Jälle on pea tühi, sest nii kaua pole jõudnud siia midagi kirja panna ja kõik huvitavad teemad peidavad ennast kuskil pimedates ajusoppides.
Vahepeal jõudsin Enriquet kuulamas käia - ei midagi erilist, aga alati on lõbus, kui saab kontserdil lava ees kaasa laulda ja tantsida ja see mees vähemalt pingutas rahva kaasa tulemise nimel. Kojusaamisega oli paras jama. Kõigepealt ei saanud kuidagi parklast välja ja siis istusime pea tund aega Maci drive-in järjekorras kinni ja lahkusime ikka ilma söömata, sest Sandra tahtis bussi peale jõuda. Sain ka teada, et ta oskab ropendada vähemalt sama hästi kui mu klassivennad. Seda ma poles oodanud, aga rohkem ei kommenteeri, sest muidu ta solvub mu peale jälle.
Kui me sealt lõpuks minema saime, oli vist seitse või kaheksa minutit aega bussi väljumiseni ja mina tõestasin endale ja kõigile teistele autojuhtidele, et ma küll korralike juhtide klubisse ei kuulu, sest jõudsin Sõle Macist bussijaama vist nelja minutiga. Eesmärk pühendas abinõu. Loll väljend. Täiesti ebaloogiline, aga saate aru küll mõttest ju.
Vahepeal tuli ka värske leht välja ja mul on jälle nii häbi nagu alati, kui saab loo osalistele uhkelt lubatud, millal lugu neist tuleb jne, sest endal oli fun seda teha ja tõesti andsin endast kõik selle õnnestumiseks ja siis tuleb toimetaja ruumipuuduse jutuga ja lihtsalt eemaldab suure osa sisust. Amputeerimine täielik. Nii häbi oli osalistele lehte näha viia. Kõigil on ju kõrged ootused, mis mõeldud täitumata jäämiseks. Aga toimetajat ka ei süüdista. Aga kedagi tahaks lüüa.
Üks hea uudis tuli ka. Asi, mis aitab mul kuidagi hullumeelse detsembri üle elada. Nimelt, kevade tunniplaan pandi välja. Ja minu oma meenutab suurest eelmist kevadet. Välja arvatud killer-neljapäevad. Ma vist polegi kunagi varem kümme tundi jutti koolis olnud. Nüüd saan selle ka ära proovida. Võeh! Teised päevad on hetkel hästi kerged, aga kindlasti annab kõrvaleriala ka oma panuse mu päevade täitmiseks, kui nad kunagi oma tunniplaani välja panevad.
Ja seda ka... rikun jälle endale õpetatud reegleid, et ÜKS KESKNE TEEMA teksti kohta... ma siin suren ikka veel häbisse. Põrkasime neljapäeva õhtul Reijoga kokku, et ta saaks mulle tagasihoidlikult meelde tuletada, et tal oli mõni päev varem sünnipäev ja ta isegi chattis minuga sel päeval, aga mina, vana jobu, ei soovinud õnnegi. Ei mina ega ka teised tema head sõbrad. Ma ei unusta tavaliselt sünnipäevi. Aga ma ei tea, mis mul novembri sünnipäevadega on. Kui Orkutis peale ei satu, siis jääbki õnne soovimata.
Aga midagi muud põnevat polegi minuga viimase nädala jooksul juhtunud. Vist. Vähemalt meelde ei tule. Kõik on üsna mõttetu. Koolis käin ka vaid sellepärast, et pean.
Vahepeal jõudsin Enriquet kuulamas käia - ei midagi erilist, aga alati on lõbus, kui saab kontserdil lava ees kaasa laulda ja tantsida ja see mees vähemalt pingutas rahva kaasa tulemise nimel. Kojusaamisega oli paras jama. Kõigepealt ei saanud kuidagi parklast välja ja siis istusime pea tund aega Maci drive-in järjekorras kinni ja lahkusime ikka ilma söömata, sest Sandra tahtis bussi peale jõuda. Sain ka teada, et ta oskab ropendada vähemalt sama hästi kui mu klassivennad. Seda ma poles oodanud, aga rohkem ei kommenteeri, sest muidu ta solvub mu peale jälle.
Kui me sealt lõpuks minema saime, oli vist seitse või kaheksa minutit aega bussi väljumiseni ja mina tõestasin endale ja kõigile teistele autojuhtidele, et ma küll korralike juhtide klubisse ei kuulu, sest jõudsin Sõle Macist bussijaama vist nelja minutiga. Eesmärk pühendas abinõu. Loll väljend. Täiesti ebaloogiline, aga saate aru küll mõttest ju.
Vahepeal tuli ka värske leht välja ja mul on jälle nii häbi nagu alati, kui saab loo osalistele uhkelt lubatud, millal lugu neist tuleb jne, sest endal oli fun seda teha ja tõesti andsin endast kõik selle õnnestumiseks ja siis tuleb toimetaja ruumipuuduse jutuga ja lihtsalt eemaldab suure osa sisust. Amputeerimine täielik. Nii häbi oli osalistele lehte näha viia. Kõigil on ju kõrged ootused, mis mõeldud täitumata jäämiseks. Aga toimetajat ka ei süüdista. Aga kedagi tahaks lüüa.
Üks hea uudis tuli ka. Asi, mis aitab mul kuidagi hullumeelse detsembri üle elada. Nimelt, kevade tunniplaan pandi välja. Ja minu oma meenutab suurest eelmist kevadet. Välja arvatud killer-neljapäevad. Ma vist polegi kunagi varem kümme tundi jutti koolis olnud. Nüüd saan selle ka ära proovida. Võeh! Teised päevad on hetkel hästi kerged, aga kindlasti annab kõrvaleriala ka oma panuse mu päevade täitmiseks, kui nad kunagi oma tunniplaani välja panevad.
Ja seda ka... rikun jälle endale õpetatud reegleid, et ÜKS KESKNE TEEMA teksti kohta... ma siin suren ikka veel häbisse. Põrkasime neljapäeva õhtul Reijoga kokku, et ta saaks mulle tagasihoidlikult meelde tuletada, et tal oli mõni päev varem sünnipäev ja ta isegi chattis minuga sel päeval, aga mina, vana jobu, ei soovinud õnnegi. Ei mina ega ka teised tema head sõbrad. Ma ei unusta tavaliselt sünnipäevi. Aga ma ei tea, mis mul novembri sünnipäevadega on. Kui Orkutis peale ei satu, siis jääbki õnne soovimata.
Aga midagi muud põnevat polegi minuga viimase nädala jooksul juhtunud. Vist. Vähemalt meelde ei tule. Kõik on üsna mõttetu. Koolis käin ka vaid sellepärast, et pean.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar