Esimene öö siis oma uues kodus seljataga. Konditsioneeriga kulus magamiskott täitsa ära. Hommikul ärkasin suhteliselt vara solidaarsusest, sest poisid peavad veel varem tööle minema. Sättisin siis end rahulikult valmis ja otsustasin jala tööle minna. Oli see alles rumal mõte. Ma ei pea praegu Google Mapi kõige usaldusväärsemaks, aga mu kodutee on lubatud 2-3 kilomeetri asemel 5,2km pikk. Jalutasin peaaegu tund aega lootes muudkui, et järgmise nurga tagant paistab õige tänav, aga see juhtus alles mõni minut enne tööpäeva algust. Kohale jõudes olin taas end läbimärjaks higistanud ja selle päeva trenn oli tehtud. Üldse tundub, et elan nüüd natuke rohkem Siberis kui enne. Lähedal poode ei ole. See eest on lehmad, lambakarjad ja isegi pühvlid. Jälle kord rumal mina vaatas täna hommikul tööle minnes, et lahedad mustjad lehmad, mille peale korterinaaber Harsh naerma hakkas ja rumalat haris.
Aga tagasi eilse juurde. Oli jälle pikk tööpäev ja ma ei jaga jälle ööd ega mütsi sellest, mida mult tahetakse. Nokitsesime taas igasuguste sloganite, artiklite ja standardkirjade kallal. Vaikselt hakkab närvi ajama minu toimetatud või kirjutatud tekstide taas vigaseks toimetamine. Töötame Tushaga koos, tema valdkonnaks siis eelkõige turundus ja minu omaks ajakirjandus/kirjutamine ja kuigi ta tunnistab, et ei oska kirjutada, ei tähenda see vähenenud isu tekste toimetada. Kohati ikka hoian end väga tagasi, et siiski meeskonnamängija olla. Muidu saame ju väga hästi läbi, mida näeb ka Priyanka, kes on nüüd millegipärast tagasi tõmbunud. Ja mulle ei meeldi ka ilusad reklaamvaled. Siin on ikka üsna teistsugused standardid kui Euroopas.
Igatahes, pärast pikka päeva läksin joogasse. Ootasin maja ees Piyushi, kui keegi ütles: „Tere, Maria!“ Üritasin hoolega bluffida, et tean, kellega tegu, aga üsna varsti sain tema jutust ka selgust. Oli see töökaaslase poisssõber, õigemini kihlatu, kes mind mõni aeg tagasi rikša peale pani ja veel peenraha andis. Ja jälle selgus, et üks kolleeg abiellub detsembris.
Igatahes, sellele järgnes jälle üks wow-koht. Too tüüp oli siin koos sõbraga, keda mulle ka tutvustati. Muidugi ta nimi on mu mälust juba kui peoga pühitud. Nägin ta käel üht religioosset käevõru, mis siinsetele meestele omane lisaks niidiribadele ja küsisin selle tähenduse kohta. Öeldi, et see on jumal. Või õigemini selle peal on ühe jumala nimi. Informatsioonile järgnes küsimus, kas tahan seda käevõru omale. Ma olin nii üllatunud, et ei osanud õieti ei ega jah öelda, aga omale ma selle sain ja kätte pidin ka kohe panema. Tekitas muidugi sõprades kohe küsimusi. Aga tõesti, osa siinseid inimesi on väga lahedad. Kui nad pidevalt külge lüüa ei püüaks. Nüüd hakkab mulle tunduma, et ka Piyushil poleks midagi selle vastu, kui meist midagi muud saaks. Aga ma tõesti ei otsi suhet ja kuigi me oleme juba praegu väga head sõbrad, ei tunne ma sellist keemiat.
Õhtust siis. Piyush tuli mulle tutt-uue autoga järgi, sest olin ta eelmises autos üllatunult maininud, et tal polegi turvavööd. Sebastian oli selle ukse küljest lahti tõmmanud:D Ja nüüd tuli ta esimest korda uue autoga mulle järgi. See lõhnas veel tuttuuelikult ja pooled asjad olid alles plastikkatte all:D Ta oli selle tegelikult juba kuu aega tagasi ostnud, aga nii kiindunud enda vanasse autosse, et alles nüüd minu pärast võttis kasutusele. India mehed, ma ütlen:D
Võtsin siis osa tema joogatunnist. Päris tore oli ja tõesti magasin pärast väga hästi. Samas oli ka üks koht, kus mu tuju täiesti nulli vajus, sest olin kogu kambast ainuke, kes lootoseasendisse ei paindunud. Kammoon. Ma ei tea Eestis vist enam mitte kedagi, kes seda teha suudaks. Ja nemad muudkui surusid peale, et pean sellega juba esimesel korral hakkama saama. Kui ma siiski ei saanud ja valu tõttu alla andsin, siis öeldi, et järgmine kord ikka saad. Eks ma siis proovin.
Pärast trenni oli mul tappev nälg, aga kõik, kes olid plaaninud välja sööma minna, hüppasid alt ära. Läksime siis Piyushiga kahekesi kaua avatud restorane otsima, sest kell oli märkamatult 11 saanud. Leidsimegi midagi, aga ma ei ole ikka kindel, kui hea valik see oli, kuigi tema pidas seda turvaliseks. Kohalikud annavad siin erinevatele toidukohtadele erinevaid hinnanguid. Ja eilse õhtu toit oli siiski liiga raske ja vürtsine, et ma end hästi tunneks oma lõputute kõhuhädadega. Täiega oleksin lihtsalt toorsalatit ja vett tahtnud. Viimaks viis ta mind koju, kuigi olin öelnud, et ta ei pea, sest ta elab linna hoopis teises otsas ja ma oleksin vabalt võinud rikša võtta. Aga ta oleks solvunud. Samamoodi nagu ta taaskord ei lasknud mul söögi eest maksta. Aga ta ei luba mul end süüdi tunda.
Juba jõudis ta mind ka tänaseks välja kutsuda, aga mul on natuke plaanis selle kena prantsuse kutiga kokku saada ja talle rätik tagasi anda. Piyushiga plaanin nagunii veel sada käiku ette võtta, aga täna teeksin hea meelega pausi. Läheb veidi liiga intensiivseks ja ma ei taha talle vale muljet jätta. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja.
Õhtul istusin jälle natuke poiste toas, aga läksin üsna varsti tagasi alla. Nad jälle blokivad tubade valiku koha pealt, kuigi mulle lubati, et ma saan valida ja nemad ise ka esimesel päeval ütlesid, et pole probleemi. Aga nüüd selgus, et Moditi vanemad tulevad järgmisel nädalal päris mitmeks päevaks meie juurde ja ma tõesti ei tea, kas see tähendab, et ma ei tohi poistega isegi samal korrusel viibida? Ja pean end oma kodus kammitsema. Nõme. Aga muidu tunduvad nad toredad.
Aga tagasi eilse juurde. Oli jälle pikk tööpäev ja ma ei jaga jälle ööd ega mütsi sellest, mida mult tahetakse. Nokitsesime taas igasuguste sloganite, artiklite ja standardkirjade kallal. Vaikselt hakkab närvi ajama minu toimetatud või kirjutatud tekstide taas vigaseks toimetamine. Töötame Tushaga koos, tema valdkonnaks siis eelkõige turundus ja minu omaks ajakirjandus/kirjutamine ja kuigi ta tunnistab, et ei oska kirjutada, ei tähenda see vähenenud isu tekste toimetada. Kohati ikka hoian end väga tagasi, et siiski meeskonnamängija olla. Muidu saame ju väga hästi läbi, mida näeb ka Priyanka, kes on nüüd millegipärast tagasi tõmbunud. Ja mulle ei meeldi ka ilusad reklaamvaled. Siin on ikka üsna teistsugused standardid kui Euroopas.
Igatahes, pärast pikka päeva läksin joogasse. Ootasin maja ees Piyushi, kui keegi ütles: „Tere, Maria!“ Üritasin hoolega bluffida, et tean, kellega tegu, aga üsna varsti sain tema jutust ka selgust. Oli see töökaaslase poisssõber, õigemini kihlatu, kes mind mõni aeg tagasi rikša peale pani ja veel peenraha andis. Ja jälle selgus, et üks kolleeg abiellub detsembris.
Igatahes, sellele järgnes jälle üks wow-koht. Too tüüp oli siin koos sõbraga, keda mulle ka tutvustati. Muidugi ta nimi on mu mälust juba kui peoga pühitud. Nägin ta käel üht religioosset käevõru, mis siinsetele meestele omane lisaks niidiribadele ja küsisin selle tähenduse kohta. Öeldi, et see on jumal. Või õigemini selle peal on ühe jumala nimi. Informatsioonile järgnes küsimus, kas tahan seda käevõru omale. Ma olin nii üllatunud, et ei osanud õieti ei ega jah öelda, aga omale ma selle sain ja kätte pidin ka kohe panema. Tekitas muidugi sõprades kohe küsimusi. Aga tõesti, osa siinseid inimesi on väga lahedad. Kui nad pidevalt külge lüüa ei püüaks. Nüüd hakkab mulle tunduma, et ka Piyushil poleks midagi selle vastu, kui meist midagi muud saaks. Aga ma tõesti ei otsi suhet ja kuigi me oleme juba praegu väga head sõbrad, ei tunne ma sellist keemiat.
Õhtust siis. Piyush tuli mulle tutt-uue autoga järgi, sest olin ta eelmises autos üllatunult maininud, et tal polegi turvavööd. Sebastian oli selle ukse küljest lahti tõmmanud:D Ja nüüd tuli ta esimest korda uue autoga mulle järgi. See lõhnas veel tuttuuelikult ja pooled asjad olid alles plastikkatte all:D Ta oli selle tegelikult juba kuu aega tagasi ostnud, aga nii kiindunud enda vanasse autosse, et alles nüüd minu pärast võttis kasutusele. India mehed, ma ütlen:D
Võtsin siis osa tema joogatunnist. Päris tore oli ja tõesti magasin pärast väga hästi. Samas oli ka üks koht, kus mu tuju täiesti nulli vajus, sest olin kogu kambast ainuke, kes lootoseasendisse ei paindunud. Kammoon. Ma ei tea Eestis vist enam mitte kedagi, kes seda teha suudaks. Ja nemad muudkui surusid peale, et pean sellega juba esimesel korral hakkama saama. Kui ma siiski ei saanud ja valu tõttu alla andsin, siis öeldi, et järgmine kord ikka saad. Eks ma siis proovin.
Pärast trenni oli mul tappev nälg, aga kõik, kes olid plaaninud välja sööma minna, hüppasid alt ära. Läksime siis Piyushiga kahekesi kaua avatud restorane otsima, sest kell oli märkamatult 11 saanud. Leidsimegi midagi, aga ma ei ole ikka kindel, kui hea valik see oli, kuigi tema pidas seda turvaliseks. Kohalikud annavad siin erinevatele toidukohtadele erinevaid hinnanguid. Ja eilse õhtu toit oli siiski liiga raske ja vürtsine, et ma end hästi tunneks oma lõputute kõhuhädadega. Täiega oleksin lihtsalt toorsalatit ja vett tahtnud. Viimaks viis ta mind koju, kuigi olin öelnud, et ta ei pea, sest ta elab linna hoopis teises otsas ja ma oleksin vabalt võinud rikša võtta. Aga ta oleks solvunud. Samamoodi nagu ta taaskord ei lasknud mul söögi eest maksta. Aga ta ei luba mul end süüdi tunda.
Juba jõudis ta mind ka tänaseks välja kutsuda, aga mul on natuke plaanis selle kena prantsuse kutiga kokku saada ja talle rätik tagasi anda. Piyushiga plaanin nagunii veel sada käiku ette võtta, aga täna teeksin hea meelega pausi. Läheb veidi liiga intensiivseks ja ma ei taha talle vale muljet jätta. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja.
Õhtul istusin jälle natuke poiste toas, aga läksin üsna varsti tagasi alla. Nad jälle blokivad tubade valiku koha pealt, kuigi mulle lubati, et ma saan valida ja nemad ise ka esimesel päeval ütlesid, et pole probleemi. Aga nüüd selgus, et Moditi vanemad tulevad järgmisel nädalal päris mitmeks päevaks meie juurde ja ma tõesti ei tea, kas see tähendab, et ma ei tohi poistega isegi samal korrusel viibida? Ja pean end oma kodus kammitsema. Nõme. Aga muidu tunduvad nad toredad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar