Mina tean, sest viimasel ajal olen täitsa mitu korda õudusunenägusid näinud ja Raunoga koos olemise ajal on nende sisu muutunud. Näiteks ühel korral nägin unes, et mul oli antibeebipillide karbi keskel millegipärast üks tablett alles ja mul oli tõsine paanika, et varsti saan vist emmeks. See tundus väga tõene ja palju rohkem hirmuäratav kui need klassikalised keegi ajab taga, aga minu jalad on vedelad ja kurgust ei tule piuksugi.
Paar päeva tagasi oli aga ka üks üsna scary Musiga seotud unenägu ja ma tean ka, millest see sündis. Paar eelmist peva rääkisid nii Sandra kui R mulle petmisest, aga siis pigem minust kui petjast. Minu unenäos sain aga mina petta. Üllatavalt valus oli kohe. Ja hommikul oli paanika. Aga kõigest järjekorras... Kõigepealt põrkasin oma unenäos kokku Sirli ja tema uue kujutletava poisiga ja ega Inc ka kaugel ei olnud. Üsna seal samas mu aju loodud kohas oli peaga vastu diivanit nagu paanikas autistlik laps ning kiigutas end kergelt looteasendis edasi-tagasi. Ma siis käisin lohutasin teda nii, nagu instinktid käskisid. Samamoodi nagu KMi. Üks pai teise järel. Probleem oli siis muidugi selles, et Sirli oli edasi liikunud. Tema veel ei suutnud. Aga üürike oli minu enda suhteline õnn. Me kõik olime vist mingil majapeol ja ühel hetkel kuulsin, et Musi ja mingi teine isane luss kaks chicki pidavat kõik olema ühes eraldi toas. Ma enda teada ei ole väga armukade ja ma ei teinud sellest infost välja, aga ühel hetkel vist otsustasin ka nendega liituda. Läksin sinna toa juurde, avasin ukse ja nägin Musi oma püksirihma kinni panemas. Sõnu polnud vaja. Väga hästi sai nagunii aru, mis toimunud oli ja ma pöörasin lihtsalt otsa ringi. Kuidagi järgmisel etapil olin koos oma vanematega autos ja üsna varsti urisesin, et nad ei uuriks mult igasuguste asjade kohta. Juhe oli nii koos. Ja siis ma millegipärast tahtsin Incu. Tahtsin just tema õla najal nutta. Veider eks? Aga tundus, et ta saaks minust kõige paremini aru. Huvitav, et mu aju just tema valis. Ta ei kuulu enam ammu ju minu ellugi. Ahjaa... uni läks tegelikult edasi. Ma sain Musilt telefonikõne. Oletasin, et tuleb mingi tüütu vabandus, millest nagunii e aita, aga tuli hoopis kujhjaga ülbust ja isegi süüdistav noot. Tema suust tuli välja mingi taoline lause: sellepärast mul pole õigus vihane olla, et tal oli ju põhjus. (mul olid päevad) Haige eks? Hommikul rääkisin Musile ka. Ja ma olen üsna kindel, et päriselt ei teeks ta nii kunagi.
Vahepealsest elust pole mul mõtet väga rääkida. Käisin Tartus. Sandrat näha oli tore. Eelkaitsmine läks perse. Ma enam tõesti ei tea, mida oma juhendajast arvata ega oska välja mõelda, miks ta mind vihkab - veendun selles aina enam. Muidu on töö ja Musi ja kulutused ja rohkem ei midagi põnevat. India pole ka veel lukus, aga mõlemal poolel on soov see idee ellu viia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar