november 12, 2010

10. november

Esimene tööpäev
Wow… ei mäletagi, millal viimati nii pikalt puhata sai. Ehk poolteist aastat tagasi. Suvepuhkus jäi ju vahele ja eelmised jõulud olid ka lühemad. Pidin kohe särama jälle.
Tegelikkuses aga üritasin kõigega taas järje peale jõuda. Selgus, et ülemus oli teiste puhkust kõigist lubadustest hoolimata miinimumini kärpinud ja nö terve aasta palgast maha võetud „preemia“ ka maksmata jätnud. Ei saanud keegi enne aasta suurimaid pühi ja kingitustehooaega palkagi kätte.
Aga see firma suudab ikka iga kuu oma jamadehunnikule veel midagi lisada. Nüüd siis selgus, et veel üks tore inimene, kes siit viisaka etteteatamisajaga ära läks, ei saagi oma viimast palka kunagi. Firmapoliitika. Ja mitte midagi ei saa enda katseks ette võtta. Korduv küsimas käimine tulemusi ei anna. Ma saan juba väga hästi aru inimestest, kes siin palga kätte saades sõnagi lausumata lihtsalt uksest välja jalutavad. Ja ka sel juhul kaotavad nad nädala või kahe jagu palka. Kui neile terve kuupalk üldse välja makstakse. Sest meie raamatupidajad ju arvutada ei oska ja ka elektroonilised kohalkäimisse kontrollsüsteemid ei suuda kõike tõestada.
Viimane šokeerija aga oli see, kuidas meie ettevõte tervel kursusel spikerdada käskis. Materjalid ette andis, maha kirjutama sundis ja hiljem tööd ümber vahetada palus. Kuidas üldse kunagi peaks üks ettevõte nii hea maine saavutama? Ja mida peavad korralikud õpilased sellest kõigest mõtlema? Süda läheb pahaks. Ja see siis on ISO-certified company…
Veetsin päeva taas reisiteemalisi artikleid kirjutades ja imekombel hakkan end sellest teemadenimekirjast läbi närima, kuigi ikka veel ei ole mingeid taustamaterjale mulle jagatud. Blufiekspert olen. Aga pidevalt sama teksti suust välja ajada on tobe.
Ja meie kontori hiir rõõmustas, et lõpuks tagasi olen. Vahepeal oli teine lausa nii julgeks läinud, et vudistas mulle laua peal nina alla ja kui ma siis karjuma hakkasin, hüppas pool meetrit kõrge kaarega tagasi.
Õhtul läksin üksi koju, sest Tusha oli head aega ütlemata ära läinud. Otsustasin supermarketist läbi hüpata, sest köök oli nii tühi, nagu oleks sealt kodutud üle käinud. Näljased kodutud. Poes aga kohtasin ühte aiesecarit, kes kohe minuga rääkima hakkas. Mulle tundus ta nägu tuttav, aga siiani ei tea, kust. Ehk oleme koos lihtsalt mõnel üritusel käinud. Pruukisime vene keelt natuke, sest ta on Venemaal praktikal käinud. Vaene mees otsustas seal kõik loomalihast viinani järgi proovida, ise taimetoitlane. Ja rääkis et esimesed ampsud sealiha võtsid pisara silma. Aga idee poolest nõustun temaga, et uude kultuuri sisse elamiseks tulebki elada nagu kohalikud.
Ja kui ma siis koju jõudsin, ootas üllatuslikult ees surmväsinud Valentina. Seega ei tulnud blogi kirjutamisest midagi välja. Katsetasime hoopis kraaniveega keedetud Yuka jaapani toite, sest isegi vesi oli otsas ning vahetasime oma reisi viimase osa muljeid. Tema üritas ka kõiki asju tagasi kohvrisse pakkida ja alati, kui keegi siin lähedasematest lahkuma asub, on mul nii veider tunne. Et peaks ka pakkima või midagi. Või peaks kiirustama, kui tahan veel mõned varem valmis mõeldud asjad kaasa osta. Aga tegelikult jään ju mina alati siia maha. Ja aega peaks veel olema. Nukker…

Kommentaare ei ole: