juuli 01, 2010

Sometimes it's hard to be female

Täna oli siis viimane tööpäev - muidugi üks neist hulluks ajavatest - ja proovipakkisin esimest korda asju.

See võttis tunde. Ja olenemata mu nimekirjast ning plaanist võtta kaasa minimaalne kogus asju, olen napilt napilt kaalu piirides ning pean minema ostma suuremat käsipagasi kotti. Vastik vastik vastik. Ja ma ei tea, mis siis veel saab, kui selgub, et mu kodukaal, mis kohvri alla ära upub, valetama peaks. Ma ju pean võtma kaasa oma kontoririided, sest kus veel ma neid kannaks ning äkki on need mu uuel tööl kohustuslikud? Ja ma pean võtma kaasa vähemalt ühe komplekti spordiriideid, sest äkki ma kuue kuu kohta korra ikka teen sporti. Ja ma pean võtma kaasa pesu, sest ma olen normaalne inimene. Suurt kogust selgitab see, et mulle ei meeldi asju käsitsi pesta ja ma ei tea, kas seal ongi teist võimalust. Ja ma pean võtma kaasa mingi koguse tehnikat, sest ma olen oma põlvkonna laps ega kujuta elu teisiti ette. Ja ma pean võtma kaasa vähemalt mõned jalanõud. Päris ma kõnnin konkreetselt sita sees palja jalu. Muidu on ju päris mõnus. Ja ma pean võtma kaasa vähemalt kaks paari siniseid teksaseid ning mõned püksid veel - olgem ausad. See on isegi suur ohverdus. Ja ma pean võtma kaasa rohtusid ning kosmeetikat. Ning mõned kleidid. Oleks ma mees, siis läheks jah nii, et on väike seljakott, mille sees vahetuspaar alukaid, teine T-särk ning shortsid. Aga ma ei ole. Ja mind häirib hais ning veel rohkem üksluisus. Raske on see elu. Ideid?

2 kommentaari:

siiralt teie, m. ütles ...

Mida sa Indiasse üldse tegema lähed?

Mia ütles ...

Turunduspraktikale lähen AIESECiga:)