kõigile poes olijatele head vana aasta lõppu ja surusid käppa ja küsisid, et kuidas läheb. Ma jälgisin neid mõnda aega. Nad rääkisid suht üle poe ja olid päris värvikad kujud. Meieni jõudes oli Marek ikka omas maailmas ja tahtis neile midagi nähvata. Sest ta ei saanud aru miks nad teda tülitavad . Tead- mehed ei näe midagi enda ümber. No ja siis ma kiirelt küsisin neilt midagi või ütlesin vahele ja Marek vaatas mulle imestunult otsa ja vastas neilegi, küll väheke kahtlevalt, aga siiski viisakalt. Pärat küsis ta mult, et mis jobud need veel olid ja mida nad tahtsid. Tegelt olid nad lihtsalt täiesti tavalised vanad mehed kes olid mõnusas lõbusas tujus.
Postita kommentaar