Enamik vist teavad, et ma armastan loomi - eriti kasse, aga ega ma teisi vähem seepärast ei nunnuta. Seega mu elukaaslane naerab siiani, et parim viis naisi ära võluda on olla kassiomanik. Tema kaasavaraks tulnud isendid pugesid mulle ikka väga ruttu südamesse. Paratamatult aga tuleb seoses lapseootusega läbi mõelda ka lemmikloomade teema. Seda me tegimegi.
Ma ei pahandanud üldse, kui keegi küsis, et kas me allergiaid ei karda või, et mis saab, kui need konkreetsed loomad ja laps omavahel ei klapi. Või, et mis siis, kui asi läheb konkreetselt ohtlikuks. Kõigi nendega olin ma nõus ka seda teemat arutama. Samas neid väheseid, kes küsisid konkreetselt, et kas me anname nüüd kassid ära/paneme nad magama, vaatasin ma küll kui poolearulisi. Mispärast, ei tea? Nad on ju ka meie pere liikmed.
Jah, kui oleks selgunud, et tõesti loomad hakkavad last ründama või, et laps on tugevalt allergiline, siis oleks see olnud meile väga raske olukord, aga kuna lapse äraandmisele vaadatakse rohkem viltu olenemata sellest, et loomad on kellelgi kauem olnud, siis oleks tulnud meil leida neile uus hea kodu. Me aga siiski lootsime ja loodame siiani parimat.
Googeldasin raseduse ajal natuke soovitusi, kuidas imik ja loomad omavahel edukalt tuttavaks teha, aga olime ka ise juba jõudnud järeldusele, et esiteks seekord ei komandeeri me kasse enda äraoleku ajal võõrasse kohta, vaid tuleb leida hoidja, kes tuleb meie juurde koju lühikese ettehoiatamisega sünnituse ajaks. Seda seetõttu, et tundus igati vale esiteks traumeerida neid kodust ja meie juurest pagendamisega ja veelgi enam naasemisega koju, kus on keegi uus asukas, keda nad austama peaksid.
Lugesin ka, et lapsi ja loomi soovitatakse tutvustada üksteisele neutraalsel territooriumil. Kuna meie kassid elavad toas, siis me ei hakanud keset talve ka mingit eriüritust õues korraldama. Küll aga said kassid esimese asjana kohe esikus beebit uudistada ja nuusutada. Ega neile palju ei polnudki vaja. Mõni minut ja siis läksid nad juba oma asju edasi tegema.
Kui me mõni päev hiljem korraks lapsega koos kodust ära käisime ja naasesime, siis tundus mulle natuke nagu kassid mõelnuks, et kes siis seekord neile külla toodi. Uus beebi? Nemad ju ei teadnud ka veel, et see beebi nüüd jääbki meie juurde elama. Nad olid küll näinud, kuidas koju tekib järjest uusi asju juurde ja võtsid pehmemad nagu lapsevoodi, beebipesa ja mängukaar julgelt kasutusse. Samas piisas hiljem vaid mõnest korrast ei ütlemisest või nende pesast välja tõstmisest, et nad saaksid aru, et mõned asjad on nende jaoks off limits ja kuuluvad ainult uuele ilmakodanikule.
Jah, on olnud hetki, kus nad kogemata toetuvad beebi peale või kõdistavad sabaga. Üldiselt aga ei tee nad lapsest väga välja. Eros on mõned korrad tema kukalt limpsinud ja sel nädalavahetusel saime Triibuga kordamööda temalt musisid, nii et suhted soojenevad.
Lisaks ignoreerimisele on näha, et vahel nad ka põgenevad kisa eest. Teinekord aga tulevad jälle justkui ise murelikuna vaatama, et mis lahti on ja kas me - suured - ikka märkasime.
Ma ei oleks osanud paremat kohanemist soovida. Nüüd ootan vaid, millal Triibul kasside vastu huvi tekib ja millal neist sõbrad saavad.
Seega soovitan ka teistel samas olukorras olijatel mitte üle muretseda ja lihtsalt langetada otsuseid samm-sammult vastavalt vajadusele.
Ma ei pahandanud üldse, kui keegi küsis, et kas me allergiaid ei karda või, et mis saab, kui need konkreetsed loomad ja laps omavahel ei klapi. Või, et mis siis, kui asi läheb konkreetselt ohtlikuks. Kõigi nendega olin ma nõus ka seda teemat arutama. Samas neid väheseid, kes küsisid konkreetselt, et kas me anname nüüd kassid ära/paneme nad magama, vaatasin ma küll kui poolearulisi. Mispärast, ei tea? Nad on ju ka meie pere liikmed.
Jah, kui oleks selgunud, et tõesti loomad hakkavad last ründama või, et laps on tugevalt allergiline, siis oleks see olnud meile väga raske olukord, aga kuna lapse äraandmisele vaadatakse rohkem viltu olenemata sellest, et loomad on kellelgi kauem olnud, siis oleks tulnud meil leida neile uus hea kodu. Me aga siiski lootsime ja loodame siiani parimat.
Googeldasin raseduse ajal natuke soovitusi, kuidas imik ja loomad omavahel edukalt tuttavaks teha, aga olime ka ise juba jõudnud järeldusele, et esiteks seekord ei komandeeri me kasse enda äraoleku ajal võõrasse kohta, vaid tuleb leida hoidja, kes tuleb meie juurde koju lühikese ettehoiatamisega sünnituse ajaks. Seda seetõttu, et tundus igati vale esiteks traumeerida neid kodust ja meie juurest pagendamisega ja veelgi enam naasemisega koju, kus on keegi uus asukas, keda nad austama peaksid.
Lugesin ka, et lapsi ja loomi soovitatakse tutvustada üksteisele neutraalsel territooriumil. Kuna meie kassid elavad toas, siis me ei hakanud keset talve ka mingit eriüritust õues korraldama. Küll aga said kassid esimese asjana kohe esikus beebit uudistada ja nuusutada. Ega neile palju ei polnudki vaja. Mõni minut ja siis läksid nad juba oma asju edasi tegema.
Kui me mõni päev hiljem korraks lapsega koos kodust ära käisime ja naasesime, siis tundus mulle natuke nagu kassid mõelnuks, et kes siis seekord neile külla toodi. Uus beebi? Nemad ju ei teadnud ka veel, et see beebi nüüd jääbki meie juurde elama. Nad olid küll näinud, kuidas koju tekib järjest uusi asju juurde ja võtsid pehmemad nagu lapsevoodi, beebipesa ja mängukaar julgelt kasutusse. Samas piisas hiljem vaid mõnest korrast ei ütlemisest või nende pesast välja tõstmisest, et nad saaksid aru, et mõned asjad on nende jaoks off limits ja kuuluvad ainult uuele ilmakodanikule.
Jah, on olnud hetki, kus nad kogemata toetuvad beebi peale või kõdistavad sabaga. Üldiselt aga ei tee nad lapsest väga välja. Eros on mõned korrad tema kukalt limpsinud ja sel nädalavahetusel saime Triibuga kordamööda temalt musisid, nii et suhted soojenevad.
Lisaks ignoreerimisele on näha, et vahel nad ka põgenevad kisa eest. Teinekord aga tulevad jälle justkui ise murelikuna vaatama, et mis lahti on ja kas me - suured - ikka märkasime.
Ma ei oleks osanud paremat kohanemist soovida. Nüüd ootan vaid, millal Triibul kasside vastu huvi tekib ja millal neist sõbrad saavad.
Seega soovitan ka teistel samas olukorras olijatel mitte üle muretseda ja lihtsalt langetada otsuseid samm-sammult vastavalt vajadusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar