juuli 30, 2010

29. juuli

Midagi, mida meenutada
Täna pidime koos Katharina ja nelja teise inimesega Modasasse seminarile minema, aga kuna Katharina jäi haigeks, siis läksin üksi koos teiste tuttavamate ja võõramate kolleegidega. Ja võib-olla oligi hea. Põhimõtteliselt sõitis välja koos minuga juhtkond ja saime paremini tuttavaks. Tüüpdialoog täna minu ja Suure Ülemuse vahel:
Maria, kui vana sa oled?
- Järgmisel kuul 23.
See on väga hea aeg abiellumiseks.
Või et sa jääd siia nii kauaks. Pead kindlasti india meestele võimaluse andma.
Või et me registreerime su abielust huvituvate inimeste portaali:D

Nojaa… päris naljakas oli lõõpida. Ainult vahetule ülemusele, kes nüüd mulle kangest Väikest My’d meenutab, tunnistasin, et been there, done that.
Igatahes, hommikul tuli kolleeg mulle rolleriga koju järgi ja selgus, et elame naabersocietites. Ja et Suur Ülemus elab põhimõtteliselt kaks kvartalit edasi. Hommik algaski sealt uhest elamisest kerge einega. Mulle öeldi, et see on ka minu kodu, kuhu alati pöörduda võin. Hästi armas neist. Alguses tundusid nad ju nii kõrged ja kauged. Nüüd enam mitte.
Ja täna võtsime hea auto. Mul on nii hea meel, et firmal selle kokku pressitud vana bussi kõrval ka konditsioneeritud mahtuniversaal on. Nii andis täitsa üle elada selle pika sõitmist täis päeva.
Esimene peatus oli väikelinn nimega Dakor, kus asub üsna erakordne Krishna tempel, mida me ka külastasime. Enne veel suutsime firma autoga rikšat rammida, aga keegi ei teinud sellest numbrit. Nojah. Tagasi teema juurde. Kõik algas jälle kingade eemaldamisest. Sellele järgnes mingi lilledest kinni hoidmise ja loitsimise rituaal, mille järel meid templisse sisse lasti. See oli üsna sarnane kodulinnas nähtud Krishna templile, aga tema tähendus on suurem. Nimelt asub Dakori templi kõrval üks imeilus tiik, millest usutakse Krishna pärit olevat.
Templis sees vedas vahetu ülemus kui ainus naiskaaslane mu käeotsas altari ette õnnistust saama ja see oli hullem kui rokkkontsert. Kõik need väiksed tagasihoidlikud hindunaised ei ole üldse mitte ohutud, kui asi Krishna õnnistust puudutab. Mind suruti nii kinni teiste vahele, et hirm hakkas. Ülemus sai välja ja mina ei saanud millimeetritki enda soovitud suunas liikuda veel mitu minutit.
Järgmisena vaatasime kõrgele paigaldatud peeglisse, kas selja taha jävast uksest paistab jumal, seejärel tegime templi ümber paljajalu auringi ja saime väikse annetuse eest püha vett pähe määrida. Juua ma ei julgenud. Täna on minu kõht ka jälle veidi imelik, aga pean positiivseks jääma, sest homme sõidan siiski mina Udaipuri. Aga hiljem räägin. Mulle tehti veel punane täpp otsa ette ja siis liikusime edasi.
Niisiis… käisime veel mingeid gotasid söömas ja siis sõitsime Modasasse. Inimesed olid toredad. Valmistasin veel rohkem elevust kui Barodas, mis on Modasa kõrval suurlinn. Eriti midagi vaadata ei olnud. Peale kaamelite. Ja seminar tundus isegi veel vähem läbi mõeldud olevat kui eelmise nädala pidu. Aga sain vähemalt teada, et Suur Ülemus on minuga väga rahul ning kõik mu ettepanekud kiideti heaks. Lahe. Selgus ka, miks Katharina reisile minema pidi minu asemel. Sest neil lihtsalt pidi mind siin vaja minema ja kuna Ahmedabadi tüübid on ise päris kõvad marketingimehed, siis Katharinal piisanuks lihtsalt ilus olemisest. Nüüd aga jääb ta siiski tervise huvides kodulinna ja reis tehti ka ümber ainult Udaipuri reisiks, et liigseks rapsimiseks ei läheks. Järgmiseks nädalaks on plaanis veel palju reise ja ka siis nüüd Jaipur. Eks näis, kas ja kes sinna läheb. Lahe oleks, kui me kõik saaksime minna. Kuigi usun, et sinna satuksin kunagi muidu ka. Ja veidi on kahju, et ma nüüd Joy Ja Rickiga Udaipuri ei lähe, aga nagunii selgus, et olen liiga vajalik praktikant, et mulle vabu päevi praegu anda. Nojah. Tundub, et Delhi reis võib nagunii ära jääda, aga loodan siiski veel vanade sõpradega aega veeta enne, kui nemad ka koju minema peavad. Mina aga tunnen end aina rohkem siin kodus. Valmistun homseks viietärnihotellide reisiks minimaalse eelinfo põhjal. Puhkan. Mõtlen, kust kaamerat laenata reisiks.
Aga jah. Ma olen väsinud nüüd. Seega võin kokkuvõtlikult öelda, et tore päev oli ka suutsin end ka oma vahetu ülemuse korraldatud pulma kutsuda:D Saab huvitav olema. Pean lihtsalt 9nda detsembrini vastu pidama. Nii lahe oli näha teda avanemas ja lihtsalt tüdrukutejuttu rääkimas.

Kommentaare ei ole: