Olen esimest päeva tool. Siiani on antud mulle ainult üks ülesanne – ports firma brošüüre läbi kammida ja need on tõeliselt kirjud. Kui läänekultuuris õpetatakse keskenduma kõige olulisemale ning jätma sõnumile ruumi, et see saaks mõju avaldada, siis siin topitakse maksimaalselt infot paberile.
Minu suur ülemus on siiani väga tore. Nad olid vist sõbrad selle siin töötanud eesti poisiga. Ta juba väga tugevalt soovitab mul igasuguseid teisi eestlasi ka siia praktikale/tööle kutsuda. Kui julgesin mainida, et natuke muretsen oma rahaasjade pärast, siis loeti mulle moraali, et Money doesn’t matte ja et kasuta võimalust õppida. Muidugi rahakummardamine on inetu ja ma tulingi siia kogema maailma ja õppima, aga proovige ilma rahata hakkama saada.
Mu otsene ülemus tundub seni kõige kurjem. Ta karjus täna ühe mehe peale lausa. Aga minuga on siiani sõbralik olnud. Nii palju, kui teda tema ringi tormamise kõrvalt näen. Kuigi istun hetkel tema kabinetis. Konditsioneer möllab nii, et mul on külm, kuigi ilma selleta voolab higi ojadena. Ja samas kui mina siin mõnusas jaheduses vedelen, toob paljasjalgne vanamees kõigile soovijatele teed ja kohvi ning koristab.
Elu on ikka veel üks suur küsimärk. Ei tea ma oma tööst midagi – siin on suhtumine, et kohane rahulikult – ega ka puuduvast sim-kaardist ega kodust. Ei tea keegi ka, kas kusagil lähedal on toidupoode või linna kaarte müüa. Ülejäänud võtavad kodust lõuna kaasa. Mina olen see loll, kes hommikul süüa ei saanud ega omagi veel mingeid toiduaineid ja pidin lõuna ajal üksi õue süüa otsima minema. See on iga kord paras eluga riskimine. Ja see, et pool maailma elab gujarati ning hindikeeles, ei tee just asju lihtsamaks.
Olingi juba nii masenduses, et ei saagi täna süüa, kui tulid abi pakkuma kaks ilusasti riides noormeest motikaga. Ma ju tean küll, et ei tohiks abi vastu võtta neilt, kes ise rääkima tulevad. Ega juua vett, mille päritolu ei tea. Aga mõnikord on valikus vaid risk või täitsa ilma olemine. Seega joon tööl ja kodus kapis olevatest pudelitest vett ja läksin ka motikatüüpidega kaasa.
Ronisin oma kitsa tööseelikuga, mis kurgu alla rullus, nende selja taha motikale kolmandaks ja sõitsime veidi kaugemale ühte pitsabaari. Nad ei julgenud mind eksootilistesse india toidu kohtadesse veel viia. Aga pitsa oli kallis ja hea ning mul on kaks uut tuttavat ja motikaga kimamise kogemus hullumeelse liikluse kuningriigis:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar