Miks alati on üks või teine?

Ma tean tegelikult juba kuid, et varsti tuleb teha raske valik. Õigemini valiku tegin ammu, aga mulle ikkagi ei meeldi, kui raske see olema saab.
Te ju teate, et ma tahan minna välispraktikale. Ja tähelepanelikumad lugejaid teavad ka, et mul on uus Silmarõõm. Tegelikult ei ole ta minu kohta enam üldse uus. Eilse seisuga oleme olnud koos kolm kuud ja lõpuks ma ei unustanud ka tähtpäeva ära. Ja nüüd ongi nii, et mis edasi saab? Minu jaoks on kolm kuud väga tõsine saavutus ja imelik küll, aga ma tahaks veel ja veel. Kohe üldse ei meeldi mulle mõte, et me varsti lahku minema peame. Vähemalt füüsiliselt. Aga ma ei julgeks talt ka paluda minu järgi ootamist. Mul ei ole selleks õigust. Oleks veel, et me oleksime juba ammu koos ja ma läheksin vaid kuuks või paariks. Aga mul oli täna intevjuu ühe India firma esindajaga ja on üsna kindel, et see lähebki täide. Aga mitte üheks või kaheks või kuueks kuuks, vaid aastaks. Ja juba juulist. Ma tean, et ta mõistab, miks ma minna tahan ja miks nüüd, aga ma ei usu, et talle see mõte siiski meeldib ja ma kardan, et tema arvab, et see juhtub alles millalgi määramatus tulevikus siiski. Mina olen end juba kuid ette valmistanud, et võib-olla see juhtub kohe, võib-olla ei kunagi. Kõige tõenäolisemalt siiski peale kooli lõppu. Et siis jah... see Draamateatri nägu jälle. Hapud viinamarjad jne...