Polegi nii õudne loom, kui arvasin. Või siis mu organism ei käitu alkoholiga kokku puutudes normikohaselt lihtsalt. Mitte, et ma kurdaks.
Veetsin, nimelt, õhtu Reijo juures tema, Otti ja Sassi seltskonnas sauna tehes ja tequilat juues. Iseenesest oli tore. Aga peale 15 tequila kurgust alla kallamist ei suutnud mu keha enam paratamatule vastu panna. Aga üritan mitte ajas ette rutata. Tahaks parimad naljad kirja panna enne, kui unustan.
Õhtu algas Reijoga kahekesi piparkooke tehes. Tahtsime glasuurida ka, aga poodides pole juba mitu päeva glasuurist haisugi. Niisiis, üritasime seda ise teha. Ja ebaõnnestusime. Reijo meisterdas valmis koogelmoogeli ja seda me siis oma suvaliste ümmarguste asjadega tehtud piparkookide peale määrisimegi. Ikka oli hea. Tegemine on rohkem fun kui söömine enivei ju.
Pärast paaritunnist hilinemist jõudsid ka ülejäänud kohale ja kukkusid kohe sauna nõudma. Me siis tegimegi tule alla, jõime mõned tequilad vahele ja läksime higistama. Ott ja Sass läksid ees ning meie järgnesime neile mõne aja pärast. Nemad olid nagu porgandid lava peal reas ja mina olin rätikuga. Sass hakkas muidugi kohe solvunult norima, et kas ma villast kampsunit ei tahtnud panna. Külm võib hakata seal laval.
Ega ma saanudki väga kaua rätikuga olla, sest Sass kallas minu ja rätiku õluga üle. Ise läks ta seejärel suitsu tegema ja mina otsustasin leivalõhna siiski juustest välja loputada. Juustest, mis vahetult kodus võetud dushikorrast veel äragi kuivanud polnud. Seejärel avastasime saunamee ja siis oleks nagunii see rätik ainult takistanud. Määrisimegi Reijoga üksteist kokku ning pärast pläkerdasime teised poisid ka ära.
Sass nagu Sass ikka ajas nii pervertset juttu, et varsti mul tekiis vastupandamatu tahtmine saunast ära minna. Reijo tuli ka ja kohe kuulsime, kuidas Sass Otiile laulis: "Oo, kallis, ole minu ämblikmees!" Oli see vast naljakas. Nendega ongi nii, et kuna tabuteemasid ei ole, siis nalja saab alati ja naerma ajab ka siis, kui see tähendab ühtlasi peavalu kannatamist.
Pärast jõudsin siiski paar ringi veel saunas käia. Vahepeal käisime toas alkomeetrit proovimas ja minu puhul järgnes üks pettumus teisele. Olin mõne tunniga jõudnud ära juua üheksa tequilat ja see tobe riistapuu näitas ikka vaid maksimaalselt 0,6 promilli.
Ühel hetkel, kui mina jälle rätikuväel toas istusin, tuli Sass sinna ja ähvardas mind, et kui ma ise tagasi sauna vihtlema ei tule, siis ta viskab mu üle õle ja ma lähen ikka. Otsustasin oma jalul minna. Ja hullult mõnus oli üle ma-ei-tea-kui-pika-aja vihelda. Sass käsutas mu lavale kõhuli ja seejärel selili ning nüpeldas nii, et endal hing kinni. Käskis mul veel strateegilisi kohti katta. Neid, mida mul ei ole.
Kui saunaga lõpetasime, ajas juba närvi see, kuidas alkotase mu veres jääknähtudest suuremaks ei muutu. Seejärel otsis Reijo hunniku klaase välja ning viisime jutiga shot'ide arvu enda keres üheksalt 15ni. Mina võitsin ja minul ei tulnud ka midagi üles tagasi. Pärast aga kuulsin, et need ei jäänud mu joomakaaslasel viimasteks.
Sealt edasi on mu mälestused hägused. Mäletan, et kogu keha surises ning oli ühtlasi tuim. Otsustasin sunast oma juuksekummi ära tuua ja see oli ikka väga hea mõte. Lõpuks taastus minu tavapärane rutiin iga mõnekümne minuti tagant wc-s käia ja ma siis paar korda käisingi. Kord üksi, kord kellegagi koos. Enam ei mäleta täpselt.
Ise imestan selle üle, et säilis mingi osa abstraktsest mõtlemisest ning ka analüüsivõime. Sain väga hästi aru, et olen "wasted". Aga mul on ikka päris head sõbrad. Nad ikka üritasid kogu aeg mul silma peal hoida ja ega mind naljalt üksi kuhugi komberdama ei lastud. Mäletan ühte wc-s käiku, kus mul isegi uks kinni ei jõudnud ja Sass siis viisakalt seina taga mind ootas. Seal on ikka päris ohtlik trepp, mis läbida tuleb, normaalsesse wc-sse jõudmiseks.
Vahepeal puhusin veel korra alkomeetrisse, sest olin enne nõudnud seda. Mäletan ka 2,0, mis sealt ekraanilt vastu kumas. Nii rahul olin. Lõpuks ometi mõjus. Edasi tean, et mingil hetkel seisin jälle wc-s ja hoidsin kahe käega karaanikausist kinni, et oma keha tuikumist vähendada. Samal ajal püüdsin mõtte jõul paaniliselt end kainestada, sest hirm oli nahas. Sass käis mul pidevalt järel rääkides, et ega Kairi ei peagi kõike peadma ning kui vähegi võimaluse sai, asetas käed mu kehale. Ja mina mõtlesin vaid ,et ta on nii siga nii minu kui Kairi suhtes ja mul on kontroll enda üle käest libisemas.
Õnnest ta siiski taganes mingil hetkel. Ma arvan vähemalt. Mäletan veel, kuidas ma wc-sse oksele läksin. Kusjuures, mul on hämming, sest ma pole kunagi varem alkoholi pärast oksendamas käinud ja ma vihkan potti oksendamist. Seekord oksendasin potikaane täis ja kõik tundus nii ilus. Mõtlesin vaid, et mis krdi pärast see kaas kinni küll on. Pärast kuulsin Reijolt, et ta oli mind just tol hetkel korraks üksi jätnud ja kuulnud sisi talt korruselt, kuidas potikaant liigutati. Ta vaid lootis, et tõstsin selle üles, aga tegelikult olin just ise selle alla pannud. Müstiline, mida purjus inimene teeb. Ja müstiline, et Rejo sama alkoholikogusega vaid 1,3 promilli välja puhus ning veel minu eest hoolt kanda suutis.
Ta viis mu oksetripi järel magama ja võttis õrnalt riidest lahti. Mina aga vastasin sellele veel kord oksensamisega. Üle tema voodiääre alla. Ise ma aga kordagi peale tegutsemist oma tegude tagajärgi ei näinud. Nad pidid ikka väga operatiivsed olema. Mind saadeti jälle suud loputama ja sellega minu õhtu lõppes.
Hommikul ärkasin tundega, et ma ei ole voodis üksi. Läks veidi aega enne, kui välja mõtlesin, kes küll mu selja taga olla võiks. Reijo oli. Ja see tundus loogiline ka. Tema voodi ikkagi ju. Kuna väljas oli valge, ajasin end püsti. Sass oli juba enne ming üleval ning vaatas telekast eelmise õhtu filmide kordusi. Mina käisin ja segasin teda. Ja siis teisi. Sass suutis mu veel naerma ajada oma naiste-meeste mõttemaailma teooriaga. Kujutage pilti - mingi tüüpiline eesti mees räägib mulle, et tavaline mees tahab käest kinni hoida, päikseloojangut vaadata ning kinos ja teatris käia. Naised pidid aga ainult raha ja seksi tahtma. Ja seks pidi tähtsam olema. Mina pakkusin, et ta ajas soorollid segamini ja tema pani vastu, et juba ma tõestan tema teooriat ja sellised need naised ongi.
Üritasin kõiki veenda, et meil on nii väga vaja minna burksi ostma minna, aga üksi ma minna ei saanud, sest alkomeeter väitis, et mu veres on ikka veel 0,8 promilli eest alkoholi. Keegi minuga kaasa tulla ei tahtnud, aga lõpuks kaine mõistus võitis ehk sain oma tahtmise. Käisime ostsime mingid kahtlased burksid kahtlasest putkast. Tulime Reijo juurde tagasi ja Sass hakkas koju kippuma.
Ega ta ei varjanud ka oma soovide tagamaid. Ta tahtis koju minna oma "raketti poleerima". Millegipärast kohapeal tal seda teha ei sobinud. Mina ütlesin küll, et kui ta julges välja öelda, siis võiks sama hästi selle ära ka teha. Aga ta luges ikka minuteid kolmekümneni ja sundis siis Otti end koju viima.
Meie jäime Reijoga kahekesi diivanile lebotama ja vahepeal hangitud maitsestamata jogurtit ananassitükkidega sööma. Nii hea oli. Ja nii külm oli. Ja nii paha oli liigutada. Muidu poleks viga olnudki, aga iga naer, iga kulmukortsutus ning horisontaalasendid panid pea valutama ja ajasid südame pahaks. Lõpuks siiski vedasin end koju tuttu.
Jutu lõpp!
Veetsin, nimelt, õhtu Reijo juures tema, Otti ja Sassi seltskonnas sauna tehes ja tequilat juues. Iseenesest oli tore. Aga peale 15 tequila kurgust alla kallamist ei suutnud mu keha enam paratamatule vastu panna. Aga üritan mitte ajas ette rutata. Tahaks parimad naljad kirja panna enne, kui unustan.
Õhtu algas Reijoga kahekesi piparkooke tehes. Tahtsime glasuurida ka, aga poodides pole juba mitu päeva glasuurist haisugi. Niisiis, üritasime seda ise teha. Ja ebaõnnestusime. Reijo meisterdas valmis koogelmoogeli ja seda me siis oma suvaliste ümmarguste asjadega tehtud piparkookide peale määrisimegi. Ikka oli hea. Tegemine on rohkem fun kui söömine enivei ju.
Pärast paaritunnist hilinemist jõudsid ka ülejäänud kohale ja kukkusid kohe sauna nõudma. Me siis tegimegi tule alla, jõime mõned tequilad vahele ja läksime higistama. Ott ja Sass läksid ees ning meie järgnesime neile mõne aja pärast. Nemad olid nagu porgandid lava peal reas ja mina olin rätikuga. Sass hakkas muidugi kohe solvunult norima, et kas ma villast kampsunit ei tahtnud panna. Külm võib hakata seal laval.
Ega ma saanudki väga kaua rätikuga olla, sest Sass kallas minu ja rätiku õluga üle. Ise läks ta seejärel suitsu tegema ja mina otsustasin leivalõhna siiski juustest välja loputada. Juustest, mis vahetult kodus võetud dushikorrast veel äragi kuivanud polnud. Seejärel avastasime saunamee ja siis oleks nagunii see rätik ainult takistanud. Määrisimegi Reijoga üksteist kokku ning pärast pläkerdasime teised poisid ka ära.
Sass nagu Sass ikka ajas nii pervertset juttu, et varsti mul tekiis vastupandamatu tahtmine saunast ära minna. Reijo tuli ka ja kohe kuulsime, kuidas Sass Otiile laulis: "Oo, kallis, ole minu ämblikmees!" Oli see vast naljakas. Nendega ongi nii, et kuna tabuteemasid ei ole, siis nalja saab alati ja naerma ajab ka siis, kui see tähendab ühtlasi peavalu kannatamist.
Pärast jõudsin siiski paar ringi veel saunas käia. Vahepeal käisime toas alkomeetrit proovimas ja minu puhul järgnes üks pettumus teisele. Olin mõne tunniga jõudnud ära juua üheksa tequilat ja see tobe riistapuu näitas ikka vaid maksimaalselt 0,6 promilli.
Ühel hetkel, kui mina jälle rätikuväel toas istusin, tuli Sass sinna ja ähvardas mind, et kui ma ise tagasi sauna vihtlema ei tule, siis ta viskab mu üle õle ja ma lähen ikka. Otsustasin oma jalul minna. Ja hullult mõnus oli üle ma-ei-tea-kui-pika-aja vihelda. Sass käsutas mu lavale kõhuli ja seejärel selili ning nüpeldas nii, et endal hing kinni. Käskis mul veel strateegilisi kohti katta. Neid, mida mul ei ole.
Kui saunaga lõpetasime, ajas juba närvi see, kuidas alkotase mu veres jääknähtudest suuremaks ei muutu. Seejärel otsis Reijo hunniku klaase välja ning viisime jutiga shot'ide arvu enda keres üheksalt 15ni. Mina võitsin ja minul ei tulnud ka midagi üles tagasi. Pärast aga kuulsin, et need ei jäänud mu joomakaaslasel viimasteks.
Sealt edasi on mu mälestused hägused. Mäletan, et kogu keha surises ning oli ühtlasi tuim. Otsustasin sunast oma juuksekummi ära tuua ja see oli ikka väga hea mõte. Lõpuks taastus minu tavapärane rutiin iga mõnekümne minuti tagant wc-s käia ja ma siis paar korda käisingi. Kord üksi, kord kellegagi koos. Enam ei mäleta täpselt.
Ise imestan selle üle, et säilis mingi osa abstraktsest mõtlemisest ning ka analüüsivõime. Sain väga hästi aru, et olen "wasted". Aga mul on ikka päris head sõbrad. Nad ikka üritasid kogu aeg mul silma peal hoida ja ega mind naljalt üksi kuhugi komberdama ei lastud. Mäletan ühte wc-s käiku, kus mul isegi uks kinni ei jõudnud ja Sass siis viisakalt seina taga mind ootas. Seal on ikka päris ohtlik trepp, mis läbida tuleb, normaalsesse wc-sse jõudmiseks.
Vahepeal puhusin veel korra alkomeetrisse, sest olin enne nõudnud seda. Mäletan ka 2,0, mis sealt ekraanilt vastu kumas. Nii rahul olin. Lõpuks ometi mõjus. Edasi tean, et mingil hetkel seisin jälle wc-s ja hoidsin kahe käega karaanikausist kinni, et oma keha tuikumist vähendada. Samal ajal püüdsin mõtte jõul paaniliselt end kainestada, sest hirm oli nahas. Sass käis mul pidevalt järel rääkides, et ega Kairi ei peagi kõike peadma ning kui vähegi võimaluse sai, asetas käed mu kehale. Ja mina mõtlesin vaid ,et ta on nii siga nii minu kui Kairi suhtes ja mul on kontroll enda üle käest libisemas.
Õnnest ta siiski taganes mingil hetkel. Ma arvan vähemalt. Mäletan veel, kuidas ma wc-sse oksele läksin. Kusjuures, mul on hämming, sest ma pole kunagi varem alkoholi pärast oksendamas käinud ja ma vihkan potti oksendamist. Seekord oksendasin potikaane täis ja kõik tundus nii ilus. Mõtlesin vaid, et mis krdi pärast see kaas kinni küll on. Pärast kuulsin Reijolt, et ta oli mind just tol hetkel korraks üksi jätnud ja kuulnud sisi talt korruselt, kuidas potikaant liigutati. Ta vaid lootis, et tõstsin selle üles, aga tegelikult olin just ise selle alla pannud. Müstiline, mida purjus inimene teeb. Ja müstiline, et Rejo sama alkoholikogusega vaid 1,3 promilli välja puhus ning veel minu eest hoolt kanda suutis.
Ta viis mu oksetripi järel magama ja võttis õrnalt riidest lahti. Mina aga vastasin sellele veel kord oksensamisega. Üle tema voodiääre alla. Ise ma aga kordagi peale tegutsemist oma tegude tagajärgi ei näinud. Nad pidid ikka väga operatiivsed olema. Mind saadeti jälle suud loputama ja sellega minu õhtu lõppes.
Hommikul ärkasin tundega, et ma ei ole voodis üksi. Läks veidi aega enne, kui välja mõtlesin, kes küll mu selja taga olla võiks. Reijo oli. Ja see tundus loogiline ka. Tema voodi ikkagi ju. Kuna väljas oli valge, ajasin end püsti. Sass oli juba enne ming üleval ning vaatas telekast eelmise õhtu filmide kordusi. Mina käisin ja segasin teda. Ja siis teisi. Sass suutis mu veel naerma ajada oma naiste-meeste mõttemaailma teooriaga. Kujutage pilti - mingi tüüpiline eesti mees räägib mulle, et tavaline mees tahab käest kinni hoida, päikseloojangut vaadata ning kinos ja teatris käia. Naised pidid aga ainult raha ja seksi tahtma. Ja seks pidi tähtsam olema. Mina pakkusin, et ta ajas soorollid segamini ja tema pani vastu, et juba ma tõestan tema teooriat ja sellised need naised ongi.
Üritasin kõiki veenda, et meil on nii väga vaja minna burksi ostma minna, aga üksi ma minna ei saanud, sest alkomeeter väitis, et mu veres on ikka veel 0,8 promilli eest alkoholi. Keegi minuga kaasa tulla ei tahtnud, aga lõpuks kaine mõistus võitis ehk sain oma tahtmise. Käisime ostsime mingid kahtlased burksid kahtlasest putkast. Tulime Reijo juurde tagasi ja Sass hakkas koju kippuma.
Ega ta ei varjanud ka oma soovide tagamaid. Ta tahtis koju minna oma "raketti poleerima". Millegipärast kohapeal tal seda teha ei sobinud. Mina ütlesin küll, et kui ta julges välja öelda, siis võiks sama hästi selle ära ka teha. Aga ta luges ikka minuteid kolmekümneni ja sundis siis Otti end koju viima.
Meie jäime Reijoga kahekesi diivanile lebotama ja vahepeal hangitud maitsestamata jogurtit ananassitükkidega sööma. Nii hea oli. Ja nii külm oli. Ja nii paha oli liigutada. Muidu poleks viga olnudki, aga iga naer, iga kulmukortsutus ning horisontaalasendid panid pea valutama ja ajasid südame pahaks. Lõpuks siiski vedasin end koju tuttu.
Jutu lõpp!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar